Obsah (16)

§ 101§ 113§ 155§ 1028§ 162§ 6§ 30§ 78§ 1030§ 14§ 10§ 127§ 16§ 19§ 1010§ 20

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 100 järgi on kohustuse rikkumine mh võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine ning

§ 101

lg 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Kostja esitas

1. augustil 2006 nõude garantiisumma väljamaksmiseks ja AS Hansapank tasus talle garantiisumma. Kuna hageja rikkus kinnisasja müügi korda, oli kostjal õigus nõuda garantiiraha sisse ja hagejal ei ole alust kostjalt seda summat tagasi nõuda. Väär on kostja seisukoht, et hageja ei saa kostja vastu nõuet esitada. Kuna garantii andja tegi kostjale garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks soorituse ning hageja ja kostja vahelises suhtes tuleb seda sooritust lugeda hageja soorituseks, oli hagejal õigus esitada nõue kostja vastu.
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme, hindas vääralt tõendeid ja rikkus menetlusnorme, jättes tähelepanuta mitmed hageja väited ja tõendid, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
5. septembri
6. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 31 500 000 krooni (2 013 216 eurot 90 senti) ning viivise 3 000 000 krooni (191 734 eurot 94 senti) kuni kohtuotsuse tegemiseni ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõla tasumata osalt viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 31 500 000 krooni (2 013 216 eurot 90 senti). Ringkonnakohus leidis, et asjas on õige hageja ja kostja. AS Hansapank, makstes kostja

1. augusti
2. a nõude alusel kostjale välja garantiisumma 31 500 000 krooni, täitis garantiilepingut nõuetekohaselt ja tal ei olnud seaduslikku alust sooritusest keelduda. AS-i Hansapank ja kostja õigussuhte aluseks oli garantiileping. Garantii puhul on tegemist nn kolmnurksuhtega, milles osalevad garantii andja, võlausaldaja ja võlgnik.

§ 155

lg 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. AS-i Hansapank garantiisumma tagastamisel tekkis hagejal nõudeõigus kostja vastu raha tagasisaamiseks

§ 1028lg 1 alusel.

Kinnisasja müügi korras on selgelt reguleeritud tingimused, mille esinemise korral on kostjal õigus nõuda leppetrahvi. Seda võib teha üksnes siis, kui pakkuja rikub müügi korda sellega, et ei ilmu notari juurde ühelgi kostja pakutud kolmest tehingu tõestamise ajast ja kostja taganeb seetõttu pakkumise vastuvõtmisest. Selliste asjaolude esinemist asja materjalist ei järeldu. Kinnisasja müügi korra p 13.4 ei saa tõlgendada laiendavalt ega kohaldada leppetrahvi kinnisasja müügi korra p-s 13.4 sätestamata juhtudel. Seetõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, et esialgsest pakkumisest taganemine andis kostjale õiguse nõuda leppetrahvi. Hageja

1. augustil 2006 kostjale esitatud teatis, milles hageja tunnustas kostja õigust nõuda sisse tagatis esialgsest pakkumisest taganemise tõttu, on deklaratiivne võlatunnistus. Seega peab hageja tõendama, et ta ei rikkunud müügi korda ja et tal ei olnud tagatise arvel kostjale leppetrahvi tasumise kohustust. Kinnisasja müügi korra sätetest ja riigivara võõrandamise korra p-dest 62-67 tuleneb üheselt, et eelläbirääkimistega pakkumisega (valikpakkumisega) müügi korral esitatavat algset pakkumist ja lõplikku pakkumist ei saa käsitada kahe eraldiseisva konkureeriva pakkumisena. Lõplik pakkumine esitatakse läbirääkimiste lõppedes. Esitatud tõendite järgi esitas lõpliku pakkumise ainult hageja. Lõplik pakkumine ei ole uus iseseisev pakkumine, vaid sellega muudetakse läbirääkimiste tulemusena esialgset pakkumist. Lõpliku pakkumise esitamise korral tuleb lähtuda üksnes sellest ja sama isiku esialgne pakkumine kaotab oma tähenduse, v.a kinnisasja müügi korras ette nähtud erandid. Parimaks sai esialgset pakkumist tunnistada vaid juhul, kui see oli esialgsetest pakkumistest parim. Seega ei olnud kostjal müügi korrast tulenevalt õigust tunnistada parimaks hageja esialgset pakkumist, mis ei olnud esialgsetest pakkumistest parim. Kostja tunnistas õiguspäraselt parimaks pakkumiseks OÜ RealWAY tehtud esialgse pakkumise. Kuna OÜ RealWAY puhul saabus müügi korra p-s 13.4 sätestatud juhtum, siis tulenevalt müügi korra p-st 13.5 sai kostja seejärel vastu võtta paremuselt järgmise lõpliku pakkumise, milleks oli ainsa lõpliku pakkumisena hageja
2. juuli
3. a pakkumine. Kinnisasja müügi korra p-s 14.2.1 sätestatu kohaselt tagastatakse pakkuja makstud tagatisraha pakkujale või krediidiasutuse antud garantii lõpeb, kui sõlmitakse müügileping või pakkuja võtab oma esialgse pakkumise tagasi kinnisasja müügi korra p 8.1.6 kohaselt või kui müügi korraldaja otsustab valikpakkumise lõpetada muul põhjusel või valikpakkumine pakkuja suhtes lõpeb müügi korra p-s 8.4.4 sätestatud juhul. Garantiikirja p 2 järgi anti garantii võlausaldajale valikpakkumises tehtava võlgniku mis tahes pakkumise tagamiseks. Seega pidi garantii kehtima ka hageja tehtud lõpliku pakkumise osas, mille alusel sõlmisid pooled
4. augustil 2006 kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu. Kuna kinnisasja müügi korra p 14.2.1 järgi oleks garantii pidanud kehtima kuni müügilepingu sõlmimiseni, ei oleks kostja võinud seda
5. augustil 2006, s.o enne müügilepingu sõlmimist leppetrahvi saamiseks sisse nõuda. Eeltoodust järeldub, et hageja järgis pakkumiste tegemisel müügikorda, tal ei olnud kohustust sõlmida
6. juuni
7. a esialgse pakkumise alusel müügilepingut (see pakkumine ei olnud hagejale siduv), tema taganemisel esialgsest pakkumisest ei olnud õiguslikku tähendust ja tema käitumine ei andnud alust nõuda sisse leppetrahvi (müügikorda ei rikutud). Seega ei olnud hagejal kohustust tasuda kostjale leppetrahvi. Kostja on hageja arvel

§ 1028lg 1 mõttes alusetult rikastunud.

Kostja on garantiisumma 31 500 000 krooni kätte saanud, rikastumine toimus hageja soorituse tagajärjel, st pank maksis kostjale hageja arvel garantiisumma kostja nõudel välja, kuid selleks soorituseks ei olnud õiguslikku alust. Ringkonnakohus jättis tõenditena arvestamata keskkonnaministri

1. augusti
2. a tühistatud käskkirja nr 889 ja käskkirja nr 1003 osas, millega tehti muudatused hiljem tühistatud käskkirjas nr
3. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtusse pöördumine oma õiguste kaitseks on igaühe põhiseaduslik õigus. Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul kuritarvitanud hagi esitamisega oma õigusi ja hagi esitamine ei ole vastuolus ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditega. Kuna kostjal on kohustus tagastada hagejale 31 500 000 krooni ja ta on raha tagastamisega viivitanud vaatamata hageja sellekohasele nõudmisele, on ta viivituses ja hagejal on õigus nõuda

§ 113lg 1 alusel viivist.

Kostja palus jätta viivise välja mõistmata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega või alternatiivselt vähendada

§ 113lg 8 ja § 162 alusel viivist mõistliku suuruseni.

Viivisearvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Taotluste aluseks on kostja toonud asjaolud, et viivisenõue on esitatud ligi kolmeaastase hilinemisega ja on eiratud asjaolu, et hageja on kirjalikult tunnistanud kostja õigust tagatis sisse nõuda ning et kostjal ei teki sissenõutud tagatisest hageja vastu kohustusi. Selline käitumine on kostja arvates vastuolus hea usu põhimõttega. Asjas esile toodud asjaolud ei anna alust jätta viivist välja mõistmata. Samas annavad need alust viivist

§ 162

lg 1 alusel vähendada.

§ 6

lg 1 järgi peavad nii võlausaldaja kui ka võlgnik käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viivisenõude esitamine seaduses ettenähtud aegumistähtaja jooksul ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Samas on ringkonnakohtu arvates hageja käitumine kostja suhtes olnud vastuoluline ja eksitav. Veel

1. augusti
2. a nõupidamisel kinnitas hageja, et
3. juuni
4. a pakkumine on jõus ja nad sõlmivad selle summaga lepingu. Samuti tunnistas hageja
5. augustil 2006 kirjalikult kostja õigust nõuda tagatis sisse ja kinnitas, et kostjal ei teki hageja vastu sissenõutud tagatisest kohustusi. Seetõttu võis kostjal tekkida arusaam, et hageja soovib tasuda garanteeritud tagatise arvel leppetrahvi. Seda asjaolu saab ringkonnakohtu arvates võtta viivise vähendamisel arvesse. Mõistlik ja õiglane on mõista viivis välja ühekordse summana 3 000 000 krooni (191 734 eurot 94 senti) ning viivise arvestus toimub kuni põhinõude 31 500 000 krooni (2 013 216 eurot 90 senti) täitmiseni

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõude suuruseni, alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel tuleb muuta menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja põhivõla nõude rahuldas kohus täielikult, viivisenõude jättis kohus suuremas osas rahuldamata, muutes ka

§ 113lg-s 1 sätestatud määras arvestatava viivise algusaega.

Hagi rahuldati kokku ligikaudu 75% ulatuses. Seega jääb hageja menetluskuludest 75% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 25% hageja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt ühekordse summana kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani välja viivise 14 979 980 krooni 79 senti (957 395 eurot 27 senti). Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vähendas ringkonnakohus vääralt viivist, tuginemata seejuures

§ 162lg-s 1 sätestatud alustele.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et viivise vähendamiseks annab alust asjaolu, et hageja käitus väidetavalt vastuolus hea usu põhimõttega, kuigi

§ 162

lg 1 järgi ei anna see alust viivist vähendada ning hageja käitumine oli seaduspärane. Samas jättis ringkonnakohus kontrollimata

§ 162lg-s 1 sätestatud viivise vähendamise alused ning oma seisukoha põhjendamata.

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud ringkonnakohus seisukoha poolte kõigi maakohtus esitatud väidete kohta ega põhjendanud, miks tuleb hinnata tõendeid maakohtust erinevalt, rikkudes sellega TsMS § 654 lg-t 5 ja §
2. Ringkonnakohus ei analüüsinud kostja väidet, et hageja
3. augusti
4. a kirjas sisaldus konstitutiivne võlatunnistus

§ 30

mõttes, ning märkis paljasõnaliselt, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Üllatuslik ja põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja

1. juuni
2. a pakkumise tagamiseks antud garantii pidi kehtima mõlema pakkumise tagatisena kuni müügilepingu sõlmimiseni, kuigi tegelikult andis hageja kostjale
3. juuli
4. a pakkumisele tagatisena tagatisraha 3 800 000 krooni. Seega oli tegemist kahe pakkumisega. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja jättis arvestamata, et hageja
5. augusti
6. a võlatunnistuse tõttu ei ole oluline, millised haldusõiguslikud alused olid kostjal garantiisumma sissenõudmiseks. Lisaks on hageja ja kostja kogu pakkumismenetluse vältel käsitanud hageja pakkumisi kahe erineva pakkumisena. Hageja taganes esialgsest pakkumisest, mistõttu oli kostjal õigus garantii realiseerida. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam, et lõpliku pakkumisega kaotas hageja esialgne pakkumine oma õigusliku jõu, sest sellega kaotaks esialgne pakkumine oma mõtte ja võimaldaks häirida pakkumismenetlust ebareaalsete pakkumistega. Kuna pakkumise vastuvõtmise ja lepingu sõlmimisest keeldumise otsustamiseks ei ole vaja anda haldusakti, ei sõltu garantii realiseerimise õigus keskkonnaministri käskkirjade kehtivusest. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja käitumine oli vastuoluline ja eksitav, s.o vastuolus hea usu põhimõttega, kuid jättis sellest hoolimata hindamata kostja väited, et hageja nõue on seetõttu alusetu. Kuna hageja tegi kostjale tahteavalduse, milles tunnustas kostja õigust nõuda sisse garantiisumma, ei ole hageja hilisem nõue garantiisumma tagastamiseks kooskõlas hea usu põhimõttega. Õige ei ole kohtute arusaam, et hageja sai kostja vastu esitada garantiist tuleneva nõude.
7. Pooled vaidlesid teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta vastaspoole kaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et nii hageja kui ka kostja kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab maksma hagejale 31 500 000 krooni (2 013 216 eurot 93 senti) ja selle tasumisega viivitamise eest viivist. Asjas on tuvastatud, et kostja soovis müüa eelläbirääkimistega pakkumisel kinnisasja alghinnaga 315 000 000 krooni ning eelläbirääkimistel osalemiseks tuli tasuda tagatisraha 31 500 000 krooni või esitada selle summa ulatuses krediidiasutuse tagasivõtmatu garantii. Hageja esitas
10. juunil 2006 kostjale esialgse pakkumise kinnisasja omandamiseks hinnaga 420 000 000 krooni ja tagatiseks ASi Hansapank garantiikirja.
11. juulil 2006 esitas hageja lõpliku pakkumise hinnaga 380 000 000 krooni. Pärast seda, kui hageja esialgne pakkumine oli paremuselt teise pakkumisena otsustatud vastu võtta, esitas hageja
12. augustil 2006 kostjale avalduse, milles teatas, et taganeb esialgsest pakkumisest ja tunnustab kostja õigust nõuda sisse pakkumise tagatis. Ühtlasi märkis hageja, et tema
13. juulil 2006 tehtud lõplik pakkumine jääb jõusse ning et hageja on nõus andma sellele pakkumisele lisatagatise 3 800 000 krooni. Samal päeval esitas kostja AS-ile Hansapank nõude 31 500 000 krooni suuruse garantiisumma väljamaksmiseks. AS Hansapank maksis kostjale garantiisumma välja ning nõudis selle sisse hagejalt. Samuti otsustas kostja võtta hageja lõpliku pakkumise vastu ning pooled sõlmisid selle alusel
14. augustil 2006 kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu. Hageja arvates sai kostja AS-ilt Hansapank garantiisumma alusetult, sest hagejal ei olnud kohustust kostjale seda summat maksta, kuna ei olnud täidetud kinnisasja müügi korra p-s 13.4 sätestatud tingimused. Seega tugines hageja hagis sellele, et hagejal ei olnud pooltevahelises suhtes kohustust maksta kostjale 31 500 000 krooni, mitte sellele, et AS Hansapank oleks garantii andjana maksnud kostjale kui võlausaldajale garantiisumma välja alusetult. Sellest johtuvalt leidsid kohtud õigesti, et hageja esitas hagi õige kostja vastu. Kolleegium nõustub selles küsimuses ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 689 lg 5 alusel korrata.
15. Kolleegium leiab aga, et kohtud kvalifitseerisid hagi valesti

§ 1028

lg 1 järgi (vt käesoleva otsuse p 13), mis tõi kaasa ka kohtute selgitamiskohustuse ulatusliku rikkumise. Hagi kvalifitseerimine tähendab hageja nõude õigusliku aluse määramist lähtuvalt sellest, mis asjaoludele on hageja soovinud hagiavalduses tugineda. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 järgi on hageja nõude kvalifitseerimine kõigi astmete kohtute ülesanne, sõltumata sellest, kuidas pooled ja alama astme kohtud on hagi kvalifitseerinud ja kas pooled on hagi kvalifikatsiooni vaidlustanud. Seega ei pidanud kohtud ka praegusel juhul arvestama hagiavalduses esitatud seisukohaga, et hageja nõue tuleks kvalifitseerida

§ 1028lg 1 järgi.

Kohtud pidid selgitama, missugustele asjaoludele hageja soovib tugineda, ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1171-10, p 12 ja Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Sama kehtib ka siis, kui hageja on oma nõude asjas esitatud asjaolusid arvestades vääralt kvalifitseerinud ja kostja on sellega nõus. Riigikohus peab TsMS § 688 lg 2 järgi hageja nõude õigesti kvalifitseerima.
5. Kolleegiumi arvates ei saa hagiavalduses esitatud asjaolusid aluseks võttes kvalifitseerida hageja nõuet alusetust rikastumisest tuleneva nõudena

§ 1028

lg 1 järgi.

§ 1028

lg 1 kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui isik on saanud teiselt isikult midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Praeguses asjas esitatud asjaolude kohaselt sai kostja vaidlusaluse rahasumma AS-ilt Hansapank garantiilepingu alusel. AS Hansapank täitis garantiilepingust tulenevat kohustust kui enda kohustust, mitte ei teinud seda

§ 78lg 1 järgi kolmanda isikuna hageja eest.

Seetõttu ei ole AS-i Hansapank garantiilepingu alusel makse tegemine kostjale käsitatav hageja sooritusena kostjale

§ 1028

lg 1 mõttes.

§ 1028

lg 1 kohaldub soorituse teinud ja soorituse saanud isiku vahelises suhtes (sooritussuhe), välja arvatud

§-des 1030 ja 1031 sätestatud erandid. Praegusel juhul tegi kostjale soorituse AS Hansapank. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust tema nõuet kvalifitseerida

§ 1030või § 1031 järgi. 14. Kohtud on selgitamiskohustust rikkudes (vt Ts

MS § 3401 lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1) jätnud võtmata seisukoha, kas hageja soovib tugineda asjaoludele, mis võimaldaksid tema nõuet kvalifitseerida kas lepingu rikkumisest või lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Selline menetlusõiguse normi rikkumine võis viia ebaõige lahendi tegemiseni. Praegusel juhul on mõistlik saata asi uueks menetlemiseks maakohtule, sest mõlemad pooled on samuti olnud ekslikul seisukohal, et hageja nõue on kvalifitseeritav

§ 1028

lg 1 järgi ning on jätnud kohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu ilmselt esitamata olulisel määral asjaolusid ja tõendeid.

1. Tuvastatud asjaolude kohaselt soovis kostja kui avalik-õiguslik juriidiline isik (Eesti Vabariik) müüa riigile kuuluva kinnisasja eelläbirääkimistega enampakkumisel. Hoolimata sellest, et riigivara võõrandamise korral on era- ja avalik-õiguslikud suhted omavahel põimunud, saab poolte vahel tekkinud õigussuhet käsitada eraõigusliku suhtena, st kostja osales avalik-õigusliku juriidilise isikuna tsiviilõigussuhtes (vt ka Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10-00, p 11 ja Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi erikogu
4. detsembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 17). Sõltuvalt sellest, kas enampakkumise tõttu peetud lepingueelsete läbirääkimiste tulemusel (

§ 14

) sõlmisid pooled lepingu, mille alusel oli kostjal õigus garantii realiseerida (vt käesoleva otsuse p 16), saab hageja nõude kvalifitseerida kas lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kahju hüvitamise nõudena (

§ 14

, § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115) või lepingu rikkumisest tuleneva nõudena (

§ 101lg 1 p 3, § 103 ja § 115).

Ilmselt kohalduvad pooltevahelistele suhetele veel konkursi sätted (

§-d 1009-1013) ning enampakkumise teel lepingu sõlmimise sätted (

§ 10

). Neil sätetel (mh konkursi ja enampakkumise tingimustel) on tähtsust eelkõige juhul, kui pooled ei sõlminud lepingut, millega pooled soovisid reguleerida garantiist tulenevaid nõudeid omavahelises suhtes. Asjas esitatud asjaolude kohaselt võis hagejal tekkida kahju seetõttu, et kostja nõudis õigustamatult AS-ilt Hansapank hageja antud garantii täitmist. Kostja võis sellise tegevusega rikkuda kas lepingueelsetest läbirääkimistest või lepingust tulenevat kohustust. Hageja väidetav kahju võiks kolleegiumi hinnangul olla mõlemal juhul hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga

§ 127lg 2 järgi.

Lepingu rikkumise korral peab kahju olema lisaks ettenähtav

§ 127lg 3 järgi.

Kahju hüvitamise nõude eelduseks on ka see, et kostja tegevus (kohustuse rikkumine) on hageja kahju põhjuseks (

§ 127lg 4).

16. Kolleegium selgitab, et ilmselt on võimalik kostja avaldatud teadet kinnisasja müümiseks pidada kindlaks määramata isikute ringile suunatud ettepanekuks esitada kinnisasja müügilepingu sõlmimiseks pakkumus

§ 16lg-te 2 ja 3 järgi.

Enampakkumisel esitatud pakkumisi saaks aga käsitada pakkumustena (ofert)

§ 16

lg 1 mõttes, st lepingu sõlmimise ettepanekuna, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. TsÜS § 72 järgi saab isik võtta tagasi oma tahteavalduse üksnes siis, kui tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus jõuab tahteavalduse saajani enne tahteavaldust või sellega ühel ajal. Pakkumus lõppeb

§ 19

lg 1 järgi siis, kui pakkumusele ei ole õigel ajal nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Konkursi korral on pakkumise tagasivõtmise erisätteks

§ 1010

ja enampakkumisega lepingu sõlmimise korral

§ 10lg 2.

Kostja otsustust sõlmida hagejaga müügileping saab

§ 10

lg 1 esimese lause järgi pidada nõustumuseks (aktsept)

§ 20lg 1 järgi.

Selleks, et müügileping hakkaks kehtima, pidi kostja siiski veel hagejale teatavaks tegema oma nõustumuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi. Kuna kinnisasja võõrandamiseks peavad pooled olema sõlminud asjaõigusseaduse § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud lepingu, siis ei sõlminud pooled TsÜS § 83 lg-st 1 tulenevalt kinnisasja kehtivat müügilepingut veel sellega, et kostja tegi hagejale teatavaks oma otsuse sõlmida hagejaga kinnisasja müügileping. Seega oli poolte vahel kuni kinnisasja notariaalselt tõestatud müügilepingu sõlmimiseni lepingueelsetest läbirääkimistest tekkinud võlasuhe

§ 14järgi.

Kostja kahju hüvitamise nõue hageja vastu ei saa ilmselt tuleneda poolte sõlmitud kinnisasja müügilepingust, sest see leping sõlmiti hageja teisena tehtud pakkumises esitatud tingimustel ning kostja realiseeris garantii hageja esimesena tehtud pakkumises esitatud tingimustel. Küll pole aga välistatud, et pooled sõlmisid lepingueelsete läbirääkimiste käigus tulenevalt muu hulgas enampakkumise tingimustest (sh riigivara võõrandamise korrast ja kinnisasja müügi korrast) lepingu, millega nad reguleerisid omavahelisi suhteid, sh garantii realiseerimise õigust ja selle õigustamatu realiseerimise tagajärgi. 17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Kostja oli TsMS § 145 järgi kautsjoni tasumisest vabastatud. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu