RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 102alusel kohaldatud lisapiirangud jätkuvalt põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a määruse peale esitas kaebuse R. Dadašovi kaitsja H. Kuningas, kes taotleb kohtumääruste tühistamist ning vahistamise asendamist elektroonilise valvega. Alternatiivselt taotleb kaitsja R. Dadašovile seatud suhtlemiskeelu tühistamist abikaasa, tütre ja ema osas. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 7.
4. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, miks pole elektrooniline valve R. Dadašovi puhul uute kuritegude toimepanemise vältimiseks sama tõhus meede kui vahistamine. Isiku vabaduspõhiõigust piiravad nii vahistamine kui ka elektrooniline valve, kuid viimase korral säilib võimalus perekonnaliikmetega suhelda. Arvestades, et elektroonilise valve kohaldamisel saab isiku liikumist vajaduse korral piirata üksnes tema korteriomandi või kinnistuga, välistaks see narkootiliste ainete käitlemise. R. Dadašovile esitatud süüdistuse kohaselt omandas ta narkootilist ainet ja transportis seda Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse. Puudub alus arvata, et ta jätkaks elektroonilise valve all viibides samalaadsete kuritegude toimepanemist ka kodus. 7.
5. Tõkendi muutmisel nagu selle kohaldamiselgi tuleb anda hinnang viitega tõenditele selle kohta, kas esinevad alused isiku kahtlustamiseks talle inkrimineeritud kuriteos. Käesoleval juhul pole kohtud aga selgitanud, millistele tõenditele tuginedes nad kuriteokahtlust põhjendatuks peavad. 7.
6. R. Dadašovile seatud suhtlemiskeeld pole abikaasa, tütre ega ema osas põhjendatud. Süüdistatava abikaasa ja isa kuulati kriminaalasja kohtueelses menetluses tunnistajatena üle nii süüdistatava varalise seisu kui ka tegevuse osas. Kuna tunnistajad ei oska öelda, millega R. Dadašov tegeles, ega tea midagi narkootikumide käitlemisest, pole võimalik neid ütluste muutmiseks mõjutada. Arvestades, et kriminaalmenetluse käigus on arestitud kogu süüdistatava vara, puudub võimalus selle varjamiseks.
7. Määruskaebusele esitatud vastuses loeb Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja vaidlustatud kohtumäärust nõuetekohaselt motiveerituks ja leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. 8.
8. R. Dadašovi varasem karistatus suure koguse narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest ja kuritegeliku käitumise aktiivsus enne kinnipidamist annavad aluse arvata, et ta võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist. Elektrooniline valve ei ole piisav meede, et hoida ära uute kuritegude toimepanemist. Määruskaebuse esitaja väide, et ringkonnakohtu määrusest ei selgu, millistel põhjustel on elektrooniline valve väiksema efektiivsusega kui vahistamine, on alusetu. Nimelt selgitas ringkonnakohus, et elektroonilise valve all viibides on R. Dadašovil võimalik narkootilisi ainete käitlemist jätkata kodus. 8.
9. R. Dadašov ei ole tänaseks viibinud vahi all ebamõistlikult pikalt. Arvestades, et kriminaalasja kohtulik arutamine algab
10. mail 2012, on süüdistatav kohtuistungi alguseks viibinud vahi all 1 aasta ja 2 kuud. Vastavalt KrMS §-s 130 sätestatule ei või vahistamise pikkus olla kohtueelses menetluses üle kuue kuu, kuid kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral võib kohtueelset vahi all pidamise tähtaega pikendada üle kuue kuu. Pidades silmas KrMS §-s 130 ettenähtud tähtaegu, on R. Dadašov
11. maiks 2012 viibinud vahi all seega peaaegu sama kaua kui seda lubab seadus kohtueelses menetluses. Ka võrreldes kriminaalasja ulatuse, süüdistatavate ja tunnistajate arvu ning süüdistuse kohaselt käideldud amfetamiini ülisuure kogusega ei ole R. Dadašov kriminaalasja kohtuliku uurimise alguseks viibinud vahi all ebaproportsionaalselt pikka aega. Süüdistatava vahi all pidamine on jätkuvalt põhjendatud. 8.
12. R. Dadašovi suhtes KrMS §

§ 102alusel kehtestatud lisapiirangud on jätkuvalt vajalikud ja põhjendatud.

R. Dadašovile kohaldati lisapiiranguid selleks, et takistada kaassüüdistatavate ja tunnistajate mõjutamist. Kuna kohus lahendab süüdistatava süüküsimuse üldmenetluses kohtuistungil vahetult tõendeid hinnates, puudub alus väitel, et tõendite sisus ei saa toimuda muudatusi. Arvestades R. Dadašovit ähvardava karistuse raskust, võib süüdistatav kasutada oma õigust kokkusaamistele, kirjavahetusele ja telefonikõnedele tunnistajate mõjutamiseks ning kahjustada kriminaalmenetlust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium analüüsib kõigepealt elektroonilise valve kohaldamata jätmisel ja KrMS § 1431 ning VangS § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute tühistamise taotluse lahendamisel tehtavate määruste edasikaebe võimalusi (I) ja lahendab seejärel määruskaebuse (II). I
2. Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebe korras vaidlustada kohtumääruse, kui selle vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 20 ei luba üldjuhul esitada kaebust kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, kui ei ole tegemist selles punktis nimetatud kahe erandjuhuga. Käesolevas kriminaalasjas taotletakse elektroonilise valve kohaldamist ja lisapiirangute osalist tühistamist. Need taotlused jäeti rahuldamata. Tegemist ei ole KrMS § 385 p-s 20 silmaspeetavate erandjuhtudega. Sellest lähtuv loogiline järeldus oleks, et kõnealused taotluste rahuldamata jätmise määrused ei ole määruskaebe korras vaidlustatavad.
3. Seisukohale, et elektroonilise valve kohaldamise ja lisapiirangute osalise tühistamise taotluste rahuldamata jätmise määrused ei ole määruskaebe korras vaidlustatavad, võib otsida ja leida täiendavat toetust kohtupraktikast, mille kohaselt ei ole peetud määruskaebe korras vaidlustatavateks kohtumäärusi, millega on jäetud rahuldamata taotlus asendada tõkend vahistamine kergemaliigilise tõkendiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-126-06 p 10). Kahtlemata on ka elektroonilise valve puhul tegemist vahistamisega võrreldes kergema kriminaalmenetluse tagamise vahendiga ja seega võib tunduda, et tegemist on sarnaselt lahendatava probleemiga. Kolleegiumi arvates on selline järeldus siiski ekslik. See eiraks seadusandja tahet tagada elektroonilise valve sätestamisel senisest enam vabadusõiguse riive proportsionaalsust ega arvestaks menetlusõiguslikku tegelikkust - seda, et kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte kohaldamine on tekitanud olukorra, mille tõttu viibivad süüdistatavad kuude kaupa vahi all põhiliselt vaid kohtuistungi algusaega oodates.
4. Seletuskirjas eelnõu nr 562 SE III juurde, millega muuhulgas kehtestati vahistamist elektroonilise valvega asendada võimaldav KrMS § 1371, on otsesõnu märgitud, et kõnealuse paragrahvi lõige 7 (seletuskirjas ekslikult lõige 3) „sätestab nõude, et kahtlustatav või süüdistatav vabastatakse vahi alt pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist või kõrgema astme kohtus tehtud kohtumääruse jõustumist. See on vajalik selleks, et tagada nii prokurörile kui ka kaitsjale võimalus kaevata EV kohaldamata jätmine või kohaldamine edasi kõrgemasse kohtusse”. Kolleegiumi arvates tuleb seadusandja selget tahet - võimaldada vaidlustada elektroonilise valve kohaldamata jätmist kahtlemata arvestada ka seadustehniliselt mitte kõige õnnestunuma KrMS § 1371 lg 9 tõlgendamisel. Arvestades täiendavalt seadusandja poolt KrMS § 1371 lg 7 sisustamisest lähtuvat teleoloogilist argumenti, ei ole kahtlusi selles, et KrMS § 1371 lg 9 võimaldab määruskaebe korras vaidlustada muuhulgas ka elektroonilise valve kohaldamata jätmist analoogiliselt sellega, nagu on lubatud määruskaebe korras vaidlustada ka vahistamise kohaldamata jätmist. Kokkuvõtvalt kujutab elektroonilise valve kohaldamata jätmise määrus endast erandit neist määrustest, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus asendada talle kohaldatud vahistamine kergemaliigilise tõkendiga.
5. Süüdistatavate pikaajalise vahi all viibimise problemaatikal on Riigikohus ka varasemalt peatunud. Nii on Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohti arvestades märgitud, et isiku vahi all pidamine on õigustatud üksnes siis, kui isiku suhtes olemasoleva kuriteokahtluse kõrval eksisteerib selleks ka avalikust huvist tulenev vajadus, st vahistamisalus. Kuna vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul, tuleb eelvangistuses viibiva isiku vabaduspõhiõiguse jätkuva riive õigustatuse hindamisel lisaks konkreetsetele vahistamisalustele arvestada ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Vahistamine peab jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust ja menetluse põhjendamatute viivituste korral peab kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-110-10 p-d 14 ja 15). Jäädes varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde, ei ole kolleegiumi hinnangul aktsepteeritav olukord, mil isik viibib pikaajaliselt vahi all vaid kohtuliku arutamise katkematuse põhimõtte tõttu. Liiati arvestades asjaolu, et nimetatud põhimõtte eesmärk on vastupidine võimalikult kiire lahendini jõudmine. Vältimaks seega süüdistatavate põhiõiguste rikkumist, on isiku vahi all pidamisele kõige sobilikum alternatiiv kriminaalmenetluse tagamiseks üldjuhul elektroonilise valve kohaldamine.
6. Puutuvalt võimalusse vaidlustada KrMS §

§ 102

alusel kehtestatud lisapiirangute tühistamise taotluse lahendamisel tehtavat kohtumäärust märgib kolleegium esmalt, et nende lisapiirangutega seonduvate põhiõiguste riive küsimust on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium analüüsinud kohtuasjas nr 3-4-1-9-

1. 14.
2. Selles asjas esitatud arvamuses (otsuse p-d 17-20) on õiguskantsler muuhulgas nentinud, et vahistamise küsimuste põhiseaduslikkuse üle otsustades ei saa piirduda arutlustega pelgalt vaid vabadusõiguse riive teemadel. Vabaduse võtmisega kaasneb paratamatult ka riive nt vaba eneseteostuse õigusele (PS § 19 lõige 1), perekonnaelu puutumatusele (PS § 26), õigusele tegeleda ettevõtlusega (PS § 31 esimene lause), õigusele oma omandit vabalt vallata (PS § 32 lõige 2) jne. Mida kauem on isik vahi all, seda intensiivsemalt riivatakse tema mitmeid erinevaid põhiõigusi, mille realiseerimist vahi all olek pärsib. Kui vabadusõiguse riive on ulatuslik alates vahistamise hetkest, siis sellega paratamatult kaasnev perekonnaelu riive (PS § 26) on ajas kasvav. Nii saabubki pikkamööda hetk, mil võib tõdeda, et isiku perekonnaelu puutumatuse riive on muutunud väga intensiivseks (vahistatuna vanglas viibimise tõttu on perekonnaelu elamise võimalused väga ahtad), samas põhjuste tähtsus, mis tingisid vajaduse isiku vabadust vahistamisega piirata, on üldjuhul selgelt vähenenud. Seadusandjal on mõne põhiõiguse tagamiseks vajalikku materiaalõigust ja menetlust võimalik sätestada vägagi erinevalt ning seega on ka vahistatu põhiõigust perekonnaelule võimalik kaitsta mitmel eri moel. Üheks ning ilmselt lihtsamaks võimaluseks on sätestada teatud aja vahi all viibinutele õigus suhelda perekonnaga tihedamalt kui seda võimaldab kehtiv VangS § 94 lühiajaliste kokkusaamiste näol. 14.
3. Kõnealuses asjas tehtud otsuse p-s 63 on järelevalvekolleegium nentinud, et vahistatu perekonnaelu puutumatus on oluline väärtus, mille suhtes tuleb kriminaalasjades õigusemõistmise huvides rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo.
4. Kolleegiumi arvates ei saa eelmises punktis käsitletud põhiseaduslikkuse kaalutlusi jätta arvestamata kõnealuste lisapiirangute vaidlustamisvõimaluste analüüsimisel. Pidades silmas, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muuhulgas tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust ning muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid, tuleb kohtul olukorras, kus vaidlustatakse vahistamise kestvat põhjendatust, hinnata vältimatult ka KrMS §

§ 102alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust.

Kuna eelnevalt p-s 12 märgitu kohaselt saab isik kaevata elektroonilise valve kohaldamata jätmise peale, siis peaks tal samaaegselt olema ka võimalus vaidlustada nende lisapiirangute tühistamata jätmine. Kolleegium leiab, et lisapiirangute tühistamata jätmise määrust ei saa paigutada KrMS § 385 p 20 toimealasse. Nimetatud määruse vaidlustamist ei piira ka ükski muu KrMS §-s 385 loetletud alus. II

1. Asudes hindama käesolevas kriminaalasjas esitatud määruskaebuse põhjendatust, märgib kolleegium esmalt, et ringkonnakohtu määruses on piisavalt põhjendatud, miks ei peeta R. Dadašovi suhtes vahistamise asendamist elektroonilise valvega võimalikuks. Maakohus selgitas muuhulgas R. Dadašovi varasemat karistatust ja süüdistuses märgitud amfetamiini ülisuurt kogust arvestades, et süüdistataval avaneks ka kodus elektroonilise valve all viibides võimalus jätkata narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist. Asjaolu, et ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, ei ole käsitatav põhjenduste puudumisena. Kokkuvõtlikult on kohtumäärused R. Dadašovi vahi alla jätmise osas kolleegiumi arvates õiguspärased.
2. Samas ei ole kolleegiumi arvates piisavad need põhjendused, mille kohaselt jäeti tühistamata lisapiirangud. Käesolevas kriminaalasjas keelati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
3. märtsi
4. a määrusega R. Dadašovil KrMS §

§ 102

alusel kuni kriminaalmenetluse lõpuni nii lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus kui ka telefoni kasutamine. Tulenevalt KrMS § 1431 lg-st 4 ei laiene nimetatud piirangud kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga ja VangS § 95 lg 1 kohaselt ka kohtumisele kaitsjaga. Kokkuvõtlikult on R. Dadašovil vanglaväline suhtlus täielikult keelatud.

1. Kohtueelses menetluses põhjendas prokuratuur lisapiirangute seadmist vajadusega takistada kriminaalmenetluse kohta käiva informatsiooni levikut R. Dadašovilt kuriteo toimepanemisega seotud isikute või teiste tõenduslikku teavet omavate isikuteni, kes polnud prokuratuurile veel teada. R. Dadašovilt lähtuvad andmed võisid prokuratuuri hinnangul takistada nii kriminaalmenetlust kui ka kõigi oluliste asjaolude tuvastamist. Kohtud pidasid oma määrustes R. Dadašovile kohaldatud lisapiiranguid kriminaalmenetluse kahjustusteta läbiviimiseks vältimatult vajalikuks, sest nii süüdistatava enda kui ka tema ema abikaasad on käesolevas kriminaalasjas tunnistajad, kes teavad R. Dadašovi varanduslikku seisu, sissetulekuid ja muid asjaolusid, milliseid on vaja tuvastada konfiskeerimise otsustamiseks. Kuna kriminaalasja kohtulik uurimine pole veel alanud ja tunnistajaid pole kohtus üle kuulatud, ei ole lisapiirangute kohaldamise alus ära langenud.
2. Pidades silmas, et R. Dadašovil polnud kohtumääruste tegemise ajaks oktoobris
3. aastal võimalik oma perekonnaliikmetega suhelda rohkem kui seitsme kuu vältel ja et kohtu alla andmise määrusest tingituna pikenes see aeg veel vähemalt seitsme kuu võrra, jätsid kohtud kolleegiumi hinnangul R. Dadašovile kohaldatud suhtlemispiirangute õigustatuse hindamisel põhjendamatult kaalumata, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne ja rikkusid seega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus kolleegiumi arvates õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel. Arvestades siinjuures asjaolu, et kuni
4. maini 2012 ei tehta ühtki menetlustoimingut ja R. Dadašov üksnes ootab, et kohus hakkaks tema kriminaalasja arutama, ei kaalu kriminaalmenetluse huvid kolleegiumi hinnangul üle KrMS §

§ 102

alusel kehtestatud lisapiirangutest tulenevat riivet süüdistatava perekonnaelu puutumatusele. Lisapiirangute tühistamine R. Dadašovi abikaasa, tütre ja ema osas ei saa kolleegiumi arvates kriminaalmenetlust ülemäära kahjustada.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 , tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a kohtumäärused R. Dadašovi suhtes kohaldatud suhtlemispiirangute muutmata jätmises süüdistatava abikaasa, tütre ja ema osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega lubab R. Dadašovil abikaasa, tütre ja emaga suhtlemiseks pidada kirjavahetust, kasutada telefoni ning lühiajaliselt kokku saada. Muus osas jätab kolleegium kohtumäärused muutmata. Kaitsja määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
6. R. Dadašovi kaitsja H. Kuningas esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Tartu Maakohtu
7. oktoobri
8. a määruse läbitöötamise ja määruskaebuse koostamise eest Advokaadibüroole Karl Saavo summas 115,06 eurot (sh käibemaks 19,18 eurot). Arvestades, et taotluse esitamise kuupäevana on märgitud
9. november 2011, käsitab kolleegium viidet maakohtu määrusele tehnilise eksimusena ja tõlgendab kaitsja tahtena soovi taotleda riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist Tartu Ringkonnakohtu
10. oktoobri
11. a määruse läbitöötamise eest. Kolleegium peab mõlemaid taotluses märgitud toiminguid R. Dadašovi kaitseks vajalikeks ning leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
12. detsembri
13. a otsuse p-dest 2 ja 23, tuleb kaitsja taotlus seega rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris