← Eesti

3-1-1-13-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 114p 5 järgi Tartu Ringkonnakohtu 21.

oktoobri

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-12769 Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mihhail Hütt ja Sergei Baumeri kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kassatsioonid Andrei Dzjuba kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut
  2. veebruar 2012, kirjalik menetlus Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus muutmata ja prokuröri ning kaitsja kassatsioonid rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Viru Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsusega tunnistati Sergei Baumer süüdi KarS § 114 p 5 järgi ja teda karistati vangistusega 11 aastaks, KarS § 418 lg 2 p 3 järgi vangistusega 2 aastaks, KarS § 420 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks ning KarS § 201 lg 1 järgi vangistusega 10 kuuks. Vastavalt KarS § 64 lg-le 1 mõisteti S. Baumerile liitkaristuseks vangistus 11 aastaks ja karistuse kandmise aja alguseks loeti
  8. aprill
  9. 1.1 Sama otsusega tunnistati Andrei Dzjuba süüdi KarS §

§ 114p 5 järgi ja teda karistati vastavalt Kar

S § 22 lg-le 5 ning §-le 60 vangistusega 6 aastaks, KarS § 418 lg 2 p 3 järgi vangistusega 2 aastaks ja KarS § 420 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Dzjubale liitkaristuseks vangistus 6 aastaks. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

  1. aprill
  2. 1.2 KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti süüdistatavatelt sõiduauto, püstol Makarov, helisummuti, padrunid ja püstolisalv. S. Baumeri vastu esitatud EJL tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.
  3. KarS § 114 p 5 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et
  4. veebruaril 2010 ajavahemikul kl 8.00 kuni 8.30 tulistas ta Narvas XXXXXX XX-XX asuvas korteris püstolist Makarov mitu lasku A. T. pea ja keha piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. Kuriteo pani süüdistatav toime omakasu motiivil, andes kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikule nõusoleku kannatanu tapmiseks 100 000 krooni eest. 2.1 KarS § 418 lg 2 p 3 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et tema, rikkudes relvaseaduse (RelvS) § 34 nõudeid, omandas
  5. a detsembris kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikult A. T. tapmise eesmärgil püstoli Makarov, mida valdas, hoidis, kandis ja kokkuleppel A. Dzjubaga vedas viimasele kuuluvas sõiduautos kuni
  6. aprillini 2010, mil püstol läbiotsimisel leiti. Lisaks leiti autost läbiotsimisel 16 padrunit kaliibriga 9 mm. 2.2 KarS § 420 lg 1 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et tema, rikkudes RelvS § 201 lg 2 ja § 34 nõudeid, omandas
  7. a detsembris A. T. tapmise eesmärgil kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikult numbrita tulirelva helisummuti, mida valdas, hoidis, vedas, kandis ja kasutas, kuni
  8. aprillil 2010 A. Dzjuba sõiduki läbiotsimisel helisummuti leiti. 2.3 KarS § 201 lg 1 järgi tunnistati S. Baumer süüdi selles, et
  9. novembril 2007 sõlmis ta Hansapangas MTÜ EJL juhatuse liikmena EJL nimel laenulepingu 200 000 krooni saamiseks. Pärast laenusumma laekumist EJL pangakontole kandis süüdistatav
  10. novembril 2007 sellest 197 800 krooni enda pangakontole, omastades raha.
  11. KarS §

§ 114p 5 järgi tunnistati A.

Dzjuba süüdi selles, et olles teadlik S. Baumeri poolt kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikule antud nõusolekust tappa A. T. 100 000 krooni eest, osutas ta kaassüüdistatavale abi kuriteo toimepanemisel. Alates

  1. a jaanuarist sõidutas A. Dzjuba tapmise ettevalmistamise eesmärgil temale kuuluva sõiduautoga korduvalt S. Baumerit Kohtla-Järvelt Narva, kus jälgiti A. T. korterit ja tema pereliikmeid. Teades S. Baumeri kavatsusest tappa kannatanu ja olles teadlik, et kaassüüdistataval on helisummutiga püstol ning 19 padrunit, viis A. Dzjuba tapmisele kaasaaitamise eesmärgil S. Baumeri
  2. veebruari
  3. a hommikul Kohtla-Järvelt Narva, jäädes teda ootama. Pärast A. T. tapmist viis süüdistatav S. Baumeri tagasi Kohtla-Järvele ja sai temalt abi eest 19 000 krooni. 3.1 KarS § 418 lg 2 p 3 järgi tunnistati A. Dzjuba süüdi selles, et rikkudes RelvS § 34 nõudeid, hoidis ja vedas ta kokkuleppel S. Baumeriga oma sõiduautos püstolit Makarov ja padruneid kaliibriga 9 mm. Samuti tulistas ta
  4. a jaanuari keskpaigas Ida-Virumaal AÜ T lähedal kõnealusest relvast.
  5. aprillil 2010 teostatud läbiotsimisel leiti A. Dzjuba sõiduautost püstol Makarov ja 16 padrunit.
  6. aprillil 2010 leiti A. Dzjuba elukohast Jõhvis XXXX XX-XX 16 padrunit kaliibriga 9 mm, 7 padrunit markeeringuga 21 RPR-63 ja 15 padrunit erinevate markeeringutega. Lisaks leiti A. Dzjuba elukaaslase korterist Kohtla-Järvel XXXXXXX XXX X-XX süüdistatavale kuuluvad 12 jahipüssi padrunit, mis ta RelvS § 34 nõudeid rikkudes oli omandanud ja mida ta valdas ning hoidis. 3.2 KarS § 420 lg 1 järgi tunnistati A. Dzjuba süüdi selles, et olles teadlik, et S. Baumer omandas
  7. a detsembris A. T. tapmise eesmärgil eeluurimisel tuvastamata isikult loata tulirelva helisummuti ja rikkudes sellega RelvS § 201 lg 2 ning § 34 nõudeid, vedas ja hoidis ta helisummutit enda autos kuni
  8. aprillini 2010, mil see läbiotsimisel leiti.
  9. Maakohus leidis, et süüdistatavatele etteheidetavad kuriteod on tõendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 On tuvastatud, et S. Baumer pööras enda kasuks laenulepingu alusel EJL pangakontole kantud 200 000 krooni. Süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 1 järgi, s.o valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramisena. A. T. tappes tegutses S. Baumer omakasu motiivil, sest talle lubati teo toimepanemise eest 100 000 krooni. Seega tuleb toimepandu kvalifitseerida KarS § 114 p 5 järgi. 4.2 Alates
  10. a jaanuarist, mil S. Baumer hakkas tegema ettevalmistusi A. T. tapmiseks, sõidutas A. Dzjuba kaassüüdistatavat temale kuuluva autoga kaks korda nädalas Narva piirkonda, kus kannatanu elas. Süüdistatavad on sõbrad ja nende vahel on usalduslikud suhted, millega on selgitatav, et tapmise ettevalmistamiseks ja toimepanemiseks kaasas S. Baumer just A. Dzjuba. A. Dzjuba avaldas, et ta ei küsinud S. Baumerilt, missugusel eesmärgil ühised sõidud aset leidsid. Sellised sõidud oleksid aga küsimusi tekitanud inimesel, kes S. Baumeri plaanidesse pühendatud ei olnud. Järelikult teadis A. Dzjuba, miks S. Baumer Narvas käib. 4.3
  11. aprillil 2010 peeti süüdistatavad kinni A. Dzjubale kuuluvas sõiduautos. Auto läbiotsimisel leiti ja võeti ära helisummutiga püstol ning padrunid. Tegemist oli relvaga, millega tapeti A. T. Lisaks võeti autost ära metallist kurikas, kumminui, kaks gaasipihustit, kasteet ja muud esemed, mis annab aluse järeldada, et süüdistatavaid ühendasid lisaks sõprusele ka muud ühised ja mitteõiguspärase iseloomuga huvid. DNA-ekspertiisiga tuvastati, et püstolil oli A. Dzjubalt pärinevat bioloogilist materjali. Samuti leiti tema bioloogilist materjali nöörilt, millega oli kinni seotud kott, milles olid püstolisalv, tulirelva puhastamiseks mõeldud hambahari ja kummist tihendid helisummuti jaoks. Lisaks leiti A. Dzjuba bioloogilist materjali padrunisalvelt ja hambaharjalt. Eksperdi arvamuse kohaselt ei saa välistada süüdistatava bioloogilise materjali olemasolu ka püstoli kelgu vasakul ja paremal küljel. Eelnev kummutab süüdistatava väited, et ta S. Baumeri kavatsustest ei teadnud. Kindlaks tehti seegi, et umbes kaks nädalat pärast A. T. tapmist sai S. Baumer tapmise tellinud isikult 50 000 krooni, millest 19 000 krooni andis A. Dzjubale. 4.4 Tapmisele kaasaaitamist kinnitab see, et kaks korda nädalas sõitsid süüdistatavad Narva, peatudes samas kohas. Lisaks S. Baumerile käis ümber A. T. maja ka A. Dzjuba. Tapmise päeval viis A. Dzjuba samuti S. Baumeri sündmuskohale ja sealt minema. Püstoli padrunisalvelt, hambaharjalt ja nöörilt, millega oli kinni seotud kott, milles oli püstol ja millega A. T. tapeti, leiti A. Dzjuba bioloogilist materjali, mis osutab kaasaaitamisele ja kummutab kaitsja väited, nagu poleks süüdistatav tapmise ettevalmistamisest ning toimepanemisest teadnud. Süüdistatavate vahel olid tihedad kontaktid nii enne kui ka pärast kannatanu tapmist. Kumbki süüdistatav sai kuriteo toimepanemisest tulu ja seega tuleb lugeda tõendatuks, et nad tegutsesid ühise tahtlusega. Süüdistatavate teod kandsid püsivat ja kooskõlastatud iseloomu. Kaasaaitamise pani A. Dzjuba toime omakasu motiivil, mille tõttu tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS §

§ 114p 5 järgi.

4.5

  1. aprillil 2010, kui süüdistatavad kinni peeti, teostati sõiduki läbiotsimine ja juhi kõrvalistme alt leiti kilekott, milles olid püstol Makarov, helisummuti, padrunisalv, kummist tihendid ning 16 padrunit. Pagasiruumist leiti metallist kurikas, kumminui, kaks gaasipihustit, nuga, automaat Kalašnikovi mulaaž, sõrmkindad, must pearätt, padrunid jm. Leitud esemed kinnitavad, et A. Dzjuba teadis S. Baumeril tulirelva, helisummuti ja padrunite olemasolust ning ka seda, et kaassüüdistatav neid esemeid tema autos vedas. Sõiduauto omanik vastutab täielikult selle eest, millised esemed tema autos asuvad. Läbiotsimise käigus leiti A. Dzjuba ja tema elukaaslase elukohast erinevaid padruneid, millised süüdistatav samuti ebaseaduslikult omandas ja neid hoidis, rikkudes RelvS § 34 nõudeid. Läbiotsimisel kriminaalmenetlusõigust ei rikutud. Süüdistatavatel puudus tulirelva, helisummuti ja padrunite omandamiseks ning hoidmiseks luba. Lisaks helisummutiga püstoli ja padrunite vedamisele A. Dzjuba ka kasutas neid. Seetõttu on tulirelva, laskemoona ja helisummuti ebaseaduslik käitlemine õigesti kvalifitseeritud KarS § 418 lg 2 p 3 ning § 420 lg 1 järgi.
  2. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid S. Baumeri kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ja A. Dzjuba kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp. S. Baumeri kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 201 lg 1 järgi. Relva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises palus apellant S. Baumeri käitumise kvalifitseerida KarS § 418 lg 1 järgi, samuti kergendada mõistetud karistust. A. Dzjuba kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Dzjuba süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 114p 5, § 418 lg 2 p 3 ning § 420 lg 1 järgi, paludes uue otsusega mõista süüdistatava Kar

S §

§ 114p 5 ja § 420 lg 1 järgi õigeks, kvalifitseerida relva ning laskemoona ebaseadusliku käitlemise Kar

S § 418 lg 1 järgi ja lugeda karistuse eelvangistuses viibitud ajaga kantuks.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt A. Dzjuba süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 114p 5, § 418 lg 2 p 3 ning § 420 lg 1 järgi ja S. Baumeri süüditunnistamises ning karistamises Kar

S § 418 lg 2 p 3 järgi, A. Dzjuba suhtes kohaldatud tõkendi - vahistamine - muutmata jätmises, temalt kohtukulude väljamõistmises 7844,65 euro suuruses summas ja sõiduauto konfiskeerimises. A. Dzjuba mõisteti süüdistuses KarS § 22 lg 3 § 114 p 5, § 418 lg 2 p 3 ja § 420 lg 1 järgi õigeks, vabastati ta vahi alt, jäeti temalt välja mõistetud menetluskulud 7149,60 euro suuruses summas riigi kanda, tagastati sõiduauto ja nähti ette, et tal on õigus taotleda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist 540 päeva eest. S. Baumer tunnistati süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks. Süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus jäeti muutmata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. A. Dzjuba kaitsja apellatsioon rahuldati, S. Baumeri kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 6.1 A. Dzjuba tegevuses ilmnevad kaasaaitamisteo tunnused, mis seisnevad selles, et

  1. a jaanuaris ja
  2. veebruaril 2010 sõidutas ta S. Baumeri Kohtla-Järvelt Narva ja tagasi. Kaasaaitamistegu on põhjuslikus seoses S. Baumeri põhiteoga, kuna see kergendas ja kiirendas seda. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et A. Dzjuba süüdimõistmiseks tuleb tuvastada tahtlus kaasa aidata S. Baumeri toimepandud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimisele. Maakohus küll tuvastas, et A. Dzjuba aitas kuriteole kaasa, kuid samas leidis, et süüdistatavate teod kandsid püsivat ja kooskõlastatud iseloomu. Kohtu järeldused on omavahel täielikus vastuolus, kuna seeläbi justkui tõdeti, et süüdistatavad tegutsesid kaastäideviijatena. Sama teo osas ei saanud A. Dzjuba olla samaaegselt kaasaaitaja ja kaastäideviija. 6.2 Maakohtu järeldus, mille kohaselt A. Dzjuba teadis S. Baumeri Narvas käimise põhjust, on oletuslik ega vasta kriminaalasjas kogutud tõenditele. S. Baumer väitis, et ta ei selgitanud kaassüüdistatavale sõitude eesmärki ja selleks puudus ka vajadus, sest A. Dzjuba seda ei küsinud. A. Dzjuba ütlustest nähtuvalt ei tundnud ta sõitude eesmärgi vastu huvi ja küsimusi ei esitanud. Maakohtu järeldus, et peaaegu iganädalased sõidud võinuks A. Dzjubal küsimusi tekitada, kui ta poleks kaassüüdistatava plaanidest teadnud, on eluliselt usutav, kuid siiski oletuslik. Puuduvad muud tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatav oli S. Baumeri kavatsustest teadlik. Kõrvaldatud pole kahtlust, et A. Dzjuba tahtlus piirnes sooviga S. Baumerit aidata. 6.3 Maakohtuga pole alust nõustuda selles, et A. Dzjuba bioloogilise materjali leidmine tulirelva padrunisalvelt, hambaharjalt ja nöörilt tõendab süüdistatava tahtlust aidata tapmisele kaasa ja kummutab väited, mille kohaselt süüdistatav tapmise ettevalmistamisest ning toimepanemisest ei teadnud. DNA-ekspertiisi raames antud arvamus tõendab üksnes seda, et süüdistatav oli tapmise vahendiks oleva relva padrunisalve, nööri ja hambaharjaga puutumuses. A. Dzjuba andis enda bioloogilise materjali relvale sattumise kohta põhjalikke ja ammendavaid ütlusi ning selles osas on süüdistatavate ütlused kooskõlas. Loogiliselt pole põhjendatud, kuidas sattus süüdistatava bioloogiline materjal nöörile ja hambaharjale, kuid KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb eeldada, et nendele esemetele bioloogilise materjali sattumine on seotud süüdistatavate poolt ühiselt ettevõetud tulistamisega. 6.4 A. Dzjubale 19 000 krooni üleandmise asjaolud ja põhjused jäävad süüdistatavate ütluste pinnalt arusaamatuks. Kuigi on tuvastatud, et selle summa andis S. Baumer A. Dzjubale rahast, mille ta tapmise eest sai, pole tuvastatud, et A. Dzjuba oli selle päritolust teadlik. Tuvastatud asjaolud ei võimalda siiski teha järeldust, et süüdistatav aitas tahtlikult kaasa tapmise toimepanemisele ja vastupidiseks arvamuseks ei anna alust ka kõigi asjaolude kogumis hindamine. Seega tuleb A. Dzjuba süüdistuses KarS §

§ 114p 5 järgi õigeks mõista.

6.5 Tõendatud pole, et A. Dzjuba oleks püstolit Makarov ja 16 padrunit, mis leiti süüdistatavate kinnipidamisel autost, vähemalt kaudse tahtlusega hoidnud ja vedanud. Kummutatud pole kaitsja arvamust, et relv ja laskemoon asusid autos A. Dzjuba eest peidetult. Maakohus laiendas sõiduki omaniku vastutust meelevaldselt ja ebamõistlikult kaassõitjate võimalikele õigusvastastele tegudele. S. Baumeri ütlusi, mille kohaselt ei teadnud A. Dzjuba

  1. aprillil 2010 relvast midagi, kinnitas ka A. Dzjuba. Muud tõendid selle teo osas puuduvad, millest johtuvalt tuleb süüdistatav relva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, s.o süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 3 järgi, õigeks mõista. 6.6 Vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud RelvS § 11 lg-le 2 ei peetud relva kasutamist relvaseaduse tähenduses relva käitlemiseks. Relvast tulistamine vastab küll relva kasutamise mõistele, kuid pole käsitatav relva käitlemisena relvaseaduse tähenduses ega moodusta seetõttu KarS §-s 418 sätestatud süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. RelvS § 46 lg 5 p 1 kohaselt on füüsilisele isikule lubatud laskemoona hoidmise koguseks kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit. A. Dzjuba ja tema elukaaslase elukohtade läbiotsimisel leiti 50 padrunit, milline kogus jääb allapoole RelvS § 46 lg 5 p-s 1 sätestatud määra. Seega puudub KarS § 418 lg-s 1 kirjeldatud süütekoosseisu objektiivne tunnus, s.o padrunite oluline kogus, mille tõttu tuleb A. Dzjuba laskemoona omandamises, valdamises ja hoidmises täielikult õigeks mõista. 6.7 Kuna A. Dzjuba tuleb süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista, puudub sama teo osas S. Baumeri käitumises kvalifitseeriv koosseisutunnus, s.t tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik grupiline käitlemine. 6.8 Süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi tuleb S. Baumeri kaitsjaga nõustuda selles, et pangakontol olev vara pole käsitatav vallasasja, vaid võõra varana. Süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi on aga piisava selguse ja täpsusega kajastatud need faktilised asjaolud, mis on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistatava kaitseõigust pole rikutud juhul, kui ta tunnistatakse süüdi KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi järgi, sest tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevad asjaolud ja teole antav kvalifikatsioon sellest ei muutu. 6.9 Olenemata asjaolust, et S. Baumeri käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 418 lg 1 järgi, ei anna see alust temale maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamiseks, sest süüdistatava süü on suur. Karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes pole tuvastatud ka süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Enese süüditunnistamine, üksikasjalike ütluste andmine ja läbiotsimisel asjassepuutuvate esemete väljaandmine kujutavad endast menetlustoimingutele allumist, olles käsitatavad kriminaalmenetlust mittetakistava käitumisena. Samas pole S. Baumer ise olnud mingil määral aktiivne ega näidanud üles initsiatiivi süüteo avastamiseks. Süüdistatavale mõistetud lõplik karistuse määr on põhjendatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mihhail Hütt ja S. Baumeri kaitsja vandeadvokaat A. Suuban. 7.1 Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1.1 A. Dzjuba õigeksmõistmisel rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, sest kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust. 7.1.2 Ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt oleks maakohus pidanud tuginema A. Dzjuba ütlustele osas, milles need on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega, ei vasta Riigikohtu praktikale. Juhul, kui isiku ütlused on diametraalselt erinevad ja ta ei suuda mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada eri ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Valikuliselt ütlustele tugineda ei saa. 7.1.3 Tuvastades A. Dzjuba käitumises süütekoosseisu subjektiivseid tunnuseid, lähtus ringkonnakohus ainult süüdistatavate vastuolulistest ütlustest, kõrvutamata neid teiste tõenditega. Seetõttu on ekslik järeldus, et A. Dzjuba ei tegutsenud tahtlikult. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatav ei olnud teadlik S. Baumeri kavatsusest A. T. tappa. Sellise järelduseni sai kohus jõuda vaid seetõttu, et eelistas tõendite hindamisel süüdistatavate ütlusi, jättes need teiste tõenditega kõrvutamata. On tuvastatud, et süüdistatavate vahel olid tapmise ettevalmistamisel ja pärast tapmise toimepanemist tihedad seosed. Kinnipidamisel võeti A. Dzjuba autost ära A. T. tapmiseks kasutatud relv, millel leidus A. Dzjuba bioloogilist materjali. S. Baumeri elukohast äravõetud padrunisalvel, nööril ja hambaharjal leidus samuti A. Dzjuba bioloogilist materjali. 7.1.4 Kogumis teiste tõenditega pole hinnatud ka raha saamise asjaolusid. Ringkonnakohtu järeldused põhinevad selles küsimuses ainult A. Dzjuba ütlustel, millele pole aga antud kriitilist hinnangut ega kõrvutatud neid teiste tõenditega. Vaatamata süüdistatava ütluste ebaloogilisusele ja vastuolulisusele pole arvestatud, et kriminaalmenetluses on süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel lubatud muude tõendite kõrval arvesse võtta ka teo toimepanemise objektiivseid asjaolusid. 7.1.5 Relva, laskemoona ja helisummuti ebaseadusliku käitlemise osas tugines ringkonnakohus samuti vaid süüdistatavate ütlustele. Tõendite hindamisel tulnuks aga analüüsida süüdistatavate käitumist nii kuriteole eelnenud kui ka järgnenud ajaperioodil, hinnata nende omavahelisi suhteid, kinnipidamise asjaolusid ja kõiki tõendeid kogumis. Ringkonnakohus nõustus sellega, et A. Dzjuba mitte ainult nägi S. Baumeril tulirelva, vaid ka tulistas koos temaga sellest, samuti puhastas kõnealust relva. Kohus ei andnud hinnangut asjaolule, et koti tulirelvaga peitis S. Baumer istme alla kinnipidamise hetkel. 7.2 S. Baumeri kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.2.1 Kuni
  3. augustini 2011 kehtinud ja alates
  4. septembrist 2011 kehtiv KrMS § 268 lg 2 võimaldab muuta või täiendada esitatud süüdistust ainult kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Prokurör pole kohtuliku arutamise käigus süüdistust muutnud ega täiendanud. Juhindudes KrMS § 268 lg-st 1 oleksid kohtud pidanud kriminaalasja süüdistatava suhtes arutama ainult süüdistusakti järgi - süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi seega valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise osas. Ringkonnakohus tuvastas, et pangakontol olev raha pole vallasasi ja varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses. Tunnistades aga S. Baumeri süüdi KarS § 201 lg 1 järgi isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramises, väljuti kohtuliku arutamise piiridest, rikkudes KrMS § 268 lg 1 nõudeid ja KrMS § 14 lg-st 1 tulenevat kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. 7.2.2 Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendavat asjaolu, s.o süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, ei esine. Vastavalt KrMS § 34 lg 1 p-le 1 ja § 35 lg-le 2 on kahtlustataval ja süüdistataval õigus anda ütlusi või keelduda ütluste andmisest. S. Baumer tunnistas end koheselt süüdi, andes üksikasjalikke ütlusi toimepandu kohta. Läbiotsimisel andis ta vabatahtlikult välja asjassepuutuvad esemed. Arvestades isiku süüd ja teda ähvardava karistuse raskust on selline käitumine karistust oluliselt kergendav asjaolu, mis jäeti alusetult tähelepanuta. 7.2.3 Kriminaalmenetlusõiguse normide oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine tõid kaasa ebaseadusliku ning põhjendamatu kohtuotsuse.
  5. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses leiab A. Dzjuba kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, et kassatsioon on põhjendamatu. Kassatsioonis taotletakse samaaegselt tõendite ümberhindamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Teoreetiliselt nõutakse seega eelotsustuse tegemist, kus asja arutav uus kohtukoosseis on seotud kõrgema astme kohtu arvamusega, kuidas tuleks tõendeid hinnata. Kriminaalasja arutav kohus ei pea analüüsima kõiki kogutud tõendeid, kuid peab põhjendama, miks rajatakse otsus just konkreetsetele tõenditele. Seda põhimõtet on vaidlustatud otsuses järgitud. Prokurör ei nõudnud ringkonnakohtu istungil ühegi dokumentaalse ega isikulise tõendi lisamist. Kohus tegi A. Dzjuba suhtes otsuse oma siseveendumusest ja uuritud tõenditest lähtuvalt. Riigikohtu ülesandeks ei ole tõendite hindamine.
  6. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses palub S. Baumeri kaitsja vandeadvokaat A. Suuban jätta kassatsiooni rahuldamata, leides, et ringkonnakohus on otsust motiveerinud ja põhjendatult sedastanud, et süüdistatavate omavahelised suhted ei saa tõendada tulirelva, laskemoona ning helisummuti ebaseaduslikku käitlemist isikute grupis. Kassatsioonis pole osutatud ühelegi tõendile, mis võimaldaks jõuda vastupidisele järeldusele.
  7. Vastuses S. Baumeri kaitsja kassatsioonile palub prokurör M. Hütt jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi muutmata. Kaitsja seisukoht, mille kohaselt rikkus ringkonnakohus S. Baumeri kaitseõigust, on ekslik. Ringkonnakohus põhistas KarS § 201 lg 1 osas Riigikohtu praktikale tuginevalt väga põhjalikult, miks ta jõudis järeldusele, et süüdistus on selge ja miks kajastuvad selles kõik faktilised asjaolud. Süüdimõistva otsuse tegemisel ei rikutud süüdistatava kaitseõigust. Seisukoht, mille järgi osutas S. Baumer süüteo avastamisele aktiivset kaasabi, ei põhine tuvastatud faktilistel asjaoludel. A. T. tapmine avastati kohtueelsel uurimisel kogutud tõendite abil, millega tehti kindlaks süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude toimepanek. Süüdistatava karistust ei kergenda pelgalt süüteo avastamisele kaasaaitamine. Aktiivne kaasaaitamine on suunatud koostööle süüteo asjaolude väljaselgitamiseks, kaasosaliste paljastamiseks jne. Selliseid asjaolusid kohtud ei tuvastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Riigikohtu kriminaalkolleegium analüüsib esmalt prokuröri kassatsiooni väiteid (I), vastab seejärel kaitsja kaebuse argumentidele (II) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III). I
  9. Vastuseks prokuröri kassatsioonile peab kolleegium kõigepealt vajalikuks korrata kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. aprilli
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15). Praeguses kohtuasjas pole ringkonnakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad.
  12. Põhjendatud on prokuröri väide, et isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Nimelt on kolleegium selgitanud, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütluste vahel ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb see tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta erineval ajaperioodil erinevaid ütlusi andis, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. aprilli
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-3-07, p 6,
  15. novembri
  16. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3 ja
  17. novembri
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 7).
  19. Kassaatoriga võib nõustuda, et olukorras, kus A. Dzjuba ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine A. Dzjuba ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Samas pole see minetus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna sellega ei kaasnenud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemist.
  20. Kassatsioonis asutakse seisukohale, et ringkonnakohus lähtus A. Dzjubat õigeks mõistes süüdistatavate vastuolulistest ütlustest, kõrvutamata neid teiste tõenditega. Samuti pole kassaatori arvates ringkonnakohus tõendeid hinnanud kogumis ega arvestanud süüdistatavate omavahelisi suhteid, nende teoeelset ja -järgset käitumist, käitumist kinnipidamisel ning kuritegude toimepanemise asjaolusid. Kriminaalkolleegium prokuröri väidetega ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohus põhistas veenvalt, milliste asjaolude tõttu ei saa kassatsioonis loetletud faktorid, s.t süüdistatavate omavahelised suhted, teoeelne- ja järgne käitumine või nende kinnipidamisega seonduv, aga ka muud tõendid kogumis, kinnitada, et A. Dzjuba aitas tahtlikult kaasa mõrvale ning käitles ebaseaduslikult tulirelva, laskemoona ja helisummutit.
  21. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab lähtuda üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud tehioludest, kontrollides, kas tõendite hindamine varasemas menetluses toimus kriminaalmenetlusõiguse norme järgivalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. märtsi
  23. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Vaidlustades tõenditele antud hinnangut, taotleb prokurör sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, millise küsimuse lahendamine aga Riigikohtu pädevusse ei kuulu. Kassaator jätab tähelepanuta, et kõiki tõendeid, millele kassatsioonis osutatakse, on apellatsioonikohus juba analüüsinud ja neile oma siseveendumusel põhineva hinnangu andnud. Prokurör pole esile toonud ühtegi tõendit, mille ringkonnakohus oleks arvestamata jätnud ja mis sellise hinnangu veenvalt kummutaks. Seejuures pole apellatsioonikohtu otsuses rikutud ka nõuet selgitada, miks tuleb võrreldes esimese astme kohtuga anda tõenditele teistsugune hinnang - maakohtu tuvastatud tehiolud on ringkonnakohus kummutanud alles tõendite omapoolse põhjaliku analüüsi järel. Ringkonnakohtu otsusest on üheselt arusaadav, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel.
  24. A. Dzjubale on muuhulgas esitatud süüdistus KarS §

§ 114p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kar

S § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Ringkonnakohus sedastas, et A. Dzjuba tegevus on küll põhjuslikus seoses S. Baumeri põhiteoga, kuna see kergendas ja kiirendas õigusvastast põhitegu, kuid maakohus jättis süüdimõistva otsuse tegemisel tähelepanuta vajaduse tuvastada süüdistatava tahtluse aidata kaasa täideviija põhiteo süüteokoosseisu tunnuste realiseerimisele. Nimelt peab kaasaaitaja tahtlus hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-94-00, p-d 6.5-6.6). Vaidlustatud otsuse järelduste pinnalt võib ringkonnakohtuga nõustuda selles, et kohtulikul arutamisel uuritud tõendikogumi pinnalt pole võimalik A. Dzjubal kaasaaitamistahtluse esinemist tõsikindlalt jaatada.
  3. Vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kuivõrd kohtulikult uuritud tõendite pinnalt pole kõrvaldatud kahtlust, et ühest küljest piirnes A. Dzjuba tahtlus sooviga S. Baumerit pelgalt aidata, kuid mitte osutada ainelist kaasabi A. T. tapmisele, kuna ta ei olnud sellest kavatsusest teadlik, teisest küljest aga kahtlust selles, et süüdistatav ei teadnud samuti tulirelva, laskemoona ja helisummuti olemasolust autos, siis mõistis ringkonnakohus A. Dzjuba põhjendatult temale etteheidetavates kuritegudes õigeks. Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad asjakohased põhistused ka selle kohta, miks pole
  4. aprillil 2010 A. Dzjuba ja tema elukaaslase elukohtade läbiotsimise käigus leitud padrunite omandamine, valdamine ning hoidmine käsitatav KarS § 418 lg 1 objektiivsetele tunnustele vastava teona. Samuti nähtuvad otsusest järeldused selle kohta, miks ei saa KarS § 418 järgi kvalifitseeritava kuriteona vaadelda A. Dzjuba poolt S. Baumerile kuuluva relva kasutamist
  5. a jaanuaris.
  6. Arvestades, et kassatsiooni väited ei anna A. Dzjuba osas vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks alust, kvalifitseeriti ka S. Baumerile etteheidetav tegu, mis seisnes tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, kvalifitseeriva koosseisutunnuse puudumise tõttu põhjendatult KarS § 418 lg 1 järgi. II
  7. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja arvamusega, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui tunnistas S. Baumeri süüdi KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi järgi, s.t isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramises.
  8. S. Baumerit süüdistatakse KarS § 201 lg 1 järgi selles, et ta omastas ebaseaduslikult MTÜ EJL pangakontole laenulepingu alusel laekunud raha, kandes mittetulundusühingu pangakontolt enda pangakontole 197 800 krooni. Süüdistusakti kohaselt pani S. Baumer eelkirjeldatud viisil käitudes toime tema valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise. Maakohus tunnistas ta selle teo toimepanemises ka süüdi, märkides sarnaselt süüdistuses kasutatud formulatsiooniga, et süüdistatav pööras tema valduses olnud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks. Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et pangakontol olev vara pole käsitatav võõra vallasasja, vaid isikule usaldatud muu võõra varana. Samas tõdes apellatsioonikohus, et süüdistatava kaitseõigust ei riku see, kui ta tunnistatakse süüdi KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi järgi, sest süüdistuse tekstis on piisava selguse ja täpsusega märgitud S. Baumeri karistusõigusliku vastutuse aluseks olevad faktilised asjaolud. Süüdimõistmisel need faktilised asjaolud ja kuriteo kvalifikatsioon aga ei muutu.
  9. Kolleegium peab põhjendatuks ringkonnakohtu materiaalõiguslikku hinnangut, mille kohaselt ei pannud S. Baumer toime KarS § 201 lg 1 esimesele alternatiivile vastavat tegu. Sellist järeldust toetas kohtumenetluse vältel ka kaitsja. Nimelt pole pangakontol olev raha käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. jaanuari
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-130-04, p 9,
  12. aprilli
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p-d 14-15 ja
  14. novembri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24). Süüdistatava käitumist on kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt õigustatult vaadeldud KarS § 201 lg 1 teisele teoalternatiivile vastava süüteo, s.t isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisena.
  16. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja pärast
  17. septembrit 2011, mil kohtuliku arutamise piiridega seonduvat reguleeriv KrMS § 268 oli jõustunud uues redaktsioonis. Alates
  18. septembrist 2011 kehtivas redaktsioonis sätestatakse KrMS § 268 lg-s 1, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi
  19. lõike järgi ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus aga kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas lõikes nähakse ette ka nõuded, kuidas peab kohus toimima kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub küsimus kuriteo kvalifikatsiooni muutmise kohta või ilmnevad süüdistusaktis nimetamata karistust raskendavad asjaolud või asjaolud, mis tingivad mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamise.
  20. Tsiteeritud normidest järeldub, et alates
  21. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. detsembri
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p-d 30-35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.
  24. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt juhtis S. Baumeri kaitsja kohtuvaidluse raames tähelepanu senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et pangakontol olev raha pole käsitatav võõra vallasasjana, vaid KarS § 201 lg 1 mõttes on tegemist isikule usaldatud muu võõra varaga. Arvestades, et S. Baumerile pole esitatud süüdistust KarS § 201 lg 1 teise alternatiivi järgi, ei saanud kohus teda kaitsja arvates süüdistusaktis kirjeldatud teo toimepanemises süüdi tunnistada. Kuivõrd maakohus tunnistas S. Baumeri ikkagi süüdi KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi järgi, jättes seejuures kohtuvaidluse käigus tehtud etteheitele reageerimata, kordas kaitsja apellatsioonis veelkord sama seisukohta ja tõdes kokkuvõtlikult, et kuivõrd S. Baumerile pole esitatud süüdistust isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramises, puuduvad tema käitumises kuriteokoosseisu tunnused. Kassatsiooni argumendid kattuvad juba maa- ja ringkonnakohtus väljendatud kaitsepositsiooniga.
  25. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt ei riku S. Baumeri süüditunnistamine KarS § 201 lg 1 järgi tema kaitseõigust. Ringkonnakohus lähtus süüdimõistvat otsust tehes samadest faktilistest asjaoludest, mis on kirjeldatud süüdistusaktis, muutes vaid samas paragrahvis kirjeldatud teoalternatiividest tulenevalt süüdistatava käitumisele antud õiguslikku hinnangut. Kolleegium leiab, et selline muudatus ei saanud süüdistatava jaoks olla üllatuslik, sest juba maakohtus tugines tema kaitsepositsioon väitele, et süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS § 201 lg 1 teisele, mitte aga esimesele alternatiivile. Kaitsja osutas nii kohtuvaidluse raames maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses järjekindlalt asjakohasele kohtupraktikale, milles kõnealune materiaalõiguslik küsimus on ühemõtteliselt lahendatud. Nendel põhjustel asub kriminaalkolleegium seisukohale, et süüdistataval on olnud senise menetluse vältel küllaldane võimalus ennast muutunud õiguskäsitluse vastu kaitsta ja süüdimõistva otsuse tegemisel pole ringkonnakohus KrMS § 268 lg 6 nõudeid ega § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet eiranud.
  26. Veel märgib kaitsja, et S. Baumeri karistamisel ei arvestanud kohtud süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, mis praegusel juhul seisnes süü tunnistamises, üksikasjalike ütluste andmises ja läbiotsimisel vabatahtlikult asjassepuutuvate esemete loovutamises. Kolleegiumi hinnangul on kohtud otsuseid karistuse mõistmist puudutavates küsimustes piisavalt põhistanud ja kaitsja samasisulisele väitele juba vastanud. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu ja prokuröri seisukohtadega, mille kohaselt tehti S. Baumerile süüksarvatavate kuritegude toimepanemine kindlaks esmajoones eeluurimise käigus kogutud muude tõendite abil ning et süüdistatava käitumine on vaadeldav pelgalt menetlustoimingutele allumisena. Pidades silmas, et vaidlustatud otsuse järeldusi on vaadeldavas küsimuses piisava üksikasjalikkusega põhistatud, ei pea kolleegium vastavalt KrMS § 363 lg 4 p-le 1 vajalikuks apellatsioonikohtu põhjendusi korrata. III
  27. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  28. oktoobri
  29. a otsuse muutmata ning prokuröri ja kaitsja kassatsioonid rahuldamata. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.