RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 84 p-de 1 ja 2 ning § 118 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest. 2. K. Salumets esitas halduskohtule kaebuse teenistusest vabastamise käskkirja tühistamiseks ning taotles vastavalt

§ 135

lg-le 1 teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist vastustajalt.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. detsembri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-10-457 kaebuse, tühistas vaidlustatud käskkirja (resolutsiooni p 2), ennistas kaebaja teenistusse (p 3) ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest perioodil
4. jaanuar 2010 kuni
5. detsember
6. Kohtuotsusega kohustati vastustajat kindlaks määrama väljamaksmisele kuuluv rahasumma, arvestades sellest maha teenistusest vabastamisel tasutud lõpparve ning töötasu, mida kaebaja on saanud ajavahemikus
7. jaanuar 2010 kuni
8. detsember 2010 töötamisel teise tööandja juures. Kaebajat kohustati viivitamatult esitama Paldiski Linnavalitsuse raamatupidajale andmed saadud töötasu kohta (p 4). Kohtuotsus kuulus vastavalt resolutsiooni p-le 5 viivitamatule täitmisele kahe kuu palga väljamaksmise osas. Halduskohus tunnistas ebaseaduslikuks kaebaja teenistusest vabastamise ja tühistas vaidlustatud käskkirja. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise osas leidis halduskohus, et väljamõistetavast summast tuleb maha arvata tulu, mida kaebaja sai teise tööandja juures töötades, ning lõpparve summa. Halduskohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda, kuna menetluskulude väljamõistmise taotlus esitati pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist (resolutsiooni p 6). Kohus oli andnud tähtaja täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks (
9. november 2010), kuid kaebaja esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse koos kuludokumentidega
10. novembril
12. Apellatsioonkaebused esitasid nii K. Salumets kui ka Paldiski Linnavalitsus. K. Salumets palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema menetluskulud tema enda kanda ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu täies ulatuses välja mõistmata. Apellant leidis, et avaliku teenistuse seadusest ei tulene alust

§ 135lg-s 1 nimetatud tasust mahaarvamiste tegemiseks.

Halduskohus otsustas nimetatud tasust mahaarvamise alles kohtuotsuses ega käsitlenud seda kohtumenetluse käigus. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti märkis apellant, et HKMS § 26 lg 3 ei võimalda teha kaebajale ettekirjutust vastustajale töötasu kohta dokumentide esitamiseks. Paldiski Linnavalitsus taotles apellatsioonkaebusega halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega K. Salumetsa kaebus rahuldati.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a otsusega K. Salumetsa apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas osaliselt Paldiski Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistades halduskohtu otsuse p-d 4 ja
4. Tühistatud osa puudutas K. Salumetsale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, jättes K. Salumetsa kaebuse nimetatud ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) halduskohus on põhjendatult tühistanud vaidlustatud käskkirja, leides, et see on oluliste menetlus-, vormi- ja kaalutlusvigadega ning seetõttu on käskkirja õiguspärasuse kontrollimine võimatu; 2) teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise tõttu tekkis ametnikul nõudeõigus

§ 135

lg 1 alusel; 3) halduskohus on õigesti tõlgendanud

§ 135

lg-t 1, leides, et selles nimetatud tasu väljamõistmisel tuleb arvesse võtta ka vahepealsel perioodil töötamise eest saadud töötasu. Tasu maksmise eesmärk on seada ametnik rahaliselt samasse olukorda, milles ta olnuks siis, kui õigusvastast teenistusest vabastamist poleks olnud. Mujal töötamise eest saadud tasu arvestamata jätmine tooks kaasa ametniku alusetu rikastumise; 4) kuna kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et teenis teenistusest sunnitult puudutud ajal rohkem, kui oleks teeninud teenistuses olles, puudub alus

§ 135lg-s 1 nimetatud tasu väljamõistmiseks; 5) asjakohane ei ole tuginemine Ts

MS § 436 lg-le

1. Halduskohtumenetluses peab nõude rahuldamise ulatuse välja selgitama kohus, sõltumata poolte konkreetsetest väidetest; 6) halduskohus jättis õigesti kaebaja menetluskulud tema kanda. Kohus määras taotluste esitamiseks tähtaja kooskõlas HKMS § 201 lg-ga 1 ega pidanud andma täiendavat tähtaega menetluskulude hüvitamise taotlemiseks. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et menetluskulude hüvitamise taotluse hilinenud esitamine ei toonud kaasa kohtumenetluse venimist. Taotluste esitamise tähtaegsuse nõude järgimine on oluline menetlusosaliste võrdsuse tagamiseks. Kaebaja kui juriidiliste teadmistega isik ning tema advokaadist esindaja pidanuksid ilma kohtu täiendavate selgitusteta aru saama, milline õiguslik tähendus on kohtu määratud tähtajal. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kassatsioonkaebuses taotleb K. Salumets ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuste tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata tema taotlus teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks ja jäeti välja mõistmata menetluskulud, ning palub teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ka saamata jäänud tasu nõudes ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Juhul kui Riigikohus ei pea võimalikuks ise uut otsust teha, palub kassaator saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator väidab järgmist: 1)

§ 135

lg-t 1 on kohaldatud teenistusest sunnitult puudutud tasu väljamõistmise osas vääralt. Mahaarvamise võimalus

§ 135

lg-s 1 nimetatud tasu väljamõistmisel peaks selgesõnaliselt tulenema seadusest, kehtiv õigus seda aga ei võimalda; 2) vähendades pärast asja sisulist arutamist omal algatusel väljamaksmisele kuuluvat tasu, jättis kohus kaebaja ilma võimalusest esitada omapoolseid seisukohti või kaebust vastavalt muuta. Seega tegi kohus n-ö üllatusotsuse; 3) kohtute poolt võimalikuks peetud mahaarvamiste lubamisel tekib ebavõrdne kohtlemine isikute vahel, kes töötavad ega saa seetõttu tasu, mille tingis vastustaja õigusvastase käitumise tõttu teenistusest eemalviibimine, võrreldes isikutega, kes ei tööta ning saavad nimetatud tasu kogu ulatuses; 4) halduskohus ei andnud selget tähtaega menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks ja kuludokumentide esitamiseks. Kassaator taotleb ka kassatsioonimenetluses kantud kulude väljamõistmist vastustajalt ning on esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (tl 112-116). 7. Paldiski Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on

§ 135

lg 1 eesmärgiks taastada ametniku jaoks teenistusest vabastamisele eelnenud olukord ka majanduslikus mõttes. Tasu teise tööandja juures töötamise eest sai kassaator vaid seetõttu, et ta vabastati teenistusest. Kohtute seisukohale vastupidine tõlgendus viiks ametniku alusetu rikastumiseni. Halduskohus ei rikkunud TsMS § 436 lgtes 3 ja 4 sätestatut. Kaebaja on taotlenud tasu väljamõistmist

§ 135lg 1 alusel.

K. Salumetsa kantud menetluskulud jäeti õigesti tema enda kanda.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi
2. detsembri
3. a määrusega otsustati K. Salumetsa kassatsioonkaebus HKMS § 67 lg 1 alusel anda läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule.
4. Vastuseks halduskolleegiumi
5. detsembri
6. a teatisele asja arutamise aja kohta kirjalikus menetluses kolleegiumi kogu koosseisu poolt teatab kassaator, et ta jääb kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et puudub seaduslik alus mahaarvamiste tegemiseks

§ 135

lg 1 alusel makstavast tasust ning et halduskohus on rikkunud menetlusnormi, jättes andmata pooltele võimaluse esitada seisukohti hüvitise suuruse osas, samuti jättes andmata eraldi tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Paldiski Linnavalitsus teatab, et tal ei ole varem avaldatule täiendavalt midagi lisada ja ta jääb seniste seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kassatsiooniastmes on praeguses asjas vaidlus järgnevas: 1) kas

§ 135

lg 1 alusel teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetava tasu arvutamisel on lubatav arvesse võtta teistelt tööandjatelt saadud tasu aja eest, mil isik oli sunnitud teenistusest eemal olema; 2) kas esimese astme kohtu menetluse kulude välja mõistmata jätmine oli õiguspärane. I 11.

§ 135lg 1 kuni 1.

jaanuarini 2012 kehtinud sõnastuses sätestas: "Ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest." 12. Kolleegium asus 2. novembri 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-10 seisukohale, et

§ 135

lg 1 alusel välja mõistetava tasu suuruse kindlaksmääramisel ei saa arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajavahemikul teiste tööandjate makstud töötasu. Kolleegium möönis varasemale praktikale viidates, et

§ 135

lg 1 alusel tasu väljamõistmine on olemuselt kahju hüvitamine, kuid see säte reguleerib kahju hüvitamise erijuhtu, mille puhuks ei ole seadusandja näinud ette hüvitise vähendamise või välja mõistmata jätmise võimalust, aluseid ega põhimõtteid. Seejuures leidis kolleegium, et seaduses puudub erinevalt töölepingu seaduse (TLS) §-st 108 ka teiselt tööandjalt saadud tasu arvesse võtmiseks õiguslik alus. Selliste aluste tuletamist vastava õigusliku regulatsiooni puudumise korral ei pidanud kolleegium kooskõlas olevaks avaliku õiguse olemusega (p-d 22 ja 23). Lahendis haldusasjas nr 3-3-1-52-10 osutas kolleegium enda senisele praktikale, mille kohaselt on

§ 135

lg 1 alusel makstavast hüvitusest sätte eesmärgile viidates peetud teatud juhtudel mahaarvamisi võimalikuks. Kolleegium on varem leidnud, et sätte eesmärgiga pole kooskõlas tasu väljamõistmine aja eest, mil kohtuistung oli edasi lükatud põhjusel, et kaebaja mõjuvate põhjusteta ei ilmunud kohtuistungile (määrus haldusasjas nr 3-3-1-35-99, p 3). Kooskõlas sätte eesmärgiga on teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast kolleegiumi praktika kohaselt (määrus haldusasjas nr 3-3-1-41-99, p 4) peetud võimalikuks maha arvata ka hüvitist, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel. 13. Kolleegiumi kogu koosseis peab vajalikuks selles küsimuses asuda senisest erinevale seisukohale, kuna ei pea otsust asjas nr 3-3-1-52-10 põhjendustes järjekindlaks ning leiab, et selles ei arvestatud varasema praktikaga, mille kohaselt tasu väljamõistmine

§ 135lg 1 alusel kujutab endast kahju hüvitamist.

Kolleegium peab praeguse asja lahendamisel senist praktikat muutes oluliseks märkida ka seda, et

§ 135

lg 1 varasema tõlgenduse järgi mahaarvamise tegemata jätmine paneks käesolevas asjas täiendava rahalise koormuse kohaliku omavalitsuse üksusele. PS § 154 lg-st 2 tulenevalt võib sellise kohustuse kohalikule omavalitsusele panna vaid seaduse alusel. Kolleegiumi varasema praktika (11. oktoobri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-35-99, p 3, ja 1. novembri 1999. a määrus asjas nr 3-3-1-41-99, p 4) kohaselt on

§ 135

eesmärk anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule ennistamise korral õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta temast sõltumatutel põhjustel oli ilma töötasuta. Ka nimetatud juhtudel, mil kolleegium pidas mahaarvamist sätte eesmärgiga kooskõlas olevaks, ei olnud ega ole teenistusest sunnitult puudutad aja eest makstavast tasust mahaarvamiste tegemiseks erinormi kujul selgesõnalist õiguslikku alust. 14.

§ 135

lg 1 alusel tasu väljamõistmine on eesmärgipärane ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks arvata sel alusel makstavast hüvitisest maha ka tasu, mille isik on teenistusest sunnitult puudutud ajal omandanud oma tööjõu teistsuguse kasutamisega. Sama põhimõtet väljendab TLS § 108, mis sätestab: "Töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Hüvitisest võib maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud." Ehkki

§ 135

lg 1 reguleerib kahju hüvitamise erijuhtumit, ei ole selle juhtumi erisused piisavad selleks, et ainuüksi nendega õigustada kõrvalekallet kahju hüvitamise üldpõhimõtetest.

1. Üldjuhul ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise eesmärk karistamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-3-1-13-06, p 23). Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud (vrd riigivastutuse seaduse § 8 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Sellest järeldub, et hüvitatavast kahjust tuleb reeglina maha arvata igasugune kasu, mida isik sai tulenevalt kahju tekitamisest (VÕS § 127 lg 5). Kahju hüvitamine ei tohi viia isiku põhjendamatu rikastumiseni. Põhiseaduse § 25 ei nõua kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui isikul tegelikult tekkinud kahju. Kasu maha arvamine ei riiva seega antud juhul hüvitamispõhiõigust ega muid õigusi.
4. Teiselt tööandjalt saadud palga arvestamata jätmise korral võib

§ 135

lg 1 kohaldamisel teenistusest vabastatud ametnik, kes kohtuvaidluse ajal töötas teise tööandja juures, sattuda varaliselt soodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud teenistussuhte jätkumisel. Selline lahendus poleks kooskõlas

§ 135lg 1 eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste põhimõtetega.

Praeguse juhu eripäraks on see, et vastavalt ringkonnakohtu istungil K. Salumetsa poolt esitatule, millest lähtus otsuse tegemisel ka ringkonnakohus, töötas ta pärast õigusvastast teenistusest vabastamist kõrgema palgaga kui see, mida ta sai enne õigusvastast teenistusest vabastamist (II kd, tl 85 pöördel). 17. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu tõlgendus

§ 135

lg 1 alusel makstava tasu osas toob kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise ja asetab isikud, kes teenistusest sunnitult eemal viibitud ajal töötasid, ebasoodsamasse olukorda võrreldes nendega, kes pole töötanud ega teistelt tööandjatelt tasu saanud. Kolleegium kassaatori selle väitega ei nõustu. Kõigepealt pole kahju hüvitamisel, pidades silmas kahju hüvitamise eesmärki, kassaatori poolt osutatud gruppide puhul tegemist asjakohaste gruppidega. Kahju hüvitamisel ei ole kohane võrrelda isikuid, kes pärast vabastamist töötasid ja said palka, nende isikutega, kes ei töötanud ega saanud palka. Selline võrdlus tähendaks nende isikute võrdlemist, kellele on kahju tekkinud, nende võrdlemisega, kelle varalises sfääris pole muudatust toimunud. Teiseks oleks erinevaks kohtlemiseks mõistlik põhjendus, isegi juhul, kui pidada neid gruppe võrreldavateks, järgmine. Kassaator on tulu, mis tal jäi vastustajalt teenistusest sunnitult eemal viibimise tõttu saamata, teeninud muul viisil oma tööjõu rakendamisega. 18.

§ 135

lg 1 alusel nõutava tasu väljamõistmise puhul on seega määrav, kui suures ulatuses on õiguspärane arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajal teise tööandja poolt makstud töötasu või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu asutuselt saamata jäänud tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise reeglistikust, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel. 19. Arvestades eelnevalt rõhutatud seisukohta, et

§ 135

lg-t 1 ei tohi tõlgendada viisil, mis võimaldab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul sattuda soodsamasse olukorda, kui ta olnuks teenistussuhte jätkumisel, tuleb selle sätte alusel esitatava nõude suuruse kindlakstegemisel ja tasu väljamõistmisel kolleegiumi hinnangul arvesse võtta veel ka järgnevat. 19.1. Tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb eristada ajavahemikke, mil vabastatud ametnik oli ilma tuluta oma tööjõu kasutamisest ja mõista selle aja eest välja tasu asutuselt täies ulatuses, ning ajavahemikke, mil ta sai tulu, ning teha siis mahaarvamised

§ 135

lg 1 alusel makstavast tasust vaid selle perioodi ulatuses, mil isik sai tulu tööjõu kasutamisest. 19.

1. Olukorras, kus ametnik juba teenistussuhte ajal sai töötasu töötamisest teise tööandja juures, tulu ettevõtlusest või muud püsivat tulu oma tööjõu kasutamisest (regulaarne tegevus käsunduslepingu alusel vms), tuleb selle tulu jätkuval saamisel arvestada, millises ulatuses ta sai neid tasusid teenistusest vabastamise tagajärjel ja millises ulatuses sellest sõltumata. 19.
2. Ei saa välistada, et õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu teise tööandja juures töötamise või muul viisil oma tööjõu kasutamisega kaasnevad isiku jaoks ka kulutused, mida isik poleks pidanud tegema, kui seda poleks tinginud õigusvastane teenistussuhte lõpetamine, ja mis mõjutavad seetõttu tekkinud kahju suurust. 19.
3. Teise tööandja poolt makstud või tööjõu muul moel kasutamisest saadud tasu võib maha arvamata jätta, kui tasu teenimiseks vajalik töö teise tööandja juures oli ametniku jaoks oluliselt koormavam või ebasoodsam võrreldes tööga ametikohal, millelt ametnik õigusvastaselt vabastati. Sellisel juhul oleks mahaarvamine vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega. 19.
4. Tähelepanu tuleks pöörata ka HKMS § 61 lg-le 5, mis sätestab: "Kui varalise või mittevaralise nõude, sealhulgas kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades."
5. Praegusel juhul on K. Salumets ringkonnakohtu istungil väitnud, et töötades pärast teenistusest õigusvastast vabastamist, sai ta suuremat töötasu, kui ta oleks saanud Paldiski Linnavalitsuses teenistussuhte jätkumise korral. Asjas pole tuvastatud, millal K. Salumets töötas teise tööandja juures, kui suur tema töötasu oli ning kas esines veel mingeid asjaolusid, mis võiksid mõjutada talle

§ 135lg 1 alusel tasu väljamõistmist ning väljamõistetava tasu suurust.

Seetõttu tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise osas tühistada. Kuna vaidluse lahendamine kolleegiumi eelnevalt esitatud seisukohtade järgi eeldab täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks vajalike tõendite kogumist ja neile hinnangu andmist, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule. 21. Asja uuel läbivaatamisel

§ 135

lg 1 alusel tasu väljamõistmise võimalikkuse ja ulatuse otsustamisel tuleb arvestada veel järgnevat. Vaidlustatud käskkirja p 6 kohaselt tuli K. Salumetsale välja maksta ka "[---] teenistusest vabastamise kuupäeva seisuga saamata jäänud palk ja puhkusetasu (lõpparve)". Halduskohus pidas

§ 135

lg 1 alusel makstavast tasust võimalikuks maha arvata ka summad, mis ametnikule teenistusest vabastamisel lõpparvena välja maksti. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

§ 37

lg 1 kohaselt on teenistujal õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani. Teenistussuhetes kohalduva TLS § 71 alusel on asutus kohustatud teenistussuhte lõppemisel ametnikule rahas hüvitama kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse.

§ 134

lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud teenistusest vabastamise päeval maksma ametnikule lõpparve, mis koosneb kõigist teenistussuhte lõppemise ajal asutuselt saada olevatest summadest (vt halduskolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-67-11, p 15). Nendeks summadeks on ka teenistussuhte lõppemise hetkeks välja teenitud palk ja hüvitis kasutamata puhkuse eest. Ehkki õigusvastane teenistusest vabastamine tõi kaasa lõpparve maksmise, oli kaebajal õigus teenitud palga maksmisele ja arvestatud puhkusele tekkinud juba varem, sõltumata ebaseaduslikust vabastamisest. Seetõttu leiab kolleegium, et lõpparve koosseisus K. Salumetsale välja makstud eelnimetatud summad ei ole seotud

§ 135

lg-s 1 sätestatud tasuga, mida makstakse teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Seetõttu ei saa neid selle sätte alusel välja mõistetavast tasust maha arvata. Käskkirja tühistamisest tingitud palga- ja puhkusearvestust on asutusel võimalik korrigeerida ja teostada vajadusel tasaarvestusi. Praeguses asjas on jõustunud kohtuotsusega tühistatud vaidlustatud käskkiri tervikuna, seega ka lõpparve väljamõistmist käsitlev p

2. HKMS § 167 lg 1 sätestab, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ka ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Sel juhul peab kohus ettekirjutuses määrama summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Kohtu poolt välja mõistetava tasu suurust mõjutavate asjaolude väljaselgitamisel tuleb silmas pidada, et HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. HKMS § 59 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotumise kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on juurdepääs vastavatele tõenditele. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Eelistada tuleks summa kindlaksmääramist kohtu poolt, kellel on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja asjaolude tuvastamiseks. Olukorras, kus HKMS § 167 lg-st 1 tulenevalt pannakse rahasumma kindlaksmääramise kohustus haldusorganile, võib juhul, kui selle kohustuse täitmine on võimalik ülemääraste jõupingutusteta, seada HKMS § 168 lg 1 alusel rahasumma kindlaksmääramise tingimuseks, et asjakohased tõendid esitab haldusorganile kaebaja. II
3. Kassaator väidab, et halduskohus ei andnud üheselt mõistetavat tähtaega menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks ja kuludokumentide esitamiseks. Seetõttu peab ta alusetuks menetluskulude välja mõistmata jätmist põhjusel, et taotlus menetluskulude väljamõistmiseks ja kuludokumendid esitati hilinenult. Halduskohtu
4. oktoobri
5. a istungil nõustusid pooled, et asja läbivaatamine jätkub kirjalikus menetluses ja kohus määras "pooltele täiendavate tõendite, taotluste ja kohtukõneteeside esitamise tähtajaks hiljemalt
6. november 2010" (halduskohtu istungi protokoll, I kd, tl 167). Kaebaja esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse ja kuludokumendid
7. novembril
8. Halduskohus tegi otsuse
9. detsembril
11. jaanuarini 2012 kehtinud HKMS § 93 lg 1 nägi ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Täpsemalt ei olnud sätestatud reegleid kirjaliku menetluse tarbeks. Kirjalikus menetluses määras kohus HKMS § 201 lg 1 kohaselt tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid taotlusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Nii varem kehtinud HKMS § 93 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
12. Seni halduskohtumenetluses kohaldunud TsMS § 331 lg-st 1 järgi menetles kohus pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldusi üksnes juhul, kui see ei põhjustanud kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistas, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Nüüdseks on see põhimõte sätestatud ka HKMS § 51 lg-s
13. Seega võib kohus hilinenult esitatud avaldust menetleda vähemalt ühe nimetatud aluse esinemisel. Ringkonnakohus ei pidanud veenvaks kaebaja seisukohta, et menetluskulude hüvitamise taotluse hilinenult esitamine ei toonud kaasa kohtumenetluse venimist. Ringkonnakohtu arvates on taotluste esitamise tähtaegsuse nõude järgimine oluline menetlusosaliste võrdsuse tagamiseks. Kaebaja kui juriidiliste teadmistega isik ning tema advokaadist esindaja oleksid kohtu arvates pidanud ilma kohtu täiendavate selgitusteta aru saama, milline õiguslik tähendus on kohtu määratud tähtajal ning seda järgima.
14. Asja materjalidest ei nähtu, et menetluskulusid tõendavate dokumentide hilinenud esitamine oleks tinginud menetluse venimist. Halduskohus teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja ja koha (
15. detsember 2010 kell 16.00 kohtu kantselei kaudu) pooltele
16. novembri
17. a määrusega. Selles määruses märkis kohus ka
18. novembril 2010 kohtule laekunud dokumente. Asja materjalidest nähtuvalt ei tinginud kohtuotsuse teatavaks tegemise edasilükkamist (
19. detsembrile 2010) mitte kaebuse esindaja paaripäevane hilinemine kohtule menetluskulude nimekirja kuludokumentide esitamisega, vaid vastustaja esindaja poolt kohtuniku taandamiseks esitatud avalduse lahendamine. Seega leiab kolleegium, et halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht esimese astme kohtu menetluses kantud kulude välja mõistmata jätmise osas ei ole põhjendatud ning kohtute otsused tuleb ka selles osas tühistada. III
20. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb tühistada halduskohtu menetluses kantud kulude väljamõistmist puudutavas osas (resolutsiooni p 6) ja ringkonnakohtu otsus teenistusest sunnitult puudutud aja eest nõutava tasu ning halduskohtu menetluse kulude väljamõistmist puudutavas osas (resolutsiooni p-d 1 ja 2). Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 ls 1 alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann