novembri
lg 1 reguleerib kahju hüvitamise erijuhtu, kuid ei pea selle juhtumi erisusi piisavaks, et ainuüksi nendega õigustada kõrvalekallet kahju hüvitamise üldpõhimõtetest. Praktika muutmisel väärinuks põhjalikumat selgitamist, miks olukorras, kus mõlemas lahendis möönis kohus, et tegemist on kahju hüvitamise erijuhuga, võimaldab muutunud praktika varasemale vastupidist tõlgendust põhjendusel, et erisused ei ole sellised, mis lubaksid kahju hüvitamise üldpõhimõtetest mitte lähtuda. 3.
lg-t 1 tuleks võrrelda sama paragrahvi lg-ga 2, milles ette nähtud hüvitise maksmise kohustus on kolleegiumi praktika (
lg-s 1 kui ka lg-s 2 sätestatud abinõusid kohaldatakse eeldusel, et teenistusest vabastamine tunnistatakse õigusvastaseks. Erinevus nende kohaldamisel seisneb vaid selles, kas isik soovib teenistusse ennistamist või loobub sellest.
lg 2 kohaldamisel on kolleegium leidnud, et selle hüvitise maksmiseks või maksmata jätmiseks ei näe seadus ette erijuhtusid ega aluseid nimetatud hüvitise vähendamiseks või selle välja mõistmata jätmiseks. Samamoodi ei tulene selliseid aluseid ka
Otsuse p-s 15 rõhutatakse, et kahju hüvitamisel ei ole avalik-õiguslikus suhtes üldjuhul karistuslikku eesmärki. Kuna otsuse põhjendustest ei selgu, milles seisneb teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise kui kahju hüvitamise erijuhu omapära, ei selgu, kas tegemist võiks olla sellise erijuhuga, kus tasul on kahju hüvitamise kõrval ka karistuslik tähendus.
lg 1 alusel makstava tasu eelkirjeldatud kahe eesmärgi puhul oleks täiesti alusetu erinev lähenemine
Meie arvates tulnuks põhjendada, miks esimese lõike puhul on "tasu" väljamõistmisel teistsugused eesmärgid kui lõike 2 puhul "hüvitise" väljamõistmisel. 4. Nagu möönab ka kolleegiumi kogu koosseis otsuse punktis 13, puudub õiguslik alus
Normi tekst ei võimalda ka selles sätestatut kogumis analüüsides järeldada mahaarvamiste lubamist. Leiame, et sellise piirangu kohaldamiseks peab vastav alus tulenema selgelt kehtivast õigusest. 5. Nähtuvalt otsuse põhjenduste p-st 19, aga ka p-dest 21 ja 22, tingib tasu väljamõistmine kolleegiumi kogu koosseisu seisukohtade järgi terve rea asjaolude arvessevõtmist, tõendite kogumist ning hindamist ja võimalikke vaidlusi tõendamiskoormuse jaotumise üle. Seega luuakse kolleegiumi enamuse poolt antava uue tõlgendusega
lg 1 kohaldamisel ühelt poolt ulatuslik kaalumisruum hüvitise suuruse määraja jaoks, mis võib endaga kaasa tuua summa suuruse ja mahaarvamiste põhjendatuse üle toimuvad kohtuvaidlused. Teiselt poolt tekitab selline puudulik regulatsioon isikute jaoks ebakindluse käitumisviisi valikul ja selgusetuse oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel. Isiku jaoks pole ettenähtav, milliseid mahaarvamisi ja millises ulatuses võidakse taotletavast tasust teha. Kehtiv avaliku teenistuse seadus annab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule võimaluse valida
Olukorras, kus
lg-s 2 on sätestatud konkreetne hüvitise määr (kuue kuu ametipalk) ilma võimaluseta sellest mahaarvamisi teha, kuid lg 1 puhul makstava tasu ulatus sõltub ebapiisava õigusliku regulatsiooni alusel tehtavatest mahaarvamistest, võib see mõjutada isikut nimetatud õiguskaitsevahendite vahel valima ja otsustama ennistamisest loobumise kasuks pelgalt põhjusel, et ennistamise korral makstava tasu suurus ja selle kujunemise põhimõtted ei tulene kehtivast õigusest ega ole ettenähtavad. Näiteks isik, kelle jaoks on
lg-s 2, § 45 lg-s 2 või § 57 lg-s 2 sätestatud õiguste kasutamiseks oluline omandada teatud pikkusega avaliku teenistuse staaž, võib olla sunnitud valima oma õiguste kaitseks
lg-s 1 sätestatud variandi (lõike 2 asemel), kuigi talle on ebaselge selle valiku tagajärg tasu väljamaksmise osas. 6. Otsuse p 17 kohaselt ei ole kassaatori poolt välja toodud ebavõrdselt koheldud isikute võrdlemine asjakohane. Sellega ei saa siiski nõustuda. Ühel juhul saab isik
lg 1 alusel tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ning sellest ei tehta mahaarvamisi, kuna isik pole oma tööjõudu kasutades saanud tulu, mida võiks maha arvata. Teisel juhul vähendatakse
lg 1 alusel väljamõistetavat tulu summa võrra, mille isik on teeninud oma tööjõudu kasutades. Esimesel juhul saab isik tasu seetõttu, et tema teenistusest vabastamine tunnistatakse õigusvastaseks. Teisel juhul võib isik saada lõpptulemusena sama suure summa hoolimata sellest, et ta kulutas oma tööjõudu ja oli sellega kasulik ka ühiskonnale laiemalt (nt maksude tasumine, uute hüvede loomine, avaliku sektori kulude ärahoidmine sotsiaalprobleemide lahendamisel jmt). Seega esimesel juhul pole isik pidanud tasu saamiseks oma tööjõuga panustama, teisel juhul on ta aga pidanud osaliselt (või teatud juhtudel kogu ulatuses) võrdväärse summa saamiseks kasutama oma tööjõudu. Ebavõrdseid ei tohiks kohelda võrdselt. Põhjused, miks isik asub pärast õigusvastast teenistusest vabastamist tööle või oma tööjõudu muul moel kasutama, võivad olla erinevad. See võib oleneda olukorrast tööturul, isiku majanduslikest ja sotsiaalsetest võimalustest (säästud, ülalpeetavate olemasolu või puudumine, võimalus olla ise kellegi ülalpeetav jne), samuti tema isikuomadustest. 7. Juhul, kui seadusandja peab võimalikuks regulatsiooni, mis seab õigusvastase teenistusest vabastamise korral makstava tasu või hüvitise sõltuvusse isiku töisest tegevusest saadavast tasust, tuleb seda selgelt ja piisava põhjalikkusega kehtivas õiguses sätestada, arvestades seejuures võrdsuspõhiõigust ja proportsionaalsuse nõudest tulenevaid piiranguid erinevate gruppide kohtlemisel. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.