Obsah (12)

§ 64§ 339§ 292§ 3471§ 363§ 61§ 7§ 59§ 296§ 361§ 310§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 64

lg 4 alusel tunnistajana üle kuulata, kui ta oleks tõendite kogumisele kaasatud erapooletu spetsialistina. Liiati on S. H. ütlused ebausaldusväärsed, sest ta tugines oma järelduste tegemisel

1. aastal Moskvas välja antud venekeelsele brošüürile ega põhjendanud sõrmejälje vanuse kohta antud hinnangut teaduslikult. Kaitsja tõi välja sellegi, et maakohus ei pööranud tähelepanu A. Kotšetovi ütlusi kinnitavatele kirjalikele tõenditele, millistest nähtuvalt viibis süüdistatav
2. juuli 2010 õhtul kodus, ega selgitanud, miks neid kohtuotsuse tegemisel arvesse ei võetud. Samuti pidas maakohus O. ja E. Z. ütlusi põhjendamatult ebausaldusväärseks üksnes seetõttu, et tunnistajad on A. Kotšetovi pereliikmed ja elavad koos süüdistatavaga. Viimaks juhiti apellatsioonis tähelepanu kohtuliku uurimise puudulikkusele ja ühekülgsusele ning märgiti, et maakohus pole kontrollinud süüdistatava väiteid tema mõjutamise kohta valeütluste andmiseks. Kuna ütluste hilisem muutmine osutab nende ebausaldusväärsusele vaid siis, kus isik ei suuda usutavalt ega arusaadavalt ütluste muutmise põhjusi selgitada, ja praegusel juhul esitati kohtule ka tõendid, millistest nähtuvalt külastasid politsei operatiivtöötajad A. Kotšetovi vanglas ajal, mil süüdistatav oli juba kohtu alla antud, pidanuks maakohus A. Kotšetovi väidetesse süvenema.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 5.
8. Seoses tõendite hindamisega märkis ringkonnakohus, et maakohus oli kohtuotsuse tegemisel ütluste olustikuga seostamise protokollile ja selle videosalvestisele tuginedes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, ja jättis nimetatud tõendid tõendikogumist välja.

Samas leidis ringkonnakohus, et A. Kotšetovi süüditunnistamiseks piisab vaid F. B. magamistoa ukselt leitud sõrmejäljest ja et selle sõrmejälje tekkemehhanismi ega vanuse kindlakstegemine ei eelda eriteadmiste kasutamist. Sõrmejälje tekkemehhanism on alati üks, kuna see jääb pinnale siis, kui sõrmejälje jätnud isik on pinda puudutanud. Praegusel juhul pole sõrmejälje vanuse tuvastamiseks vaja eksperdi abi kasutada, sest daktüloskoopiapulbri ja kleepkile abil on võimalik fikseerida üksnes värsket sõrmejälge. Lähtudes eelnevast, pidas ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt ebausaldusväärseks nii A. Kotšetovi kui ka O. ja E. Z. ütlusi ning leidis, et kaitsja apellatsioonis märgitud tõendid ei anna süüdistatava õigeksmõistmiseks alust. Samuti ei rikkunud maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Nii oli kaitsjal esiteks võimalik toimikumaterjalidega tutvuda alates kohtueelse menetluse lõpuleviimisest ja teiseks poleks K. K. kohtuistungil saanud sõrmejälje vanust hinnata, sest ta andis ekspertiisiaktis arvamuse üksnes sõrmejälje kuuluvuse kohta. 5.

1. Puutuvalt tsiviilhagi rahuldamisesse pidas ringkonnakohus põhjendatuks nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist I. B.-le. Nii märkis ringkonnakohus, et I. B. ja F. B. olid sugulusastme tõttu lähedased ning et A. Kotšetov põhjustas F. B. surma tahtlikult. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et süüdistatava poolt F. B.-le tekitatud rasked nähtavad peavigastused põhjustasid I. B.-le lähedase lahkumisest põhjustatud tavalise leinaga võrreldamatut suurt hingelist valu ja kannatusi, ning lisas, et I. B. üleelamisi suurendas kuriteojälgedega korteri nägemine. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Kotšetovi kaitsja A. Küünemäe, kes taotleb kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 6.
3. Ringkonnakohtu veendumus, et A. Kotšetovi sõrmejälje vanuse hindamine ei eelda mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on alusetu. Kuna maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on süüdistatav enne
4. aastat korduvalt kannatanu korteris viibinud ja seal remonti teostanud, on võimalik, et A. Kotšetovi sõrmejälg jäi magamistoa uksele remondi ajast. Seega tulnuks sõrmejälje vanuse tuvastamiseks teostada ekspertiis. Jättes rahuldamata kaitsja taotluse kuulata kohtuliku uurimise täiendamiseks üle kohtuekspert K. K., rikkusid kohtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Nii oleks K. K., kes andis arvamuse kannatanu korterist leitud sõrmejälje kuulumise kohta süüdistatavale, saanud täiendavalt selgitada ka sõrmejälje vanuse ja tekkemehhanismiga seonduvat. 6.
5. S. H. kuulati ebaseaduslikult üle tunnistajana, mistõttu tema ütlused on lubamatu tõend. S. H. oleks võinud

§ 64

lg 4 alusel tunnistajana üle kuulata juhul, kui ta oleks tõendite kogumisele kaasatud erapooletu spetsialistina. Liiati toetus S. H. sõrmejälje vanuse hindamisel

1. aastal Moskvas välja antud venekeelsele brošüürile, mistõttu puuduvad tema järeldustel teaduslikud põhjendused nagu nõuab kohtuekspertiisiseaduse §
2. 6.
3. Arvukad tõendid kinnitavad, et A. Kotšetov ei viibinud
4. juulil 2010 ajavahemikus kell 18:00 kuni 21:00 kannatanu korteris. Nii annavad süüdistatava õigeksmõistmiseks aluse DNA ekspertiisiakt, jälitustoimingu protokoll, tunnistajate E. ja O. Z. ütlused ning süüdistatava ütlused. Kohtud pole loetletud tõenditest õigeid järeldusi teinud. Kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik ka seetõttu, et kohtud pole kontrollinud süüdistatava väiteid selle kohta, et kriminaalasja kohtueelses menetluses survestati teda vägivalla ja ähvardustega end süüstavaid ütlusi andma, kuigi kaitsja on kohtule esitanud süüdistatava sõnu kinnitavaid tõendeid. 6.
5. Kohtud on tunnistajate E. ja O. Z. ütlused alusetult ebausaldusväärseteks lugenud. Nimelt on tunnistajad põhjalikult selgitanud, millistel asjaoludel neile just
6. juuli 2010 meelde jäi ja miks nad teavad kinnitada, et süüdistatav sel päeval kodus viibis.
7. Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Natalja Vester esitas kassatsioonile vastuse, milles peab kassatsiooni alusetuks ja märgib kokkuvõtvalt järgmist. 7.
8. Kohtud on kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnanud nõuetekohaselt nende kogumis ja A. Kotšetovi süüditunnistamiseni viinud mõttekäiku jälgitavalt selgitanud. Kuna ringkonnakohus kõrvaldas ütluste olustikuga seostamise protokolli tõendikogumist väljajätmisega maakohtupoolse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, puudub alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Süüdistatava ütlusi on põhjendatult ebausaldusväärseks peetud. 7.
9. Kohtuekspert K. K. jäeti õigustatult tunnistajana ülekuulamata. Esmalt ei põhjendanud kaitsja kohtuliku arutamise käigus sellekohase taotluse esitamisel, miks ta polnud K. K. ülekuulamist varem taotlenud. Samuti andis kohtuekspert kriminaalasja kohtueelses menetluses arvamuse üksnes kannatanu korterist leitud sõrmejälje kuuluvuse kohta. Kuna

§ 292

lg 2 kohaselt võib kohus eksperdi üle kuulata ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, ei olnud K. K. ülekuulamine sõrmejälje jätmise aja ega tekkemehhanismi osas võimalik. Kohtud kontrollisid süüdistatava väidet, et ta jättis sõrmejälje kannatanu korterisse neli aastat tagasi, kuid ei pidanud seda eluliselt usutavaks. Kohtud põhjendasid ka seda, miks pole süüdistatava versiooni kontrollimiseks vaja kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi. Kaitsja arvamus, et A. Kotšetov võis jätta sõrmejälje värvitud kuivamata pinnale, ei vasta kogutud tõenditele. 7.

1. Kaitsja väide, mille kohaselt ei või politseiametnikku tunnistajana üle kuulata, on ekslik. Riigikohus on mitmetes oma varasemates otsustes (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 31-1-73-08 ja nr 3-1-1-31-11) asunud seisukohale, et menetleja ametnik, kellel on puutumus kuriteosündmuse ja süüdistatavaga, saab tunnistajana ütlusi anda. S. H. täitis sündmuskohal kriminalisti ülesandeid ja andis nii kohtueelses menetluses kui ka kohus ütlusi sündmuskoha vaatluse käigu ning sündmuskoha seisukorra kohta. Nii kinnitas tunnistaja, et korter oli puhas ja seal polnud tolmu ega mustust. Üks sõrmejälg reageeris tahmale teistest paremini ja tunnistajale tundus, et see jälg ei saanud olla vanem kui kaks nädalat. Kohtuekspertide arvamus leitud sõrmejälje kuuluvuse kohta A. Kotšetovile ja S. H. ütlused sündmuskoha asjaoludest kogumis andsid kohtutele võimaluse õigemini hinnata kuriteo toimepanemise tehiolusid ja kontrollida süüdistatava versiooni. Kokkuvõttes jõudsid kohtud põhjendatult järeldusele, et korteris, mida hoiti pidevalt korras ja koristati, ei saanud sõrmejälg igapäevaselt kasutataval pinnal mitme aasta vältel identifitseerimiskõlbulikuna säilida. 7.
2. Jälitustoimingu protokoll ei tõenda A. Kotšetovi süütust, sest süüdistatav kinnitas kohtueelses menetluses antud ütlustes, et
3. juulil 2010 kasutas kõnekaarti nr 56365406 tema poeg. Järelikult ei tõenda jälitustoimingu protokoll, et süüdistatav viibis
4. juulil 2010 kodus. Kohtud lugesid E. ja O. Z. ütlused põhjendatult ebausaldusväärseteks ning märkisid õigesti, et A. Kotšetovi viibimist kannatanu korteris ei välista asjaolu, et korterist ei leitud tema bioloogilist materjali.
5. Tulenevalt

§ 3471lg-s 2 sätestatust esitas A.

Kotšetovi kaitsja A. Küünemäe Riigikohtule täiendavad seisukohad, milles leidis kokkuvõtlikult järgmist. 8.

1. Prokuröri arvamus, et kaitsja ei esitanud taotlust K. K. ülekuulamiseks õigeaegselt, on väär. 8.
2. Tunnistaja S. H. poolt maakohtu istungil antud ütlused, et õlivärvile jäetud sõrmejälg säilib kümme päeva, on vastuolus sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Kriminaaltoimikust nähtuvalt teostati käesolevas kriminaalasjas kolm sündmuskoha vaatlust -
3. juulil,
4. juulil ja
5. septembril 2010 ning sõrmejälgi avastati neist esimese ja viimase vaatluse käigus. Kuna
6. septembriks 2010 oli kannatanu tapmisest möödunud enam kui kaks kuud, kuid siiski avastati sel päeval sündmuskohalt sõrmejälgi, ei vasta tõele tunnistaja S. H. väide, et värvitud pinnal ei püsi jälg kauem kui 30 päeva. 8.
7. Prokuratuur tõlgendas vääralt Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-73-08 ja nr 3-1-1-31-11 väljendatud seisukohti. Kohtupraktikas on jaatatud võimalust kuulata menetleja ametnikke tunnistajatena üle uurimise käiku puudutavates küsimustes. Käesolevas kriminaalasjas ei ole aga vaidlust selles, et S. H. viibis sündmuskohal kriminalistina ja fikseeris sõrmejäljed, vaid kahtluse all on fikseeritud sõrmejälje tekkeaeg ja -mehhanism. Selles küsimuses saab tõendiks olla üksnes eksperdiarvamus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
8. Maakohtu otsusest nähtuvalt (II kd, toimikulehele 113 järgnev nummerdamata toimikuleht) tugineti A. Kotšetovit F. B. tapmises ja temalt kuldkettide varguses süüdi tunnistades ütluste olustikuga seostamise protokollile, selle uurimistoimingu videosalvestisele ning sündmuskoha vaatlusel spetsialistina osalenud ja kohtus tunnistajana üle kuulatud S. H. ütlustele selle kohta, et tema poolt sündmuskohal nähtavaks muudetud sõrmejäljed olid värsked. Maakohtu otsuses on kirjeldatud ka sõrmejälgede leidmist sündmuskohalt, samuti daktüloskoopiaeksperdi arvamust, mille kohaselt sündmuskohalt leitud ja tõmmiskilele number 21 kopeeritud sõrmejälje on jätnud Riiklikku sõrmejälgede registrisse kantud A. Kotšetov. Samas ei nähtu maakohtu otsusest mingil määral, et kohus ka tugineks sellele sõrmejäljele kui tõendile, mis kinnitaks tema süüd. Sõrmejälg lülitub kaudselt maakohtu põhjendustesse vaid selle kaudu, et maakohus on tuginenud sõrmejälje vanuse kohta antud S. H. ütlustele.
9. Ringkonnakohus, lahendades süüdistatava ja tema kaitsja kaebuste alusel kriminaalasja apellatsiooni korras, kõrvaldas menetlusõiguse olulise rikkumise motiivil (vt selle kohta edasiselt ka p-des 22-24 märgitut) tõendite hulgast, millele maakohus oli tuginenud, süüdistatava ütluste olustikuga seostamise protokolli ja selle videosalvestise (II kd, tl 157). S. H. ütluste lubatavust tõendina ei ole ringkonnakohus käsitlenud, kuid ringkonnakohtu otsus võimaldab järeldada, et ringkonnakohus loeb A. Kotšetovi süü F. B. tapmises ja temalt kuldkettide varguses tuvastatuks vaid ühe kaudse tõendi – F. B. magamistoa uksepiidalt leitud A. Kotšetovi sõrmejälje pinnalt. Ringkonnakohtu otsuses ei eitata käesoleva kohtuasja lahendamisel tõusetuvaid kahtlusi. Kuid kahtlustest rääkides viitab ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-10-11, märkides, et olukorras, kus on olemas vaid üks süüstav tõend, on isiku süüditunnistamiseks oluline ja piisav, et see süüstav tõend kummutaks tõstatatud kahtlused. Seejärel tehaksegi ringkonnakohtu otsuses järeldus, et „kannatanu korterist leitud süüdistatava sõrmejälg kummutab kõik apellatsioonides esitatud väited, millistega püütakse välistada süüdistatava viibimist süüdistuses märgitud ajal süüdistuses märgitud kohas ja sellest tulenevalt välistada tema poolt tapmise toimepanemise võimalust“ (II kd, tl 159). 11.

§ 363

lg-st 5 lähtuva ja Riigikohtu praktikas korduvalt tõdetu kohaselt ei ole Riigikohtu pädevuses alama astme kohtute poolt tuvastatuga võrreldes uute faktiliste asjaolude tuvastamine. Kohtu siseveendumusest lähtuv tõendite hindamine nende kogumis (

§ 61

lg 2) ja sellest lähtuv kuriteo faktiliste asjaolude tõendatuks tunnistamine on ja peabki olema kohtuniku sedavõrd personaalne otsustus. Kuid samas saab ehk esmapilgul täpselt seletamatu veendumus kohtuotsuse alusena jääda kehtima vaid siis, kui kohtuotsuses õnnestub tõendite hindamise tulemit põhjendades ka kõrgematele kohtutele aktsepteeritaval moel ära näidata, kuidas ja miks just selline veendumus tekkis. 12. Eelmärgitust tulenevalt on käesoleva kassatsioonimenetluse keskne õiguslik küsimus selles, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustes esitatud A. Kotšetovi süü tõendatuse põhjendused on veenvad ja kohtute mõttekäik jälgitav; kas kõik võimalikud A. Kotšetovi süüd puudutavad kahtlused on kõrvaldatud ja kui on siiski alles jäänud kõrvaldamata kahtlusi, siis kas nende puhul on lähtutud

§ 7

lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks.

1. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse õigesti, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11; ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiendvõi kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust. Kannatanu korterist leitud ja daktüloskoopiliselt fikseeritud süüdistatava sõrmejälje näol on aga tegemist tõendite põhiliigituse kohaselt asitõendiga, mis täiendava liigituse kohaselt kuulub kaudsete tõendite hulka.
2. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.

Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust.

1. Kuigi käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus lugenud kannatanu korterist leitud süüdistatava sõrmejäljest lähtuvalt ta tapmises ja varguses süüdi olevaks, ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, kuidas ja millist teavet sai kohus kannatanu korterist leitud sõrmejälje pinnalt nende kuritegude tõendamiseseme konkreetsete asjaolude kohta, s.o selle kohta, et nimelt A. Kotšetov lõi
2. juulil 2010 õhtusel ajal Tallinnas aadressil XXXXXXXX X-XXX asuvas F. B. elukohas kannatanule tuvastamata tömbi esemega korduvalt pea piirkonda, tekitades talle pea lahtise tömbi trauma, sulges seejärel patjadega kannatanu hingamisavad ning varastas enne korterist lahkumist kaks kullast kaelaketti.
3. Kolleegiumi arvates on kassaator kriminaalmenetluse kõigis staadiumides täiesti põhjendatult väitnud, et kuna tuvastatu kohaselt on süüdistatav kannatanu korterit remontinud ja järelikult viibinud korteris kuriteo eelselt, siis oleks käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme spetsiifikat arvestades tulnud eriteadmistele tuginevalt tuvastada sündmuskohalt leitud süüdistatava sõrmejälje jätmise aeg. Ringkonnakohtu seiskoht on aga selline, et sõrmejälje vanuse ega tekkemehhanismi tuvastamine ei eelda mitteõiguslike eriteadmiste rakendamist. Rääkides sõrmejälgedest, on ringkonnakohus muuhulgas pidanud vajalikuks viidata daktüloskoopiaalast teavet kajastavatele interneti materjalidele, mille seotus käesoleva kriminaalasjaga jääb arusaamatuks. Ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse sedagi, et puudub vajadus daktüloskoopiaeksperdi ülekuulamiseks selgitamaks selle ekspertiisi sisu. Ka ringkonnakohtu see väide ei ole asjakohane ega vasta apellandi poolt tõstatatud sõrmejälje vanust puudutavale küsimusele. Sellele tõenduslikult olulisele küsimusele vastab ringkonnakohus selliselt, et lihtsalt tunnistab sisuliselt üldtuntuks asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi. Kolleegiumi arvates puudub alus nimetada kõnealust asjaolu üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Kannatanu korterist leitud süüdistatava sõrmejälje vanus (selle sõrmejälje jätmise aeg) pidi kriminaalkolleegiumi veendumuse kohaselt selles kriminaalasjas olema tõendatud. Tegemist on faktilise asjaoluga, mille selgitamine eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.
4. Maakohus tugines A. Kotšetovi sõrmejälje vanuse hindamisel sündmuskoha vaatlusel spetsialisti rollis osalenud ja kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud S. H. ütlustele. Kolleegium märgib siinjuures esmalt, et varasemas kohtupraktikas ei ole kuni
5. septembrini 2011 kehtinud

§ 64

lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka

§ 59

lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, nii nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse p-s 16, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist. Seega ei ole S. H. poolt tema ülekuulamisel antud ütlused, et "/---/ minu tunde ja töökogemuse järgi ei saanud see sõrmejälg olla mitte rohkem kui kaks nädalat vana" (vt II kd tl 93), käsitatavad lubatava tõendina. Eelöeldule tuleb lisada, et vastates kaitsja küsimustele märkis tunnistaja isegi, et „ajalise faktori määratlus ei kuulu minu kohustuste hulka“ (II kd, tl 94).

1. Rääkides sündmuskohalt leitud sõrmejälgede vanusest kui käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme olulisest asjaolust tuleb kolleegiumi arvates nõustuda kassaatori tähelepanekuga, et kohtueelses menetluses viidi tegelikult läbi kolm sündmuskoha vaatlust –
2. juulil,
3. juulil ja
4. septembril 2010 ning identifitseerimiskõlbulikke sõrmejälgi avastati neist esimese ja viimase vaatluse käigus. Ajaliselt viimase sündmuskoha vaatluse ajaks - seega
5. septembriks 2010 - oli kuriteosündmusest möödas enam kui kaks kuud. Tuleb nõustuda kassatoriga, et see asjaolu tekitab kahtlusi S. H. väidetes, et A. Kotšetovi sõrmejälg ei saanud olla vanem kui 2 nädalat ja et värvitud pinnal ei püsi jälg kauem kui 30 päeva.
6. Kassaatori need etteheited, mis puudutavad daktüloskoopiaeksperdi K. K. ülekuulamata jätmise ebaseaduslikkust, on kolleegiumi arvates alusetud. Kohtueelses menetluses paluti eksperdil vastata vaid küsimusele, kas ekspertiisiks esitatud naha papillaarkurrustiku jäljed on kokkulangevad kannatanu sõrmejälgedega või sõrmejälgede keskkartoteegis registreeritud isikute sõrmejälgedega. Kuna

§ 292

lg 2 kohaselt võib kohus määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, poleks K. K. kuidagi saanud kohtuistungil sõrmejälje vanust hinnata. Sellekohaste järelduste tegemine eeldanuks uute lähteandmete kogumist ja teistsuguste teaduslike meetodite kasutamist - järelikult täiendekspertiisi. Kolleegium jätab tähelepanuta need kassatsiooni väited, millega rõhutatakse tunnistajate E. ja O. Z. ütluste usaldusväärsust ning esitatakse omapoolne tõlgendus kriminaalasjas kogutud tõendite sisu kohta, kuna sisuliselt taotleb kaitsja nendega uute faktiliste asjaolude tuvastamist Riigikohtu poolt. 20. Eelnevat kokku võttes tuleb kolleegiumi arvates nentida, et kuna ainsaks A. Kotšetovit süüstavaks tõendiks on jäänud kannatanu korterist leitud A. Kotšetovi sõrmejälg kaudse tõendina, mille vanust, kui käesoleva kriminaalasja seisukohalt olulist tõendamiseseme asjaolu ei ole tuvastatud nõutavas korras, ning kuna kohtuotsustest ei nähtu, kuidas sellest ühest sõrmejäljest lähtuvalt loeti tuvastatuks kõik tõendamiseseme asjaolud, siis on A. Kotšetovi süüditunnistamine aset leidnud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. See rikkumine seisneb eeskätt ringkonnakohtu otsuses põhjenduste puudumises selle kohta, kuidas saab lugeda sõrmejälje pinnalt isiku süüd tuvastatuks (

§ 339lg 1 p 7).

Kuid kolleegiumi arvates on põhjust käesoleval juhul rääkida ka sellest, et vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades on oluliselt rikutud

§ 61

lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et kannatanu korterist leitud süüdistatava sõrmejäljele on omistatud ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on kolleegiumi arvates käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.

Tuginedes A. Kotšetovi süüditunnistamisel sõrmejälje vanuse osas S. H. ütlustele, rikkus kolleegiumi hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes ka maakohus.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad võimalused uute tõendite kogumiseks. Kolleegium ei näe ka võimalust, kuidas maa- või ringkonnakohus saaksid täiendada enda põhjendusi selliselt, et neile tuginevalt kahtlused A. Kotšetovi süüdiolekus ja oleks võimalik ainult ühe kaudse tõendi pinnalt lugeda tuvastatuks tema süü talle süüks arvatud kuritegude toimepanemises. Seetõttu mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Aleksander Kotšetovi õigeks. II
2. Lisaks eelmärgitule peab kolleegium vältimatult vajalikuks peatuda veel nendel põhjendustel, mida kasutades on ringkonnakohus jätnud lubatavate tõendite hulgast välja süüdistatava ütluste olustikuga seostamise protokolli ja selle videosalvestise. Ringkonnakohus on nimelt märkinud, et ta mõistab täielikult maakohtu poolset siseveendumuse kujunemist, sest see tugines süüdistatava poolt ütluste seostamisele olustikuga ja selle videosalvestisele. Ringkonnakohtu hinnangul vaatles maakohus videolinti ja veendus, et mingit süüdistatava psüühilise, füüsilise vms mõjutamisele viitavaid asjaolusid ei esinenud, millest tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et „kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et selline süüdistatava käitumine uurimistoimingu läbiviimisel aga ka eelnevalt vahistamisküsimuse otsustamisel ja selle apelleerimata jätmine tekitavad vaieldamatult õigusemõistjas sisemise veendumuse süüdistatava süüküsimuses ja seda just süüdistuse põhjendatuse suunas“ (II kd, tl 157). Alles pärast sellist maakohtuga nõustuvat sissejuhatust peab ringkonnakohus vajalikuks öelda, et Riigikohtu praktika paraku ei võimalda olukorras, kus süüdistatava ütlused on tunnistatud ebausaldusväärseks, lugeda lubatavaks tõendiks ka süüdistatava ütluste olustikuga seostamise protokolli.
3. Kriminaalkolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu ülalkirjeldatud seisukohta puutuvalt esiteks märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-62-07 laiendati tõepoolest eeluurimise ajal ülekuulamise tulemina antud ütluste kohtus avaldamise reeglistikku ka teiste uurimistoimingute (sealhulgas ütluste olustikuga seostamise) tulemina saadud ütluste avaldamisele. Riigikohtu selle otsuse p-s 12.5 on siiski asutud seisukohale, et keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud

§ 296

lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. Selles osas ei ole midagi muutunud ka

1. septembril 2011 jõustud kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste järgselt.
2. Ringkonnakohtu otsusega on A. Kotšetovi süü loetud üheselt tuvastatuks ka tema sõrmejälje pinnalt. Samas on ringkonnakohus märkinud, et absoluutselt kõik kahtlused tema süüs oleks kõrvaldatud siis, kui oleks kuidagi võimalik tugineda ka ütluste olustikuga seostamise protokollile ja selle videosalvestisele. Seda arvestades peatub kolleegium põgusalt küsimusel sellest, kas kõnealune ütlustega seostamise protokoll, aga ka A. Kotšetovi poolt eeluurimisel antud ütlused nende lubatavuse korral tõendina kõrvaldaksid A. Kotšetovi süüd puudutavad kahtlused. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. Nimelt ei ole A. Kotšetov ei ülekuulamisel ega ka mitte tema ütluste olustikuga seostamisel rääkinud midagi sellest, et pärast kannatanu löömist oleks ta teda ka lämmatanud. Prokuröri poolt maakohtu istungil peetud kohtukõnes on seda negatiivset asjaolu süüdistatava ütlustes käsitatud hoopis tõendina selle kohta, et menetlejad ei olnud eelnevalt süüdistatavale tutvustanud sündmuskoha asjaolusid. Kolleegiumi arvates ei saa sellise mõttekäiguga nõustuda. Vastupidi: eriti just asjaolu, et süüdistatav tegelikult ei tea kuriteosündmuse ülimalt olulisi asjaolusid ei saa jätta tekitamata kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses. III
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2, § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ning § 7 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a ja Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a kohtuotsused täies ulatuses ning mõistab A. Kotšetovi temale KarS § 113 ning § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. I. B. tsiviilhagi jätab kolleegium

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

IV

1. A. Kotšetovi kaitsja A. Küünemäe esitas Riigikohtule kaks taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Nurmi & Partner kogusummas 709,20 eurot (sh käibemaks 118,20 eurot).
3. oktoobril 2011 esitatud taotluses soovitakse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist kassatsiooni koostamise ja Tallinna Vanglas süüdistatavaga kohtumise ning temaga nõu pidamise eest kogusummas 383,50 eurot (sh käibemaks 63,92 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulus kassatsiooni koostamiseks neli tundi ja A. Kotšetoviga nõu pidamiseks üks tund. Kolleegium peab mõlemaid taotluses märgitud toiminguid A. Kotšetovi kaitseks kassatsioonimenetluses vajalikeks ning leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Seega tuleb kaitsja poolt
4. oktoobril 2011 esitatud taotlus rahuldada.
6. veebruaril 2012 esitatud taotluses soovitakse esmalt riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist Riigikohtus kriminaalasja materjalidega tutvumise ja neist väljakirjutuste tegemise eest ning kassatsioonikaebuse täiendamise eest kogusummas 230,40 eurot (sh käibemaks 38,40 eurot). Kummagi toimingu tegemiseks kulus taotlusest nähtuvalt poolteist tundi. Lisaks taotletakse tasu kindlaksmääramist Tallinnast õigusabi osutamise kohta, s.o Riigikohtusse jõudmiseks kulutatud aja eest summas 36 eurot (sh käibemaks 6 eurot). Viimaks taotleb kaitsja ka Tallinnast Riigikohtusse ja tagasi jõudmisel kantud sõidukulude hüvitamist summas 59,28 eurot (sh käibemaks 9,88 eurot. Analüüsides taotluses märgitud toimingute vajalikkust ja nendeks kulutatud aja põhjendatust, märgib kolleegium, et valdavas osas kordab kaitsja kassaatori täiendavate seisukohtadena pealkirjastatud dokumendis esialgses kassatsioonis esitatud argumente. Arvestades kõnealuse dokumendi piiratud ulatust ja asjaolu, et kassaatori täiendavad seisukohad kattuvad esialgse kassatsiooniga, peab kolleegium kassatsioonikaebuse täiendamiseks kulutatud ajast põhjendatuks ühte tundi. Mis puutub kriminaalasja materjalidega tutvumisse Riigikohtus ja selleks Tallinnast Tartusse ning tagasi sõitmiseks kulunud aja põhjendatusesse, siis on kaitsja viidanud kassatsioonikaebuse täiendamisel kriminaaltoimiku materjalidest üksnes sündmuskoha vaatlusprotokollidele. Kolleegiumi arvates on põhjust eeldada, et kaitsjal peab olema põhjalik ülevaade sündmuskoha vaatluse protokollidest juba eelnevas kohtumenetluses ja nende dokumentidega tutvumist alles kassatsioonimenetluses ei saa lugeda põhjendatuks. Kokkuvõtteks rahuldab kolleegium
7. veebruaril 2012 esitatud taotluse osaliselt ja määrab kaitsja tasu suuruseks selle alusel 76,80 eurot (sh käibemaks 12,80 eurot).
8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ja § 22 lg-st 7 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
9. detsembri
10. a otsuse p-dest 1, 2, 5 ja 16, määrab Riigikohtu kriminaalkolleegium Advokaadibüroole Nurmi & Partner makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Aleksandr Kotšetovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 460,30 eurot (sh käibemaks 76,72 eurot).

§ 186lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib A. Kotšetovil õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest alates
2. septembrist 2010 kuni
3. märtsini
4. Jüri Ilvest, eerik Kergandberg, Priit Pikamäe