Obsah (10)

§ 37§ 109§ 72§ 71§ 38§ 217§ 218§ 5§ 11§ 1

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) ja rahvusvaheline merivõlgade ja pantide konventsioon (edaspidi konventsioon). Konventsiooni art 12 lg 2 kohaselt makstakse laeva arestimis-, kinnipidamis- ja sundenampakkumise tasud ning -kulud sundenampakkumise tulust esimeses järjekorras. Konventsiooni art 12 lg-s 2 nimetatud laeva arestimise tasud ja kulud hõlmavad muu hulgas sadama kulusid arestitud laeva hoidmiseks. Laeva arestimisest alates on sadamal tekkivad kulud laeva kinnipidamisega seotud kulud, mis ei loo poolte vahel võlaõiguslikke suhteid. Seetõttu ei saa tekkida ka merivõlga.

§ 37

lg 1 p 3 näeb ette võimaluse, et täitekuludena arvestatakse ka kulusid, mis on seotud kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist vara hoidmisega. Puudutatud isik on kandnud võlgnikule kuuluva laeva sadamas seismisega kulusid, mistõttu on need ka täitekulud

§ 37tähenduses.

Avaldajale jääb arusaamatuks kohtutäituri väide, et ta ei saa kuidagi mõjutada kolmanda isiku määratud teenuste hinda. Kui seadusandja on ette näinud võimaluse, et kolmandad isikud kannavad täitekulud, siis on võimalik kohtutäituril ka hinnata, kas need on põhjendatud või mitte. Vastasel korral võiks kõik isikud, kes on teinud täitemenetluses võlgniku varaga seotud kulutusi, esitada täitekuludena ebamõistlikult suured nõuded. Puudutatud isiku täitekulud on ebamõistlikult suured, sest arestitud laev oli kinnitatud teise laeva külge ühe kai ääres. Laeva tõttu ei olnud ükski sadama kai hõivatud. Puudutatud isik on varem oma sadamaeeskirja alusel küsinud kaitasu tunduvalt vähem kui praegusel juhul. Avaldaja arvestuse kohaselt on põhjendatud täitekulu 1 535 757 krooni. 2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. 3. Puudutatud isik palus tühistada kohtutäituri 18. oktoobri 2010. a otsuse ja jätta menetluskulud avaldaja või kohtutäituri kanda. 4. Harju Maakohus jättis 22. juuni 2011. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Määruse kohaselt on kooskõlas

§ 37

lg 1 p-ga 3 täitekulud kohtutäituri tasu ning kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused, sealhulgas arestitud vara veo, ladustamise ja valve kulud ning muud vara hoidmisega seotud kulud. Pooled ei vaidle selle üle, et laev oli arestitud ning seisis sadamas. Seega on laeva valve ja hoidmisega seotud kulud täitekulud. LAÕS § 74 lg 1 p 4 alusel on merivõlaga tagatud muu hulgas sadamatasudest, kanalitasudest ja teistest laevateede tasudest ning lootsitasudest tulenevad nõuded. Kuna vaidlusalune tasu on sadamatasu, on see viidatud sättest tulenevalt merivõlg. Konventsiooni art 12 lg 2 kohaselt makstakse arestimis-, kinnipidamis- ja sundenampakkumise tasud ning -kulud sundenampakkumise tulust esimeses järjekorras. Tasud ja kulud sisaldavad inter alia laeva ning meeskonna ülalpidamise kulusid ja palku ning muid art 4 lg 1 p-s a nimetatud summasid ja laeva arestimise või kinnipidamise ajal tekkinud tasusid.

§ 109

lg-s 1 sätestatu kohaselt võib sissenõudja 15 päeva jooksul alates jaotuskava kättetoimetamisest esitada kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu hagi jaotuskava vaidlustamiseks jaotamismenetlust korraldava kohtutäituri büroo asukohajärgsesse maakohtusse. Ülalmärgitud asjaoludest, menetlusosaliste seisukohtadest ja normatiivaktidest tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kuna avaldaja eesmärgiks on kohtutäituri kindlaks määratud täitekulu, mis sisaldab merivõlana sadamatasu, suuruse muutmine, ei ole avaldaja valitud õiguskaitsevahend asjakohane. Maakohus nõustus puudutatud isiku seisukohaga, et avaldajal tulnuks esitada

§s 109 nimetatud hagi.

1. Avaldaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse ning tühistada kohtutäituri
2. oktoobri
3. a otsus osas, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri
4. juuni
5. a otsuse peale esitatud rahuldamata. Samuti palus avaldaja, et ringkonnakohus määrataks kindlaks puudutatud isiku vajalikud täitekulud 1 535 757 krooni.
6. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur määruskaebuse kohta seisukohta ei võtnud.
7. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus jättis
9. septembri
10. a määrusega maakohtu määruse muutmata, arvestades ringkonnakohtu määruses esitatud põhjendusi. Määruse põhjenduste järgi ei ole tekkinud sadamakulu laeva hoiukuluks

§ 37tähenduses.

Laeva arestimisel ei ole laeva sadamale hoiule antud. Laev oli enne arestimist sadamas ja jäi sinna seisma arestiga seatud keelu tõttu sadamast lahkuda. Kaasnenud kulud ei ole seetõttu täitekulud, vaid laeva omanikule laeva arestimisega kaasnenud kulud. Tegemist on kuludega, mis on seotud laeva omaniku majandustegevusega kaasneva riskiga. Kõnealusel juhul realiseerus majandustegevuse risk arestimise tõttu laeva sadamasse sunnitult seisma jäämisega. Öeldu põhjal on õige maakohtu järeldus, et vaidlust sadamakulude põhjendatuse üle ei saa lahendada kaebuse alusel, mille sissenõudja on esitanud kohtutäituri otsuse peale. Sissenõudjal on sadamakuludele võimalik vastu vaielda

§ 109lg 1 alusel jaotuskava vaidlustades.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja maakohtu määruse ning tühistada kohtutäituri
2. oktoobri
3. a täitekulude väljamõistmise otsus osas, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja
4. augusti
5. a kaebuse. Samuti palutakse määruskaebuses saata asi tagasi ringkonnakohtule, et määrata kindlaks tõendatud ja vajalikud täitekulud

§ 37lg 1 p 3 järgi.

Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus valesti kohaldanud menetlusõiguse normi, kui leidis, et pärast laeva arestimist kantud laeva seismisega seotud kulud ei ole täitekulud. Valesti on kohaldatud

§ 72ja konventsiooni art 12 lg-t 2.

Majandustegevuses osalemine tähendab tsiviilõiguslike tehingute tegemist. Kuna pärast arestimist on võlgniku käsutusõigus piiratud, ei saa arestitud asjaga kaasnenud kulud olla võlgniku majandustegevusega seotud kulud. Kuigi kohus ei määranud laevale hoidjat LAÕS § 86 alusel, ei tähenda see, et täitekulusid ei teki laeva sadamas seismise tõttu. Laev jäi

§ 71lg 1 kohaselt võlgnikule hoiule.

Laeva hoidmisega seotud kulud kandis võlgniku maksejõuetuse tõttu puudutatud isik, kellele kuulub sadam. Seetõttu on sadamal õigus saada tasu ja hoidmisega seotud kulutuste eest hüvitist, mis tuleb lugeda täitekulu hulka. Puudutatud isikul ei ole merivõlaga tagatud nõuet võlgniku vastu, kuivõrd pärast laeva arestimist ei olnud tal mingeid õigussuhteid võlgnikuga. Merivõlaga tagatud nõudega saaks tegemist olla nt juhul, kui võlgnikule kuuluv laev saabub sadamasse ja lahkub sealt ilma sadamatasusid tasumata. Sellisel juhul on poolte vahel võlaõiguslikud suhted, mida tagab seadusest tulenev pandiõigus. Kui laev on sadamas arestitud, ei teki võlgniku ja puudutatud isiku vahel võlaõiguslikke suhteid.

§ 72

lg 7 kohaselt saaksid võlaõiguslikud suhted tekkida vaid hoidja ja sissenõudja vahel. Seda kinnitab ka konventsiooni art 12 lg 2, mille kohaselt makstakse laeva arestimis-, kinnipidamisja sundenampakkumise tasud ja -kulud sundenampakkumise tulust esimeses järjekorras. Avaldaja hinnangul on alates laeva arestimisest tekkinud kulud laeva kinnipidamisega seotud kulud, mis ei loo võlaõiguslikke suhteid võlgnikuga. Seetõttu ei teki ka merivõlga. Kui arestitud laeva hoidmisega seotud kulud oleks merivõlaga tagatud nõue, oleks see ka sõnaselgelt sätestatud konventsiooni art-s 4, milles on toodud merivõlaga tagatud nõuete ammendav loetelu. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud menetlusõiguse normi, kui leidis, et kohtutel ei ole pädevust määrata kindlaks tõendatud ja vajalikud täitekulud. Maakohtu hinnangul ei ole tulenevalt

§-st 11 kohtutel pädevust hinnata täitekulude tõendatust ja vajalikkust. Kuigi ringkonnakohus ei ole selle kohta selget seisukohta võtnud, on ringkonnakohus nõustunud maakohtu lõppjäreldusega. Kohtulik kontroll kohtutäituri tegevuse üle hõlmab ka kohtutäituri otsuse sisulist kontrolli. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-04 leidnud, et kohus hindab täitemenetluses kantud täitekulude vajalikkust, kaaludes nende mõistlikkust ja põhjendatust konkreetses täitemenetluses. Kuigi vahepeal on jõustunud uus

, ei ole täitekulude regulatsiooni muudetud. Kohtutäitur peab vältima võlgnikku liiga palju koormavaid kulutusi ja lähtuma säästlikkuse põhimõttest. Sissenõudja õigusi rikutakse vastupidisel toimimisel, kuna täitekulu on eelisõigusnõue ja vastupidi käitudes võib väheneda müügist saadu arvel kaetav summa. Formaliseerituse põhimõte ei piira kohtute ja kohtutäituri õigust hinnata täitekulude põhjendatust, kuna formaliseerituse printsiip puudutab täitedokumendi õiguspärasust.

-is ei ole sätestatud kohtutäituri kohustust arvestada kolmanda isiku arvetel märgitud summadega. Ainuüksi arve ei tõenda täitekulude kandmist ning nende põhjendatust ja vajalikkust. Kohtutäitur on ebaseaduslikult keeldunud põhjendatud ja vajalike täitekulude kindlaksmääramisest. Sellisel juhul peab kohtul olema pädevus seda teha. Vastasel juhul ei ole sissenõudjal võimalik oma õigusi täitemenetluses kaitsta.

1. Kohtutäitur leiab, et ringkonnakohtu määrus on õige. Kohtutäitur leiab, et tal ei ole pädevust menetleda vaidlust, milles üks sissenõudja vaidlustab esitatud nõude suuruse.
2. Puudutatud isik leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon on õige, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Sadamatasud on nii täitekulu kui ka merivõlg. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et sadamakulu ei ole hoiukulu ja et kulud on seega laeva omanikule arestimisega kaasnenud kulud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Kolleegium tühistab kohtutäituri
4. oktoobri
5. a otsuse ja teeb uue määruse, millega kohustab kohtutäiturit uuesti läbi vaatama avaldaja
6. augustil 2010 sama kohtutäituri
7. juuni 2009 otsuse peale esitatud kaebuse. Kolleegium jätab kaebuse läbi vaatamata osas, milles avaldaja leidis, et kohtud pidid määrama puudutatud isiku vajalike täitekulude suuruseks 1 535 757 krooni.
8. Asjas tuleb kõigepealt selgitada, kas puudutatud isiku nõue, mis on seotud laeva hoidmisega pärast selle arestimist, tuleb lugeda täitekuludeks või on tegu merivõlaga tagatud nõudega. Kolleegium nõustub määruskaebuse väidetega, et pärast laeva arestimist tekkinud sadamatasudest tulenev nõue ei ole merivõlaga tagatud nõue. LAÕS § 72 lg 1 kohaselt on merivõlg seaduse alusel tekkiv pant laevale seadusega sätestatud nõuete tagamiseks. LAÕS § 74 lg 1 p 4 järgi on merivõlaga tagatud muu hulgas sadamatasudest, kanalitasudest ja teistest laevateede tasudest ning lootsitasudest tulenevad nõuded. LAÕS §-s 91 eristatakse sundenampakkumisest saadud raha jagamisel mh laeva arestimisega seotud kulusid, mis võetakse saadud rahast maha esimeses järjekorras, ning merivõlaga tagatud nõudeid, mis rahuldatakse teises järjekorras. LAÕS-is ja konventsioonis ei ole sätestatud, et pärast laeva arestimist tekkinud sadamatasud on tagatud merivõlaga. Oluline on, et merivõla lõppemiseks on LAÕS §-s 75 ja konventsioonis ette nähtud lühikene tähtaeg (üks aasta arvates merivõlaga tagatud nõude tekkimisest) ning konventsiooni art 9 lg-st 1 tuleneb, et merivõlg lõpeb ühe aasta möödumisel vaid siis, kui enne ühe aasta möödumist ei ole laeva arestitud või kinni peetud ning sellisele arestile või kinnipidamisele ei järgnenud sundenampakkumist. Seega viitab konventsiooni art 9 lg 1 selgelt sellele, et merivõla all peetakse silmas üksnes enne laeva arestimist tekkinud nõudeid tagavat merivõlga, mis lõpeb ühe aasta möödudes, kui selle aja jooksul laeva ei arestita. Lisaks sätestavad nii LAÕS § 91 kui ka konventsiooni art 12 lg 1 esimene lause laeva arestimise ja müügi kulude nende kõige esimeses järjekorras tulemist mahaarvamise. Arestimise korral saabki laeva arestimise kulu eelkõige seisneda laeva sadamas seismise ja seega sadamateenuse kasutamise kuludes. Konventsiooni art 12 lg 1 teine lause sätestab erandina, et laeva arestimise kuludena käsitatakse mh ka laeva ja meeskonna ülalpidamise kulusid laeva arestimise vältel, sh meeskonna palkasid. Tavaolukorras, s.o enne arestimist on konventsiooni art 4 lg 1 p a kohaselt nimetatud tasud tagatud merivõlaga. Seega on need tasud tagatud merivõlaga ja on samal ajal ka täitekulud. Sadamatasude kohta ei ole sellist erandit aga sätestatud. Eeltoodust tuleneb, et merivõlg tagab mh sadamaomaniku võlaõiguslikke nõudeid laevaomaniku vastu, mis tulenevad sadama kasutamisest. Laeva arestimisega ja selle tõttu laeva sadamas viibimisest tekkinud sadama omaniku hüvitisnõuded ei ole seevastu merivõlaga tagatud nõuded.
9. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et sadamatasud ei ole laeva hoiukulud

§ 37

lg 1 esimese lause kolmanda punkti tähenduses, kuna laeva ei ole sadamale hoiule antud. LAÕS § 86 esimese lause kohaselt määrab kohus arestitud laevale hoidja. Kohtud on tuvastanud, et seda sätet on rikutud ning hoidjat ei ole määratud. Siiski on arestitud laev seisnud pärast selle arestimist puudutatud isikule kuuluvas sadamas ning selle tõttu on puudutatud isikul tekkinud võlgniku vastu rahaline nõue, mis on käsitatav täitmiskuluna

§ 37lg 1 esimese lause kolmanda punkti järgi.

Eelnimetatud sätte kohaselt on täitekulud arestitud vara veo, ladustamise ja valve kulud ning muud vara hoidmisega seotud kulud.

§ 37

lg 1 kolmandast punktist ega muudest sätetest ei tulene, et arestitud vara hoidmise kulusid loetakse täitekuludeks vaid juhul, kui arestitud vara on antud (kohtu poolt) hoiule. LAÕS § 79 lg-st 1 tuleneb, et laev arestitakse ja seda hoitakse üldjuhul

-is vallasvara arestimiseks ettenähtud sätete järgi. Erisusi ei ole LAÕS-is ette nähtud mh ka täitekulude regulatsioonis. Seega võivad kolleegiumi arvates täitekuludeks

§ 37

lg 1 kolmanda punkti järgi olla ka arestitud vara ilma lepinguta, sh ilma kohtus hoidjat määramata, hoidnud isiku hüvitisnõuded (sadama omanikule hüvitamata kulud ja tasu). Tegemist võib seejuures olla käsundita asjaajamisest tulenevate nõuetega VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja lg 2 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi. 15. Järgmisena selgitab kolleegium küsimust, millises menetluses ja missuguses ulatuses tuleb

§ 37

lg 1 esimese lause kolmandas punktis nimetatud täitekulud hüvitada ning kuidas saab täitekulude suurust vaidlustada.

§ 37

lg 1 esimese lause kohaselt on hüvitatavateks täitekuludeks üksnes vajalikud täitekulud.

§ 37

lg 1 esimese lause kolmanda punkti mõttes on täitekuludeks nii kohtutäituri kantud vajalikud kulutused arestitud vara hoidmiseks kui ka kolmanda isiku sama liiki vajalikud täitekulud. Täitekulud kannab

§ 38

lg 1 järgi võlgnik, kellelt

§ 38lg 2 järgi nõuab need sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur.

Kohtutäituri otsuse peale on

§ 217

lg 1 järgi täitemenetluse osalisel õigus esitada kaebus algul kohtutäiturile ning kaebuse rahuldamata jätmise korral

§ 218lg 1 järgi maakohtule.

Juhul, kui on tegemist kohtutäituri enda täitekuludega, on tal õigus täitekulude otsusega võlgnikult välja mõista vajalikud kulutused. Järelikult peab kohtutäitur vaidluse korral põhjendama täitekulude vajalikkust. Sama kehtib kolleegiumi arvates ka juhul, kui tegemist on kolmanda isiku täitekuludega nagu praegusel juhul. 16.

§ 72

lg 7 esimese lause kohaselt kohaldatakse hoidja vastutusele asja säilimise ja tagastamise eest võlaõigusseaduses (VÕS) hoidja vastutuse kohta sätestatut. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse vara hoiuleandjaks sissenõudja. Sissenõudja on siiski kolleegiumi arvates hoiuleandjaks vaid

§ 72

lg 7 esimese lause tähenduses, st ta võib esitada hoidja vastu nõudeid asja säilitamise kohustuse rikkumise korral, ning nõuda asja tagastamist, kui hoidja sellest õigustamatult keeldub (viimane nõue tuleneb ka

§ 72lg-st 5).

Eeltoodust tuleneb, et juhul, kui laev arestitakse ning võetakse sadamasse hoiule hoiulepingu alusel, on hoiulepingu poolteks üldjuhul laeva omanik ja sadama omanik. Eespool nimetatud käsundita asjaajamise võlasuhe (vt käesoleva määruse p 14) võib samuti tekkida laeva omaniku ja sadama omaniku vahel. Seega ei ole kohtutäitur laeva hoidmisega tekkivate võlasuhete pooleks ja seda ka juhul, kui tema taotlusel on kohus määranud LAÕS § 86 järgi laeva hoidja. Samas ei ole LAÕS § 86 järgimine sõlmitava hoiulepingu kehtivuse eelduseks ning sellest ei sõltu ka käsundita asjaajamise võlasuhte tekkimine. Õigusaktides ei ole eraldi reguleeritud täitemenetluses tekkiva hoiutasu suurust.

§ 72

lg 6 kohaselt arvatakse hoidja tasu ja asja hoidmiseks tehtud kulutused täitekulude hulka. Juhul kui hoiulepingu pooled ei lepi kokku hoiutasu suuruses, on hoiutasu maksmise tingimus lahtine lepingutingimus VÕS § 26 järgi. Juhul kui sadama omanik hoiab arestitud laeva ilma hoiulepinguta VÕS § 1018 järgi, on tal õigus nõuda võlgnikult VÕS § 1023 lg 1 alusel kulutuste hüvitamist mõistlikult vajalikuks peetavas ulatuses ja VÕS § 1023 lg 2 alusel mõistlikku tasu. Kuna laeva sadamasse saabudes tekkinud võlaõiguslikud suhted erinevate sadamateenuste osutamise kohta lõppevad laeva arestimise hetkest, ei ole laeva hoidmisega tekkiv täitekulu suurus määratud laeva omaniku ja sadama omaniku sõlmitud varasema lepinguga. Avaldaja on kaebuses viidanud mh sellele, et puudutatud isik on sadamaeeskirja valesti kohaldades nõudnud laeva sadamas hoidmise eest liiga suurt tasu. Toimikus on puudutatud isiku sadama sadamamaksude ja tariifide eeskiri (tl 59 jj). See eeskiri on oma sisult eraõiguslik ja kolleegiumi arvates käsitatav lepingu tüüptingimustena. 17. Hoidja määramine on kohtutäituri pädevuses (vt

§ 72lg 3).

Kohtutäiturile ei ole

-i kohaselt antud pädevust analüüsida ega tõlgendada eraõiguslike lepingute sisu ja nende kohaldatavust. Samas peab kohtutäitur lähtuma sellest, et tal on õigus võlgnikult täitekulude otsusega (

§ 38lg 2) enda või kolmanda isiku kasuks välja mõista üksnes vajalikud täitekulud.

See tähendab, et kui täitekulud tegelikult ületasid vajalike kulude määra, ei tohi kohtutäitur mõista täitekulude otsuses täitekulusid välja üle selle määra. Eelöeldu kehtib ka arestitud laeva hoiuleandmisel selle erisusega, et laeva hoidja määrab kohtutäituri taotluse alusel kohus (vt käesoleva määruse p 16). VÕS § 1018 kohaldamisel (vt käesoleva määruse p-d 14 ja 16) on vajalikeks kuludeks

§ 37lg 1 p 3 järgi kulutused ja tasu VÕS § 1023 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ulatuses.

18. Kohtutäituri otsuse peale täitekulude väljamõistmise kohta võivad

§ 217lg 1 järgi esitada kohtutäiturile kaebuse täitemenetluse osalised.

Täitemenetluse osalisteks on

§ 5

lg 1 järgi sissenõudja ja võlgnik, kuid ka arestitud vara hoidja, kelle õigusi täitekulude väljamõistmise otsus puudutab. Kui täitemenetluse osalised ei ole kaebuse lahendamise tulemusega rahul, võivad nad esitada kaebuse maakohtule. Maakohtus toimuvas hagita menetluses on menetlusosaline ka kohtutäitur. 19. Kohtud leidsid ekslikult, et avaldaja kui sissenõudja saab kaitsta oma õigusi, esitades hagi

§ 109kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu.

Kolleegium leidis eespool (vt käesoleva määruse p-d 15 ja 18), et täitekulude suurust saab vaidlustada kohtutäituri tegevuse peale

§ 217järgi kaebust esitades.

Kohtute pädevus hinnata täitekulude vajalikkust tuleneb

§ 11lg 1 p-st 4, § 38 lg-st 2, § 37 lg-st 1 ja §-st 218 (vt ka Riigikohtu 2.

veebruaril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-157-04 tehtud määruse p 13). Täitekulude otsus on täitedokumendiks

§ 1lg 1 p 16 järgi.

20. Kolleegium leiab, et kuna praegusel juhul on kohtutäitur tühistanud

§ 217lg 5 alusel oma 30.

juuni

1. a täitekulude otsuse ja ei ole teinud uut täitekulude otsust, siis ei ole võimalik asja saata tagasi läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtul ei olnud ega ole võimalik läbi vaadata avaldaja
2. augusti
3. a kaebust osas, milles avaldaja palus maakohtul määrata puudutatud isiku vajalike täitekulude suuruseks 1 535 757 krooni. Maakohus oleks saanud hinnata täitekulude suuruse põhjendatust (vajalikkust) siis, kui kohtutäitur oleks võtnud avaldaja kaebuse alusel seisukoha täitekulude vajalikkuse kohta. Seetõttu tuleb avaldaja kaebus saata kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks ning kaebus tuleb jätta TsMS § 423 lg 1 p 1 järgi läbi vaatamata osas, milles avaldaja palus maakohtul määrata kindlaks puudutatud isiku täitekulud. Kaebuse uuel läbivaatamisel peab kohtutäitur hindama puudutatud isiku täitekulude vajalikkust ning otsustama, kas ja missuguses ulatuses avaldaja kaebus rahuldada.
4. Kolleegium peab võimalikuks kohaldada praeguses asjas TsMS § 172 lg 1 teist lauset ning jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on TsMS § 173 lg-t 1 rikkudes jätnud määruses menetluskulud jaotamata.
5. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa Henn Jõks Tambet Tampuu