RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud RESOL

) § 70 lg-s 1 loetletud ohjeldusmeetmeid: A. Kuke läbiotsimisest alguse saanud intsidendi käigus paigaldati A. Kukele käerauad, mille järel kasutati tema suhtes rihmadega fikseerimist rahustusvoodisse. Vahetult pärast fikseerimist vabastas A. Kukk end rahustusvoodist, mille järel ta uuesti fikseeriti. Ohjeldusmeetme kasutamise akti kohaselt paigutati A. Kukk rahustusvoodisse kell 19.15 ja fikseerimine lõpetati kell 23.

2. A. Kukk esitas
3. detsembril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla
4. septembri
5. a ohjeldusmeetme "fikseerimine" kasutamine. Ohjeldusmeetme kasutamisel tekitati kaebajale põhjendamatuid füüsilisi ja moraalseid kannatusi.
6. Tartu Halduskohus rahuldas
7. aprilli
8. a otsusega A. Kuke kaebuse. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1) vastustaja esitatud tõenditest ei nähtu, millega oli põhjendatud fikseerimise kui ühe kõige rangema ja kõige intensiivsemalt isiku põhiõigusi riivava julgeolekuabinõu kasutamine kaebuse esitaja suhtes ja seda nelja tunni jooksul; 2) puuduvad tõendid asjaolude kohtu, mis tõendaksid, et üleminek käeraudade kasutamiselt rangema ohjeldusmeetme, s.o fikseerimise kasutamisele oleks olnud põhjendatud ja vajalik abinõu. 3) lisaks sellele, et puudub põhjendus fikseerimise kohaldamiseks, puudub põhjendus ka selle kohaldamise kestvuse suhtes.
9. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu
10. aprilli
11. a otsus tühistada. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt: 1) kohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et Tartu Vangla pole esitanud ühtegi veenvat tõendit, miks kasutati nii intensiivselt isiku vabadusi piiravat ohjeldusmeedet; 2) kohus ei saanud fikseerimise vajalikkust ja sobilikkust hinnata selle põhjal, et kohtu arvates ei olnud A. Kukk pärast käeraudade kasutamist enam agressiivne; 3) fikseerimine ei ole raskem ohjeldusmeede kui käeraudade kasutamine; 4) agressiivsus võib olla ka verbaalne, seetõttu ei ole õige kohtu lähenemine, et fikseerituna ei saa isik olla agressiivne; 5) ka kehtivuse kaotanud distsiplinaarkaristusi saab kinni peetava isiku võimaliku käitumise hindamisel arvesse võtta. Vangla väited A. Kuke paljudel kordadel karistamise kohta on õiged, kohus on vastupidist väites eksinud.
12. A. Kukk palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. A. Kukk leidis, et mingit rünnakut vanglaametnikule ei toimunud, tegemist oli suusõnalise vaidlusega. Rahustusvoodisse fikseerimise puhul on tegemist raskeima ohjeldusmeetmega ja seetõttu on õige halduskohtu järeldus, et rahustusvoodit kasutati kaebaja karistamiseks.
13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
14. mai
15. a otsusega Tartu Vangla apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) fikseerimise kohaldamise õiguslikuks aluseks on ohtlikkus teistele isikutele või vangla julgeolekule. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja käitus enne ohjeldusmeetmete kasutamist agressiivselt, ei allunud korraldustele rahuneda, haaras ametnikul rinnust ja seejärel ka ümbert kinni. Kaebaja avaldas vanglaametnikele füüsilist vastupanu; 2) arvestades seda, et konflikti kirjeldasid mitu vanglaametnikku sarnaselt ja et vanglaametnikel puudub motiiv süüdistada kinnipeetavat väljamõeldud käitumises, peab ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja käitus vanglaametnike kirjeldatud viisil; 3) pärast käeraudade kasutamist ei pea olema tõendatud kinnipeetava täiendav agressiivsus, kuna üksnes käeraudade kasutamine ei välista agressiivse isiku poolt ründeohtu teistele isikutele; 4) käesoleval juhul pole millegagi põhjendatud arvamus, nagu võinuks äsja agressiivselt käitunud ning vanglaametnikke füüsiliselt rünnanud (haardesse võtnud) isik olla kohe pärast käeraudade paigaldamist sel määral rahunenud, et võib eeldada, et ta enam teisi isikuid mingil moel ei ohusta; 5) kinnipeetava saatmisel võib ohjeldusmeedet kasutada ennetava meetmena õigushüve kahjustuse vältimiseks ka siis, kui kinnipeetav ei ole eelnevalt agressiivselt käitunud; 6) rahustusvoodist enda omavoliline vabastamine on iseenesest isiku agressiivsuse märgiks, sest sellega astutakse teadlikult vastu vanglaametnike tegevusele; 7) õiguspäraseks tuleb lugeda fikseerimine nelja tunni jooksul, kuna tõendatud on, et kaebaja rahunes alles selle aja möödudes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16. A. Kukk palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu
17. mai
18. a otsus haldusasjas nr 3-09-
19. Kassatsioonkaebust põhjendab kassaator järgmiselt: 1) ringkonnakohus on ebaõigesti arvestanud ainult ühe poole tunnistusi, sh jätnud uurimata vastuvõtuosakonna turvakaamera salvestuse; 2) ringkonnakohus on vastukäivaid tunnistusi tõlgendanud meelevaldselt; 3) ohjeldusmeetme kasutamise akt ei kajasta õigesti kaebaja tervisekontrolli andmeid, kuna sellist kontrolli ohjeldusmeetme rakendamisel ei tehtud; 4) ringkonnakohus eksib, väites, et pärast käeraudade kasutamist ei tulnudki jätkuvat agressiivsust tõendada; 5) ohjeldusmeede oli põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.
20. Tartu Vangla vastuses kassatsioonkaebusele vaieldakse kassatsioonkaebusele vastu ning leitakse see põhjendamatu olevat. Tartu Vangla täiendavas vastuses Riigikohtu küsimusele põhjendab vangla kaebaja lukustatud kambrisse paigutamise asemel rahustusvoodisse fikseerimist sellega, et ainult käeraudade kasutamine või lukustatud kambrisse paigutamine ei hoia ära vangla vara lõhkumist või üldise rahurikkumise võimalust, näiteks kambri ukse jalaga peksmist. Teades kinnipeetavate üldist solidaarsust teiste kinnipeetavate tegevuste toetamisel, ei saanud vangla välistada osakonnas ka suurema rahutuse tekkimist, kuna seal viibisid kinnipeetavad, kelle suhtes oli kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid või nad kandsid kartserikaristust ehk siis kinnipeetavad, kellel oli olnud probleeme vanglas kehtestatud distsipliinile allumisega. Istungil jäid Tartu Vangla esindajad oma seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. septembril 2009 fikseeris Tartu Vangla kinnipeetav A. Kuke rahustusvoodisse ja vormistas selle kohta akti. Aktis nr 46 "Ohjeldusmeetme kasutamise kohta" põhjendas Tartu Vangla täiendava julgeolekuabinõu kohaldamist alljärgnevalt: "Kinnipeetava isiku [---] suhtes kasutati ohjeldusmeetmena käeraudu, kuna kinni peetav isik käitus agressiivselt, ei allunud korraldustele maha rahuneda, haaras ametnikku rinnust ja seejärel ka ümbert kinni. Avaldas füüsilist vastupanu, mille järel kasutati tema suhtes rihmadega fikseerimist rahustusvoodisse (käeraudade asemel). Enda tegevusega seadis kinnipeetav ohtu ametnike elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku. [---] Ohjeldusmeetmed (rihmadega fikseerimine rahustusvoodisse) pandi peale 10.09.2009 kell 19:15 ja võeti ära 10.09.2009 kell 23.
23. [---] Kinnipeetavat kontrolliti kell 19.05 otsus "jätkata agres" (allkiri) Kinnipeetavat kontrolliti kell 20.05 otsus "jätkata agres." (allkiri) Kinnipeetavat kontrolliti kell 21.05 otsus "jätkata agress." (allkiri) Kinnipeetavat kontrolliti kell 22.05 otsus "jätkata ei olnud väga agr." Kinnipeetavat kontrolliti kell 22.55 otsus "rahunes vabastada" (allkiri) [---]"
24. Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud

§ 69

lg-s 1, mille kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks abinõu on ohjeldusmeede (

§ 69lg 2 p 5).

Ohjeldusmeetmena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki (

§ 70

lg 1 esimene lause), kuid ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (

§ 70lg 2).

Rahustusvoodit tuleb

§ 70lg 1 mõttes pidada fikseerimiseks.

11.

§ 70

lg 1 esimese lause kohaselt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

1. Isiku rahustusvoodisse fikseerimine kujutab eeskätt tema füüsilise vabaduse maksimaalset võimalikku kitsendamist. Selle abinõu rakendamine võib põhjustada olulisi kannatusi, isik viibib kestvalt sundasendis ja sellest tulenevalt on kõrgendatud risk isiku tervisele (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Kolleegium on varemgi rõhutanud, et ohjeldusmeetme kasutamisel piiratakse teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega võrreldes kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt, tegemist on rangeima täiendava julgeolekuabinõuga (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-49-06, p 12).
4. Vangistusseadus ega selle alusel kehtestatud õigusaktid ei sätesta täiendavaid ega täpsustavaid juhiseid ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kasutamisele. Samuti ei olnud kehtestanud vastavasisulist korda vangla. Kolleegium on oma varasemas praktikas osutanud, et ohjeldusmeetme kohaldamise kord on puudulik, kuna sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet tuleb kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue ei pruugi olla tagatud (Riigikohtu halduskolleegiumi
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Nii intensiivselt isiku füüsilist vabadust piirava ohjeldusmeetme nagu rahustusvoodi rakendamise reguleerimata jätmine raskendab oluliselt selle meetme rakendamise hilisemat kohtulikku sisulist ja põhjalikku kontrolli.
7. Rahustusvoodi kui ohjeldusmeetme rakendamine on lubatud ka psüühikahäirega isiku suhtes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel (tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi), kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks (PsAS § 14 lg 1). Ohjeldusmeetmetena kasutatakse eraldamist ja fikseerimist. Fikseerimine on eralduspalatis tervishoiutöötaja järelevalve all mehaaniliste vahendite (rihmad, eririietus) kasutamine isiku tegutsemisvabaduse piiramiseks (PsAS § 14 lg 2). Ohjeldusmeetmeid rakendatakse arsti otsusel, mis vormistatakse koos põhjendusega ravidokumentides, ja nende rakendamine lõpetatakse koheselt ohu möödumisel (PsAS § 14 lg 2). Tervishoiuameti juhendmaterjali "Ohjeldusmeetmete rakendamise kord statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamisel" punkti 4.3 kohaselt on mehaaniliste vahendite (fikseerimisrihmad, fikseerimisvoodi vms) kasutamise eesmärk piirata patsiendi liikumist ja liigutuste amplituudi ning neid vahendeid kasutatakse ainult eraldusruumi tingimustes ja pideva meditsiinilise järelevalve all. Punkt 5.5 sätestab, et kõik ohjeldusmeetmete rakendamisega seotud tegevused vormistatakse psühhiaatrilise abi osutaja poolt väljatöötataval "Ohjeldusmeetmete registreerimise vormil", mis säilitatakse ravidokumentides. Ohjeldusmeetmete registreerimise vormi täitmise eest vastutab ohjeldusmeetmete kasutamise otsustanud arst. Ohjeldusmeetmete registreerimise vormil peavad muu hulgas kajastuma põhjendus ohjeldusmeetmete rakendamiseks, konkreetsed meetmed (sh välise abi kasutamine), mida kasutati, nende rakendamise alguse ja lõpu kellaaeg, ohjeldusmeetmete rakendamisel osalenud isikute nimed, ohjeldusmeetmete rakendamise käigus saadud vigastused või terviserikked. Juhendmaterjali punkt 5.7 sätestab, et kui mehaanilist ohjeldamist või eraldamist kasutatakse kauem kui üks tund, peab õenduspäevikus kirjeldama patsiendi seisundit iga tunni järel. Arst peab kontrollima patsienti vastavalt tema tervislikule seisundile, kuid mitte harvem, kui iga nelja tunni tagant, ja otsustama ohjeldusmeetmete jätkamise vajalikkuse.
8. Kolleegium ei näe põhjuseid, mis õigustaksid mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise reguleerimata jätmist. Kolleegium peab siinkohal silmas rahustusvoodi kohaldamise dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.
9. Ilmselgelt nõuab sedavõrd intensiivse meetme rakendamine administratsioonilt meetme valikul põhjalikku kaalumist. Vangla peab ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel kaaluma, millist meedet valida. Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb kolleegiumi hinnangul ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuvastada kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele kõrvaldanud (vrd EIK
10. detsembri
11. a otsus E. Imanov ja A. Imanov vs. Venemaa).
12. Vangla põhjendas rahustusvoodi kasutamist asjaoluga, et kaebaja "[---] avaldas füüsilist vastupanu, mille järel kasutati tema suhtes rihmadega fikseerimist rahustusvoodisse (käeraudade asemel)". Muid kaalutlusi vangla esitanud ei ole. Ringkonnakohus märkis, et kaebaja käitus enne ohjeldusmeetme kohaldamist agressiivselt, ei allunud korraldusele maha rahuneda, haaras ametnikult rinnust ja seejärel ümbert kinni, samuti avaldas kaebaja füüsilist vastupanu. Selle järel kohaldati esmalt käeraudu ning seejärel fikseerimist rahustusvoodisse. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et üksnes käeraudade kasutamine ei välista agressiivse isiku ründeohtu, kuna ta saab kasutada pead ja jalgu ning liikuda. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtu hinnangul pärast käeraudade kohaldamist alust eeldada, et kinnipeetav enam teisi isikuid mingil moel ei ohusta.
13. Kolleegium on seisukohal, et ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema kõigepealt täpselt, vajadusel detailselt märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja ka vangla prognoos õigushüve kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta. Vaidlust pole selle üle, et enne käeraudade kohaldamist käitus kinnipeetav nii füüsiliselt kui ka verbaalselt agressiivselt. Nimetatud asjaolu kinnitab akt nr 46 (vt käesoleva otsuse p 10), eelmainitule tugineb ka ringkonnakohus oma otsuses. Samas ei ole aktis ega ka ringkonnakohtus tuvastatud ühtegi sellist asjaolu, millest saaks järeldada, et pärast käeraudade kohaldamist oleks kinnipeetav jätkanud füüsiliselt agressiivset käitumist. Ühtlasi ei nähtu aktist, et vangla oleks asjaolusid hinnates leidnud, et pärast käeraudade kohaldamist jätkus oht vangla ametnike elule ja tervisele ning vangla julgeolekule. Vangla on rahustusvoodi kohaldamist põhjendanud väitega, et kaebaja "avaldas füüsilist vastupanu", ringkonnakohus on ise asunud vangla asemel vangla tegevust põhjendama, leides, et pärast käeraudade kasutamist lähtus kinnipeetavast jätkuvalt ründeoht, kuna ta sai kasutada pead, jalgu ning liikuda. Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline.
14. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Märkused "agr." või "agres." ohjeldusmeetme kasutamise aktis (vt p 10) ei taga kolleegiumi hinnangul mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Eluliselt usutav on, et nende märkuste tähendus on hinnang "agressiivne", kuid ebaselgeks jääb, milles seisnes kinnipeetava isiku agressiivsus ligi nelja tunni vältel, milliseid kontrollimehhanisme rakendati selle kindlakstegemiseks, milles seisnes isikust tulenev oht vangla julgeolekule või isikule endale olukorras, kus isik võiski olla agressiivne. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.
15. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et menetluslikud puudused ohjeldusmeetme rakendamisel on viinud olukorrani, kus kohtul pole võimalik veenduda, et vangla on pärast käeraudade kohaldamist ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamisel kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Niisamuti ei nähtu kaalutlusi meetme jätkuvaks rakendamiseks ligi nelja tunni vältel. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine, aga ka kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on vead, mis tingivad rakendatava meetme õigusvastasuse.
16. A. Kuke kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse, täiendades halduskohtu otsust käesoleva otsuse põhjendustega.
17. Tartu Halduskohus vabastas
18. jaanuari
19. a määrusega A. Kuke riigilõivu 250 krooni tasumisest maksejõuetuse tõttu. HKMS § 285 lg-st 1 ja HKMS v.r § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Seetõttu tuleb Tartu Vanglalt välja mõista 15,98 eurot riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann