3-3-1-80-11

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-80-11

1. Nõustun kolleegiumi seisukohaga, et ohjeldusmeetme, praegusel juhul fikseerimise rahustusvoodisse paigutamise vormis kasutamine on puudulikult õiguslikult reguleeritud. Erinevalt kolleegiumi enamusest pole ma aga seisukohal, et selle puuduse tõttu pole kohtul võimalik veenduda selles, kas rahustusvoodisse paigutamisel on kaalutlusõigust kasutatud õigesti.
2. Arvan, et ohjeldusmeetme, mis on üheks täiendavaks julgeolekuabinõuks, kasutamisel teostatava kaalutlusõiguse piirid on piisava täpsusega määratletud vangistusseaduse § 69 lg-s 1, milles sätestatakse: "Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks." Õigusliku regulatsiooni vajakajäämised puudutavad vaid meetme rakendamise dokumenteerimist ning meetme rakendamise järelevalvet. Need vajakajäämised ei välista aga meetme rakendamise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli, sest kohus saab halduse tegevuse õiguspärasuse hindamisel kasutada kõiki tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendeid.
3. Praegusel juhul on ringkonnakohus minu arvates õiguspäraselt hinnanud kinnipeetava rahustusvoodisse paigutamise ja seal hoidmise õiguspärasust. Minu arvates ei anna kassatsioonkaebuse argumendid alust arvata, et ringkonnakohus on tõendite hindamisel rikkunud kohtumenetluse norme. Ka ei nähtu kolleegiumi enamuse heakskiitu pälvinud otsusest, mida on ringkonnakohus tõendite hindamisel teinud valesti. Enda seisukoha kinnituseks esitan järgnevalt väljavõtte ringkonnakohtu otsuse asjakohastest põhjendustest.
4. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: "
5. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1, lg 2 p-st 5 ja § 70 lg-st 1 võib kinnipeetava suhtes, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, kohaldada ohjeldusmeetmena fikseerimist. Seega on fikseerimise kohaldamise õiguslikuks aluseks ohtlikkus teistele isikutele või vangla julgeolekule. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja käitus enne ohjeldusmeetmete kasutamist agressiivselt, ei allunud korraldustele maha rahuneda, haaras ametnikul rinnust ja seejärel ka ümbert kinni. Kaebaja avaldas vanglaametnikele füüsilist vastupanu. Selle järel paigaldati talle käerauad ning seejärel fikseeriti rahustusvoodisse (tl 34). Konflikti käigus kasutas kinnipeetav ka vanglaametnike suhtes solvavaid väljendeid. Konflikti on kirjeldanud mitu erinevat vanglaametnikku ning nende ütlused on kokkulangevad (tl 80, 81, 122-126). A. Kukk ei eita oma seletustes, et tal oli ametnikega vaidlus ja et ta läks vastuvõturuumist välja, ent eitab füüsilise konflikti algatamist enda poolt, ja leiab, et vanglaametnikud kasutasid tema suhtes ohjeldusmeetmeid pärast seda, kui ta oli juba rahulik (tl 83-83p, 104). Teisalt ei ole A. Kuke selgitused konflikti käigu kohta veenvad, sest puudub usutav põhjus, miks pidanuks kaks vanglaametnikku pärast seda, kui kaebaja seisis rahulikult, käed kõrval, haarama tal järsku üks kätest ja teine kaelast ja hakkama teda maha viima. Arvestades ka seda, et konflikti kirjeldasid mitu vanglaametnikku sarnaselt ja et vanglaametnikel puudub motiiv süüdistada kinnipeetavat väljamõeldud käitumises, peab ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja käitus vanglaametnike poolt kirjeldatud viisil.
6. Sellises olukorras on ringkonnakohtu hinnangul ohjeldusmeetme kohaldamine igati õigustatud. Nõustuda ei saa halduskohtu otsusest läbikumava arusaamaga, justkui pidanuks pärast käeraudade asetamist olema tõendatud A. Kuke täiendav agressiivsus. On ilmne, et üksnes käeraudade kasutamine ei välista agressiivse isiku poolt ründeohtu teistele isikutele, sest ta võib ründeks kasutada näiteks pead ja jalgu. Samuti saab ta jalgadel liikuda ning olla ohtlik teistele isikutele ka pelgalt keha liikumisenergiat ära kasutades (nt joostes oma kehaga teise pikali lükata, lamavale isikule jalgadega peale hüpata, suruda teise isiku enda ja mõne muu objekti vahele vms). Ringkonnakohtu hinnangul pole vähemalt käesoleval juhul millegagi põhjendatud arvamus, nagu võinuks äsja agressiivselt käitunud ning vanglaametnikke füüsiliselt rünnanud (haardesse võtnud) isik olla koheselt pärast käeraudade paigaldamist sel määral rahunenud, et võib eeldada, et ta enam teisi isikuid mingil moel ei ohusta. Nagu märgitud, on ka käeraudadega isikul teiste ründamiseks piisavalt avarad võimalused. Asjaolu, et pärast käeraudade paigaldamist viibis sündmuskohal mitu vanglaametnikku ning eelduslikult oleks käeraudades kaebaja uue rünnaku algatamisel suudetud efektiivselt neutraliseerida, ei välista täiendava ohjeldusmeetme kasutamist fikseerimise näol. Ringkonnakohus ei näe põhjuseid, miks peaksid vanglaametnikud riskima oma elu ja tervisega agressiivse, ehkki käeraudades kaebaja kõrval, kui agressiivsest kinnipeetavast lähtuv oht on võimalik efektiivselt likvideerida täiendava ohjeldusmeetmena fikseerimise kasutamise näol, mis ei ole kinnipeetava elule ega tervisele ohtlik. Asjaolu, et kaebaja võis pärast mahaviimist ja mitme vanglaametniku poolt kinnihoidmist ning käeraudade paigaldamist olla hetkeks alistunud, ei välista veel sobilikumal võimalusel uut agressiivsushoogu. Siinkohal viitab ringkonnakohus ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale, et kinnipeetava saatmisel võib ohjeldusmeedet kasutada ennetava meetmena õigushüve kahjustuse vältimiseks ka siis, kui kinnipeetav ei ole eelnevalt agressiivselt käitunud. Riigikohus leidis, et sellisel juhul ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus oleks tõenäoline (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. novembri
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-09, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul oli ka käesoleval juhul eelnenud konflikti arvestades piisavalt tõenäoline eeldada, et kinnipeetav võib olla ohtlik, hoolimata käeraudade paigaldamisest. Kinnipeetava jätkuvat agressiivsust (solvas ja ähvardas ametnikke) pärast käeraudade paigaldamist on kinnitanud ka halduskohtu istungil tunnistajana üle kuulatud vanglaametnik (tl 122). Sellele, et kaebaja oli jätkuvalt ohtlik ka pärast käeraudade paigaldamist, viitab ka asjaolu, et nähtuvalt aktist ohjeldusmeetme kasutamise kohta oli kaebaja pärast rahustusvoodisse paigutamist agressiivne veel ligi nelja tunni jooksul (tl 34). Samuti kinnitavad halduskohtu istungil tunnistajatena üle kuulatud vanglaametnikud, et kaebaja kasutas sõimu ja solvanguid, st oli agressiivne, ka veel mitu tundi pärast rahustusvoodisse fikseerimist (tl 124-126).
9. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, nagu oleks rahustusvoodisse fikseerimise aeg olnud liiga pikk ja et A. Kukk oli rahunenud juba siis, kui ta end ise kella 19.05 paiku rahustusvoodist vabastas. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et rahustusvoodist enda omavoliline vabastamine on iseenesest isiku agressiivsuse märgiks, sest sellega astutakse teadlikult vastu vanglaametnike tegevusele. Kui isik on rahunenud, on tal võimalik sellest suuliselt teada anda, mitte end ise rahustusvoodist voodi lõhkumisega riskides vabastada. Lisaks ei saa videosalvestiselt nähtuvat A. Kuke käitumist pärast rahustusvoodist vabanemist pidada kuidagi rahunenud isiku käitumiseks. Eksliku mulje jätab halduskohtu kirjeldus, nagu oleks A. Kukk pärast rihmadest vabanemist kambris ringi kõndinud, uksele koputanud või voodil istunud. Nähtuvalt asja materjalidest siirdus A. Kukk pärast rahustusvoodist vabanemist kohe kambri ukse juurde ja hakkas sellele koputama. Ehkki videosalvestisel ei ole häält, on kaebaja käitumine ja liikumine iseloomulik inimesele, kes nõuab enda väljalaskmist. Pidevalt ukse juures viibides ja sellele koputades oli kaebaja ca 5 ja pool minutit. Alles seejärel istus kaebaja voodile, mille järel kohe ca poole minuti pärast sisenesid kambrisse vanglaametnikud, kes ta uuesti fikseerisid. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu sellest käitumisest kuidagi kaebaja rahunemine. Vastupidi, mitme minuti jooksul kambriuksele koputamine ja eelduslikult enda väljalaskmise nõudmine viitab pigem isiku agressiivsusele. Voodile istumine vahetult enne vanglaametnike sisenemist viitab sellele, et kaebaja pidi olema aru saanud, et kohe sisenetakse kambrisse, kuid sellest ei saa järeldada tema rahunemist. Nagu ülal viidatud, kinnitasid halduskohtu istungil üle kuulatud erinevad vanglaametnikud, et kaebaja oli veel tunde pärast fikseerimist agressiivne, sõimas, rabeles ja ähvardas (tl 124-126). Alles kella üheteistkümne ajal kinnipeetav vabandas ja soovis enda vabastamist (tl 124-126). Sama kinnitab ka akt ohjeldusmeetme kasutamise kohta (tl 34). Ringkonnakohus ei näe alust neis tõendites kahtlemiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ähvardavat ja sõimavat kinnipeetavat ei saa pidada rahunenuks. On ilmne, et sellise isiku vabastamisel luuakse väga tõsine oht, et ta muutub agressiivseks ka füüsiliselt.
10. Eeltoodust tulenevalt tuleb fikseerimise kasutamist ohjeldusmeetmena pidada A. Kuke suhtes õiguspäraseks ja proportsionaalseks meetmeks. Tõendatud on selle kasutamise vajadus. Õiguspäraseks tuleb lugeda ka selle kasutamine nelja tunni jooksul, kuna tõendatud on, et kaebaja rahunes alles selle aja möödudes.
11. Lisaks sellele, et ohjeldusmeetme kohaldamiseks puudus alus, väidab kaebaja ka, et fikseerimine sellisesse rahustusvoodisse oli õigusvastane selle piinava iseloomu tõttu. Ringkonnakohus ei saa nõustuda ka selle seisukohaga. Vangistusseadus ei täpsusta fikseerimise olemust. Möönda tuleb, et isiku asetamine selleks kohandatud voodisse ning tema kinnitamine selliselt, et ta ei saa end sealt ise vabastada, on käsitatav fikseerimisena. Rahustusvoodi omadused ja sellesse fikseerimise viis nähtub asja materjalide juures olevast videomaterjalidest. Isik fikseeriti kõhuli ning isiku käed asetati ettesirutatult plastmasstorudesse, jalad ja selg kinnitati rihmadega. Vastustaja kinnitusel oli rahustusvoodi konstrueeritud Tartu Vangla poolt ning selle juures oli arvestatud meditsiinitöötajate seisukohti (vt apellatsioonimenetluses apellandi poolt esitatud Tartu Vangla
12. veebruari
13. a kirja). Ringkonnakohus ei näe alust selles väites kahelda, kuna rahustusvoodi olemusest ei nähtu midagi, mis viitaks selle piinavale iseloomule. A. Kuke rahustusvoodist vabastamise juures oli meditsiinitöötaja, kes vigastusi ei leidnud (tl 53). Meditsiinitöötaja kontrollib ka kinnipeetava olukorda ka pärast fikseerimist (tl 121). Asjaolu, et A. Kuke õlavarrel fikseeriti hiljem hematoom ning et tal olid väidetavalt pärast rahustusvoodist vabanemist valud alaseljas, ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla põhjustatud tema rahustusvoodisse paigutamisest kui sellisest, vaid sellest, et kaebaja vabastas end ise rahustusvoodist. Nähtuvalt videomaterjalist vabastas A. Kukk kõigepealt käe ühest ja siis teisest torust, mille tegemiseks pidi ta märkimisväärse survega suruma õlavartega plastmasstoru äärte vastu. Edasi vabastas kaebaja end selja peale kinnitatud rihmadest, milleks pidi ta kõhuliasendis kallutama end tugevasti tahapoole ja külgedele. Ei ole imekspandav, et sellise tegevuse käigus saavad isiku õlavarred muljuda ja alaselg liigselt venitada. Seetõttu on ringkonnakohtu arvates piisavalt selge, et väidetavad vigastused ei tekkinud kaebajale lihtsalt rahustusvoodisse paigutamise tõttu, vaid sealt enda vabastamise tõttu. Videomaterjalilt nähtub ka, et kaebaja tõusis pärast rihmadest vabastamist ise püsti ja väljus kambrist. Eelnev istumine pärast pikka fikseeritud asendit on eelduslik tänu pikaajalisele sundasendile ega viita piinamisele (vt tl 121). Neil põhjustel ei pea ringkonnakohus rahustusvoodisse fikseerimise tingimusi õigusvastaseks ega pea vajalikuks ka asjas ekspertiisi läbiviimist. Ringkonnakohus märgib ka siinkohal, et kui rahustusvoodi oleks kaebajale valmistanud sellist piina, nagu ta väidab, oleks tõenäoline, et ta oleks kiiresti voodis rahunenud, et ta sealt vabastataks. Nagu aga ülaltoodud tõenditest nähtub, rahunes kaebaja alles nelja tunni pärast.
14. Olenemata sellest, kes kirjutas alla ohjeldusmeetme kasutamise aktile, on vastustaja kinnitanud, et otsuse rahustusvoodi kasutamise otsustas vanglas viibinud kõrgemalseisev ametnik T. Trolla (tl 104105), kes kinnitab seda ka ise (tl 125). Nõustuda tuleb ka halduskohtu seisukohaga, et ohjeldusmeetme kasutamise võis olukorra edasilükkamatuse tõttu otsustada VangS § 69 gl 4 alusel ka kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik, ehk inspektor A. Ool." Jüri Põld