← Eesti

3-2-1-16-12

Obsah (14)§ 637§ 132§ 137§ 126§ 701§ 150§ 139§ 125§ 134§ 213§ 456§ 173§ 162§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-16-12 Määruse kuupäev Tartu, 26. märts 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuasi Tarmo Nood

§ 637lg 1 p 3 alusel, kuna apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu.

Määruskaebuste menetlusse võtmisest tuleb keelduda

§ 637

lg 1 p 2 ja § 659 alusel, kuna määruskaebuste nõudeid ei saaks neis toodud väidete õigsust eeldades rahuldada, arvestades seda, et apellatsioonkaebust menetlusse ei võetud. Hageja taotlus tagastada enam makstud riigilõiv tuleb jätta rahuldamata, sest hagi esitamisel ja maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu ettenähtust enam. Hageja esitas hagis kaks nõuet. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude 148 646 krooni 15 sendi ulatuses ja 500 000 krooni suuruse hüpoteegi enda nimele kandmise nõude. Kokku oli hagi hind seega 648 646 krooni 16 senti. Sellel ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 2 kohaselt oleks tsiviilhagilt hinnaga 648 646 krooni 16 senti pidanud tasuma riigilõivu 60 000 krooni. Maakohtu
  3. septembri
  4. a määrusest nähtub, et maakohus on sundtäimise lubamatuks tunnistamise nõuet lugenud mittevaraliseks nõudeks, mille hind

§ 132lg 1 tolleaegse redaktsiooni kohaselt oli eeldatavalt 15 000 krooni.

Maakohus kohustas hagejat tasuma riigilõivu 24 250 krooni, s.o määras, mis tuleb tasuda hagilt hinnaga 500 000 kuni 550 000 krooni. 14. märtsi 2007. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt tuli

§ 137lg 1 kohaselt tasuda riigilõivu sama palju kui hagi esitamisel.

Apellatsioonkaebuselt tasuti riigilõivu 24 200 krooni. Seega ei ole hagilt ja esimeselt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu liiga palju. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et maakohus märkis 18. veebruari 2011. a otsuses hagi hinna varasemast väiksemana, ega asjaolu, et

§ 126lg 3 alates 14.

juunist 2010 kehtiva redaktsiooni kohaselt on hüpoteegi enda nimele kandmiseks vajaliku puudutatud isiku nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise hagi hind 1/10 hüpoteegisummast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 13. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis tema apellatsioonkaebuse ning määruskaebuse menetlusse võtmata ning taotluse tagastada enam tasutud riigilõiv rahuldamata. 3

(5)3-2-1-16-12 Hageja leiab, et maakohtu
  1. veebruari
  2. a otsuses märgitud hagihinnast tuleks lähtuda ka selle hindamisel, kui palju tuli varasemas menetluses tasuda riigilõivu. Seega, lähtudes maakohtu määratud hagihinnast, tulnuks hagejale enam tasutud riigilõiv tagastada. Kuna hagejale ei olnud enam tasutud riigilõivu veel tagastatud, oli tal põhjendatud uskuda, et tal selles osas kohustust riigilõivu tasuda ei teki. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, jättes hagejale selgitamata tema õiguse taotleda riigi õigusabi. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud hagejale teada, et ta peab taotluse uuesti esitama. Hagejal oli põhjendatud ja õiguspärane ootus, et kuna tema maksejõuetus ei ole muutunud ja menetluses oli korduvalt talle antud menetlusabi, siis on ta jätkuvalt riigilõivu tasumisest vabastatud, st jätkub menetlusabi.
  3. Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja avalduse tagastada enam tasutud riigilõiv. Selles osas on võimalik teha uus määrus, millega hageja avaldus rahuldada. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata.

§ 137

lg 11 alusel määrab kolleegium ka tsiviilasja hinna maakohtus ja ringkonnakohtus. 16. Kolleegium käsitleb esmalt hageja väiteid riigilõivu tagastamise kohta.

§ 150

lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

§ 139lg 3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja hinnast.

Selgitamaks, kas hageja on hagilt ja maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu ettenähtust enam, tuleb kindlaks teha tsiviilasja hind. Hageja palus hagis tunnistada 150 356 krooni 15 sendi suuruse nõude osas sundtäitmise lubamatuks, tuvastada selle nõude lõppemine ning kohustada kostjat andma nõusolek hüpoteegi hageja nimele kandmiseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude hind tuleb määrata

§ 125

järgi nõude suurusega, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hageja taotleb (vt ka Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-11, p 11). Seega on selle nõude hind 150 356 krooni 15 senti (9609 eurot 51 senti).

§ 134

lg 3 kohaselt hõlmab see hind ka hageja nõuet tuvastada nõude lõppemine, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ta taotleb. Hagi esitamise ajal kehtinud

§ 126

lg 3 kohaselt määrati hagihind nõude tagamise ja selle tagatiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidluse korral nõude suurusega. Seega oli nõude hind, millega hageja soovib saada kostja nõusolekut hüpoteegi enda nimele kandmiseks, hüpoteegiga tagatud nõude suurus. Praegusel juhul on hüpoteegiga tagatud üksnes see 150 356 krooni 15 sendi suurune nõue, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hageja taotleb. Seda on kinnitanud kostja (II kd, tl 79) ja see tuleneb ka nõude loovutamise lepingust, millega kostja nõude hageja vastu omandas (II kd, tl 85). Järelikult on ka hageja selle haginõude hind 150 356 krooni 15 senti (9609 eurot 51 senti).

§ 134lg 1 kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded.

Seega on tsiviilasja hinnaks 300 712 krooni 30 senti (19 219 eurot 2 senti).

  1. Hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 37 lg 1 ja lisa 2 kohaselt tuli hagilt hinnaga 300 000 kuni 320 000 krooni tasuda riigilõivu 16 000 krooni. Hageja tasus hagilt riigilõivu 24 250 krooni (I kd, tl 47). Seega tasus hageja hagi esitamisel riigilõivu 8250 krooni ettenähtust rohkem. Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg-te 1 ja 19 4

(5)3-2-1-16-12 ning lisa 1 kohaselt tuli apellatsioonkaebuselt hinnaga 300 000 kuni 320 000 krooni tasuda riigilõivu 16 000 krooni. Hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 24 200 krooni. Seega tasus hageja maakohtu
  1. märtsi
  2. a otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 8000 krooni ettenähust rohkem. Seega tuleb rahuldada hageja taotlus tagastada enam tasutud riigilõiv.
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse õigesti menetlusse võtmata.

§ 637

lg 1 p 3 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu. Hageja ei tasunud maakohtu

  1. veebruari
  2. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu, hoolimata sellest, et ringkonnakohus andis talle selleks täiendava tähtaja.
  3. Vastuseks määruskaebuse väitele, et kuna hagejale ei olnud enamtasutud riigilõivu veel tagastatud oli tal põhjendatud uskuda, et tal selles osas kohustust riigilõivu tasuda ei teki, märgib kolleegium, et varem ettenähtust suurema riigilõivu maksmine ei vabasta sama isikut samas asjas hiljem tasuda tuleva riigilõivu tasumise kohustusest. Määruskaebuse väited, et hagejal oli põhjendatud ootus menetlusabi jätkumiseks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisel, ei ole põhjendatud. Hageja oli küll taotlenud menetlusabi nii hagilt kui ka maakohtu
  4. märtsi 2007 otsuse peale apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, kuid kohtud jätsid hageja menetlusabi taotlused rahuldamata (I kd, tl 40 ja 191-192). Sellises olukorras polnud hagejal mingit alust eeldada menetlusabi jätkumist.
  5. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu põhjendused hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel on vastuolulised.

§ 213

lg 2 kohaselt võib iseseisva nõudeta kolmandat isikut menetlusse kaasata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kuivõrd praeguse määrusega jõustub

§ 456

lg 2 p 3 kohaselt maakohtu otsus, siis ei ole kolmandat isikut enam võimalik menetlusse kaasata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta selles osas muutmata. 21.

§ 173lg 1 alusel tuleb kindlaks määrata ka menetluskulude jaotus.

Kuivõrd maakohtu otsusega jäeti hageja nõuded osaliselt läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata, siis tuleb menetluskulud

§ 162lg 1 ja § 168 lg 2 kohaselt jätta hageja kanda.

22. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.