Obsah (5)

§ 171§ 169§ 258§ 238§ 257

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et lepinguline suhe kostja ja müüja vahel on tõendatud kostja allkirjastatud arvesaatelehtede ja

1. mai 2008 teatisega. Kostja on sarnaseid arveid varem tasunud. Arve-saatelehtedest nähtub, et kostja on kauba vastu võtnud ja kohustunud kauba eest tasuma. Pooled ei vaidle, et müüja teatas müügilepingutest tulenevate nõuete loovutamisest kostjale
2. mail
3. Kostja kinnitas, et ta sai teate faktooringulepingu sõlmimisest kätte
4. mail
5. Teatisel olev märge, mille järgi tasutakse ülevõtumärkusega arvete eest, ei muuda loovutamisest teavitamist kehtetuks. Kuivõrd kostja pidi nõuete loovutamisest teada saama
6. mail 2008, ei saanud ta tasaarvestada nõudeid, mille ta oli omandanud kolmandalt isikult pärast seda. Garantii omandamise leping on sõlmitud
7. detsembril
8. Seega ei olnud kostjal õigust kasutada tasaarvestuseks nõuet, mille ta oli omandanud TD Baltic SIA-lt müüja väljastatud garantiist tulenevate õiguste alusel. Pooled ei vaidle, et kostja nõuded müüja vastu, mis tulenesid sellest, et kostja tagastas kauba müüjale ja viimane väljastas
9. detsembril kreeditarved, mille suuruseks oli 887 040 krooni ja 704 196 krooni, olid maksetähtpäevaga
10. jaanuar
11. Seega ei saanud kostja

§ 171

lg 3 p-st 3 tulenevalt tasaarvestada neid hageja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne

1. jaanuari
2. Kostja sai tasaarvestada üksnes arve nr 2008111001, mille suuruseks oli 840 455 krooni. Kostja on tõendanud, et kreeditarvetel märgitud kaup on hagejale tagastatud ja hageja on kohustatud tagastama nimetatud kauba eest makstud raha. Tulenevalt eeltoodust on kostja
3. augusti
4. a tasaarvestuse avalduse alusel lõppenud hageja nõue, mis tulenes arvest nr 2008111001 ja mille suuruseks oli 840 455 krooni. Kostjalt tuleb välja mõista arvetest nr 2008101001 ja nr 2008101301 tulenev võlg 2 271 500 krooni ehk 145 175 eurot 31 senti. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ja müüja olid kokku leppinud viivises määraga 0,15% päevas. Seega saab viivise väljamõistmisel lähtuda

§-s 113 sätestatud seadusjärgsest määrast.

1. märtsi
2. a seisuga on viivisenõue 414 654 krooni 86 senti ehk 26 501 eurot 28 senti.
3. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt välja mõistmata põhivõla 53 714 eurot 86 senti, ning mõista kostjalt välja see summa ning viivis 6308 eurot 19 senti ja alates
4. juulist 2010 kuni kohustuse täitmiseni seadusjärgses määras. Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. oktoobri
7. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Kostja nõue muutus sissenõutavaks
8. jaanuaril 2009 ja tasaarvestatud nõue
9. veebruaril
10. Kuna kostja nõue muutus sissenõutavaks varem kui loovutatud nõue, on tasaarvestus

§ 171lg 3 p 2 järgi lubatud ja maakohus on asja lahendanud õigesti.

Tasaarvestuse lubamatus ei tulene ka

§ 169lg-st 1, §st 257 ega § 258 lg-st 1.

Kauba tagastamise õigus tulenes kostja ja müüja kokkuleppest, mida müüja aktsepteeris oma tegevusega kauba vastuvõtmisel ja kreeditarvete väljastamisel. Kuna kauba tagastamine ei ole vaadeldav kreeditarvetest tuleneva kohustuse täitmisena nõude loovutanud võlausaldajale, jättis maakohus

§ 169lg 1 põhjendatult kohaldamata.

Seadusest ei tulene võlgnikule üldist tasaarvestamise keeldu faktoori nõudega. Faktoorile erilise eelise andmisel satuks faktooringu võlgnik põhjendamatult halvemasse olukorda, võrreldes tavalise võla loovutamisega. Kostja seletuse järgi ei tagastanud ta kaupa mitte müügilepingu rikkumisest tulenevalt, vaid seetõttu, et kauba tagastamise õiguses olid pooled kokku leppinud, tegemist oli tagasiostu kokkuleppega. Kostja ei ole esitanud hagejale nõuet tagastada loovutatud nõude alusel makstud raha, vaid on tasaarvestanud kauba tagastamisest tuleneva nõude loovutatud nõudega.

§ 258sellist tasaarvestust ei reguleeri ega piira.

Kostja on tõendanud, et ta tagastas kauba müüjale. Müüja ei ole kauba tagastamist vaidlustanud ja on kostjale väljastanud asjakohased kreeditarved. Hageja on esitanud üksnes paljasõnalised kahtlustused, et kreeditarved ei pruugi olla õiged, kuid ta ei ole oma väiteid tõendanud ega kostja esitatud tõendeid enda tõenditega ümber lükanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõudest 53 714 euro 86 sendi suuruse osa, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt välja 53 714 eurot 86 senti, viivis 6308 eurot 19 senti ning alates
2. juulist 2010 kuni kohustuse täitmiseni viivis seadusjärgses määras. Hageja väitel tuleneb

§-st 257, et pärast nõude loovutamisest teatamist ei ole faktooringuvõlgnikul õigust tasaarvestada oma nõuet faktoori nõudega.

§ 258

lg 1 mõtteks on ka tasaarvestuse välistamine, kuivõrd sisuliselt tähendab võlgniku tasaarvestusavaldus faktoori vastu esitatud raha tagastamise nõuet. Kohtud on valesti lugenud tõendatuks, et kaup tagastati tagasiostu kokkuleppe alusel, tuginedes üksnes kostja esindaja seletustele, mis ei ole tõendiks. Hageja on menetluse kestel väitnud, et kaup tagastati müügilepingu rikkumise tõttu, kuivõrd teda ei olnud tagasiostu kokkuleppest teavitatud. Kostja ei saa oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Tagasiostuõiguse teostamisel tekib müüja ja ostja vahel uus müügileping, mille suhtes ei ole nõuet faktoorile loovutatud ja kostja ei saa esitada sellest lepingust tulenevaid vastuväiteid hageja nõudele. Vastupidine olukord oleks ka hea usu põhimõtte vastane, kuna

§-st 169 tuleneb, et pärast nõude loovutamisest teatamist, ei või võlgnik kohustust vanale võlausaldajale täita. Samuti ei või võlgnik ja vana võlausaldaja leppida hiljem kokku kauba tagastamises. Ringkonnakohus on jätnud vastamata hageja väidetele, et kui kostja ja müüja olid sõlminud tagasiostuõigusega müügilepingu, siis

§ 238

lg 3 järgi oleks tagasiostuõiguse teostamise avaldus pidanud olema samas vormis kui müügileping, st omakäeliselt allkirjastatud arve-saatelehena. Samuti ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta hageja väite kohta, et kostja esitatud tõenditega on tõendatud kauba tagastamine üksnes ühe kreeditarve alusel.

1. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded, mille on talle faktooringulepingu alusel loovutatud müüja. Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, kas kostjal oli müüja vastu nõue, mille ta võis hagejale loovutatud nõudega tasaarvestada.
4. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja õiguse nõuded tasaarvestada välistavad faktooringulepingut reguleerivad

§ 257

ja § 258 lg 1.

§ 257

sätestab üksnes faktooringu kliendi kohustuse teavitada faktooringuvõlgnikku faktooringulepingu alusel nõude loovutamisest. See säte ei näe ette erireegleid nõude loovutamise mõju osas. Täidetud ei ole ka

§ 258lg 1 kohaldamise eeldused.

Selle sätte järgi ei või olukorras, kus faktooringu klient rikub faktooringuvõlgnikuga sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, faktooringuvõlgnik nõuda faktoorilt nõude alusel makstud raha tagastamist, kui ta võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Praeguses asjas ei ole kostja nõudnud hagejalt raha tagastamist, seega ei saaks seda sätet kohaldada ka juhul, kui müüja oleks rikkunud temaga sõlmitud müügilepingut. 11. Kolleegium leiab aga, et kohtud on valesti kohaldanud

§ 171

lg 3, jättes välja selgitamata, millal tekkis kostja nõue müüja vastu, mida kostja soovis hageja nõudega tasaarvestada. Kolleegiumi arvates võib võlgnik selle sätte järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud

§ 171lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid.

Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat. Seega on asja lahendamiseks oluline asjaolu, kas kostjal oli nõue müüja vastu ka nõuete loovutamise ajal müüjalt hagejale, st millal kostja ja müüja sõlmisid kokkuleppe, millest tulenes kostja nõue müüja vastu. 12. Olukorras, kus kostja esitab tasaarvestuse vastuväite, peab kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama asjaolusid, millest tuleneb tema nõue ning õigus see hageja nõudega tasaarvestada, sh peab kostja tõendama müüjaga sõlmitud kokkuleppe olemasolu ning asjaolu, et see kokkulepe on sõlmitud enne nõude hagejale loovutamist. Kohaldades

§ 171lg-t 3 valesti, jätsid kohtud selgitamata pooltele tõendamiskoormuse jaotuse.

Seetõttu võis kostjal tekkida arusaam, et ta ei peagi midagi rohkem tõendama. Seetõttu tuleb selles osas eelmenetluse toimingud uuesti teha. Kolleegium leiab, et seda saab teha ka ringkonnakohus, kes peab võimaldama pooltele esitada uusi asjaolusid ja tõendeid kostja kauba tagasimüügi kokkuleppe kohta müüjaga. Kolleegiumil endal ei ole võimalik TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneva asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise piirangu tõttu hagi lõplikult lahendada, nagu soovib hageja. Asja uuesti lahendades saab ringkonnakohus anda hinnangu ka hageja väidetele kostja ja müüja vahelise kokkuleppe kohta.

1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on valesti märkinud tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus 60 023 eurot 5 senti. TsMS § 137 lg 4 järgi võetakse otsuse vaidlustamisel kõrvalnõuete osas kaebuse hinna määramisel arvesse kõrvalnõuded otsuse tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse hinda määrates arvestanud kõrvalnõudeid üksnes
2. juuli 2010 seisuga. Apellatsioonkaebuses palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja ka seadusjärgse viivise alates
3. juulist 2010 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Maakohtu otsus tehti aga
4. märtsil
5. Seega tulnuks apellatsioonkaebuse hinnale lisada seadusjärgne viivis ajavahemiku
6. juuli 2010 kuni
7. märts 2011 eest, st asja hind apellatsioonimenetluses oli 63 154 eurot 70 senti. Kassatsioonkaebuse hinna määramisel tuleb lisaks arvestada ka seadusjärgse viivisega ajavahemiku eest
8. märtsist 2011 kuni ringkonnakohtu otsuse kuupäevani ehk
9. oktoobrini
10. Seega on tsiviilasja hind Riigikohtus 65 497 eurot 92 senti.
11. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
12. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu