RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 4 lg 2, mille kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Kuna hageja täidab alates

1. veebruarist 2010 dotsendi tööülesandeid seetõttu, et talle tehti pakkumine konkursi alusel, ja selliste tööülesannete täitmist saab eeldada üksnes tasu eest, on pooled sõlminud alates
2. veebruarist 2010 töölepingu tähtajaga viis aastat. Pooled vaidlevad selle üle, millist tasu peab kostja hagejale töölepingu järgi maksma. Kostja on hagejale tasunud 15 700 krooni kuus. Tööle asumine ei tähendanud hageja nõustumust kostja tasupakkumusega. Kostja esitas hagejale kirjaliku töölepingu alles
3. veebruaril
4. Hageja jättis selle lepingu allkirjastamata seetõttu, et pooltel ei olnud kokkulepet tasu suuruse kohta. Hageja põhjendas tööle asumist sellega, et uskus läbirääkimiste jätkumist. Kuna kostja ei olnud hageja tööle asumise ajaks esitanud hagejale kirjalikku töölepingut, ei olnud poolte tasu üle peetavad läbirääkimised lõppenud. Tööle asumisega ei aktsepteerinud hageja töölepingu kavandis pakutavat tasu. Kuna pooltel ei ole kokkulepet töötasu kohta, on see lahtine tingimus VÕS § 26 tähenduses. Lahtise tingimuse on määranud kostja. Hagi vähem saadud töötasu nõudes on ka hageja kui lepingupoole nõue määrata lahtine lepingutingimus, sest see on hageja nõude lahendamise eelduseks. Kostja on teinud hagejale pakkumuse sõlmida tööleping, mistõttu peab kostja lähtuma hagejaga tasu kokkuleppe sõlmimisel konkursitingimustes tehtud tasu pakkumisest. Konkursiteate kohaselt pidi tasustamine toimuma kostja palgaeeskirja järgi. Konkursiteate avaldamise ajal kehtinud palgaeeskirja kohaselt lepitakse töötaja põhipalk kokku töölepingus, võttes aluseks ametikoha liigi ja palgaastme ja palgaastmele vastava põhipalga miinimummäära. Palgaeeskirja järgi võib põhipalga miinimummäärasid muuta igal aastal
5. märtsist. Praegusel juhul on kostja muutnud konkursi ajal kehtinud ja konkursi üheks tingimuseks olnud palgatingimusi, jättes teatamata konkursi tingimuse muutmisest VÕS §-s 1006 ja § 1009 lg-s 2 sätestatud korras. Konkursiavaldust tuleb tõlgendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 2 teise lause järgi nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi. Mõistlik isik ei pidanud aru saama, et konkursi korraldajal on õigus muuta palgaeeskirjaga kehtestatud minimaalpalku ka muul ajal, kui on sätestatud palgaeeskirjas, st enne järgmise aasta
6. märtsi. Seega peab kostja hageja kui konkursile parima pakkumise teinud isikuga töölepingu sõlmimisel ja tasu kokkuleppe kui lahtise tingimuse määramisel lähtuma vähemalt konkursi väljakuulutamise ajal kehtinud töötasu alammäärast, mis oli dotsendi ametikohal 17 250 krooni kuus. Kuna kostja tegi töölepingu sõlmimise pakkumuse hagejale konkursi tulemusena, siis ei saanud kostja selle pakkumuse tegemisel arvestada muudetud palgaeeskirjas sätestatud töötasu alammääraga, vaid nende määradega, mis kehtisid konkursi väljakuulutamise ajal. Vastupidine käitumine oleks vastuolus VÕS §-ga 1005 ja hea usu põhimõttega. Seega on lahtise tingimuse (töölepingu p 13) sisuks 17 250 krooni kuus. Hageja töötasunõue aegub ITVS § 6 lg 3 järgi kolme aasta möödudes. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjonile
7. juunil 2010, seega tähtaegselt. ITVS § 24 lg 1 kohaselt võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Hageja sai töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja kätte
8. septembril 2010, hagi on esitatud
9. oktoobril 2010, seega tähtaegselt. Hageja on igas töötatud kuus saanud töötasu 1550 krooni ehk 99 eurot vähem. Alates
10. veebruarist 2010 kuni
11. augustini 2011 on hageja töötanud kokku 20 kuud, saades seega töötasu 1980 eurot vähem. Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud.
12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates jättis maakohus arvestamata, et hageja on möönnud, et talle tutvustati töölepingu kavandit
13. jaanuaril
14. Maakohus kohaldas valesti

§ 4lg-t 2.

Kostja, olles teinud hagejale töötasu pakkumuse 15 700 krooni, millele hageja vastu ei vaielnud, mõistis hageja tööle asumist kui kostja pakutud tingimustel töölepingu sõlmimisega nõustumist. Asjaolust, et tööle asumise ajaks ei olnud esitatud töötajale töölepingut allkirjastamiseks, ei saa järeldada, et läbirääkimised tasu üle ei olnud lõppenud. Maakohus kohaldas valesti VÕS § 26. Maakohus ei ole põhjendanud seisukohta, et pooltel oli ühine tahe jõuda töötasus kokkuleppele tulevikus. Kuna hageja tööle asumisega oli tasukokkulepe olemas, ei olnud tegemist lahtise lepingutingimusega. Kui tasukokkulepet siiski ei olnud, tuleks tasu määrata VÕS § 27 ja

§ 29lg 2 alusel.

Maakohus kohaldas valesti ka VÕS § 1006 ja §

1. Kostja palgaeeskirja muutmine ei olnud konkursitingimuste muutmine. Konkursitingimustes ei olnud viidatud konkreetse kuupäeva seisuga kehtivale palgaeeskirjale. Konkursil osalejal ei saanud olla õigustatud ootust, et kostja ei muuda palgaeeskirja ja tööleping sõlmitakse konkursi väljakuulutamise ajal kehtivas tasumääras. VÕS §de 1006 ja 1009 eesmärgiks ei ole tagada konkursi võitjale aastateks edukate läbirääkimiste tulemusena saadud sissetulek. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tartu Ringkonnakohus keeldus
3. novembri
4. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, menetleb kohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. TsMS § 637 lg 21 järgi võetakse lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga, et otsuse võib edasi kaevata. Kuna maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või valesti hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Praegusel juhul ei ole alust väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu otsusega ja sisustab vaidluse lahendamisel aluseks võetud õigusnorme maakohtust erinevalt ning hindab tõendeid erinevalt maakohtust, ei anna vastupidise väitmiseks alust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus valesti

§ 4lg-t 2 ja VÕS § 26, § 1006 ja § 1009 ning rikkus Ts

MS § 442 lg-d 7 ja 8, mistõttu on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

1. Hageja vaidleb kostja määruskaebusele vastu. Hageja arvates on ringkonnakohus jätnud õigesti apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, sest maakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
3. Ringkonnakohus võib TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt valesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu
4. aprilli
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; Riigikohtu
6. novembri
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; Riigikohtu
8. detsembri
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13 ja Riigikohtu
10. juuni
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39). Seda, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et täidetud ei ole TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust lahendades (vt Riigikohtu
12. detsembri
13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11, p 9). Kolleegium peab vajalikuks korrata oma varasemat seisukohta, et lihtmenetluse asjades valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud (Riigikohtu
14. juuni
15. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
16. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja pidi maksma hagejale töötasu konkursi väljakuulutamise või tööle asumise ajal kehtinud alammäära alusel. Maakohus on leidnud, et konkursi võitja väljaselgitamisega tekkis pooltel lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe. Samas on maakohus märkinud, et tööle asumisega hageja ei aktsepteerinud kostja töölepingu kavandis pakutavat tasu ja kuna kostja ei esitanud hagejale tööle asumise ajaks kirjalikku töölepingut, ei olnud tasu üle peetavad läbirääkimised lõppenud. Kostja esitas maakohtus mh vastuväite selle kohta, et hageja sai töötasu suurusest teada
17. jaanuaril 2010, mil talle esitati töölepingu kavand. Sellele, et talle tutvustati töölepingu kavandit (tingimusi) enne tööle asumist, hageja vastu ei vaidle (vt tl 58).

§ 4

lg 1 järgi kohaldatakse töölepingu sõlmimisele võlaõigusseaduses lepingu sõlmimise kohta sätestatut. Töölepingu seadus ei reguleeri töölepingu sõlmimiseks korraldatavate konkursside korda. Seetõttu kohalduvad sellisel juhul VÕS §-s 1009 sätestatud konkursi tingimused. Sõltuvalt sellest, kas konkursi sisuks on pakkumine asuda konkursi korraldajaga lepingueelsetesse läbirääkimistesse või lepingupakkumus, on konkursi lõppemise tagajärjeks kas lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe (§ 14) või kohaldub enampakkumise teel sõlmitava lepingu regulatsioon (§ 10) ja võitja väljavalimine tähendab nõustumust (§ 20). Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et konkursi võitja väljaselgitamisega tekkis hageja ja kostja vahel lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhe. Samas ei ole maakohus otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et hageja nõustus kostja pakutud tasuga. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et tasuläbirääkimised ei olnud lõppenud, kuna kostja ei olnud esitanud hagejale tööle asumise ajaks kirjalikku töölepingut.

§ 4lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult.

Tööleping loetakse aga sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Seega võib töölepingu sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (

§ 4lg 2, Ts

ÜS § 68 lg 3). Kaudseks tahteavalduseks sõlmida tööleping tööandja pakutud tingimustel võib olla töötaja tööle asumine. Kaudse tahteavaldusega sõlmitud töölepingu korral on töötajal õigus nõuda lepingu kirjalikku vormistamist (

§ 5lg 3).

12. Maakohtu otsusest ei selgu ka see, miks tuleb hageja töötasu määrata kindlaks VÕS § 26 alusel. Töötajale makstava töötasu suurust reguleerib

§ 29

. Selle paragrahvi teise lõike kohaselt, kui töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei võinud jätta kostja apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata, sest maakohus kohaldas selgelt ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus selgelt menetlusõiguse norme. Kuna ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18), ei pea kolleegium otstarbekaks käsitleda kostja määruskaebuse ülejäänud väiteid.
2. Ringkonnakohus peab kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades kontrollima üldisi menetlusse võtmise eeldusi (eelkõige TsMS § 637 lg 1), mis ei ole praeguses menetluses kontrolliobjektiks.
3. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
4. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik