← Eesti

3-2-1-35-12

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-2-1-35-12 Tartu,

  1. aprill
  2. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Õ. P avaldus isikuõiguste kaitse abinõude rakendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-51784 Õ. P määruskaebus Avaldaja Õ. P (isikukood xxxxxxxxxxx)
  5. märts
  6. a, kirjalik menetlus
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. novembri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-51784 ja Harju Maakohtu
  10. oktoobri
  11. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule uueks lahendamiseks.
  12. Määruskaebus rahuldada.
  13. Tagastada Õ. P-le määruskaebuselt
  14. detsembril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Õ. P (avaldaja) esitas
  16. oktoobril 2011 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kohaldada A. L ja ta alaealise poja kaitseks lähenemiskeeldu A. L abikaasa ja abikaasa õe suhtes.
  17. Harju Maakohus keeldus
  18. oktoobri
  19. a määrusega avaldust menetlusse võtmast ja tagastas selle avaldajale. Maakohus leidis, et rahvastikuregistri andmetel on avaldaja piiratud teovõimega isik, kelle eestkostjaks on määratud A. L. Kuna avaldajal ei ole tsiviilkohtumenetlusteovõimet, tuleb tema avalduse menetlusse võtmisest keelduda.
  20. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada. Maakohtu kohtunik määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  21. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  22. novembri
  23. a määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse väide, et avaldaja ei ole piiratud teovõimega isik ning tema eestkostjaks ei ole A. L, on vastuolus rahvastikuregistri andmetega. Kuna avaldajal ei ole tsiviilkohtumenetlusteovõimet, keeldus maakohus õigesti avaldust menetlusse võtmast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  24. Avaldaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada. Avaldaja leiab, et ringkonnakohus ei ole kontrollinud rahvastikuregistri andmete tõelevastavust ega eestkoste tähtaega.
  25. veebruari
  26. a kohtumääruse järgi määrati avaldajale eestkoste tähtajaga kuni
  27. veebruar
  28. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  29. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu määrus kui ka maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 alusel tühistada ja avaldus tuleb saata lahendamiseks samale maakohtule.
  30. Kohtud on keeldunud avaldaja avaldust menetlemast põhjendusega, et avaldajal ei ole tsiviilkohtumenetlusteovõimet. Seda on kohtud järeldanud rahvastikuregistrist, kus avaldaja kohta on märgitud eestkoste seadmine (vt tl 8).
  31. Kohtud on esitatud asjaoludel põhjendamatult leidnud, et avaldajal ei ole menetlusteovõimet. Teovõime piiratus tulnuks kindlaks teha TsMS §-s 204 ettenähtud korras. Perekonnaseisutoimingute seaduse § 2 lg 5 järgi eeldatakse, et rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmed on õiged. Vaatamata avaldaja väitele, et eestkoste on lõppenud (tl 16), jätsid kohtud eelduse kehtivuse ja avaldaja menetlusteovõime põhjendamatult kontrollimata. Rahvastikuregistri kande aluseks oli Harju Maakohtu
  32. veebruari
  33. a määrus tsiviilasjas nr 205-16645 (tl 32). Sellega määrati avaldajale eestkostja tähtajaliselt
  34. veebruarini
  35. Kolleegium märgib, et maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud perekonnaseadus ega tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näinud ette eestkoste seadmist tähtajalisena, vaid TsMS § 526 lg 2 p 5 järgi tuli eestkostja määramise määruses üksnes märkida aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise. Kuna maakohus oli eestkoste vaatamata sellele seadnud sõnaselgelt tähtajalisena, tuleb sellest lähtuda. Seega on avaldaja oma menetlusteovõime puudumise eelduse avalduse esitamise ajal ümber lükanud. Kuivõrd avaldajale ei olnud avalduse esitamise ajal eestkostjat määratud, ei saanud kohtud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 3 kohaselt eeldada tema teovõime piiratust.
  36. Kolleegiumil ei ole andmeid, et avaldajale määratud eestkostet oleks pikendatud, ka ei pea kolleegium otstarbekaks ise avaldaja teovõime piiratust kontrollida. Sel põhjusel tühistab kolleegium kohtute määrused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Maakohus saab kontrollida avaldaja menetlusteovõimet TsMS § 204 alusel. Kahtlusest menetlusteovõime suhtes tuleb TsMS § 204 lg 4 järgi teavitada ka avaldaja elukoha järgset valla- või linnavalitsust.
  37. Kolleegium märgib ka, et TsMS § 476 lg-st 1 ja perekonnaseaduse §-st 134 lähtudes oleks maakohus, saades avalduse, milles teatati kohtule lapse heaolu ohustamisest, pidanud kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel (vt ka Riigikohtu
  38. detsembri
  39. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11, p-d 16-18).
  40. Avaldaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
  41. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada, lähtudes mh TsMS §-s 172 sätestatust. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.