← Eesti

3-1-1-25-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-25-12

  1. aprill 2012 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Ott Järvesaar Kriminaalasi Alice Järveti süüdistuses KarS § 157 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-21901 Alice Järveti kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja
  4. märts 2012, kirjalik menetlus
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. aprilli
  7. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a kohtuotsused Alice Järveti süüdistuses KarS § 157 järgi täies ulatuses ning saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  10. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  11. Mõista Eesti Vabariigilt Alice Järveti kasuks välja 500 (viissada) eurot, sealhulgas käibemaks 100 (ükssada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Harju Maakohtu
  13. aprilli
  14. a otsusega tunnistati Alice Järvet süüdi KarS § 157 järgi ja teda karistati 240 päevamäära (9398 euro ning 40 sendi) suuruse rahalise karistusega. KarS § 49 alusel võeti temalt lisakaristusena ära õigus töötada 3 aasta jooksul politseiametnikuna.
  15. A. Järvet tunnistati KarS § 157 järgi süüdi selles, et töötades Põhja Politseiprefektuuri analüüsi- ja planeerimisbüroo komissarina, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded ning olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõttes, avaldas ta talle ametitegevuse käigus teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutavat teavet alljärgneval viisil. 2.1
  16. veebruaril 2009 saatis ta oma ametikoha elektronposti aadressilt enda elukaaslase E. K. elektronposti aadressile elektronkirja pealkirjaga „Ettekande edastamine“. Kirja sisuks oli politsei andmebaasist KAIRI kopeeritud episood, mis kajastas M. L.-i tervist ja eraelu puudutavat teavet. 2.2
  17. veebruaril 2009 saatis ta oma ametikoha elektronposti aadressilt enda elukaaslase E. K. elektronposti aadressile elektronkirja pealkirjaga „Infoks - kui on vaja veel kedagi lahti lasta J “. Kirja sisuks oli politsei andmebaasist KAIRI A. R.-i kontolt kopeeritud episood, mis sisaldas K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavat teavet. 2.3 Vastavalt infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise korrale on KAIRI politsei jälitusteabe töötlemise elektrooniline ja struktureeritud andmekogum, kus iga kasutaja jaoks on individuaalselt määratud maksimaalne teabe salastatuse tase, millele tal on juurdepääs. A. Järveti konfidentsiaalsuse tase oli D, millele vastav info on kättesaadav kõigile politseiametnikele, kes on KAIRI kasutajad. Süüdistatav teadis, et kasutajal on KAIRI-s keelatud teha päringuid, mis pole tema tööülesannete täitmisega seotud ja anda andmebaasis olevat teavet edasi kolmandatele isikutele. Kõnealuse teabe edastamine A. Järveti töökohustuste hulka ei kuulunud. Infot saatis ta isikule, kes ei olnud õigustatud seda saama.
  18. Maakohus leidis, et Põhja Politseiprefektuuri analüüsi- ja planeerimisbüroo komissarina oli A. Järvet KarS §-s 157 kirjeldatud süüteo subjekt. Politseiteenistust, jälitustegevust ja andmekogude pidamist reguleerivate seaduste alusel kehtestatud õigusaktide põhjal oli ta politseiametnikuna kohustatud talle ametialaselt teatavaks saanud infot kasutama üksnes teenistusülesannete täitmiseks. Samuti oli ta kohustatud tagama talle teatavaks saanud andmete konfidentsiaalsuse. Neid andmeid oli keelatud kolmandatele isikutele edastada. 3.1 Süüdistuses kirjeldatud info saamine ja edastamine E. K.-le sai võimalikuks seetõttu, et süüdistataval oli politseiametnikuna juurdepääs andmebaasile KAIRI. Politseiametnikuna oli A. Järvetil kohustus hoida andmekogust saadud teavet saladuses. KAIRI pidamise ja kasutamise korra kohaselt pole selles andmebaasis sisalduv informatsioon avalik, kuna sellele pääseb ligi vaid juurdepääsu võimaldava kasutajakonto ja ligipääsufraaside abil. Volitused ja õigused infosüsteemi kasutada tekivad kasutajakonto alusel. A. Järvet oli KAIRI kasutamise korrast teadlik, kuid edastas siiski ametialase vajaduseta kolmandale isikule infot, teades, et realiseerib süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtes või vähemalt mööndes seda.
  19. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, taotledes otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.
  20. Tallinna Ringkonnakohtu
  21. oktoobri
  22. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Maakohus hindas kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav ja seejuures on A. Järveti süüditunnistamist arusaadavalt põhistatud. Apellatsiooni argumendid ei võimalda tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. 5.2 Apellandi väide, et A. Järvet tegutses KarS § 30 mõttes kohustuste kollisiooni tingimustes, kuna ta pidi täitma mitut kaalult võrdset õiguslikku kohustust – teabe saladuses hoidmise kohustust ja kohustust edastada andmeid, vältimaks ning ennetamaks uute kuritegude toimepanemist, ei ole põhjendatud. Seda põhjusel, et KAIRI-st A. Järveti poolt kopeeritud ja E. K.-le edastatud teave ei ole käsitatav uute kuritegude toimepanemise ennetamisena. Samuti ei ole võimalik võrrelda süüdistatava poolt konkreetselt rikutud teabe saladuses hoidmise kohustust mingi abstraktse kuriteo ennetustööga. 5.3 Maakohus leidis põhjendatult, et A. Järvet pani toime KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Info edastamine ei olnud kummalgi juhul õigustatud, kuna selleks puudus ametialane vajadus ja teabe saamiseks nõutav ametlik päring. Edastused ei olnud tööalast, vaid isiklikku laadi. Kumbki olukord ei nõudnud kiiret politsei sekkumist ega olnud ka oma sisult selline, mille kohta saaks väita, et süüdistatav ennetas oma käitumisega kuritegevust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  23. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat S. Must, taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmist. Kassaatori põhiväited on järgmised. 6.1 Kohtud ei analüüsinud ega kajastanud piisava põhjalikkusega kõiki asjaolusid, missugustel eesmärkidel A. Järvet E. K.-le infot edastas. Samuti pole kriminaalmenetluses kindlaks tehtud töökohustusi, mida A. Järvet väidetavalt rikkus. 6.2 Süüdistataval oli kohustus teatavaks saanud infole reageerida ja vastavaid ametiisikuid sellest teavitada. Tema käitumise eesmärk oli suunatud noorukite võimalike seaduserikkumiste ärahoidmisele laiemas mõttes. Ringkonnakohus pole sisuliselt põhistanud, miks ei ole käesolevas asjas tegemist kohustuste kollisiooniga. 6.3 Jälgitav ei ole kohtute seisukoht osas, mis puudutab küsimust, missugust KarS §-s 157 kirjeldatud teavet A. Järvet edastas, s.t kas tegemist oli tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabega. 6.4 KarS § 157 paikneb karistusseadustiku
  24. peatüki, mis kajastab poliitiliste ja kodaniku õiguste vastaseid kuritegusid,
  25. jaos, mis omakorda kajastab põhivabaduste rikkumisi. Vaadeldav kuriteokoosseis eeldab füüsiliste isikute olemasolu, kelle poliitilisi ja kodanikuõigusi rikuti. Kriminaalasjas ei ole aga kedagi kannatanuna käsitatud.
  26. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 7.1 Eksitav on kassaatori väide, mille kohaselt pole kriminaalmenetluse raames kindlaks tehtud, millised olid süüdistatava töökohustused ja nagu ei oleks selle kohta tõendeid esitatud. Süüdistatava tööülesannete kohta andsid ütlusi E. L. ja L. K. On tuvastatud, et A. Järveti tööülesanded seisnesid erinevate projektide ettevalmistamises, kuid mitte nende sisulises täitmises. Ta ei olnud ühegi programmi kontaktisik ja seega puudus tal kohustus programme sisuliselt täita ning võtta vastutust nende täitmise või täitmata jätmise eest. 7.2 Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kumbki päring ega info edastamine polnud seotud A. Järvetile ega E. K.-le pandud tööülesannete täitmisega. Informatsiooni saatmiseks puudus ametialane vajadus ja ametlik päring. Kirjad ei olnud tööalase, vaid isikliku iseloomuga. Samuti polnud kumbki olukord politsei kiiret sekkumist nõudev ega selline, mille puhul saaks rääkida kuritegevuse ennetamisest. Seetõttu on alusetu osutada kohustuste kollisioonile. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  27. Kaitsja kassatsioonis taotletakse sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus kassatsioonikohtuna vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. märtsi
  29. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). 9.Vaidlustatud kohtuotsustes on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, millistele tõenditele ning miks A. Järveti süüditunnistamine KarS § 157 järgi rajaneb. Seetõttu puudub lähtuvalt KrMS § 363 lg 4 p-st 1 vajadus nendes küsimustes ringkonnakohtu seisukohti korrata.
  30. Kassatsiooni piiridest väljuvalt märgib kolleegium KrMS § 3602 lg 3 alusel järgmist. 10.1 A. Järvetile on esitatud süüdistus KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Selle kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel. 10.2 Süüdistusakti kohaselt oli A. Järvet teadlik, et kasutajal on KAIRI-s keelatud teha päringuid, mis ei ole seotud tema tööülesannetega ning et kasutajal on keelatud anda edasi KAIRI andmebaasis olevat teavet kolmandatele isikutele. A. Järveti töökohustuste hulka süüdistuses kirjeldatud teabe edastamine ei kuulunud ja ta edastas infot selleks õigustamata isikule. 10.3 Kriminaalasja materjalist nähtub, et infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord on kinnitatud politseipeadirektori
  31. juuni
  32. a käskkirjaga nr 141 Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 73 ning jälitustegevuse seaduse (JTS) § 7 p 3 ja § 8 lg 1 p 1 alusel. VVS §-s 73 sätestatakse ameti peadirektori pädevus. Sama seaduse § 74 lg 1 kohaselt on ameti peadirektoril õigus anda seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse või käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju. JTS § 7 p-s 3 sätestatakse jälitusasutuse õigus koguda, talletada, analüüsida ja kasutada teavet, moodustada kuritegude tõkestamise ja avastamise tagamiseks vajalikke teabesüsteeme ja andmekogusid, mis pole käsitatavad andmekogudena avaliku teabe seaduse mõttes. JTS § 8 lg 1 p-st 1 tuleneb, et jälitusasutused on jälitustegevuse teostamisel kohustatud koguma, talletama, analüüsima ja kasutama teavet, mis on seotud kuritegevuse ja selle infrastruktuuriga. 10.4 Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord pole käsitatav seadusena KarS § 157 mõttes. Kolleegium möönab, et tulenevalt VVS §-dest 73 ja 74 võib Politseiameti peadirektori pädevusse kuuluda küll haldusorgani siseselt teabesüsteemide ja andmekogude pidamise korda puudutavate küsimuste lahendamine ning selleks käskkirjade andmine, kuid nende õigusaktide nõuete rikkumine ei saa olla aluseks isikute kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 157 järgi. Seega ei ole süüdistusaktis nõuetekohaselt kirjeldatud neid seaduse sätteid, millest tulenevaid kohustusi A. Järvet oma tegevusega rikkus. Maa- ja ringkonnakohus pole süüdimõistva otsuse tegemisel sellele veale tähelepanu pööranud. Seetõttu on kohtulikul arutamisel jäänud välja selgitamata, millise seaduse nõudeid süüdistatav lisaks infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise korrale rikkus ning millest KarS §-s 157 sätestatud kuriteokoosseisu mõttes tulenes tema kohustus süüdistuses kirjeldatud teavet saladuses hoida.
  33. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuses loetud kaitseõiguse eiramiseks ja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatava õigusakti säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. märtsi
  35. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-158-05, p 9). Olukorras, kus süüdistusaktis ega kohtuotsustes pole konkretiseeritud, missugust seadusest tulenevat kohustust A. Järvet KarS § 157 mõttes rikkus, on süüditunnistamisel eiratud süüdistatava kaitseõigust ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samas, kuna kohtud on jätnud põhjendamata, miks nende arvates on KarS § 157 kuriteokoosseisu mõttes KAIRI juhend samastatav seadusega, on kohtud rikkunud ka KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid.
  36. Kolleegiumi hinnangul ei saa kohtute poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine endaga kaasa tuua õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatava õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse korral on võimalik esmajoones siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatuse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. detsembri
  38. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 16). Süüdistusakti pinnalt ilmnevate puuduste tõttu aga praeguses kohtuasjas kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust ei kaasnenud. Asetleidnud menetlusõiguse rikkumised on aga võimalik kõrvaldada kriminaalasja uuel arutamisel, selgitades välja, kas, ja kui, siis millisest õigusaktist tulenevalt lasus A. Järvetil kohustus hoida süüdistuses kirjeldatud teavet saladuses. Võttes arvesse, et kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on alguse saanud esimese astme kohtust, tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  39. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  40. aprilli
  41. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  42. oktoobri
  43. a otsused täies ulatuses ning saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.
  44. Kaitsja esitas koos kassatsiooniga taotluse A. Järvetile kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks. Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et süüdistatav on kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest maksnud valitud kaitsjale 500 eurot, sealhulgas käibemaks 100 eurot. Arvestades kriminaalasja keerukust ja osutatud õigusabi mahtu peab kolleegium kaitsjale makstud tasu suurust põhjendatuks ning mõistlikuks. Lähtudes KrMS § 186 lg-st 1 jätab kolleegium selle summa riigi kanda. Priit Pikamäe, Hannes, Kiris Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.