Obsah (4)

§ 3311§ 2§ 5§ 24

RIIGIKOHUS RIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetl

§ 3311järgi Tallinna Ringkonnakohtu 5.

oktoobri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-15699 Nasir Dadašovi kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur
2. veebruar 2012, kirjalik menetlus
3. Muuta Harju Maakohtu
4. juuni
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsuste põhiosa, asendades kohtuotsustes topeltkaristamise keelu väidetavat rikkumist puudutavad põhjendused käesoleva otsuse punktides 10-21 toodud põhjendustega.
8. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. juuni
11. a otsusega tunnistati Nasir Dadašov süüdi

§ 3311

järgi ja teda karistati vangistusega 5 kuuks, mis jäeti vastavalt

§-le 73 kolme aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 2. N. Dadašov tunnistati

§ 3311järgi süüdi selles, et tema isikuna, keda vastavalt Harju Maakohtu 2.

juuni

1. a otsusele tsiviilasjas nr 2-05-2467 kohustati ebaseaduslikust valdusest M. F.-ile välja andma otsuses loetletud vallasvara, jättis selle kohustuse täitmata. Täiteasjas nr 025/2009/345 alustatud menetluses trahviti N. Dadašovit Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a määruse nr 2-09-46035 alusel 3000 krooni suuruse rahatrahviga kohustuse täitmata jätmise eest.
4. Maakohus leidis, et N. Dadašovi süü on tõendatud ja süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 3311järgi, sedastades kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsusega mõisteti N. Dadašovi ebaseaduslikust valdusest välja vallasvara, s.o kondiitritsehhi väikevahendid. N. Dadašov aga M. F.-ile ühtegi süüdistuses loetletud esemetest välja ei andnud. Kriminaalvastutuse eelduseks

§ 3311

järgi on asjaolu, et isikut oleks kohtulahendi täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud või et tema suhtes oleks kohaldatud aresti. Aresti kohaldamise võimalus käesoleval ajal täitemenetluses puudub. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et täitemenetluses kohaldatud mõjutus- või sunnivahend (rahatrahv) on karistus süüteo eest ja kuna tegemist on isiku teistkordse karistamisega, tuleks

§ 3311tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

Täitemenetluses kohaldatud rahatrahv pole karistus süüteo eest, vaid selle abil püütakse mõjutada süüdlast kohtuotsust täitma. Alles pärast täitemenetluses sätestatud vahendite ammendamist on seadusandja ette näinud karistusõigusliku vastutuse

§ 3311järgi.

Tegemist pole riigi ülemäärase sekkumisega, sest kohtuotsuse täitmine on kõigile kohustuslik. Kui isik jätab vaatamata täitemenetluses kohaldatud abinõudele otsuse täitmata, on tema karistamine kriminaalmenetluses põhjendatud. Kohtumääruses selgitati süüdistatavale korduva rahatrahvi määramise võimalust ja täitur hoiatas teda vastutusest

§ 3311järgi.

3.2 Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega trahviti süüdistatavat 50 trahviühiku (3000 krooni) suuruse rahatrahviga ja kohustati teda täitma
3. jaanuari
4. a täitmisteadet. Määrusest nähtuvalt määrati trahv kohtutäitur K. P. ettepanekul, sest N. Dadašov jättis
5. veebruaril 2009 sissenõudjale vallasasjad üle andmata. Täitmisteate sai süüdistatav kätte
6. jaanuaril 2009, kuid keeldus alusetult kohustuse täitmisest. Määruses selgitati N. Dadašovile, et kohus võib täituri ettepanekul määrata rahatrahvi korduvalt kuni kohustus täidetakse või määruse kohta esitatakse vastuväide. Trahvi määramisel juhindus kohus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st
7. Seda, et süüdistatav keeldus vallasvara üleandmisest ja enda isikut tõendava dokumendi esitamisest, käskides kohtutäituril, tema abil ning sissenõudjal lahkuda, kinnitab ka
8. veebruari
9. a akt.
10. märtsil 2011 jõustunud TMS § 183 redaktsioon näeb ette võimaluse määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Nagu varem kohus, võib nüüd kohtutäitur sunniraha määrata korduvalt, kuni kohustus täidetakse või esitatakse sunniraha määramise peale kaebus. 3.3 Harju Maakohtu
11. jaanuari
12. a määruse kohaselt osales N. Dadašov kohtuistungil, paludes määrata trahv miinimummääras. Seega tunnistas ta, et jättis vara väljaandmise kohustuse täitmata. Ta pole kohtutäiturile ega kohtule teatanud, et tal puudub võimalus kõnealust vara välja anda või et see oleks talle kuuluvast hoonest varastatud või M. F.-i poolt enne täitemenetluse alustamist ära viidud. Taolised süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolus teiste tõenditega. Vastuväiteid kohtumäärusele N. Dadašov ei esitanud. Samuti ei esitanud ta kaebust enda esindaja tegevuse peale seoses tsiviilkohtu- või täitemenetlusega. Kaebus Eesti Advokatuurile esitati alles kriminaalmenetluse käigus pärast seda, kui süüdistatava esindaja ei ilmunud
13. märtsi
14. a eelistungile. Kaitsja taotlus lükata kriminaalasja arutamine edasi ja ära oodata advokatuuri aukohtu otsus ning võimalus
15. juuni
16. a kohtuotsuse tühistamiseks on põhjendamatu ja vastuolus kriminaalmenetlusõiguse normidega. 3.4 Kuriteo toimepanek on tõendatud ka tunnistajate M. F.-i, K. P. ja E. K. ütlustega, millest nähtuvalt oli vähemalt
17. a kevade-suveni kondiitritsehhi inventar N. Dadašovile kuulunud hoones. Tunnistajate ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Süüdistatava keeldumine kohtutäiturit turuhoonesse lubamast ja väide, et ta ei kavatse kohtuotsust täita, kinnitavad tema otsest tahtlust kuritegu toime panna.
18. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N. Dadašovi kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kes taotles otsuse tühistamist,

§ 3311

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja kohaldamata jätmist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule pärast Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse tegemist, mis võimaldaks kaevata Harju Maakohtu otsuse peale tsiviilasjas nr 2-05-

2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Täitemenetluse seadustiku §-s 183 ettenähtud sunniraha pole karistusena käsitatav. Sunnivahendi kohaldamine on kriminaalvastutuse eelduseks

§ 3311järgi ja see on kuriteo objektiivset tunnust iseloomustav tegur.

Seadusandja on kriminaalvastutuse ette näinud alles pärast seda, kui kohustatud isik on vaatamata täitemenetluses ettenähtud sunnile jätnud tema suhtes tehtud otsusega ettenähtud kohustuse täitmata. 5.2 Apellatsioonis esitatud käsitluse kohaselt pole isikul, kelle kasuks tehtud kohtulahendist tulenevat kohustust rikuti, üldse võimalust oma õigusi taastada või kaitsta. Kaitsja seisukohast tulenevalt poleks ka kohtutäituril võimalik kohaldada seaduses ettenähtud sunnivahendit rohkem kui üks kord, sest korduv sunniraha sissenõudmine tähendaks kahekordset karistamist. Kui sunniraha väljamõistmine ei mõjuta isikut oma kohustusi täitma, nagu praegusel juhul on tuvastatud, jäävad isiku õigused, kelle kasuks kohtulahend tehti, täielikult kaitseta ja kohtuotsus muutub formaalseks. Seega ei riku TMS § 183 alusel kohaldatav mõjutus- või sunnivahend (praeguses asjas rahatrahv) PS § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet. 5.3 Maakohtuga võib nõustuda selles, et kriminaalasja arutamise edasilükkamine teadmata ajaks pelgalt põhjendusel, et võib-olla ennistatakse tsiviilkohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise tähtaeg, pole kooskõlas kriminaalasja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõttega. Maakohtul oli kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisel aluseks jõustunud kohtulahend ja sellest kohus seaduslikult ka lähtus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N. Dadašovi kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist,

§ 3311

põhiseadusega vastuolevaks tunnistamist ja kohaldamata jätmist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdimõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule pärast seda, kui tsiviilasjas nr 2-05-2467 on tehtud otsustus N. Dadašovi apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamise kohta ning sisuline lahend. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1

§ 3311ei vasta põhiseadusele.

Nimelt välistab

§ 2lg 3 kahekordse karistamise ühe ja sama süüteo eest.

See nõue rajaneb PS § 23 lg-l 3.

§ 3311

dispositsioon võimaldab kohaldada kohtuotsuse täitmata jätnud isiku suhtes trahvi või aresti, seejärel aga otsuse täitmata jätmise korral veel ka kriminaalkaristust. Nõustuda ei saa kohtute järeldusega, et kõnealuse kuriteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud trahv või arest pole karistused süüteo eest. 6.2

§-s 3311 kirjeldatud rahatrahv ja arest on karistused ning asjaolu, et neid kohaldatakse täitemenetluses, ei muuda nende olemust. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida pole formaalses karistusõiguses karistustena sätestatud, kuid mis on materiaalselt siiski karistusena käsitatavad. Näiteks

§-s 386, milline süüteokoosseis on käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud, oli samuti ette nähtud võimalus karistada isikut kriminaalkorras pärast seda, kui teda oli karistatud maksualase rikkumisega seotud väärteo eest. Käesolevaks ajaks on seadusandja taolisest kahekordsest karistamisest loobunud, tunnistades vaadeldava normi kehtetuks. 6.3

§ 5

lg-st 3 tuleneb, et kui isikut saab karistada teo eest, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, siis karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Selle sätte pinnalt tõusetub küsimus, kas lahendid trahvide määramise kohta kehtivad ja kuuluvad täitmisele. TMS § 261 mõte, millele kohtud samuti osutasid, välistab võimaluse karistada isikut sama teo eest kriminaalkorras. 6.4 Ringkonnakohus kordas maakohtu seisukohta, et trahv on sunnivahend ja see pole käsitatav süüteo eest mõistetud karistusena. Kohus pole aga märkinud, kas karistusena võiks olla käsitatav arest. Teiseks leidis ringkonnakohus, et kaitsjaga nõustumise korral poleks isikul, kelle kasuks kohtulahend tehti, võimalik oma õigusi üldse kaitsta.

§-s 3311 sätestatud õiguskaitsevahend on aga ette nähtud üksnes konkreetsete tsiviilasjade tarbeks. Järelikult on seadusandja arvates teiste juhtumite puhul selle isiku õigused, kelle kasuks kohtulahend tehti, taoliste riiveteta kaitstud. Korduv trahvide ja kriminaalkaristuse kohaldamine ei taga kohtuotsuse kohustuslikku täitmist. Lisaks toimus kolmanda isiku õiguste kaitse rakendamine N. Dadašovi osavõtuta. Kaitsja hinnangul on ilmne, et süüdistatavale mõisteti sama teo eest kaks karistust. 6.5 Käesolevas kriminaalasjas on oluline lahendada küsimus, kas süüdistataval oli võimalik kohtuotsusega temalt välja mõistetud asju üle anda. Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt, rajades oma järeldused kohtutäituri ütlustele, kelle sõnade kohaselt veendus ta vara olemasolus, vaadates ühte ruumi sisse hoone aknast. Hoones on aga kuus ruumi. Kaitsja sellekohased väited jäeti tähelepanuta, mis tähendab, et otsus on põhistamata. 6.6 N. Dadašovi süüdimõistmise aluseks on tema poolt Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsuse täitmata jätmine.
3. septembril 2011 tunnistas Eesti Advokatuuri aukohus fakti, et advokaat ei täitnud tsiviilasjas nr 2-05-2467 esindatava ees oma kohustusi. Kujunenud olukorras tekib N. Dadašovil võimalus taotleda tsiviilasjas apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamist ja esitada apellatsioon, seades kahtluse alla tsiviilasjas tehtud otsuse õigsuse. Seonduvalt eeltooduga taotles kaitsja kohtuliku arutamise edasilükkamist, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, rikkudes KrMS § 273 lg 1 p 3 nõudeid. Võimalik tähtaja ennistamine ja tsiviilkohtu otsuse tühistamine võivad viia veelgi pikemaajalise kohtumenetluse kestuseni.
4. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur, et kaitsja tugineb kaebuses samadele argumentidele, millele maa- ja ringkonnakohus juba vastasid. Kohtuotsustes on seaduslikult ja arusaadavalt põhistatud, miks ei riku

§ 3311põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium vastab esmalt kassatsiooni väidetele, mis puudutavad kriminaalmenetlusõiguse normide järgmist alama astme kohtutes (I), selgitab seejärel ne bis in idem põhimõtte rakendamisega seonduvat (II), kujundab seisukoha selle põhimõtte väidetava rikkumise kohta praeguses kohtuasjas (III) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV). I
2. Kassaatori arvates tuleb käesolevas kriminaalasjas kindlaks teha, kas N. Dadašovil oli üldse võimalik temalt Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega välja mõistetud esemeid M. F.-ile üle anda. Kassatsiooni kohaselt on ringkonnakohtu otsus selles küsimuses põhistamata. 9.1 Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab lähtuda üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt kindlaks tehtud tehioludest, kontrollides, kas tõendite hindamine varasemas menetluses toimus kriminaalmenetlusõiguse norme järgivalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Vaidlustades tõenditele senises menetluses antud hinnangut, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole aga Riigikohtu pädevuses. Kolleegiumi hinnangul on alama astme kohtud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis analüüsinud ja jälgitavalt põhistanud, millistele tõenditele ning miks otsus rajati. N. Dadašovi süüditunnistamine ei põhine pelgalt kohtutäitur K. P., vaid ka tunnistajate M. F.-i ja E. K. omavahel haakuvatel ütlustel. Vaidlustatud otsustes põhistati veenvalt sedagi, miks ei loeta usaldusväärseks süüdistatava kaitseversiooni. 9.2 Asjassepuutuv ei ole ka kassaatori väide KrMS § 273 lg 1 p 3 nõuete eiramise kohta, sest maakohus lähtus kaitsja poolt esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotlust rahuldamata jättes õigustatult faktist, et Harju Maakohtu
7. juuni
8. a otsuse näol on tegemist jõustunud kohtulahendiga, mille täitmiseks on kohtutäitur alustanud täitemenetlust. Arutatava kriminaalasja esemeks oleva kuriteo objektiivseid tunnuseid silmas pidades esines seetõttu põhjendatud alus taotluse rahuldamata jätmiseks. Kohtutega tuleb nõustuda selleski, et kriminaalasja arutamise edasilükkamine teadmata ajaks pelgalt põhjendusel, et võib-olla ennistatakse tsiviilasjas tehtud otsuse peale apellatsiooni esitamise tähtaeg, poleks kooskõlas kriminaalasja mõistliku aja jooksul lahendamise nõudega. Samas möönab kriminaalkolleegium, et Harju Maakohtu
9. juuni
10. a otsuse tühistamine võib olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 4 mõttes. II
11. Praeguse kohtuasja keskne materiaalõiguslik küsimus on, kas N. Dadašovi süüditunnistamisega rikuti PS § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõigust. Kaitsja arvamuse kohaselt on

§ 3311, mille järgi N.

Dadašov süüdi tunnistati, põhiseaduse kõnealuse sättega vastuolus, sest süüdistatavat on Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsuse täitmata jätmise eest juba karistatud. Sellise järelduse teeb kassaator põhjusel, et täitemenetluses kohaldatud rahatrahvi näol on tema hinnangul tegemist karistuse, mitte aga sunnivahendiga, nagu kriminaalkolleegium järgmist. leidsid kohtud. Vastuseks eelnevale seisukohale märgib
3. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon)
4. lisaprotokolli
5. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Samad põhimõtted kajastuvad ka

§ 2

lg-s 3, mille kohaselt ei või kedagi sama süüteo eest karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Eelnevas väljendub ne bis in idem põhimõte ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. Seega kujutab ne bis in idem põhimõte endast ühest küljest menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et talle ei esitata sama teo eest uuesti süüdistust. Mitmekordse karistamise keeld on seotud õiguskindluse põhimõttega ja kaitseb isikut riigi omavoli eest (vt Riigikohtu üldkogu

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p-d 14 ja 22 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-57-09, p 16).
6. veebruari
7. a otsuses asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni
8. protokolli
9. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest ja sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et selline tõlgendus vastab ka PS § 23 lg 3 sõnastusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. jaanuari
11. a otsus asjas nr 3-1-1-57-09, p 17).
12. Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei hõlma PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala siiski ainult kuritegusid, vaid ka väärtegusid ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsus asjas nr 3-1-1-2106, p 9.1). Viimati osutatud kohtuasjas märkis kriminaalkolleegium, et selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni
15. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud kriminaalsüüdistuse mõiste sisustamisel. Isegi siis, kui siseriiklik õigus ei käsita mingit õiguserikkumist kuriteona ja selle eest kohaldatavat karistust kriminaalkaristusena, võib tulenevalt õiguserikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest olla tegemist kriminaalkaristusega konventsiooni mõttes. Seejuures on nimetatud kriteeriumid alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, s.t et õiguserikkumine klassifitseerub konventsiooni mõttes kriminaalseks juba siis, kui sellele viitab ainult üks kolmest kriteeriumist (vt ka nt Lauko vs. Slovakkia, p 57). Riigikohtu üldkogu on samuti sedastanud, et kontrollimist vajab, kas riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses karistuseks ei loeta, tuleb siiski vaadelda karistusena materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmena, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses tähenduses (vt Riigikohtu üldkogu
16. oktoobri
17. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 17).
18. Eelöeldust lähtuvalt tuleb praeguses kohtuasjas ne bis in idem põhimõtte rikkumise tuvastamiseks esmalt võrrelda neid faktilisi asjaolusid, mis olid aluseks N. Dadašovile täitemenetluses rahatrahvi määramisel ja mis on aluseks temale esitatud süüdistusele kriminaalasjas. Kui leiab tuvastamist, et tegemist on samade või sisuliselt samade faktidega, tuleb järgnevalt kontrollida, kas täitemenetluses võlgnikule määratud rahatrahvi näol on tegemist karistusega materiaalses mõttes. Kui aga faktilised asjaolud on erinevad, puudub edasiselt vajadus kontrollida täitemenetluses määratud rahatrahvi vastavust karistuse olemusele, eesmärgile ja raskusele formaalse karistusõiguse tähenduses, kuna sellisel juhul ei ole arutatava kriminaalasja esemeks sama tegu. III
19. Kolleegium peab kõigepealt vajalikuks märkida, et

§ 3311

kohaldamise eelduseks on see, et süüdlast on varem tsiviilasjas tehtud kohtulahendi täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud või tema suhtes kohaldatud aresti. Teisisõnu saab vaadeldava süüteokoosseisu subjektiks olla vaid erilise isikutunnusega isik

§ 24

lg 1 mõttes, kellele on tsiviilasjas tehtud kohtulahendiga pandud kohustus anda välja laps või asi või teha asendamatu toiming või hoiduda toimingu tegemisest. Seejuures väärib tähelepanu, et alates

1. märtsist 2011 on täitemenetluse seadustiku regulatsiooni muudetud ja käesoleval ajal kehtiv TMS § 183 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Senini kohtu pädevuses olnud rahatrahvi või aresti määramine on seega asendatud kohtutäituri kompetentsi kuuluva sunniraha määramisega. Kuivõrd aga vaadeldaval juhul hõlmab süüdistuse esemeks olev käitumine ajaperioodi enne
2. märtsi 2011, ei ole täitemenetluse seadustikus tehtud muudatustel käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt sisulist tähendust.
3. Harju Maakohtu
4. jaanuari
5. a määrusest, millega trahviti N. Dadašovit TMS § 183 alusel 3000 krooni suuruse rahatrahviga, nähtub, et
6. jaanuari
7. a täitmisteatega kohustas kohtutäitur võlgnikku täitma temale pandud kohustuse
8. veebruaril 2009 kl 12.00 vara asukohas, s.o Loksa linnas XXXXXXX X. Seejuures hoiatas täitur N. Dadašovit, et kohustuse mittetäitmisel rakendatakse TMS §-s 183 sätestatut. Täitmisteate sai süüdistatav kätte
9. jaanuaril 2009, kuid keeldus täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmisest, mille tõttu tegi täitur maakohtule ettepaneku võlgniku trahvimiseks. Nagu eelpool märgitud, trahvitigi N. Dadašovit Harju Maakohtu
10. jaanuari
11. a määrusega vastavalt täituri ettepanekule. Kriminaalasja materjali kohaselt edastas täitur
12. detsembril 2009 süüdistatavale uue teate täitetoimingu tegemiseks, kohustades teda vara üle andma
13. jaanuaril 2010 kl 11.
14. Kutse täitetoimingule ilmumiseks sai võlgnik kätte, kuid teates märgitud ajal ta kohale ei ilmunud ja vara jäi üle andmata, mille kohta koostati akt.
15. Kriminaalmenetluse esemeks olev käitumine seisneb aga süüdistusakti kohaselt selles, et N. Dadašov isikuna, keda oli kohustatud Harju Maakohtu
16. juuni
17. a otsuse alusel tsiviilasjas nr 205-2467 andma enda ebaseaduslikust valdusest M. F.-ile välja otsuses loetletud vallasvara ja keda oli selle kohustuse rikkumise eest täiteasjas nr 025/2009/345 Harju Maakohtu
18. jaanuari
19. a määrusega trahvitud, jättis kohtuotsusest tuleneva kohustuse täitmata.
20. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatava näol on tegemist erilise isikutunnusega isikuga, kes pole tsiviilasjas tehtud kohtuotsusest tulenevat kohustust täitnud ja keda on eelnevalt täitemenetluses sellise kohustuse rikkumise eest kohtumäärusega trahvitud. Kriminaalkolleegium märgib, et süüdistuses kirjeldatud käitumine kujutab endast vältavat süütegu ja seisneb tegevusetuses. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus täitemenetluse raames tegevusetuse eest trahvitud isiku loodud spetsiifiline seisund - asjade üleandmata jätmine sissenõudjale - kestab edasi ka pärast tema trahvimist. Süüdlane hoiab kirjeldatud seisundit alal ega täida endiselt nõutavat kohustust. Tegevusetusdelikti korral võib seetõttu esmapilgul möönda faktiliste asjaolude välist samasust, sest võlgnik on pärast trahvi määramist jätnud endiselt nõutava teo tegemata, kuid ne bis in idem põhimõtte järgimise kontrollimiseks peab lähtuma veel sellestki, kas olukord pärast trahvi määramist muutus ja kas lisandus mingisuguseid täiendavaid asjaolusid.
21. Nagu eelpool märgitud, on kohtutäitur pärast trahvimise ettepaneku kohtule edastamist, kuid enne kohtumääruse tegemist, saatnud võlgnikule
22. detsembril 2009 uue teate täitetoimingu kohta, määrates kindlaks ka uue kuupäeva, millal ja kus tuleb sissenõudjale täitedokumendis loetletud vara üle anda ning teinud ühtlasi TMS § 183 alusel trahvihoiatuse. Määratud ajal, s.o
23. jaanuaril 2010, võlgnik täitetoimingu tegemisele ei ilmunud. Kuna ta oli sellel ajal juba

§-s 3311 ettenähtud süüteokoosseisu subjekt, alustati tema suhtes kriminaalmenetlust.

1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tähendab täiendavate täitetoimingute tegemine käesoleval juhul seda, et võrreldes nende faktiliste asjaoludega, millele tugineti võlgniku trahvimisel Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a määruses, oli praeguse menetluse aluseks olev olukord muutunud.
4. detsembri
5. a kohtutäituri teates täitetoimingu tegemise kohta määrati kindlaks uued tingimused, s.t kohtuotsusega välja mõistetud vara üleandmise aeg ja koht ning sellest tulenevad järelmid, millistel N. Dadašov täitedokumendist tulenevaid kohustusi täitma pidi ja nende kohustuste täitmata jätmine on vaadeldav uue teona tegevusetuse vormis, kuna rikuti uusi täitmise tingimusi, mis andis aluse võlgniku teistkordseks trahvimiseks või aresti kohaldamiseks. Samuti andis muutunud olukord ajendi kriminaalmenetluse alustamiseks.
6. Kolleegium asub seetõttu seisukohale, et
7. detsembri
8. a täituri teatest tulenevate kohustuste täitmata jätmisega seonduva teo asjaolud pole hõlmatud nendest faktilistest asjaoludest, mille tõttu võlgnikku Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a määrusega trahviti. Kuivõrd süüdistatavat pole karistatud sama käitumise eest, ei rikutud tema süüditunnistamisel

§ 3311järgi PS § 23 lgst 3 tulenevat mitmekordse karistamise keelu põhimõtet.

Kirjeldatud põhjusel puudub vajadus edasiselt analüüsida kassaatori poolt tõstatatud küsimust, kas täitemenetluse seadustiku kuni

1. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis sätestatud rahatrahv, arest või alates
2. märtsist 2011 ette nähtud sunniraha on vaadeldavad karistustena materiaalses mõttes või mitte. IV
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
4. juuni
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsuste põhiosa, asendades kohtuotsustes topeltkaristamise keelu väidetavat rikkumist puudutavad põhjendused käesoleva otsuse punktides 10-21 toodud põhjendustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris