RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 245

lgte 4 ja 5 koosmõjust on prokuratuuril alati kohustus saata sõlmitud kokkulepe mõistliku aja jooksul kohtule. Seda kohustust ei muuda ka KrMS § 247 lg-s 3 sätestatud õigus kokkuleppest loobuda.

§ 247

lg-st 3 küsib kohtunik prokurörilt mitte üksnes seda, kas ta jääb kokkuleppe juurde, vaid ka prokuröri arvamust kokkuleppe kohta. Seega, soovides kokkuleppest loobuda, peab prokurör seda põhjendama. Lisaks tuleb arvestada, et KrMS § 35 lg 1 kohaselt asendab kokkulepe kokkuleppemenetluses süüdistusakti, s.o kokkuleppe sõlmimisega esitatakse senisele kahtlustatavale süüdistus, ehk kokkuleppe sõlmimine loob õigusi ja kohustusi. 4.

1. Ei saa nõustuda prokuröri väitega, et kuna R. Rümmelile oli enne eelmise kokkuleppe sõlmimist
2. a aprillis juba tema õigusi kokkuleppemenetluses ja selle tagajärgi selgitatud, siis polnud üldmenetluses enam vaja talle neid tutvustada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 241 lg-te 4 ja 5 kohaselt peab kokkuleppemenetluse kohaldamiseks koostatud protokollis sisalduma märkus selle kohta, et süüdistatavale on selgitatud tema õigusi, ja sellest peab nähtuma, et kahtlustatav ja tema kaitsja on nõus alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Seega rikkus prokuratuur juba kohtueelses menetluses kokkuleppemenetluse nõudeid ja kohtulikul arutamisel neid rikkumisi ei kõrvaldatud. Et neid rikkumisi pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tuleb maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi tagastada prokuratuurile. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Grauberg määruskaebuse, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
4. Ringkonnakohus on rikkunud KrMS
5. ptk
6. jao sätteid, sest KrMS § 245 lg-st 5 ei tulene prokuratuuri kohustust saata kõik sõlmitud kokkulepped kohtusse. Praktikas on tavaline, et süüdistatav loobub kokkuleppest või soovib jätkata läbirääkimisi pärast selle allakirjutamist, et saada paremaid tingimusi. Kui ühel poolel puudub soov jääda kokkuleppe juurde, ei ole seda sisuliselt olemas, vaatamata selle allkirjastatusele. Kuna KrMS § 247 lg-st 3 tulenevalt on muu hulgas prokuröril õigus kohtus kokkuleppest loobuda, tuleb menetlusökonoomia kaalutlusel aktsepteerida ka tema õigust loobuda sõlmitud kokkuleppest juba kohtueelses menetluses. Maakohtus toimunud eelistungil ja kohtulikul uurimisel on prokurör kohtule avaldanud, et loobus
7. aprillil
8. a sõlmitud kokkuleppest, ja kohus on sellega arvestanud. 5.
9. Ringkonnakohus on jätnud õigustamatult tähelepanuta
10. augustil
11. a sõlmitud kokkuleppe, mis oli maakohtu
12. septembri
13. a otsuse alus. Süüdistatav avaldas selles oma lõplikku tahet ja loobus seda sõlmides ühtlasi varasemast kokkuleppest. Seetõttu ei olnud maakohtul põhjust vaadata kokkuleppemenetluses läbi mõlemat kokkulepet korraga, vaid üksnes viimast. 5.
15. aprillil 2010 on koostatud kokkuleppemenetluseks kahtlustatava nõusoleku protokoll, mille raames on kaitsja juuresolekul põhjalikult käsitletud kokkuleppemenetlusega kaasnevaid õigusi ja milles R. Rümmel on omakäeliselt kinnitanud, et saab aru kokkuleppemenetluse olemusest ning tagajärgedest. Ei saa nõustuda, et enne iga järgnevat kokkulepet tuleb koostada uus nõusoleku protokoll. Protokolli eesmärk on tutvustada kahtlustatavale tema õigusi kokkuleppemenetluses. Kaitsja on väljendanud enda nõusolekut kokkuleppemenetluseks kokkuleppe allakirjastamisega.
16. R. Rümmeli kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal esitas määruskaebusele vastuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse muutmata ja määrusekaebuse rahuldamata jätmist. Kaitsja märgib, et jättes juba sõlmitud kokkuleppe kohtusse saatmata, rikkus prokurör kriminaalmenetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei pidanud andma hinnangut
17. augustil 2011 sõlmitud kokkuleppele, sest tuvastatud on kokkuleppemenetlust reguleerivate normide rikkumine juba enne selle sõlmimist. Menetlusõiguse rikkumist ei saa põhjendada menetlusökonoomiaga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7.
18. Kriminaalkolleegium ei nõustu määruskaebuses väljendatud seisukohaga, nagu olnuks prokuratuur õigustatud jätma süüdistatava ja tema kaitsjaga
19. aprillil
20. a sõlmitud kokkuleppe kohtusse saatmata. Sel kuupäeval sõlmiti kriminaalasjas kohtueelse menetluse lõpuleviimise staadiumis ringkonnaprokuröri, kahtlustatava ja tema kaitsja vahel KrMS § 245 kohane kokkulepe. Vaatamata sõlmitud kokkuleppele koostas prokurör R. Rümmeli kohta
21. juulil 2010 süüdistusakti, mille saatis maakohtule arutamiseks üldmenetluse korras. Kolleegium märgib, et KrMS § 245 lg-st 5 tuleneb, et pärast kokkuleppe sõlmimist edastab prokuratuur kokkuleppe koopiad süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab kriminaaltoimiku kohtusse. Viidatud sätte imperatiivse sõnastuse tõttu ei ole sellest võimalik grammatiliselt tuletada prokuratuuri pädevust loobuda kohtueelses menetluses juba sõlmitud kokkuleppest sel teel, et kriminaalasi koos kokkuleppega jäetakse kohtusse saatmata. Sellist järeldust kinnitab ka KrMS
22. peatüki
23. jaos sisalduva kokkuleppemenetluse regulatsiooni kui terviku analüüs, millest nähtub, et § 247 lg 3 kohaselt on seadusandja näinud ette pooltele võimaluse loobuda sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kuna kriminaalmenetlusõiguses ei sisaldu analoogilist kokkuleppest lahtiütlemise regulatsiooni kohtueelses menetluses, siis tuleb asuda seisukohale, et kohtueelses menetluses pole juba sõlmitud kokkuleppest võimalik loobuda. Viimane on põhjendatav ka asjaoluga, et kuigi kriminaalasja lahendamine kokkuleppemenetluses on menetlusosalistele vabatahtlik, eeldades kõigi sellega hõlmatud poolte konsensuslikku otsustust, on juba sõlmitud kokkuleppe näol tegemist poolte ühise taotlusega arutada kriminaalasja kokkuleppemenetluses. Kokkuleppe sõlmimise järel on menetlusosalistel õigus eeldada, et asja kohtulik arutamine toimub kokkuleppemenetluses. 7.
24. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjakohane määruskaebuse väide, et kuna KrMS § 247 lg 3 lubab kohtuliku arutamise käigus sõlmitud kokkuleppest loobuda muu hulgas prokuröril, siis tuleb menetlusökonoomilistel kaalutlustel aktsepteerida tema õigust loobuda sõlmitud kokkuleppest juba kohtueelses menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on korduvalt osutatud sellele, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning et ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. mai
26. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, p 14.4 ning
27. aprilli
28. a otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-11909, p 15 ja nr 3-1-1-19-10, p 10). Eeltoodust tuleneb, et õiguslikud alused sõlmitud kokkuleppest loobumiseks kokkuleppemenetluses peavad tulenema seadusest. Kuna seadusandja on KrMS § 245 lg 5 kohaselt sidunud kohtueelses menetluses kokkuleppe sõlmimise vaid ühe õigusjärelmiga prokuratuuri poolt kokkuleppe koopiate edastamisega süüdistatavale ja kaitsjale ning kriminaaltoimiku kohtusse saatmisega -, siis on nõuetekohaselt toimunud kokkuleppe sõlmimise järel kriminaalasja kohtusse saatmata jätmine hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.
29. Õige ei ole ka prokuröri seisukoht, nagu ei oleks vaatamata allkirjastatud dokumendile kokkulepet sisuliselt olemas, kui ühel pooltest puudub edasises menetluses kavatsus jääda selle tingimuste juurde. Sellise arusaama kummutab KrMS § 245 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt on kokkulepe sõlmitud, kui prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja on sellele alla kirjutanud. Tõsi, et KrMS § 247 lg 3 praktikas omaksvõetud tõlgenduse kohaselt sõlmitud kokkuleppest võib kohtuliku arutamise käigus teiste hulgas loobuda ka prokurör, avaldades kohtuistungil, et prokuratuur ei jää kokkuleppe juurde. Samas juhib kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et kokkuleppemenetluses kohtuistungi korraldamise eesmärk on eeskätt süüdistatavale ausa kohtumenetluse õiguse tagamine. Kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele nii enda kuriteos süüditunnistamise, karistamise kui ka muude selles sisalduvate tingimuste osas. Süüdistataval on

§ 247

lg-s 2 sätestatust piiramatu õigus kohtuistungil kokkuleppest loobuda, vastates kohtuniku küsimusele kokkuleppega nõustumise kohta eitavalt. Sellisel juhul puuduvad kokkuleppemenetluse kohaldamise alused ja kriminaaltoimik tuleb obligatoorselt prokuratuurile tagastada. Seevastu prokuröri puhul ei ole eeltoodud kaalutlused olulised, mistõttu tema õigus juba allakirjutatud kokkuleppest loobuda on piiratum. Avaldades kohtuistungil tahet sõlmitud kokkuleppest loobuda, peab prokurör KrMS § 247 lg 3 sõnastusest nähtuvalt andma kokkuleppe kohta oma arvamuse, seega enda seisukohta loobumise osas ka põhjendama.

1. Kolleegiumi hinnangul ei ole eelkäsitletud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine arutatavas kriminaalasjas siiski hinnatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nimelt nähtub asja materjalidest, et
2. augustil 2011 on süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör üldmenetluse käigus allkirjastanud uue kokkuleppe, mille järel on maakohus
3. septembril 2011 kooskõlas KrMS § 250 lg 1 sätestatuga jätkanud kohtulikku arutamist kokkuleppemenetluse korras. Selle käigus on süüdistatav kohtuistungil kinnitanud, et kuigi
4. aprillil 2010 sõlmitud kokkuleppe kohaselt nõustus ta kergemaliigilise karistusega, sõlmis ta
5. augustil 2011 uue kokkuleppe vabatahtlikult, kokkulepe on talle arusaadav ja ta nõustub sellega (tl 99, kd 4). Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled, sh ka süüdistatav. Viimase nõustumine kokkuleppega ei tähenda üksnes enese süüditunnistamist ja soostumist talle süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooniga, vaid see tähendab muu hulgas nõustumist ka talle mõistetava karistusega. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet.

§ 247

lg-st 2 lasub viimati nimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul, mida maakohus on arutatavas kriminaalasjas ka teinud. Seega on süüdistatav uue kokkuleppe sõlmimisel väljendanud oma tahet esialgsest kokkuleppest loobuda ja nõustunud uue kokkuleppe tingimustega. Neil põhjustel oli maakohus õigustatud tunnistama

1. septembri
2. a kohtuotsusega süüdistatava süüdi sama aasta
3. augustil sõlmitud kokkuleppe kohaselt.
4. Eeltoodud põhjendustel nõustub kolleegium määruskaebuses väljendatuga, et ringkonnakohus on jätnud õigustamatult tähelepanuta prokuröri, kaitsja ja süüdistatava vahel
5. augustil
6. a sõlmitud kokkuleppe, mis oli maakohtu
7. septembri
8. a süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. R. Rümmeli apellatsioonis toodud väiteid kokkuleppemenetluse reeglite rikkumise kohta pidanuks ringkonnakohus seega analüüsima just
9. augusti
10. a sõlmitud kokkuleppe valguses. Kuna uue kokkuleppe sõlmimisega väljendas R. Rümmel oma tahet loobuda varasemast,
11. aprillil
12. a sõlmitud kokkuleppest, puudus ringkonnakohtul alus seoses viimati nimetatud kokkuleppega aset leidnud menetlusõiguslikele minetustele viidates maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks.
13. Eelkirjeldatud rikkumine ringkonnakohtus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuna see viga ei ole Riigikohtus määruskaebemenetluses kõrvaldatav, tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus kujundama apellatsiooni väidete põhjal seisukoha, kas maakohus järgis
14. augustil 2011 sõlmitud kokkuleppe kinnitamisel kriminaalmenetlusseadustiku
15. peatüki
16. jao sätteid.
17. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on jätnud täielikult tähelepanuta R. Rümmeli poolt
18. septembril 2011 esitatud määruskaebuse, milles ta taotleb kohtuotsusega väljamõistetud sundraha osas otsuse täitmist temalt konfiskeeritud vara arvelt või sundraha ositi tasumise võimaldamist. Ringkonnakohus peab asja uuel arutamisel võtma seisukoha ka selles küsimuses.
19. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
20. oktoobri
21. a määruse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kolleegium rahuldab prokuröri määruskaebuse osaliselt. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi