Obsah (8)

§ 3891§ 386§ 121§ 320§ 322§ 114§ 113§ 751

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 3891lg-te 2 ja 3 - § 22 lg 3 järgi selles, et ta aitas A.

M.-il ja OÜ-l L esitada

1. a juulist septembrini OÜ L käibedeklaratsioonides valeandmeid. Nimelt kajastas OÜ L juhatuse liige A. M. maksukohustuse vähendamise eesmärgil OÜ L käibedeklaratsioonides 5 erineva äriühingu nimel väljastatud müügiarveid mustikate soetamise kohta. Nende arvete alusel suurendati alusetult OÜ L sisendkäibemaksu, sest tegelikult OÜ L kõnealustelt äriühingutelt mustikaid ei ostnud. Arveid väljastanud äriühingute hulgas oli ka OÜ A, mille juhatuse liige on M. K.. Kinnitamaks näilistel arvetel märgitud tehingute toimumist kandis OÜ L arvetel näidatud müügisummad arved väljastanud äriühingute, sh OÜ A, pangakontodele. OÜ-le A kandis OÜ L
2. juulist
3. septembrini 2011 näilike arvete alusel üle 238 035 eurot 47 senti. Selle raha võtsid M. K. ja A. M. M. K.-le väljastatud pangakaardiga OÜ A pangakontolt sularahas välja. 1.2 Vahistamistaotluses märgiti, et M. K. kasutas kahtlustatavana ülekuulamisel oma õigust ütlusi mitte anda. Kriminaalasjas kogutud materjalide põhjal on küllaldane alus kahtlustada M. K. talle etteheidetava kuriteo toimepanemises. M. K.-le esitatud kahtlustust toetavateks tõenditeks on teiste kahtlustatavate ülekuulamise ja kinnipidamise protokollid, läbiotsimisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. 1.3 M. K. on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral ja Tartu Maakohtus on pooleli kriminaalasi, milles M. K.-le on esitatud kahtlustus

§ 386lg 1 järgi.

Sisuliselt on M. K. vaatamata pooleliolevale kriminaalmenetlusele jätkanud samaliigiliste süütegude toimepanemist. 1.4 M. K. vabaduses viibimisel võib ta hakata kõrvale hoiduma kriminaalmenetlusest või takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas. Kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite kogumine, ja kahtlustatav võib vabaduses viibides hävitada, võltsida ning muuta tõendeid ja sekkuda menetluse tavapärasesse kulgu. Arvestades kriminaalasja omapära, on olemas põhjendatud oht seni fikseerimata tõendite kõrvaldamiseks või muutmiseks, samuti on olemas tunnistajate mõjutamise oht ja oht, et sõlmitakse õigusemõistmist kahjustavaid kokkuleppeid. M. K. puhul saab rääkida kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlusest kui vahistamisalusest, kuna on põhjendatud kahtlus, et ta võib vabaduses viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või muul viisil kallutada valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime õigusmõistmise vastaseid kuritegusid. Samuti võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kuritegude jätkuva toimepanemise ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise.

1. Viru Maakohtu
2. novembri
3. a määrusega võeti M. K. vahi alla. 2.1 Maakohus leidis, et kriminaalasjas on põhjendatud kuriteokahtlus ning tõenditeks, mis seda kinnitavad, on teiste kahtlustatavate ülekuulamise ja kinnipidamise protokollid, läbiotsimisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. Kohtul on nende tõendite pinnalt kujunenud veendumus, et M. K. võib olla suure tõenäosusega toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse. 2.2 Maakohus nõustus prokuröriga, et M. K. puhul saab rääkida kuritegude jätkuva toimepanemise ohust kui vahistamisalusest. Arvestades eelkõige kriminaalasja omapära, on põhjendatud kahtlus, et M. K. võib vabaduses viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või kallutada neid muul viisil valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime õigusemõistmise vastaseid kuritegusid. Kuna kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite kogumine, siis võib kahtlustatav vabaduses viibides hävitada, võltsida ja muuta tõendeid, sekkudes sellega menetluse tavapärasesse kulgu. M. K. on Tartu Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega karistatud

§ 121

järgi rahalise karistusega ja Tartu Maakohtus on pooleli kriminaalasi, milles teda süüdistatakse

§ 386lg 1 järgi.

Seetõttu ei ole välistatud, et vabaduses võib M. K. jätkuvalt toime panna uusi kuritegusid.

1. Viru maakohtu vahistamismääruse peale esitas määruskaebuse M. K. kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, taotledes maakohtu määruse tühistamist.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a määrusega jäeti maakohtu vahistamismäärus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et M. K. suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus. Tõenditeks, mis seda kinnitavad, on läbiotsimisprotokollid, teiste kahtlustatavate ülekuulamisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. 4.2 Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu seisukohaga, et M. K. suhtes esineb vahistamisalusena kahtlus, et ta võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist. Arvestades kahtlustuse asjaolusid ning menetlusstaadiumi, on põhjendatud oht, et M. K. võib vabaduses asuda kahjustama kohtueelset kriminaalmenetlust tõendite hävitamise, muutmise või kõrvaldamisega ning tunnistajate ja kaaskahtlustatavate mõjutamisega. Seetõttu on vähemalt käesolevas menetlusstaadiumis, mil toimub tõendite kogumine, vaja M. K. vahi all pidada. Seda selleks, et vältida tema poolt uute kuritegude toimepanemist, mille eesmärk on takistada objektiivsete tõendite kogumist. Isiku vahi alt vabastamisel ei ole välistatud võimalus, et ta vabadusse pääsemise korral kõrvaldab kuritegude toimepanemisega seotud dokumentatsiooni või paneb toime uusi samalaadseid kuritegusid. Tõkendi valikul ei saa jätta arvestamata ka asjaolu, et ajal, mil M. K. suhtes on kohtumenetluses süüdistus maksukuriteos, on teda taas põhjust kahtlustada samaliigilise kuriteo toimepanemises. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. K. kaitsja vandeadvokaat A. Nõmmik, kes palub tühistada ringkonnakohtu määruse, millega jäeti maakohtu vahistamismäärus muutmata. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, nagu võiks M. K. hakata vabaduses viibides tõendeid hävitama ja muutma ning tunnistajaid ja kaaskahtlustatavaid mõjutama, on põhjendamata, mistõttu ei ole kahtlustataval võimalik end selle vastu kaitsta. Vahistamisasja arutamisel ei ole menetleja osutanud ühelegi faktile, mis annaks alust väita, et M. K. võiks vabaduses viibides takistada menetluse kiiret ja objektiivset läbiviimist. Käesolevaks ajaks on menetlejal olnud piisavalt aega, et teha ära kõik vajalikud menetlustoimingud. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu seisukohaga, nagu oleks olemas oht, et M. K. paneb vabaduses toime uusi samalaadseid kuritegusid.
6. Vastuses määruskaebusele leiab ringkonnaprokurör Marge Voogma, et kaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks alust pole. Prokuröri hinnangul on jätkuvalt põhjendatud oht, et M. K. võib panna toime uusi kuritegusid eesmärgiga takistada objektiivsete tõendite kogumist. Kuna tegemist on maksualase kuriteoga, mille menetlemine nõuab suure hulga dokumentide läbitöötamist, paljude isikute ülekuulamist ja ka rahvusvahelise õigusabi kasutamist, saab jätkuvalt rääkida menetlusstaadiumist, mil käib intensiivne tõendite kogumine. Seetõttu ei ole M. K. vahi alt vabastamisel välistatud, et ta jätkab kuritegude toimepanemist. Samuti on oluline, et M. K. on varem kriminaalkorras karistatud ning ta on süüdistatav pooleliolevas kohtumenetluses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a määrus asjas nr 3-1-1-10511, p 12). Kolleegium leiab, et käesolevas asjas tehtud maakohtu vahistamismäärus ega ringkonnakohtu määrus, millega maakohtu määrus muutmata jäeti, eeltoodud nõuetele ei vasta. Maakohus on rikkunud kohtulahendi põhistamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1, § 339 lg 1 p 7) nii seoses kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse tuvastamisega. Ringkonnakohus pole seda viga kõrvaldanud.
10. Riigikohus on selgitanud, et kuriteokahtluse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.1). Käesolevas asjas on maakohus piirdunud kuriteokahtluse kindlakstegemisel järgmise tõdemusega: "Kriminaalasjas on olemas põhjendatud kuriteokahtlus ning tõenditeks, mis käesolevas menetlusstaadiumis seda kahtlustust kinnitavad, on teiste antud kriminaalasjas kahtlustatavate isikute ülekuulamisprotokollid ja kinnipidamise protokollid, läbiotsimisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. Kohtul on nende konkreetsete tõendite pinnalt kujunenud veendumus, et just kahtlustatav M. K. võib olla suure tõenäosusega toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse." Ka ringkonnakohus pole maakohtu sellist deklaratiivset ja üldsõnalist põhistust täiendanud ühegi argumendiga, mis kinnitaks M. K. suhtes eksisteerivat kuriteokahtlust. Kolleegium selgitab, et kuriteokahtluse olemasolu nõuetekohaseks põhistamiseks ei piisa sellest, kui kohus vaid loetleb kriminaaltoimikus olevaid tõendeid, mis tema arvates kuriteokahtlust kinnitavad. Kohtul tuleb osutada nendes tõendites sisalduvale konkreetsele teabele, mis kohtu hinnangul viitab võimalusele, et vahistamistaotluses nimetatud isik võib olla kuriteo täideviijaks või sellest osavõtjaks. Kohus peab tõenditest tehtud järeldust kuriteokahtluse olemasolu või puudumise kohta ka põhistama, ehkki seda mitte samavõrd põhjalikult nagu kohtuotsuses isiku süüküsimust lahendades. Käesolevas asjas ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu määruses märgitu pinnalt võimalik aru saada, millisele teabele tuginevalt on kuriteokahtlus tuvastatuks loetud.
11. Ehkki juba eelmärgitu annab aluse ringkonnakohtu ja maakohtu määruste tühistamiseks, osutab kolleegium sellelegi, et ka oma järelduse vahistamisaluse olemasolu kohta on kohtud jätnud nõuetekohaselt põhistamata. Riigikohus on varem märkinud, et kohus peab tuvastama ja määruses põhjendama ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisaluse (kas kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu, mis tähendab sisuliselt sellise negatiivse tulevikuprognoosi esitamist vahistatava käitumise kohta, mida vahistamine võimaldab vältida (vahistamisaluse tuvastamise kohta lähemalt vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1105-11, p-d 12.2 ja 22). 9.1 Esiteks asusid kohtud seisukohale, et M. K. võib panna toime uusi kuritegusid eesmärgiga takistada objektiivsete tõendite kogumist. Maakohus põhjendas oma sellesisulist kahtlust järgmiselt: "M. K. puhul saab rääkida jätkuvast kuritegude toimepanemisest kui vahistamisalusest, kuna on põhjendatud kahtlus, arvestades eelkõige antud kriminaalasja omapära, et M. K. võib vabaduses viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või muul viisil kallutada valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime õigusemõistmise vastaseid kuritegusid. Kuna kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite kogumine, siis võib kahtlustatav M. K. vabaduses viibides hävitada, võltsida ja muuta tõendeid, sekkudes sellega menetluse tavapärasesse kulgu." Maakohtule sekundeeris ringkonnakohus, märkides, et "arvestades kahtlustuse asjaolusid ning menetlusstaadiumi, on põhjendatud oht, et M. K. võib vabaduses asuda kahjustama kohtueelset kriminaalmenetlust tõendite hävitamise, muutmise või kõrvaldamisega ning tunnistajate ja kaaskahtlustatavate mõjutamisega." Kolleegiumile jääb kohtumäärustest arusaamatuks, milles seisneb käesoleva kriminaalasja selline "omapära" (maakohus) ehk millised on need "kahtlustuse asjaolud" (ringkonnakohus), millest tuleneb kõrgendatud oht, et M. K. võiks hakata vabaduses viibides õigusemõistmise vastaseid kuritegusid toime panema. Siinkohal meenutab kolleegium esmalt, et kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus. Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu tuleb aga konkreetselt põhjendada. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 22.2). Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul ei ole PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevalt karistatav see, kui isik kõrvaldab teda süüstavaid tõendeid (juhul, kui sellega ei kaasne mõne muu õigushüve kahjustamine) või esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu (juhul, kui valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. juuni
13. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p-d 15-18 ja
14. jaanuari
15. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29). Järelikult ei saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka vahistamisalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Küll võib vahistamiseks alust anda näiteks see, kui on olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (

§ 320

- § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (

§ 320

- § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (

§ 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo.

Mõne sellise kuriteo toimepanemise ohu olemasolu tuleb aga, nagu eelnevalt märgitud, vahistamismääruses konkreetselt põhjendada. Mõistetavalt on isik enamasti huvitatud sellest, et teda kuriteos süüdi ei tunnistataks. Seetõttu ei saa kunagi täielikult välistada võimalust, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides panna toime uusi kuritegusid, mille eesmärk on takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Selline abstraktne oht ei ole aga käsitatav uute kuritegude toimepanemise võimalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Võimalus, et kahtlustatav või süüdistatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime uusi kuritegusid, on käsitatav KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalusena üksnes siis, kui saab rääkida konkreetsetest faktidest, mis muudavad kõnealuse võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks (nt kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmise vastaste kuritegude eest vmt). Eeltoodud asjaolud peavad olema vahistamismääruses ära näidatud. Käesolevas asjas ei ole ei maakohus ega ringkonnakohus, asudes seisukohale, et M. K. võib vabaduses viibides kriminaalmenetluse takistamiseks uusi kuritegusid toime panna, viidanud ühelegi faktilisele asjaolule, mis osutaks sellise võimaluse tavapärasest suuremale tõenäosusele. 9.2 Teiseks põhjendasid kohtud M. K. poolt uute kuritegude toimepanemise võimalust sellega, et M. K. on Tartu Maakohtu 5. veebruari 2009. a otsusega karistatud

§ 121järgi, samuti on praegu Tartu Maakohtu menetluses kriminaalasi, milles M.

K.-le on esitatud süüdistus

§ 386lg 1 (§ 3891 lg 1) järgi.

Iseenesest on vahistamisaluse põhjendamisel tõepoolest aktsepteeritav tugineda muu hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.2). Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Selliste asjaolude kaal uute kuritegude toimepanemise riski hindamisel sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast. Näiteks on oluline, kuivõrd sarnased on isiku varasemad kuriteod sellega, milles esitatud kahtlustusega seoses isiku vahistamist taotletakse. Fakt, et isik on varem ühel korral

§ 121

järgi süüdi tunnistatud, ei mõjuta üldjuhul arvestamisväärselt hinnangut küsimuses, kas maksualases kuriteos kahtlustatav tuleks uute kuritegude toimepanemise riski tõttu vahi alla võtta. Isegi pooleliolev menetlus teises maksukuriteos ei ole reeglina selline fakt, mis annaks eraldivõetuna alust rääkida maksukuriteos kahtlustatava vahistamist eeldavast uute kuritegude toimepanemise riskist. Siinkohal tuleks silmas pidada ka maksukuritegude isepära: olles teadlik, et isikut kahtlustatakse maksukuriteos, on maksuhalduril sageli võimalik kontrollida selle isiku või temaga seotud isikute poolt maksuhaldurile edaspidi esitatavate andmete õigsust tavapärasest põhjalikumalt. See aitab isikut vahistamata märkimisväärselt vähendada tema poolt uute maksukuritegude toimepanemise (või vähemalt selliste kuritegudega riigi huvide kahjustamise) riski. 9.3 Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et kahtlustatav või süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb kohtul eraldi hinnata kahte aspekti: 1) uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks. Näiteks kui on oht, et kahtlustatav või süüdistatav paneb toime mõrva (

§ 114

) või tapmise (

§ 113

), ei pea uue kuriteo toimepanemise tõenäosus vahistamisaluse jaatamiseks olema samavõrd kõrge kui siis, mil kahtlustatav või süüdistatav vahistatakse nt uue varguse (§ 199) või kehalise väärkohtlemise (

§ 121) toimepanemise riski tõttu.

Kolleegium leiab, et ka uue maksukuriteo toimepanemise risk peab olema märkimisväärne, et kahtlustatav või süüdistatav selle alusel vahi alla võtta. Käesolevas asjas maakohtu ega ringkonnakohtu määrusest sellise riski olemasolu ei nähtu.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 339 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a kui ka Viru Maakohtu
4. novembri
5. a määrused M. K. vahistamisasjas. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada.
6. Riigikohtule on edastatud Viru Maakohtu
7. märtsi
8. a määrus, millega maakohus rahuldas M. K. taotluse ja asendas M. K. vahistamise KrMS § 1371 alusel kohustusega alluda

§ 751lgs 1 sätestatud elektroonilisele valvele. Seoses sellega selgitab kolleegium järgmist. Kuna Kr

MS § 1371 lg 1 järgi võib eeluurimiskohtunik või kohus kahtlustatava või süüdistatava taotlusel vahistamise "asendada" kohustusega alluda

§ 751

lg-s 1 sätestatud elektroonilisele valvele, on elektrooniline valve tõkendina käsitatav teise tõkendi - vahistamise - asendajana. See tähendab seda, et elektroonilist valvet on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust ka vahi all pidada. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-11802, p 10.4.) Elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab elektroonilise valve kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohus tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse ja vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse olemasolu (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07, p 12.1). Kuna käesoleva määruse punktides 8 ja 9 toodud põhjustel ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud M. K. vahistamise eeldusi - kuriteokahtlust ja vahistamisalust -, puudub praegu ka alus M. K. suhtes elektroonilise valve kohaldamiseks. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris