Obsah (5)

§ 95§ 34§ 35§ 80§ 45

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

) §-le 95 ja Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-117-09 ning märkis, et nagu nähtub esitatud materjalidest, pole võimalik sõiduki heauskne omandamine J. K. poolt. 3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse P OÜ lepinguline esindaja Peeter Malve, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega sõiduauto Mercedes-Benz tagastataks selle seaduslikule omanikule P OÜ-le. 3.1 Määruskaebuses leiti, et P OÜ on sõiduauto omanik, sest ei esine ühtegi

§ 95lg-s 3 sätestatud heauskset omandamist välistavat asjaolu.

3.2 Asudes hindama J. K. ja P OÜ vahelise lepingu kehtivust, väljus maakohus ilmselgelt oma pädevuse piiridest. 3.3 Kohus jättis arvestamata, et sõiduki müügileping sisaldab nii võlaõiguslikku kohustustehingut kui ka asjaõiguslikku käsutustehingut. Asjaõigusliku kokkuleppe kehtivus ei sõltu käsutustehingu kehtivusest. Teoreetiliselt võiks näilik olla üksnes J. K. ja P OÜ vahel sõlmitud võlaõiguslik kokkulepe, kuna tegelikult lepiti kokku hoopis tagatise andmises, mis vormistati pandilepingu asemel müügilepinguna. TsÜS 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega võlaõigusliku müügilepingu tühisuse korral tuleb eeldada, et pooled sõlmisid tegelikult vallasasja pandiga koormamise kokkuleppe. ARK kannetel on üksnes informatiivne tähendus. Seetõttu ei saa seal kindlat registerpanti tekitada. Selleks aga, et sõiduautot oleks võimalik kasutada laenusuhetes kindla tagatisena, ongi leitud sellele legitiimne lahendus: laenuperioodiks antakse tagatise omand üle ning lepitakse kohe kokku ka tingimustes, kuidas hiljem omand tagasi antakse. Asjaõiguskokkulepet polnud kohtul käesoleval juhul mingit alust näilikuks lugeda, sest laenulepingu osapooled leppisid kokku, et laenu tagatiseks on sõiduauto, mille omand antakse laenu kasutamise ajaks laenuandjale üle, ning laenusaajal on õigus sellel ajal autot kasutada. Kohus ei ole määruses põhjendanud, milline seadus keelab laenu selliselt tagada ning mille alusel saab kohus sellise tehingu puhul eeldada tühisust. 3.4 Maakohtu määrus loob kindlusetust igapäevases tsiviilkäibes. Analoogilistel asjaoludel on Harju Maakohus varem asju otsustanud teisiti (nt Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-4234).
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine, vaid ta peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule on kohtueelses menetluses põhjendatud. Harju Maakohus, rahuldades prokuröri taotluse ja tagastades sõiduauto Mercedes-Benz K. M.-V.-ile, toimis kooskõlas seadusega. Vaidlus vara kuuluvuse üle võib jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Sellega on tagatud omaniku õigus vaidlustada omandi kuuluvusega seonduvat. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse P OÜ esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruste tühistamist ning uue määruse tegemist, millega sõiduauto Mercedes-Benz tagastataks P OÜ-le. Kaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Ringkonnakohus ei käsitlenud määruskaebuse väiteid, mille kohaselt maakohus ületas oma pädevuse piire, ega väiteid selle kohta, et asjaõigusseadusest tulenevalt on sõiduauto Mercedes-Benz omanik P OÜ. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks isegi maakohtu määruse põhjendusi muuta. Teise astme kohus oleks pidanud esmalt kõrvaldama maakohtu määrusest need asjaolud, mille tuvastamine ei kuulunud eeluurimiskohtuniku pädevusse, ning seejärel kontrollima, kas allesjäävate andmete alusel oleks sõiduki tagastamine K. M.-V.-ile põhjendatud või mitte. 5.2 Ringkonnakohtu määrusest võib jääda mulje, nagu oleks asitõendiks olev sõiduk kriminaalmenetluses võimalik tagastada isikule, kes selleks esimesena soovi avaldab ja kellel on sõidukiga mingigi seos olnud, sest võimalus omandi üle edasi vaielda jääb alles. Sõiduki tagastamine isikule, kes ei ole omanik, võib aga intensiivselt riivata tegeliku omaniku õigusi. 5.3 Kohtutel tulnuks sõiduki tagastamise küsimus lahendada formaliseerituse printsiibi alusel, lähtudes üksnes andmetest, mis piisava kindlusega kinnitavad seda, kes on asitõendiks oleva sõiduki seaduslik omanik. Asitõendi tagastamist otsustades puudub kohtul pädevus asuda andma õiguslikku hinnangut mingite tehingute kehtivusele. Kohtud pidid lähtuma eeldusest, et sõiduk on võõrandatud P OÜ-le kehtivate tehingute alusel, ning tagastama sõiduki sellele äriühingule.
7. Vastuses määruskaebusele leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Prokuratuuri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 KrMS § 126 lg-st 4 tulenevalt lasub eeluurimiskohtunikul kohustus anda sisuline hinnang asitõendi omandisuhte küsimuses, s.o vajadusel hinnata ka tsiviilõiguslike tehingute kehtivust. KrMS § 126 lg 4 alusel lasub kohtunikul taotlust lahendades kohustus vastata kahele küsimusele: 1) kas asitõend kuulub tagastamisele ja 2) kui asitõend on võimalik tagastada, siis kes on õigustatud omanik või seaduslik valdaja. Seejuures ei ole eeluurimiskohtuniku ülesanne asitõendi omandiküsimuse lõplik lahendamine, vaid ta peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule on kohtueelses menetluses piisavalt põhjendatud. 6.2 Prokuratuuri taotlus sisaldas ka põhjendust selle kohta, miks on vaja otsustada asitõendi tagastamine just kohtueelses menetluses. Nimelt selgitas prokuratuur, et asitõendiks oleva sõiduki hoidmine Põhja Prefektuuri territooriumil ei ole enam vajalik (sest menetleja on asitõendi suhtes vajalikud menetlustoimingud ära teinud) ega ka põhjendatud (kuna välitingimustes liikumatult seisva sõiduki tehniline seisukord halveneb aja jooksul ning seetõttu langeb ka sõiduki varaline väärtus).
8. septembrist 2011 kehtiva õiguse kohaselt tuleb asitõend omanikule või senisele õiguspärasele valdajale viivitamata tagastada, kui see ei takista kriminaalmenetlust. 6.3 Prokuratuur nõustub jätkuvalt eeluurimiskohtuniku määrusega, milles lahatakse põhjalikult tagastamisele kuuluva asitõendi omaniku tuvastamise problemaatikat ja asutakse seisukohale, et P OÜ ei ole asitõendiks oleva sõiduki omanikuks saanud ning sõiduki omanik on jätkuvalt K. M.-V. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Riigikohus käsitleb KrMS § 390 lg 5 kolmandas lauses nimetatud seaduse ühetaolise kohaldamise eesmärki silmas pidades esmalt asitõendina ära võetud asja tagastamise üldiseid aluseid ja asitõendi tagastamise mõningaid alternatiive (I). Seejärel annab kolleegium määruse I osas toodud põhimõtetest lähtuva hinnangu maa- ja ringkonnakohtu määrustele ja prokuratuuri taotlusele ning võtab seisukoha määruskaebuses esitatud taotluse osas (II). I
10. KrMS § 126 lg 3 p 2 näeb ette, et muu ehk sama lõike punktis 1 nimetamata asitõend tagastatakse menetleja määruse või kohtuotsusega omanikule või seaduslikule valdajale. Kui sellise asitõendi omandisuhe ei ole selge, otsustab kohtueelses menetluses selle suhtes võetavad meetmed KrMS § 126 lg 4 kohaselt prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik määrusega. Kolleegium selgitab, et KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 sätestavad asitõendina ära võetud asja kohtueelses menetluses omanikule või seaduslikule valdajale tagastamise menetlusõigusliku aluse ning korra. Asitõendina ära võetud asja konkreetsele isikule väljaandmiseks, peab aga olema ka materiaalõiguslik alus. 9.

§ 34

lg 2 sätestab, et valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

§ 35lg 3 kohaselt loetakse valdus ka heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

See tähendab muu hulgas seda, et iga isik, kelle valdusest menetleja mingi asja asitõendina ära võtab, tuleb lugeda selle asja seaduslikuks valdajaks seni, kuni seaduses sätestatud korras ei ole tuvastatud, et isiku valdus on ebaseaduslik.

§ 34lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tulenev valduse seaduslikkuse presumptsioon annab materiaalõigusliku aluse tagastada asi Kr

MS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis. Kui ei ole vaidlust, et isik, kellelt menetleja asja asitõendina ära võttis, on selle asja omanik või seaduslik valdaja, on asi võimalik kohtueelses menetluses tagastada ilma eeluurimiskohtuniku määruseta. Eeluurimiskohtunik otsustab asja tagastamise siis, kui kriminaalasjas on vaidlus, kas isik, kellelt asi asitõendina ära võeti, on asja omanik või seaduslik valdaja. Viimatinimetatud juhul tuleb kohtul kaaluda eeskätt seda, kas asja tagastamise korral on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Nii on oluline hinnata, kas on tagatud asja säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-117-09, p 9.3.) Seega kui menetleja leiab, et isiku käes, kellelt asi asitõendina ära võeti, pole asja või selle väärtuse säilimine asja üle peetava õigusvaidluse lõpuni piisavalt tagatud, tuleb asi jätta talle tagastamata, kohaldades vajadusel KrMS § 142 (vt ka käesoleva määruse punkti 14). 10. Muudel materiaalõiguslikel alustel peale

§ 34

lg-st 2 ja § 35 lg-st 3 tuleneva ei ole uurimisasutusel, prokuratuuril ega eeluurimiskohtunikul endal võimalik kohtueelses menetluses asitõendi valduse üleandmist otsustada. Asja tagastamisel

§ 34

lg 2 ja § 35 lg 3 alusel isikule, kellelt menetleja selle asitõendina ära võttis, ei otsusta kohtueelne menetleja ega eeluurimiskohtunik asitõendiga seotud tsiviilõigussuhete üle, vaid ennistab üksnes asitõendi äravõtmisele eelnenud faktilise olukorra, lähtudes seejuures seaduses ette nähtud valduse seaduslikkuse eeldusest. Teiste võimalike asja valduse väljaandmise materiaalõiguslike aluste kohaldamine eeldaks aga vältimatult asjaga seotud tsiviilõigusliku vaidluse lahendamist. Selleks eeluurimiskohtunikul - rääkimata uurimisasutusest või prokuratuurist - kohtueelses menetluses pädevust pole. Eeluurimiskohtuniku pädevuse selline piiratus tuleneb KrMS § 126 lg 4 alusel toimuva menetluse olemusest. Nimelt otsustab eeluurimiskohtunik asitõendi suhtes võetavad meetmed kohtueelse menetluse staadiumis, mil üldjuhul on asjas kogutud tõendusteave mittetäielik. Veelgi olulisem on, et KrMS § 126 lg 4 kohaselt otsustab eeluurimiskohtunik asitõendi suhtes võetavad meetmed prokuratuuri taotlusel kirjalikus menetluses ilma, et isikutel, kelle õigusi ja huve asitõendi saatuse otsustamine võib riivata, oleks tõhus võimalus olla oma kohtuasja arutamise juures ja kohtule omapoolseid väiteid ning neid kinnitavaid tõendeid esitada. Asitõendi üle peetava tsiviilvaidluse lahendamine kirjeldatud viisil ei oleks kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Kooskõlas eelmärgituga on kolleegium varem selgitanud, et eeluurimiskohtuniku ülesanne kõnealuses menetluses ei ole asitõendi omandiküsimuse lõplik lahendamine (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-117-09, p 9.3). Järelikult ei saa eeluurimiskohtunik KrMS § 126 lg 4 korras ka asitõendi valdust mõnele isikule üle anda

§ 80

alusel, sest tal puudub pädevus tuvastada

§ 80kohaldamise põhilist eeldust - seda, et asi on konkreetse isiku omandis. Tulenevalt Kr

MS § 126 lg 4 alusel toimuva menetluse äärmiselt lihtsustatud vormist, ei saa eeluurimiskohtunik selle raames asitõendit tagastada ka nt

§ 45

lg 1 alusel, sest sisuliselt tähendaks see tsiviilõigusliku vaidluse - valduse kaitse nõude - lahendamist. Eeluurimiskohtunik ei ole KrMS § 126 lg 4 korras pädev kindlaks tegema näiteks seda, et isik, kellelt asi asitõendina ära võeti, oli teise isiku suhtes selle asja omavoliline valdaja

§ 45

lg 1 mõttes ning et asja seaduslik valdaja on hoopis teine isik kui see, kellelt asi asitõendina ära võeti. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et KrMS § 126 lg 4 korras ei ole eeluurimiskohtunikul endal võimalik

§ 34

lg 2 mõttes tõendatuks lugeda, et isik, kelle valdusest menetleja asja asitõendina ära võttis, valdas asja ebaseaduslikult. Osutatud järelduse on kohus õigustatud tegema alles kohtuotsuses. Ka asitõendina ära võetud eseme väljaandmise näiteks

§ 80

või § 45 alusel saab kriminaalmenetluses otsustada üksnes kohtuotsuse tegemisel, kui leiavad tuvastamist nende sätete kohaldamise eeldused.

1. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, nagu ei oleks kriminaalasja menetlejal kohtueelses menetluses ühelgi juhul muud valikut, kui tagastada asitõend isikule, kelle valdusest see ära võeti, või jätta asitõend üldse tagastamata.
2. Isikule, kes ei olnud asitõendi äravõtmise ajal selle valdaja, saab menetleja muude eelduste olemasolul asja kohtueelses menetluses välja anda juhul, kui selleks on asja äravõtmisaegse valdaja ja teiste asjast huvitatud isikute nõusolek. Näiteks, kui kahtlustatav, kellelt asi asitõendina ära võeti, tunnistab, et tal pole sellele asjale õigust ja soostub asja väljaandmisega eeldatavale kannatanule, on võimalik asi kannatanule välja anda juba kohtueelses menetluses. Juhul, kui tegemist on mitme kannatanuga, kes asja kuuluvuse või valduse üle vaidlevad, saab asja kohtueelses menetluses neist ühele välja anda siis, kui selleks on teiste kannatanute nõusolek.
3. Sõltumata eeltoodust on menetleja üldjuhul õigustatud ja kohustatud andma asitõendi, mille tagastamine ei takista kriminaalmenetlust, välja isikule, kelle õigus asjale või kelle valduse seaduslikkus on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega teises kriminaal- või tsiviilasjas. Seejuures on oluline, et kohtuotsus oleks tehtud samade isikute suhtes, kes vaidlevad asja üle käimasolevas kriminaalasjas. Näiteks on võimalik, et (eeldatav) kannatanu esitab kriminaalmenetluse lõppu ära ootamata kahtlustatava või teise kannatanu vastu tsiviilkohtumenetluse korras vindikatsioonihagi (

§ 80

alusel) või valduse kaitse hagi (

§ 45

lg 1 alusel), nõudes vastavalt kas oma omandiõiguse tunnustamist ja asja tagastamist enda valdusse (

§ 80

) või kitsalt enda valduse taastamist (

§ 45lg 1).

Samuti võib kannatanu esitada tsiviilkohtusse hagi näiteks tühise või tühistatud tehingu tagasitäitmiseks, sh asja valduse tagastamiseks alusetu rikastumise sätete järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 27). Tsiviilasjas tehtud kohtuotsus, millega on mõni sellistest nõuetest rahuldatud, annab kriminaalasja menetlejale aluse tagastada asitõend kohtuotsuse kohaselt õigustatud isikule niipea, kui kriminaalmenetluslik vajadus asitõendi hoidmiseks ära langeb.
3. KrMS § 124 lg 3 sätestab, et asitõend või äravõetud ese tagastatakse omanikule või senisele õiguspärasele valdajale viivitamata, kui see ei takista kriminaalmenetlust. Seda reeglit on täpsustatud sama paragrahvi lõigetes 4-
4. Osutatud sätetest järeldub, et menetleja ei ole õigustatud hoidma asja asitõendina enda või vastutava hoidja käes kauem kui see on vajalik kriminaalmenetluse huvides - s.o tõendusteabe kogumise ja säilitamise seisukohalt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-108-05, p 16). Seega võib tekkida olukord, kus ühelt poolt ei ole menetlejal enam KrMS §-st 124 tulenevalt alust asja asitõendina enda käes hoida, kuid samas ei ole menetleja hinnangul õige ka asitõendi tagastamine KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras. Nii võib see olla eeskätt juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et isik, kellelt asi asitõendina ära võeti, pole selle seaduslik valdaja (nt kui äravõtmisaegset valdajat kahtlustatakse asja varguses) või et asja tagastamisel ei pruugi asi selle suhtes toimuva või eesseisva õigusvaidluse lõpuni säilida. Kõnealustel juhtudel tuleks pärast seda, kui kriminaalmenetluslik vajadus asja asitõendina hoidmise järele on ära langenud, kaaluda võimalust asi KrMS § 142 alusel tsiviilhagi või konfiskeerimise tagamiseks arestida.
7. Asitõendit, mida KrMS § 126 lg 3 p 2 ja lg 4 korras ei tagastata, hoitakse KrMS § 125 lg 1 kohaselt üldjuhul menetleja juures. Kui seda ei saa mingil põhjusel teha, võib menetleja KrMS § 125 lg 2 järgi anda asitõendi lepingu alusel vastutavale hoiule. Asitõendi vastutavale hoiule andmist õigustavaks asjaoluks võib olla ka see, et menetleja juures olevad hoiutingimused ei ole asitõendi säilitamiseks sobivad ja võivad põhjustada asitõendi väärtuse vähenemise. Seadus ei piira nende isikute ringi, kellele menetleja võib asitõendi lepingu alusel vastutavale hoiule anda. Näiteks ei ole vähemalt teatud juhtudel välistatud ka see, et asitõendina ära võetud asi antakse vastutavale hoiule kannatanule, kellelt kahtlustuse kohaselt see asi kuriteoga ära võeti. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et asitõendi hoidja peab KrMS § 125 lg 3 kohaselt tagama asitõendi puutumatuse ja säilimise. II
8. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et praeguses asjas väljus eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlust rahuldades KrMS § 126 lg-st 4 tuleneva menetlusliku pädevuse piiridest. Ringkonnakohus maakohtu seda viga ei kõrvaldanud. Ringkonnakohtu määruse põhiosas on õigesti märgitud, et praeguses menetluses ei saa lõplikult lahendada asitõendi omandiküsimust. Samas jättis kohtukolleegium tähelepanuta, et just seda on maakohus sisuliselt teinud, tagastades sõiduauto K. M.V.-ile kui seaduslikule omanikule.
9. Maakohtu määrusest nähtub, et sisuliselt on eeluurimiskohtunik lahendanud prokuratuuri taotlusel KrMS § 126 lg 4 korras K. M.-V.-i ja P OÜ vahelise tsiviilõigusliku vaidluse. Muu hulgas asus maakohus sarnaselt prokuratuuriga seisukohale, et J. K. ja P OÜ vahel
10. juulil 2011 sõlmitud sõiduauto müügileping oli näilikkuse tõttu tühine ja et sõiduki omanik on endiselt K. M.-V. Lugedes sõiduauto seaduslikuks omanikuks K. M.-V.-i ja otsustades sõiduauto talle sellest tulenevalt tagastada, on maakohus - seda küll otsesõnu märkimata - sisuliselt kohaldanud

§ 80, rahuldades K.

M.-V.-i vindikatsiooni-nõude. Selliseks otsustuseks, nagu ka

1. juuli
2. a lepingu kehtivusele hinnangu andmiseks, eeluurimiskohtunikul käesoleva määruse I osas toodud põhjustel menetluslikku pädevust polnud. KrMS § 126 lg-st 4 tuleneva protsessuaalse pädevuse ületamine on kolleegiumi hinnangul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seetõttu tuleb maakohtu
3. novembri
4. a määrus tühistada. Tühistada tuleb ka ringkonnakohtu
5. novembri
6. a määrus, millega maakohtu ebaseaduslik määrus muutmata jäeti.
7. Prokuratuuri
8. novembri
9. a taotlusest ei nähtu, et selles nimetatud sõiduauto oleks asitõendina ära võetud K. M.-V.-i valdusest või et teises kriminaal- või tsiviilasjas oleks tehtud jõustunud kohtuotsus, mille alusel oleks võimalik sõiduauto K. M.-V.-ile välja anda. Samuti ei ole sõiduauto väljaandmiseks K. M.-V.-ile andnud nõusolekut isik, kelle valdusest see asitõendina ära võeti, ja teised sõiduki üle peetava vaidluse osapooled. Järelikult ei ilmne prokuratuuri taotlusest asjaolusid, mida tuvastades saaks eeluurimiskohtunik sedastada, et on olemas mõni käesoleva määruse I osas käsitletud alustest, mis võimaldaks mootorsõiduki KrMS § 126 lg 4 korras K. M.-V.ile tagastada. Seetõttu jätab kolleegium prokuratuuri
10. novembri
11. a taotluse rahuldamata. See tähendab, et sõiduk jääb praegu edasi menetleja valdusse. Märgitu ei välista prokuratuuri võimalust esitada eeluurimiskohtunikule uus taotlus sõiduauto suhtes kohtueelses menetluses meetmete kohaldamiseks.
12. Määruskaebuse esitaja taotleb muu hulgas vaidlusaluse mootorsõiduki tagastamist P OÜ-le. Kolleegium ei pea võimalikuks osutatud taotlust ise läbi vaadata ega ka käesolevat asja selle taotluse lahendamiseks maakohtule uueks arutamiseks saata. KrMS § 126 lg-s 4 sätestatud korras otsustab kohus KrMS § 126 lg 3 p-s 2 nimetatud asitõendi suhtes kohtueelses menetluses võetavad meetmed üksnes prokuratuuri taotlusel. Kolleegiumi hinnangul tähendab see ka seda, et kohus on meetmete valikul seotud prokuratuuri taotluse piiridega ega tohi nendest väljuda. Kohus võib prokuratuuri taotluse osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta, mitte aga kohaldada asitõendi suhtes taotluses nimetamata meetmeid või tagastada asitõendit isikule, kellele asitõendi tagastamist prokuratuur ei taotle. Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud see, et prokuratuur esitab kohtule KrMS § 126 lg 4 korras otsustamiseks mitu alternatiivset taotlust asitõendiga edasiseks toimimiseks. Kuna käesolevas asjas ei ole prokuratuur taotlenud mootorsõiduki väljaandmist P OÜle, ei saa kohus seda ka praeguse menetluse raames otsustada.
13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu
14. novembri
15. a kui ka Harju Maakohtu
16. novembri
17. a määrused ja jätab prokuratuuri taotluse sõiduauto Mercedes-Benz tagastamiseks K. M.-V.-ile rahuldamata. OÜ P esindaja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris