Obsah (8)

§ 146§ 147§ 160§ 162§ 144§ 167§ 136§ 137

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 146

lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostjate nõue muutus sissenõutavaks ja kolmeaastane aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2006. Asjas ei kohaldu

§ 147

lg 3, sest kostjate nõue tuleneb laenulepingutest, milles pooled on määranud kindla tähtpäeva laenu tagastamiseks.

§ 147lg 3 kohaldub üksnes tasunõuete korral.

Kuna kostjad ei ole tõendanud hageja tahtlust kohustuste rikkumisel, ei kohaldu ka

§ 146lg 4.

Ainuüksi kostjate viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-le 5 ega hagi esitamine tahtlust ei tõenda. Aegumine peatus

§ 160lg 1 alusel alates 31.

jaanuarist 2007, mil kostjad esitasid pankrotiavalduse hageja pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Maakohtu määrus, millega jäeti pankrotimenetlus algatamata, jõustus

1. juulil 2007, kui Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse. Seega oli nõude aegumine peatunud ajavahemikul
2. jaanuarist kuni
3. juulini 2007, s.o 176 päeva. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 alusel kohaldub asjas

§ 160lg 2 p 3.

Asjas ei kohaldu

§ 162, sest tõendatud ei ole poolte kokkulepe kohustus vabatahtlikult täita.

Koos kostjate põhinõudega on

§ 144järgi aegunud ka viivisenõue.

7. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega jäeti rahuldamata vastuhagi ja menetluskulud kostjate endi kanda. Maakohus leidis valesti, et kostjate nõue on aegunud. Kohus oleks pidanud kohaldama

§ 162

asemel

§ 167lg-t 2.

Pankrotihoiatuse tegemisega andsid kostjad hagejale laenude tagastamiseks täiendava tähtaja kümme päeva alates pankrotihoiatuse kättesaamisest.

§ 167

lg 2 kohaselt peatas võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine nõude aegumise. Täiendava tähtaja andmine ei pea erinevalt

§-st 162 põhinema poolte kokkuleppel. Kostjate nõude aegumine peatus kuni pankrotihoiatuses sätestatud kümne päeva möödumiseni alates selle kättesaamisest või kuni

1. detsembrini 2006, mil hageja keeldus laene tagastamast. Kuna nõuete aegumine oli peatunud ajavahemikul
2. jaanuarist kuni
3. juulini 2007 ja lisaks veel kümme päeva alates pankrotihoiatuse kättesaamisest, s.o kokku 186 päeva, esitati vastuhagi tähtaegselt. Viimane päev hagi esitamiseks oleks olnud
4. juuli
6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. oktoobri
9. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid võrdsetes osades kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjate väidetav nõue muutus sissenõutavaks
10. jaanuaril 2006.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Kostjad ei vaidlustanud, et nõude aegumine oli peatunud ajavahemikul

1. jaanuarist 2007 kuni
2. juulini 2007, s.o pankrotiavalduse esitamisest kuni selle menetlemise lõpuni, s.t ajani kui Riigikohus ei võtnud menetlusse kostjate määruskaebust pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta. Õige ei ole kostjate seisukoht, et maakohus oleks pidanud kohaldama

§ 167lg-t 2.

Pankrotihoiatuse tegemine ei ole käsitatav täiendava tähtaja andmisena

§ 167

lg 2 mõttes.

§ 167sätestab aegumise peatumise läbirääkimiste korral.

Praeguses asjas ei esinenud asjaolusid, mis viitaksid poolte läbirääkimistele. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 käsitleb võlgniku väidetavat maksejõuetust ja selle sätte kohaselt peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema muu hulgas asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul. Selle sätte olemusest tuleneb, et tegemist on hoiatuse, mitte täiendava tähtaja andmisega

§ 167lg 2 järgi.

Pankrotihoiatuse esitamist ei saa käsitleda täiendava tähtaja andmisena VÕS § 114 tähenduses, sest pankrotihoiatuse esitaja tahteks ei ole anda täiendavat tähtaega. VÕS § 114 lg 1 esimene lause sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Pankrotihoiatusest nähtub, et kostjate tahteks ei olnud anda täiendavat tähtaega, vaid luua eeldused hageja väidetava maksejõuetuse põhistamiseks. Pankrotihoiatuses ei ole kostjad viidanud täiendava tähtaja andmisele ega VÕS § 114 lg-le

1. Eeltoodut kinnitab see, et kümnepäevane tähtaeg ei ole kostjate väidetava nõude tasumiseks piisav aeg. Kui kostjad oleksid soovinud anda hagejale täiendava tähtaja, oleks see tähtaeg pidanud hageja arvates olema vähemalt kolm-neli nädalat. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hagejad leiavad, et ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata

§ 136lg 8.

Kuna laenu tagastamise tähtpäev oli

1. jaanuar 2006, hakkas aegumistähtaeg kulgema
2. jaanuarist
3. Seega oleks kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud
4. jaanuaril
5. Aegumine oli ajavahemikul
6. jaanuarist kuni
7. juulini 2007 peatunud, mistõttu lõppes aegumistähtaeg
8. juulil 2009, s.o puhkepäeval. Kostjad esitasid vastuhagi
9. juulil 2009, s.o esimesel tööpäeval. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 160lg-t 1.

Hageja esitas 26. veebruaril 2007 negatiivse tuvastushagi, mis peatas kostjate nõuete aegumise. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et pankrotihoiatuse esitamine ei peatanud nõuete aegumist. Pankrotihoiatus on käsitatav täiendava tähtaja andmisena

§ 167lg 2 ja VÕS § 114 lg 1 kolmanda lause mõttes.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja tuvastushagi esitamine ega kostjate pankrotiavalduse esitamine ei peatanud nõude aegumist. Kostjate väidetava nõude sissenõutavaks muutumise kuupäeva edasilükkumine kahe päeva võrra ei muuda nende hagi tähtaegseks. Samuti leidis ringkonnakohus õigesti, et pankrotihoiatus ei ole käsitatav täiendava tähtaja andmisena. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
3. Kuna pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagiavalduse kostjate vastu, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel selles osas jõustunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjate vastuhagi nõuded on aegunud. Kolleegium selgitab, et kuigi igal kostjal on hageja vastu eraldi haginõue, millel on oma sissenõutavaks muutumise aeg ja aegumistähtaeg, käsitletakse neid nõudeid koos, sest asjaolud on samad.
4. Hageja ja kostjad on ühel meelel selles, et hageja pidi laenud kostjatele tagastama hiljemalt
5. detsembril
6. Kohtud on kostjate nõuetele aegumist kohaldades jätnud tähelepanuta, et
7. detsember 2005 oli puhkepäev (laupäev), ning määranud seetõttu valesti kindlaks kostjate nõuete aegumistähtaja alguse.

§ 136

lg 7 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäevaga, saabub tähtpäev sellel kuupäeval. Sama paragrahvi kaheksanda lõike järgi, kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg

§ 137

lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tuleneb, et kuna hageja kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev sattus puhkepäevale, saabus laenu tagastamise tähtpäev puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval, s.o 2. jaanuaril 2006 ning tähtaeg möödus 2. jaanuaril 2006 kell 24.00. Kostjate nõuete aegumistähtaeg on

§ 146

lg 1 järgi kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna laenu tagastamise tähtpäev saabus 2. jaanuaril 2006, muutus hageja kohustus

§ 147lg 2 järgi sissenõutavaks alates 3.

jaanuarist 2006 (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 11). Seega algas kostjate nõude aegumistähtaeg
3. jaanuaril 2006 ning oleks kooskõlas

§ 136lg-ga 2 lõppenud 3.

jaanuaril

1. Kolleegium märgib, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Seega kuigi ka
2. jaanuar 2009 oli puhkepäev (laupäev), oleks nõue aegunud nimetatud kuupäeval, mitte sellele järgneval esimesel tööpäeval.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjate nõuete aegumine oli peatunud kostjate pankrotiavalduse menetlemise ajal, s.o ajavahemikul
4. jaanuar kuni
5. juuli
6. Kolleegium peab siiski vajalikuks täpsustada, et pankrotiavalduse esitamisega peatus nõude aegumine

§ 160lg 1 alusel üksnes juhul, kui ei esinenud Pankr

S § 14 lg-s 1 sätestatud pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid. Alates 1. jaanuarist 2009 peatab pankrotiavalduse esitamine nõude aegumise

§ 160lg 2 p 3 alusel. Ka sellisel juhul on aegumise peatumise eelduseks asjaolu, et kohus ei ole Pankr

S § 14 lg 1 järgi keeldunud pankrotiavaldust menetlusse võtmast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral aegumine

§ 160lg 2 p 3 alusel ei peatu.

16. Kostjad väidavad kassatsioonkaebuses, et nende nõuete aegumine oli peatunud hageja negatiivse tuvastushagi esitamise ajast

§ 160lg 1 järgi.

See õiguslik väide on lubatav hoolimata sellest, et varasemas menetluses seda ei esitatud (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-152-10, p 18). Kolleegium märgib, et aegumine peatub

§ 160

lg 1 järgi siis, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). Hageja kui kohustatud isiku negatiivse tuvastushagi esitamine laenulepingute rahatuse tuvastamiseks ei peatanud kostjate vastuhagi nõuete aegumist.
3. Kolleegium nõustub kostjatega, et kohtud kohaldasid valesti ka

§ 167lg-t 2.

Selle sätte kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Kostjad leiavad, et aegumine oli

§ 167

lg 2 alusel peatunud hagejale pankrotihoiatuse esitamisest kuni selles määratud tähtaja möödumiseni. Ringkonnakohus on PankrS § 10 lg 2 p 1 kohta õigesti märkinud, et võlausaldaja peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul. Kolleegiumi arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pankrotihoiatus ei saa olla täiendava tähtaja andmine

§ 167lg 2 tähenduses. Pankr

S § 10 lg 2 p-st 1 tuleneb, et pankrotihoiatusega hoiatab võlausaldaja võlgnikku pankrotiavalduse esitamise kavatsusest ning annab võlgnikule kohustuse täitmiseks kümnepäevase tähtaja. Kolleegium leiab, et pankrotihoiatuses sisalduv kümnepäevane tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg. Seetõttu ei ole kohane ringkonnakohtu seisukoht, et hagejale tehtud pankrotihoiatuses määratud tähtaeg ei ole piisav VÕS § 114 lg 1 järgi. Kuna aegumise peatumine

§ 167

lg 2 järgi ei eelda poolte kokkulepet tähtaega pikendada, peatub nõude aegumine selle sätte alusel ka juhul, kui võlausaldaja on teinud võlgnikule PankrS § 10 lg 2 p-s 1 ettenähtud pankrotihoiatuse. Praegusel juhul ei vaielda selle üle, et kostjad andsid pankrotihoiatuses hagejale kohustuse täitmiseks kümnepäevase tähtaja. Seega peatus kostjate nõude aegumine täiendava tähtaja andmisega PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel kümneks päevaks.

1. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon kostjate esindaja advokaadibüroo kontole. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve