RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-90-11 1

) § 93 lg 5). Põhjendamatu on vastustaja väide, et kaebaja polnud hüvede kasutamiseks soovi avaldanud. Kohtu arvates piisab ka suulisest sooviavaldusest selleks, et anda vahistatule võimalus viibida värskes õhus.

1. Lõuna Prefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et kaebaja on avaldanud soovi viibida üks tund päevas värskes õhus.
2. Tartu Ringkonnakohus määras
3. mai
4. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 647 lg 1 alusel menetlusosalistele tähtaja kuni
5. juunini 2011, mille jooksul võisid menetlusosalised esitada avaldusi ja seisukohti ning kuludokumente. Tartu Ringkonnakohtule paluti esitada väljavõte Valga arestimaja žurnaalidest ajavahemiku
6. jaanuar kuni
7. märts 2010 kohta, selgitamaks välja, kas A. Erik on pöördunud arestimaja poole suuliste või kirjalike taotlustega arestimaja tingimusi puudutavas osas. Ringkonnakohus märkis, et kohus väljastab tähtpäevaks esitatud materjalid vastaspoolele teadmiseks. Ringkonnakohus selgitas veel, et kui menetlusosaline esitab ringkonnakohtule uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja kirjalikus menetluses lahendada üksnes siis, kui mõni menetlusosaline ei taotle uue tõendi hindamiseks asja arutamist kohtuistungil (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2).
8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
9. juuni
10. a otsusega Lõuna Prefektuuri apellatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati A. Eriku kaebus osaliselt ja mõisteti Lõuna Prefektuurilt kaebaja kasuks välja 1890 krooni. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis A. Eriku kaebuse Lõuna Prefektuurilt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks tervikuna rahuldamata. Muus osas jättis ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) tulenevalt

§ 93lg-st 5 ja ASk

E § 31 p-st 4 oli kaebajal õigus tema soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega ei sätesta ASkE § 31 p 4 arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel vabas õhus jalutada. Värskes õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine. Käesoleval juhul puuduvad asja materjalidest tõendid selle kohta, et A. Erik oleks Valga arestimajas viibimise ajal

1. jaanuarist 2010 -
2. märtsini 2010 sellist soovi kas suuliselt või kirjalikus vormis avaldanud. Ka vastustaja kinnitas halduskohtumenetluses läbivalt, et kaebaja sellist soovi avaldanud ei ole ega ole arestimajas viibimise ajal esitanud ka kaebust selle kohta, et talle ei võimaldatud iga päev ühetunnist jalutuskäiku. Samuti osutas vastustaja, et sellise soovi avaldamist kaebaja poolt ei nähtu Valga arestimaja töö arvestuse raamatu kannetest. Eelpool nimetatud dokument on käsitatav lisana käesoleva haldusasja toimikus. Valga arestimaja tööarvestuse raamatu kannetega on tõendatud vastustaja väited, et ka arestimajas kinni peetud isikute poolt suuliselt esitatud taotlused fikseeriti, mis tähendab seda, et fikseeritud oleks ka kaebaja suuline taotlus jalutuskäigule saamiseks, kui A. Erik selle Valga arestimajas viibimise ajal oleks esitanud. Seetõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kaebaja ei esitanud Valga arestimajas viibides taotlust jalutuskäigule saamiseks. Kui kaebaja ei ole avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane; 2) asjaolu, et Valga arestimajas ei olnud jalutusvõimalust ette nähtud, ei oma siinkohal tähtsust. Vastustaja on juba halduskohtus kinnitanud, et kui kaebaja oleks sellise taotluse või kaebuse esitanud, oleks kaebaja paigutatud ümber Lõuna Prefektuuri arestimajja, kus on jalutusboksid olemas (Tartu ja Viljandi arestimaja). Sedasama kinnitas vastustaja ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtul puudub alus selles selgituses kahelda. Kuna ASkE § 31 p 4 ei ole imperatiivne norm, siis ei ole õige ka halduskohtu väide, et vastustajal oleks tulnud kaebaja omal initsiatiivil ümber paigutada nõuetele vastavatesse arestimajadesse või vangla eelvangistusosakondadesse. Seega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus, millega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi; 3) lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada näiteks toimingu sooritamise nõue, s.o nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta vahistatuna arestimajades viibimise ajal. Kaebaja, olles teadlik oma õigusest saada soovi korral värskes õhus jalutada, ei ole vahistatuna Valga arestimajas viibides püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada, mille tõttu ei saa tema kahju hüvitamise nõue ka rahuldamisele kuuluda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Andrus Erik taotleb kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Tartu Halduskohtu otsuse jõusse jätmist. Kassaatori põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus on
6. mai
7. a määrusega palunud Lõuna Prefektuuril esitada väljavõte Valga arestimaja žurnaalidest ajavahemiku
8. jaanuar -
9. märts 2010 kohta. Kohus väljastas määruse küll
10. mail 2011, kuid A. Erik sai selle kätte alles
11. juunil 2011 (kohus saatis määruse ekslikult Viru Vanglasse, kuigi A. Erik oli kinnipeetav Tallinna Vanglas). Seega ei olnud A. Erikul võimalik enam lisada omapoolseid selgitusi, kuna tähtaeg lõppes
12. juunil 2011; 2) Lõuna Prefektuur on
13. juunil 2011 saatnud ringkonnakohtule koopiad Valga arestimaja tööarvestuse raamatust. Ringkonnakohus on nimetatud dokumenti käsitanud uue tõendina, kuid kohus ei ole vastavalt HKMS § 37 lg-le 2 andnud A. Erikule võimalust kaaluda, kas ta soovib esitada taotlust asja arutamiseks kohtuistungil uue tõendi hindamiseks või mitte. A. Erik sai alles pärast ringkonnakohtu otsust teada, et Lõuna Prefektuur on esitanud lisamaterjali (Valga arestimaja tööarvestuse raamat); 3) ringkonnakohus on Valga arestimaja tööarvestuse raamatuga lugenud tõendatuks Lõuna Prefektuuri väite, et A. Erik ei ole suuliselt ega kirjalikult avaldanud soovi üks tund päevas värskes õhus viibida. A. Erik ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, sest tööarvestuse raamatus pole fikseeritud ei A. Eriku ega ka ühegi teise kinnipeetava suulist või kirjalikku pöördumist. Arestimaja tööarvestuse raamatus ei ole fikseeritud kõiki toiminguid ja taotlusi, mis tegelikult on aset leidnud. Samuti ei ole fikseeritud selgitustaotluse esitamist. Ei ole eluliselt usutav, et ükski Valga arestimajas viibiv isik ei soovi kahe kuu jooksul ühtegi korda viibida värskes õhus ega esitada selle kohta suulisi pöördumisi; 4) ringkonnakohus on alusetult leidnud, et A. Erik, olles teadlik oma õigustest värskes õhus jalutada, ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses selgitanud, kuidas vahistatul tuleks mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Pelgalt nõude esitamine soovi avaldamise näol või muul viisil ei tähenda, et nõue fikseeritakse või seda täitma asutakse. Kui isikule öeldakse, et selles arestimajas värskes õhus viibimist ei toimu, siis pole isikul ka edaspidi mõtet soovi avaldada, sest niikuinii seda ei võimaldata. Samuti ei saa isik suulisi või kirjalikke pöördumisi ametnikul lasta fikseerida, sest isikul puudub õigus ametnikku selleks sundida ning seetõttu pole isikul ka tõendeid oma väidete kinnitamiseks.
14. Lõuna Prefektuur on vastuses kassatsioonkaebusele seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning A. Eriku kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kui osutuks tõeseks kassaatori väide, et ta sai kohtumääruse kätte
15. juunil 2011, siis oli tal võimalus lisaselgitusi esitada, sest kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks oli määratud
16. juuni
17. Ringkonnakohus on tuvastanud õigesti, et puuduvad tõendid selle kohta, et A. Erik oleks Valga arestimajas viibimise ajal avaldanud suuliselt või kirjalikult soovi värskes õhus viibida. Kohus saab otsust tehes tugineda vaid olemasolevatele tõenditele, mitte aga kohtumenetluse poole väidete usutavusele. Kassaatoril ei ole mittevaralist kahju tekkinud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9.

§ 93lg 5 ja kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud ASk

E § 31 p 4 kohaselt oli vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Ka 24. oktoobrist 2011 jõustunud ASkE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Käesolevas asjas ei ole kaebaja

§ 93lg-s 5 ja ASk

E § 31 p-s 4 ette nähtud õiguste kasutamiseks kirjalikku avaldust esitanud. Kolleegium on varem haldusasjas nr 3-3-1-11-11 selgitanud, et õigusaktides ei ole sätestatud kirjaliku sooviavalduse esitamise nõuet.

1. Ringkonnakohus leidis, et ASkE § 31 p 4 ei sätesta arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev värskes õhus jalutada. Värskes õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on sellekohase soovi avaldamine. Ringkonnakohus leidis, et pole tõendeid selle kohta, et A. Erik oleks Valga arestimajas viibimise ajal
2. jaanuarist kuni
3. märtsini 2010 sellist soovi kas suuliselt või kirjalikus vormis avaldanud. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et A. Erik ei esitanud Valga arestimajas viibides taotlust jalutuskäigule saamiseks. Seejuures tugines ringkonnakohus Valga arestimaja töö arvestuse raamatu kannetele, millega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud vastustaja väited, et arestimajas kinni peetud isikute poolt ka suuliselt esitatud taotlused fikseeriti, mis tähendab seda, et fikseeritud oleks ka kaebaja suuline taotlus jalutuskäigule saamiseks, kui A. Erik selle Valga arestimajas viibimise ajal oleks esitanud. Valga arestimaja tööarvestuse raamatus ei ole kajastatud A. Eriku suulist taotlust värskes õhus viibimiseks.
4. Vaidlus kassatsiooniastmes seisneb selles, kas ringkonnakohus on kooskõlas menetlusnormidega tuvastanud, et A. Erik ei avaldanud Valga arestimajas viibimise ajal soovi värskes õhus viibimiseks.
6. mai
7. a määrusega nõudis Tartu Ringkonnakohus Lõuna Prefektuurilt
8. juuniks 2011 Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtet. Lõuna Prefektuur esitas nimetatud tõendi kohtu määratud tähtajaks. HKMS kuni
9. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 37 lg 2 ls 2 kohaselt võis olukorras, kus menetlusosaline on ringkonnakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, asja lahendada kirjalikus menetluses üksnes siis, kui mõni menetlusosalistest ei taotle uue tõendi hindamiseks asja arutamist kohtuistungil.
10. Toimiku materjalidest nähtuvalt on A. Erik saanud Tartu Ringkonnakohtu
11. mai
12. a määruse koopia kätte
13. juunil 2011 (I kd, tl 109). Avalduste, seisukohtade ja menetluskulu dokumentide esitamise tähtaeg, mis saabus
14. juunil 2011, oli seega möödunud. Kuigi ringkonnakohus märkis
15. mai
16. a määruses, et väljastab tähtpäevaks esitatud materjalid vastaspoolele teadmiseks, ei edastatud A. Erikule Lõuna Prefektuuri poolt Tartu Ringkonnakohtule
17. juunil 2011 väljastatud Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtet. Ringkonnakohus edastas Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtte A. Erikule alles
18. juulil 2011, s.o pärast kohtuotsuse tegemist (I kd, tl 246). Kuna A. Erikule Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtet ei esitatud, sai kaebaja alles ringkonnakohtu otsusest teada, et Lõuna Prefektuur on kohtule uue tõendi esitanud. Seetõttu polnud A. Erikul võimalust esitada uue tõendi kohta oma seisukohta ega taotlust asja arutamiseks kohtuistungil (HKMS v.r § 37 lg 2 ls 2). Sellega rikuti kaebaja õigust osa võtta tõendite uurimisest (HKMS v.r § 15 lg 1). Kolleegiumi hinnangul peavad otsuses viidatud tõendid olema sellised, mida pooltel on võimalik uurida, kuna see tagab nende õiguse avaldada tõendi suhtes oma seisukohti.
19. Ringkonnakohus ei ole otsuses nõuetekohaselt põhjendanud, miks on usutav vastustaja väide, et kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal suuliselt või kirjalikult avaldanud soovi värskes õhus jalutamiseks. Ta ei ole andnud hinnangut A. Eriku vastuväidetele. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta A. Eriku
20. juuni
21. a kirja Tartu Ringkonnakohtule, kus kaebaja märgib, et Valga arestimaja tööarvestuse raamatus ei pruugi olla märgitud A. Eriku pöördumisi (I kd, tl 241). Ehkki kaebajale ei olnud tõend kättesaadav, on A. Erik sisuliselt leidnud, et Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõte ei ole usaldusväärne, kuna selles ei ole märgitud kõik toimingud ja avaldused, mis tulnuks fikseerida.
22. Ringkonnakohus on otsuse p-s 9 märkinud, et vastustaja on juba halduskohtus kinnitanud, et kui kaebaja oleks värskes õhus jalutamiseks taotluse või kaebuse esitanud, oleks kaebaja paigutatud ümber Lõuna Prefektuuri arestimajja, kus on jalutusboksid olemas. Ringkonnakohtu arvates puudub alus selles selgituses kahelda. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud A. Eriku selgitustaotlusi Siseministeeriumile (I kd, tl-d 47-48, 50-52, 55-56) ning Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna ning Siseministeeriumi vastuseid selgitustaotlustele (I kd tl-d 49, 53-54). Toimiku materjalidest nähtuvalt on A. Erik
23. jaanuaril 2010,
24. märtsil 2010 ja
25. aprillil 2010 pöördunud Siseministeeriumi poole selgitustaotlustega, miks arestimajas ei võimaldata värskes õhus jalutamist. Seejuures on kaebaja märkinud, et "
26. jaanuaril viidi mind Valga arestimajja. Järgmisel päeval soovisin minna jalutama, aga arestimaja ametnik ütles, et ei ole võimalik. Ütlesin, et sellega rikutakse minu õigusi. Ametnik ütles, et ta teab seda, kehitas õlgu ja kogu lugu. Tulemus null. Seepeale palusin, et mind viidaks sellisesse kinnipidamiskohta, kus minu õigused on tagatud. Vastuseks öeldi, et nemad ei saa midagi teha, kehitati õlgu ja kogu lugu. Tulemus null." (I kd, tl 55). Vastuses
27. märtsi
28. a selgitustaotlusele on Siseministeerium A. Erikule
29. aprillil 2010 selgitanud: "Siseministeerium peab oluliseks, et kõikides arestimajades oleks füüsilised tingimused, et võimaldada kinnipeetavatel vähemalt üks tund vabas õhus viibida. Vastavate tingimuste loomine on pikaajaline protsess, kuna eeldab oluliste investeeringute tegemist. Lisaks füüsilistele eeltingimustele on kinnipeetavate vabas õhus viibimise eelduseks ka piisava järelevalve võimekuse olemasolu. Võimekuse suurendamisel on olulisemaks tegevuseks politseiametnike töökoormuse ühtlustamine, millega tegeletakse järjepidevalt." (I kd, tl-d 7, 54). Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks eeltoodud tõendid ei või viidata sellele, et A. Erik on Valga arestimajas viibimise ajal teavitanud arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida värskes õhus. Siseministeeriumi vastus A. Erikule võib kahtluse alla seada vastustaja väite, et kuigi Valga arestimajas puudub jalutusboks värskes õhus viibimise võimaluse tagamiseks, on nimetatud õiguse realiseerimine korraldatud selliselt, et kui kinnipeetu avaldab värskes õhus viibimiseks soovi, viiakse ta Lõuna Prefektuuri arestimajja, kus jalutusboksid on olemas (Tartu ja Viljandi arestimaja) (I kd, tl 91).
30. A. Eriku Valga arestimajas kinnipidamise ajal kehtinud ASkE § 54 lg 5 sätestas kinnipeetu kirjavahetuse kohta järgmist: "Arestimaja ametnik märgib kirja või vaide esitanud kinnipeetu ees- ja perekonnanime ning kirja või vaide esitamise kuupäeva arestimaja töö arvestuse raamatusse." Ringkonnakohus peaks asja uuesti läbi vaatamisel kontrollima, kas Valga arestimaja tööarvestuse raamatusse (I kd, tl-d 113-240) on märgitud, et A. Erik esitas
31. jaanuaril ja
32. märtsil 2010 Siseministeeriumile selgitustaotlused. Kui ilmneb, et arestimaja tööarvestuse raamatusse ei ole märgitud asjaolusid, mida arestimaja sisekorraeeskiri ette nägi, võib see kahtluse alla seada Valga arestimaja tööarvestuse raamatu kui tõendi usaldusväärsuse.
33. Kolleegium selgitab, et vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine vastavalt HMS § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2.

§ 1

¹ lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi.

1. Kohtu ülesanne on hinnata tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitada, miks kohus neid usaldusväärseks peab ja miks just need otsuse tegemisel aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea teisi tõendeid usaldusväärseteks. HKMS v.r § 16 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (HKMS v.r § 25 lg 2), samuti tõendite hindamise reegleid.
2. Kolleegium peab vajalikuks kahju tekkimise ärahoidmise küsimuses ringkonnakohtu seisukoha kohta märkida järgmist. Ringkonnakohus on leidnud, et käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada näiteks toimingu sooritamise nõue, s.o nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik värskes õhus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta. Riigikohus on varem selgitanud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kaebaja esitas suulise taotluse jalutuskäigule lubamiseks, on kaebaja asunud realiseerima oma õigust RVastS § 6 lg 3 esimeses lauses sätestatud viisil. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud, kas sama sätte teises lauses nimetatud õiguskaitsevahendite (vaie ja kaebus) rakendamine oleks käesoleval juhul kahju vältinud. Arvestades erinevates arestimajades viibimise aega, vaide- ja kohtumenetluse tavapärast kestust ning Siseministeeriumi poolt kaebajale antud vastuse sisu, ei pea kolleegium vaide või kaebuse sellist mõju selles asjas tõenäoliseks. Riigikohtu halduskolleegium on
3. aprilli
4. a kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-14-10 nõustunud kassaatoriga, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena ja ringkonnakohus on kaebajale väljamõistetud hüvitist RVastS § 13 lg 1 p 2 alusel õigustamatult vähendanud.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Seaduses imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud vastustaja jaoks olla ootamatu. Seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri. Jalutamise mittevõimaldamisega tekkida võiva kahju ärahoidmiseks on võimalik kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla eelvangistusosakonda.

1. Eelnimetatud põhjustel rahuldab Riigikohtu halduskolleegium A. Eriku kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistab HKMS § 230 lg 5 p 2 alusel Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsuse haldusasjas nr 3-10-1237 ning saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Rahuldamata jääb kassaatori taotlus jätta jõusse Tartu Halduskohtu
4. septembri
5. a otsus samas haldusasjas. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann