RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-8-12 19. aprill 2012 Eesist

) § 63 lg 4 alusel eraldi kambrisse. Käskkirja kohaselt pani V. Julin toime raske distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et ta

1. juulil 2008 kella 10.30 paiku hävitas katki rebimise ja WC-potist veega allalaskmise teel talle inspektor-kontaktisiku poolt tutvumiseks toodud distsiplinaarmenetluse materjalid. Selle teoga näitas ta üles ükskõikset ja negatiivset suhtumist vangla administratsiooni ja kehtivate õigusaktide suhtes. Käskkirjas märgiti, et eraldi kambrisse paigutamisel arvestatakse distsipliinirikkumise iseloomu ning distsiplinaarmenetluse korrektse ja põhjaliku läbiviimise huve. Justiitsministeerium jättis
2. septembri
3. a vaideotsusega V. Julini vaide rahuldamata.
4. V. Julin esitas eelnimetatud käskkirja peale Tartu Halduskohtule hiljem korduvalt täiendatud kaebuse, milles palus tunnistada käskkirja ja selle alusel tema eraldi kambrisse paigutamise õigusvastaseks.
5. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatav käskkiri ja selle alusel Tartu Vangla poolt teostatud toimingud on õiguspärased.
6. V. Julin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Koos apellatsioonkaebusega esitas V. Julin taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu.
7. Tartu Ringkonnakohus jättis V. Julini taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata ja tagastas apellatsioonkaebuse, põhjendades määrust järgmiselt: 1) V. Julini maksejõuetus on tõendatud, kuid ainuüksi maksejõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest; 2) riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmise aluseks on ka kaebuse perspektiivitus (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
8. septembri
9. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-10, p 8). Apellatsioonkaebuses vaidlustab V. Julin halduskohtu otsust põhjusel, et tema arvates ei olnud tema poolt toimepandud distsipliinirikkumine raske, mistõttu ei olnud selle eest eraldi kambrisse paigutamine õiguspärane ning et halduskohus on menetluse läbi viinud rikkumistega; 3) ringkonnakohus V. Julini seisukohtadega ei nõustu. Vaidlust ei ole, et V. Julini eraldatud kambrisse paigutamise aluseks olnud distsipliinirikkumine seisnes selles, et ta hävitas talle tutvumiseks toodud distsiplinaarmenetluse materjalid. V. Julin seda tegu ei eita. Halduskohus on veenvalt põhjendanud, miks V. Julini tegu saab hinnata kui rasket distsipliinirikkumist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla on õigesti määratlenud, et V. Julin pani temale tutvumiseks toodud distsiplinaarmenetluse materjalide hävitamisega toime raske distsipliinirikkumise, takistades sellega vanglaametnike kohustuste täitmist, ning seega oli olemas piisav alus

§ 63lg 4 kohaldamiseks.

Alusetu on V. Julini apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus on põhjendamatult viidanud jõustunud otsusele haldusasjas nr 3-09-

1. Halduskohus ei ole antud otsusele viidates lähtunud sellest, et selles tuvastati V. Julini rikkumise raskus. Halduskohus on õigesti leidnud, et antud otsuses tuvastatud 20-ööpäevase kartserikaristuse õiguspärasus näitab, et V. Julini teo puhul oli tegu pigem raske kui kerge distsipliinirikkumisega; 4) väär on V. Julini apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt näitab karistusseadustikus dokumentide rikkumise eest ette nähtud rahaline karistus seda, et V. Julini distsiplinaarsüütegu ei olnud raske. Kuigi V. Julini distsiplinaarsüütegu ei vasta üks-üheselt karistusseadustiku dokumentide hävitamise süüteokoosseisule, näitab ainuüksi see, et karistusseadustiku eriosas on ette nähtud vastutus dokumentide rikkumise eest, et tegemist on raske rikkumisega. See, et antud rikkumist sanktsioneeritakse karistusseadustikus rahalise karistusega, ei näita, et V. Julini distsiplinaarsüüteo puhul oleks tegemist olnud kerge rikkumisega; 5) halduskohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka V. Julini viited menetluslikele rikkumistele, mis seisnesid selles, et halduskohus väidetavalt takistas menetlust, saates asja vahepeal arhiivi. On kahetsusväärne, et menetlus haldusasjas sisuliselt seisis alates Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a määrusest kuni septembrini 2011, kuid see asjaolu ei saanud mõjutada asja otsustamist ning ilmselgelt ei olnud tegemist kohtu pahatahtlikkusega V. Julini suhtes. Tartu Halduskohus on V. Julinile viivituse põhjustanud asjaolusid selgitanud ning ringkonnakohtu hinnangul ei olnud viivitus haldusasja menetlemisel nii pikk, et oleks rikutud kaebaja õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Samuti ei ole V. Julin näidanud, kuidas asja lahendamisega viivitamine võis mõjutada asja otsustamist ega välja toonud ühtegi negatiivset tagajärge, mida menetluse mõningane viibimine talle põhjustas; 6) eeltoodust tulenevalt on V. Julini apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu ja tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks jääb seetõttu rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu, puudub vajadus V. Julinile riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmiseks ning ringkonnakohus tagastab kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku § 33 lg 3 p 3 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. V. Julin esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse. Määruskaebuses väidetakse, et apellatsioonkaebus on perspektiivikas, sest V. Julin paigutati eraldi kambrisse õigusvastaselt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Halduskohtus vaieldi selle üle, kas on õiguspärane Tartu Vangla direktori käskkiri, millega V. Julin paigutati

§ 63lg 4 alusel distsiplinaarmenetluse ajaks eraldi kambrisse.

Halduskohus jättis V. Julini kaebuse rahuldamata, pidades eraldi kambrisse paigutamist õiguspäraseks. Ringkonnakohus jättis V. Julini taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata ja tagastas apellatsioonkaebuse, kuna nõustus halduskohtuga ja pidas apellatsioonkaebust ilmselgelt perspektiivituks. Seega peab kolleegium lahendama küsimuse, kas apellatsioonkaebus oli ilmselgelt perspektiivitu. 8. Ajal, mil vangla direktor andis vaidlustatud käskkirja, kehtis

§ 63

lg 4 järgmises sõnastuses: "Raske distsipliinirikkumise korral on vangla direktoril või kõrgemal kohalviibival vanglaametnikul õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist." Sätte praegune redaktsioon erineb toonasest vaid selle poolest, et nimetatud meedet kohaldab vanglateenistus. 9.

§ 63

lg 4 ei mõtesta lähemalt lahti, mida kujutab endast eraldi kamber.

§ 8

lg 1 järgi on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg-st 4 tulenevalt ei ole vanglasisest liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, nagu ka kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Kolleegium on seisukohal, et

§ 8

lg 1, kasutades formuleeringut "kohtades ja ajal", võimaldab vangla sisekorraeeskirjaga piirata kinnipeetava liikumisvabadust ajal, mil viimane viibib eraldi kambris. Vangistusseadus, kõneldes eraldi kambrist, seostab eraldi kambrisse paigutamise raske distsipliinirikkumise ja distsiplinaarmenetlusega, jättes avamata eraldi kambrisse paigutamise eesmärgi. Kuna eraldi kambrisse paigutamine ei ole

§ 63

lg-s 1 nimetatud distsiplinaarkaristusena, siis ei tohi sellel meetmel olla karistuslikku iseloomu. Ka ei arvata eraldi kambris viibitud aega kartserikaristuse ajast maha.

§ 69

lg 2 p 4 kõneleb täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrist.

§ 69

lg 1 kohaselt tohib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule; täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Kuna

§ 69

lg 2 p 4 kõneleb täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrist, siis peab

§ 63

lg 4 mõttes eraldi kambrisse paigutamise eesmärk erinema eraldi lukustatud kambrisse paigutamise eesmärgist. Kuna kinnipeetava eraldi kambrisse paigutamine ei oma karistuslikku eesmärki ega täida täiendava julgeolekuabinõu eesmärki, siis peab kinnipeetava eraldi kambrisse paigutamine seonduma distsiplinaarmenetluse läbiviimise huvidega, näiteks vajadusega vältida tunnistajate mõjutamise ohtu, süüteos süüdistatavate kinnipeetavate kokkulepet jmt. Kolleegium on seisukohal, et pelgalt raske distsipliinirikkumine, millega on üles näidatud ükskõikset ja negatiivset suhtumist vangla administratsiooni ja kehtivate õigusaktide suhtes, et saa olla aluseks

§ 63lg 4 kohaldamiseks.

1. Vaidlustatud käskkirjas on V. Julini eraldi kambrisse paigutamist põhjendatud sellega, et V. Julin pani toime raske distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et ta hävitas katki rebimise ja WC-potist veega allalaskmise teel talle inspektor-kontaktisiku poolt tutvumiseks toodud distsiplinaarmenetluse materjalid, näidates selle teoga üles ükskõikset ja negatiivset suhtumist vangla administratsiooni ja kehtivate õigusaktide suhtes. Käskkirjas märgiti, et eraldi kambrisse paigutamisel arvestatakse distsipliinirikkumise iseloomu ning distsiplinaarmenetluse korrektse ja põhjaliku läbiviimise huve.
2. Milles distsiplinaarmenetluse korrektse ja põhjaliku läbiviimise huvid praegusel juhul seisnevad, vaidlustatud käskkirjast ei selgu. Ka pole vastavaid põhjendusi esitatud kohtumenetluses. Seepärast on kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul puudus ringkonnakohtul alus pidada V. Julini apellatsioonkaebust ilmselgelt perspektiivituks, jätta rahuldamata tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja tagastada apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel. V. Julini määruskaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann