Obsah (7)

§ 692§ 691§ 230§ 688§ 163§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 436 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuivõrd ringkonnakohus ei ole viidanud, millise õigusnormi alusel vastutab kostja üksnes 1/3 ulatuses tema keskmisest palgast. See ei tulene ringkonnakohtu viidatud TööK §-st

1. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja M. Astafjevi ütlused osas, milles tunnistaja ütles, et kostja kinnitas talle, et tema sõidu eesmärk oli tüdruksõber koju viia. Seetõttu ei ole ka oluline, et tunnistaja ise kostja tüdruksõpra autos ei näinud. Ringkonnakohus ei ole seega põhjendanud, miks ta jõudis maakohtust erinevale järeldusele. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et kõrvaliste isikute sõidutamine oli keelatud, ning ei ole põhjendanud, miks see ei ole asja lahendamisel oluline asjaolu, kuigi see näitab, et kostja kasutas sõidukit tööajal isiklikel eesmärkidel.
2. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Selles osas on

§ 691

p 5 alusel võimalik teha uus otsus, millega hagi tuleb rahuldamata osas osaliselt rahuldada.

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud oma järeldust jätta kohaldamata TööK § 128 lg 1 p
2. Selle sätte kohaselt pidi töötaja hüvitama kogu tööandjale süüliselt tekitatud kahju, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kahju hüvitamise nõude esitanud tööandja tõendama asjaolu, et kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Hageja pidi seega tõendama, et kostja kasutas autot õnnetuse toimumise ajal isiklikes huvides, mitte enda töö tõttu. Ringkonnakohus leidis, et see asjaolu ei ole tõendatud.

§ 688lg-te 3-5 kohaselt Riigikohus tõendeid ei hinda ega tuvasta asjaolusid.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus on tõendeid, sh tunnistaja M. Astafjevi ütlusi, analüüsinud ning põhjendanud oma seisukohta hageja väite tõendamatuse kohta. Seega on ringkonnakohus menetlusõiguslikke reegleid järgides leidnud, et kohaldub töötaja piiratud vastutus.

1. Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus on valesti määranud kindlaks kostja vastutuse ulatuse. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu sätet, millest tulenevalt vastutaks töötaja tööandjale tekitatud kahju eest 1/3 ulatuses enda keskmisest palgast. TööK § 126 kohaselt oli töötaja vastutus tööandjale süüliselt tekitatud kahju eest piiratud töötaja keskmise kuupalgaga. Pooled ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud ringkonnakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja põhjustas hagejale süüliselt kahju. Samuti ei ole vaidlustatud ringkonnakohtu tuvastatud kostja keskmise palga suurust, milleks oli 1108 eurot 66 senti. Seega on tuvastatud TööK § 126 kohaldamiseks vajalikud asjaolud ning asjas on võimalik teha lõplik otsus. Kuivõrd ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 369 eurot 55 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista 1108,66 - 369,55 = 739 eurot 11 senti.
2. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Põhinõude osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka viivisenõue. Kahju tekitamise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kostja sai hageja auto kahjustamisest teada kahju tekkimise ajal,
3. juunil
4. Hageja nõudis hagis viivist alates
5. juunist
6. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgseks viivisemääraks on ajavahemiku
7. juunist 2008 kuni
8. detsembrini 2008 (197 päeva) eest 11% aastas, ajavahemiku
9. jaanuarist 2009 kuni
10. juunini 2009 (181 päeva) eest 9,5% aastas, ajavahemiku
11. juulist 2009 kuni
12. juunini 2011 (kaks aastat) eest 8% aastas, ajavahemiku
13. juulist 2011 kuni
14. detsembrini 2011 (184 päeva) eest 8,25% aastas ning ajavahemiku
15. jaanuarist 2012 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni
16. aprill 2012 (116 päeva) eest 8% aastas. Seega on kostja Riigikohtu otsuse tegemise seisuga kohustatud tasuma viivist 1108,66 * 197 / 365 * 11% + 1108,66 * 181/365 * 9,5% + 1108,66 * 2 * 8% + 1108,66 * 184 / 365 * 8,25% + 1108,66 * 116 / 366 * 8% = 369 eurot 65 senti. Kuivõrd ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 139 eurot 66 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista 369,65 - 139,66 = 229 eurot 99 senti. Kostjalt tuleb ajavahemiku eest alates
17. aprillist 2012 kuni põhivõla tasumiseni välja mõista tasumata põhivõlalt ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
18. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 163lg 1 järgi jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kuivõrd hagist rahuldati ligikaudu 25%, tuleb jätta poolte menetluskuludest 25% kostja ja 75% hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull