← Eesti

3-1-1-34-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kassatsiooni esitaja Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-34-12

  1. aprill 2012 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Peeter Rukiste süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-1689 Peeter Rukiste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild
  4. märts
  5. a, kirjalik menetlus
  6. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  7. veebruari
  8. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-101689 Peeter Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, samuti temalt väljamõistetud menetluskulude osas.
  9. Saata kriminaalasi Peeter Rukiste süüdistustes KarS § 141 lg 2 p 1 järgi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  10. Kaitsja kassatsioon rahuldada.
  11. Mõista Eesti Vabariigilt Vanalinna Advokaadibüroo kasuks välja kaitsjatasu summas 460 eurot ja 22 senti (nelisada kuuskümmend eurot ja kakskümmend kaks senti), sealhulgas käibemaks 76 eurot ja 70 senti (seitsekümmend kuus eurot ja seitsekümmend senti) vandeadvokaat Leelo Viili poolt Peeter Rukistele kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  12. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Harju Maakohtu
  14. novembri
  15. a otsusega tunnistati P. Rukiste süüdi KarS § 182 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 400 päevamäära, see on 20 000 krooni. Süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi mõistis maakohus P. Rukiste õigeks. KarS § 182 järgi esitatud süüdistuse osas on maakohtu otsus jõustunud. KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitati P. Rukistele süüdistus selles, et tema
  16. veebruari 2009 ööl vastu
  17. veebruari 2009, täpselt tuvastamata kellaajal, kasutades ära S. L.-i seisundit, milles viimane ei olnud mõõduka vaimse alaarengu ning tarbitud alkoholi tõttu võimeline toimunust aru saama, astus S. L.-iga viimase tahte vastaselt anaalsesse suguühendusse. 1.1 P. Rukiste õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi põhjendas maakohus kokkuvõtlikult järgmiselt. Kriminaalasjas pole tõendatud, kas P. Rukiste sai süüdistuses näidatud ajal aru, et S. L. on mõõduka vaimse alaarenguga. Kannatanu videoülekuulamisel antud ütluste alusel koostatud eksperdiarvamus selle kohta, et kannatanul ei esine kõrgendatud fantaseerimiskalduvust, ei ole usaldusväärne. Ei ole välistatud, et eelnevalt alkoholi tarvitanud S. L avaldas ise soovi seksuaalvahekorraks. Puudub veendumus, et P. Rukiste oli teadlik S. L.-i arusaamisvõimetusest KarS § 141 lg 1 tähenduses, mistõttu puudub alus rääkida ka sellest, et süüdistatav astus kannatanuga vahekorda tema abitusseisundit ära kasutades. Kui isegi nõustuda, et abitusseisund eksisteeris objektiivselt, ei ole võimalik tuvastada P. Rukiste tegevuses tahtlust selle ärakasutamise osas, kuna tõendatud ei ole, et P. Rukiste sai aru kannatanu abitusseisundist (joobeseisund, mõõdukas vaimne alaareng) ja otsustas seda seisundit ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga vahekorda astuda. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt objektiivseid tõendeid selle kohta, et P. Rukiste on toime pannud KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  18. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa ja Põhja ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild.
  19. Tallinna Ringkonnakohtu
  20. jaanuari
  21. a otsusega prokuratuuri apellatsioon rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti aga rahuldamata. Maakohtu otsus tühistati P. Rukiste KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmise ja temalt väljamõistetud sundraha suuruse osas. Ringkonnakohtu otsusega tunnistati P. Rukiste süüdi ka KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati selle eest 6 aastase vangistusega.
  22. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat R. Otsa, kes vaidlustas ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise alusel.
  23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. juuni
  25. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
  26. veebruari
  27. a otsus osaliselt P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, samuti kriminaalmenetluse kulude osas ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. juuni
  29. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-11).
  30. Tallinna Ringkonnakohtu
  31. novembril
  32. a otsusega tühistati taas maakohtu otsus P. Rukiste õigeksmõistmises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning uue otsusega tunnistati P. Rukiste nimetatud sätte järgi süüdi ja teda karistati 6 aastase vangistusega. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused seisnevad kokkuvõtlikult järgmises. 6.
  33. Mõistes P. Rukiste talle esitatud süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks, asus maakohus seisukohale, et kriminaalasjas pole tõendatud, kas P. Rukiste sai aru kannatanu mõõdukast alaarengust. Selle järeldusega ei saa nõustuda. Tunnistaja T. L.-i kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et kannatanu viibis P. Rukiste korteris koos süüdistatavaga vähemalt kaks tundi. Selline ajavahemik, mille jooksul tarvitati ka alkoholi ja mängiti kaarte, on piisav, et P. Rukiste täiskasvanud inimesena pidi aru saama S. L.-i vaimsest alaarengust. S. L.-i mõõdukas vaimne alaareng on tuvastatud samas eksperdiarvamusega, millest nähtub, et see seisund takistas tal oluliselt aru saamast iseenda ja ümbritsevate isikute tegevusest ning oma tegude juhtimisel oli ta vähekriitiline, tema areng vastab 10 aastase lapse tasemele. Tuleb rõhutada, et kannatanu niigi piiratud kriitikavõimet vähendas ilmselgelt joodud alkohol, mille tarvitamisele kallutas kannatanut süüdistatav ning mille pakkumises alaealisele on P. Rukiste KarS § 182 järgi ka süüdi tunnistatud. 6.
  34. Et P. Rukiste süüdistuses märgitud ajal S. L.-i vaimsest alaarengust ka tegelikult aru sai, kinnitab ka süüdistatava enda ütlus apellatsioonikohtu istungil, mille kohaselt “…S. L. ei osanud kaarte mängida ning oli kohe selge, kui loll ta on…“. Maakohtu tõdemus selle kohta, et pole teada, kas S. L. üldse P. Rukistega rääkis, on seega ümber lükatud süüdistatava enda ütlustega. Ka maakohus leidis, et kohtuistungil P. Rukiste, vaadates kannatanu ülekuulamise videosalvestust tõdes, et saab aru, et S. L. pole päris normaalne. P. Rukiste teadlikkust S. L.-i vaimsest alaarengust kinnitab ka asjaolu, et süüdistatav oli kursis sellega, et kannatanu õppis mitte tava-, vaid internaatkoolis. Loetletud tõendeid kogumis hinnates tulnuks maakohtul P. Rukiste teadlikkus kannatanu mõõdukast vaimsest alaarengust lugeda tuvastatuks. 6.
  35. Karistusseadustiku § 141 lg 1 teine alternatiiv näeb ette vastutuse vägistamise eest, kui see pandi toime kannatanu abitusseisundi ärakasutamise teel. Sarnaselt vägivalla kasutamisega KarS § 141 lg 1 esimese alternatiivi mõttes peab ka abitusseisundi korral esinema n-ö finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel, mis tähendab, et see seisund peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või võimaldama toimepanijal vägistamise elluviimist. Sund ammendub sellisel juhul teadvalt sellise kannatanuga suguühendusse astumises, kes ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. 6.
  36. Psüühika iseärasuste tõttu ei saanud S. L. aru, et P. Rukiste võib teda seksuaalsetel eesmärkidel ära kasutada. Maakohus on asunud pärast kannatanu videoülekuulamise tõendina hindamist seisukohale, et S. L.-i adekvaatsed vastused uurija ütlustele tekitasid kohtus kahtluse, kas P. Rukiste sai aru või möönis S. L.-i vaimset mõõdukat alaarengut. Maakohtu selline järeldus on vastuolus nii tunnistaja T. L.-i ütlustega kui ka eksperdiarvamusega, mis on maakohtu poolt loetud usaldusväärseiks. Eksperdiarvamusest nähtub vastupidiselt, et S. L.-il ei esine kõrgendatud fantaseerimiskalduvust ja tema poolt ülekuulamisel kirjeldatud fantaasia „naisest, kellega ta P. Rukiste korteris järgmisel hommikul seksis“ ei anna alust tema ütlustes P. Rukiste korteris
  37. veebruaril 2009 toimunu kohta kahelda. Juba S. L.-i ülekuulamise alguses on tema vastustest arusaadav, et tegemist ei ole isikuga, kes vastaks 17 aastase nooruki arengutasemele. Seetõttu tuleb nõustuda prokuröri apellatsiooniga, et S. L.-i psüühilise seisundi eripära on märgatav mitte ainult eriharidusega isikule, vaid ka tavainimesele. 6.
  38. Tuvastatud on, et S. L. ei soovinud P. Rukistega vahekorda, öeldes seda korduvalt ka süüdistatavale, kes käskis ära kannatada. Seega kasutas P. Rukiste suguühendusse astumiseks ära just S.L. alaarengu eripärast tulenevat situatsiooni, kus kannatanu ei olnud võimeline korteris toimuvale adekvaatselt reageerima ega vastupanu osutama. Seetõttu viibis S. L. süüdistuses märgitud ajal ja kohas abitusseisundis. Et P. Rukiste, astudes S. L.-iga viimase tahte vastaselt suguühendusse, oleks kasutanud kannatanuga suguühendusse astumiseks vägivalda, kogutud tõenditest ei järeldu. Samas ei anna S. L.-i fantaasiad vahekorrast naisterahvaga alust eeldada, et kannatanu nõustus olema sugulises vahekorras mehega. Sellise soovi puudumist on kannatanu väljendanud ka oma ülekuulamisel. Samuti ei anna seksuaalfantaasia olemuslikult põhjust järelduseks, et S. L. mõtleb sündmusi välja või ei räägi tegelikult toimunust. Pidades võimalikuks, et S. L. on alaealine ja saades aru, et kannatanu viibib abitusseisundis, pani süüdistatav KarS § 141 lg 2 p-s 1 ettenähtud kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  39. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist KrMS § 362 p-de 1 ja 2 alusel ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 7.
  40. Peamine tõend P. Rukiste süüditunnistamisel, s.o S. L.-i ütlused, on ebausaldusväärne, kuna kannatanu on andnud vastuolulisi ja ebatõeseid ütlusi, millele maakohtu õigeksmõistvas otsuses on ka tähelepanu juhitud. Ka eksperdiarvamus ei vasta faktilistele asjaoludele, välistades kannatanu fantaseerimiskalduvuse, kuigi kannatanu on ülekuulamisel rääkinud muuhulgas olematust vahekorrast naisega. Ringkonnakohus on P. Rukiste süüditunnistamisel arvestanud kannatanu ütlusi vaid osaliselt, kuigi oleks Riigikohtu praktika kohaselt pidanud esmalt lahendama tõendiallika usaldusväärsuse küsimuse ja eitava vastuse korral tema ütlused tervikuna kõrvale jätma. Käesoleval juhul on S. L.-i ütluste usaldusväärsust mõjutavateks asjaoludeks eelkõige tema psüühilise seisundi eripära, arengutase ja teataval määral ka joobeseisund, mida arvestades on võimatu eristada seda osa ütlustest, mis võiks olla usaldusväärne sellest, mis on ebausaldusväärne. Kohtu seisukohad on selles osas vastuolulised. 7.
  41. Samuti pole ringkonnakohus maakohtu otsust tühistades ära näidanud, milliseid vigu maakohus tõendeid hinnates tegi. Sellega on ringkonnakohus eiranud Riigikohtu praktikat, rikkudes otsuse põhistamise nõuet KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 7.
  42. Ühtlasi on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuna kannatanu viibimine abitusseisundis pole leidnud tõendamist. Ringkonnakohus pole ümber lükanud maakohtu tuvastatut, mille kohaselt pole välistatud, et S. L., olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, avaldas ise soovi vahekorda astuda. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu ei olnud kindlasti raskes joobes, kuna vastasel korral ei suudaks meenutada üksikasju, mida ta on vaatamata mõõdukale vaimsele alaarengule avaldanud. Küsitav on seega ka S. L.-i võimetus P. Rukistele füüsilist vastupanu osutada. On üldtuntud, et vaimse alaarenguga isikud ei pruugi olla seksuaalselt vähem aktiivsed kui normaalse psüühikaga isikud, samuti ei kontrolli nad sageli oma käitumist. Kannatanu ütluste põhjal võib väita, et tema seksuaalsus ilmselt ei vasta 10-aastase lapse arengutasemele. S. L.-i ütluste põhjal on tema huvi seksuaalsusega seotud teemade vastu ilmne, mistõttu ei saa üksnes kannatanu ütlustele tuginedes lugeda tõendatuks, et soovi suguühendusse astuda väljendas ainult P. Rukiste ning suguühendus toimus kannatanu tahte vastaselt tema abitusseisundit ära kasutades. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kannatanu oli kõnealuse teo toimepanemise ajal 17-aastane, ta on pikka kasvu ning kompleksekspertiisi aktist ei nähtu, et tema välimus oleks vaatamata asteenilisele kehaehitusele eale mittevastav. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja D. L.-i kohalviibimise mõju teo toimepanemisele, eirates sellega Riigikohtu poolt kriminaalasja uueks arutamiseks antud juhiseid. 7.
  43. Ringkonnakohtu otsuses viidatud tõendid ei võimalda tuvastada ka süüdistatava tahtlust KarS § 141 lg 2 p 1 koosseisuliste tunnuste suhtes. Nimetatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik väita, et P. Rukiste kasutas tahtlikult ära S. L.-i seisundit, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu psüühiline seisund ja arengutase kindlaks tehtud kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise ekspertiisiga. Sellest järeldub, et kannatanu psüühilise puude olemuse ja ulatuse kindlaksmääramine vajas mitteõiguslikke eriteadmisi. Seega ei olnud võimalik teha S. L.-i psüühilise seisundi kohta järeldusi üksnes tema ütluste põhjal ega saa eeldada, et P. Rukiste oli võimeline kannatanu psüühilist seisundit adekvaatselt hindama pealiskaudse suhtlemise pinnalt olukorras, mil kohus pidi sama küsimuse lahendamisel tuginema eksperdiarvamusele. Asjaolust, et P. Rukiste juures viibinud noorukid S. L. ja D. L. õppisid internaatkoolis, mitte tavakoolis, ei saa järeldada, et P. Rukiste teadis S. L.-i vaimsest alaarengust. Ühtlasi ei saa tähelepanuta jätta, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud tunnistaja D. L.-i vaimset alaarengut. 7.
  44. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kannatanu ütlustes sisalduvad vastuolud, piirdudes vaid üldsõnalise konstateeringuga, et puudub alus kahelda S. L.-i ütlustes. Kohtuotsusest ei nähtu, millise vaagimise tulemusena on kohus vastava järelduseni jõudnud ning kuidas on kujunenud kohtu siseveendumus, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad süüdistatava ütlustest. P. Rukiste kaitsja apellatsioonis esitatud väited on jäetud sisuliselt käsitlemata. P. Rukiste poolt kohtuistungil antud selgitused on eluliselt usutavad ning olukorras, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, ei ole neid üksnes kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginedes veenvalt ümber lükatud. Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus kõrvaldamata jäänud kahtlusi on vaatamata süüdistatava väidete elulisele usutavusele in dubio pro reo põhimõtet rikkudes hinnatud kohtu poolt süüdistatava kahjuks.
  45. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild, et ringkonnakohtu otsus P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi on põhjendatud ja seaduslik. Kaitsja poolt kassatsioonis KarS § 141 lg 2 p 1 puudutavas osas esitatud seisukohad on sisuliselt samad, mis on esitatud varasemalt P. Rukiste kokkuleppelise kaitsja Raul Otsa poolt apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse käigus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  46. Kolleegium hindab esmalt kaitsja kassatsiooni väiteid, et P. Rukiste kriminaalasja teistkordsel arutamisel ringkonnakohtus ei ole järgitud suuniseid, mis anti käesolevas asjas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  47. juunil
  48. a otsusega nr 3-1-1-48-11, millega tühistati osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu
  49. veebruari 2011 kohtuotsus. Kõnealuses lahendis leidis kolleegium, et ringkonnakohus peab P. Rukiste kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidama järgmist. 9.
  50. Otsuse p-des 8-11 märgiti, et asja uuesti arutav kohus peab jälgitavalt ja vastuoludeta põhistama, milles seisneb süüdistatavale KarS § 141 lg 2 p 1 järgi omistatava kuriteo puhul kannatanu abitusseisund ja tuvastama süüdistatava tahtluse kasutada ära kannatanu sellist seisundit seksuaalvahekorra saavutamiseks. 9.
  51. Sama kohtuotsuse p-des 12 ja 14 leiti, et kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus maakohtu otsust tühistades ja süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidist otsust tehes sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima ning seejuures ära näitama need vead, mille tõttu maakohtu otsus tühistatakse. 9.
  52. Tulenevalt kohtuotsuse p-des 13, 15 - 17 märgitust tuleb ringkonnakohtul olukorras, kus tõenditeks kannatanu abitusseisundi, süüdistatava sellest arusaamise ja abitusseisundi ärakasutamise kohta on üksnes kannatanu ütlused süüdistatava ütluste vastu (n-ö sõna-sõna vastu olukord), kannatanu ütluste usaldusväärsust süüdimõistva otsuse tegemisel iseäranis veenvalt põhjendada. Samuti tuleb ringkonnakohtul KarS § 141 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo tuvastamisel hinnata tunnistaja D. L.-i sündmuspaigal viibimise mõju.
  53. Kolleegium on seisukohal, et P. Rukiste kriminaalasja teistkordse arutamise tulemina tehtud ringkonnakohtu otsus järgib ülalnimetatud ettekirjutusi vaid osaliselt. Nii on ringkonnakohus ära näidanud need maakohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel, mis apellatsioonikohtu arvates tingivad P. Rukiste suhtes KarS § 141 lg 2 p 1 järgi tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise. Seevastu käesoleva otsuse p-des 9.1 - 9.3 refereeritud juhised kriminaalasja uueks arutamiseks on ringkonnakohtu poolt jäetud täitmata. 11.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-48-11 p-des 13 ja 15-17 osutati ringkonnakohtu poolsele otsuse põhistamiskohustuse ebapiisavale täitmisele olukorras, kus kuriteokoosseisule vastavate faktiliste asjaolude osas on tõenditeks üksnes kannatanu ja süüdistatava vastavad ütlused, mis ei ole omavahel riimuvad, ning asjas pole kogutud ka muid tõendeid, mille pinnalt taolist vastuolu kõrvaldada. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu järeldused on kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamise osas vastuolulised. Ühelt poolt sedastab ringkonnakohus, et kannatanu ütlustes ei ole alust kahelda, kuna ta ei fantaseeri ega ilusta toimunut, vaid kirjeldab adekvaatselt aset leidnud sündmusi. Teisalt leiab ringkonnakohus, et P. Rukiste kasutas kannatanuga seksuaalvahekorda astumiseks ära tema abitusseisundit, mille tingis kannatanu vaimne alaareng, joodud alkohol ning sellest tulenev arusaamisvõimetus ja ebaadekvaatne käitumine. Kolleegium osutab, et selliselt on ringkonnakohus oma lahendi rajanud tõdemustele, mis on teineteist välistavad. Kui asuda seisukohale, et kannatanu tajus temaga ööl vastu
  54. veebruarit
  55. a toimunud sündmusi adekvaatselt ja suudab neid sellisena ka meenutada, siis ei ole võimalik, et kannatanu oli samal ajal ühtlasi abitusseisundis, mille süüdistuse kohaselt tingis tema mõõdukas vaimne alaareng ja tarbitud alkohol, mistõttu ta polnud võimeline toimunust aru saama. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mil viisil võib kannatanu, kelle võime ümbritsevat mõista oli süüdistuse kohaselt oluliselt piiratud, siiski anda toimunut õigesti kajastavaid ütlusi. 11.2 Apellatsioonikohtu vaidlustatud lahend on kannatanu ütluste käsitlemise osas vastuoluline veel teisestki aspektist. Tuginedes eksperdi ja pedagoogist tunnistaja ütlustele, leidis ringkonnakohus nimelt, et kannatanul ei esine fantaseerimiskalduvust. Samas möönab ringkonnakohus oma otsust põhistades edasiselt, et S. L. on kriminaalmenetluses muu hulgas andnud ütlusi ka selle kohta, kuidas ta kujutas ette vahekorda naisega. Sellele vaatamata leiab ringkonnakohus siiski, et kannatanu ütluste tõelevastavuses pole alust kahelda. Sellised kohtu väited on vastuolulised ja hinnangute erinevused otsuses on jätkuvalt põhistamata. Kolleegium rõhutab, et kooskõlas välja kujunenud kohtupraktikaga tuleb kohtutel isikulisest allikast pärinevate tõendite puhul kujundada seisukoht tõendiallika kui terviku usaldusväärsuse kohta, mitte aga lahendada küsimust sellest, milliseid sama kannatanu või tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  56. aprilli
  57. a otsus asjas nr 3-1-1-3-07, p 6,
  58. novembri
  59. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3,
  60. novembri
  61. a otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 7 ja
  62. märtsi
  63. a otsus asjas 3-1-113-12, p 13). 12.1 Kolleegium nõustub samuti kassatsiooni väitega, et ringkonnakohus ei ole P. Rukistet süüdi tunnistades millegagi kummutanud kaitse väiteid, et kannatanu ei olnud seksuaalvahekorra ajal abitusseisundis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-48-11 p-des 8-11 leiti, et asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul ära näidata, millest tulenes kannatanu abitusseisund ja tuvastada süüdistatava tahtlus seda ära kasutada. Ringkonnakohtu otsuses on asutud seisukohale, et kannatanu S. L abitusseisund oli peaasjalikult tingitud tema mõõdukast vaimsest alaarengust. Kolleegium märgib, et ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 teise alternatiivi mõttes. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatu kohaselt on kannatanu S.L. korduvalt väljendanud huvi suguelu vastu ja kirjeldanud oma ütlustes erinevaid seksuaalfantaasiaid. Sellele asjaolule on oma otsuses osundanud ka ringkonnakohus, leides aga siiski, et eeltoodu põhjalt ei saa järeldada kannatanu huvi vahekorra vastu mehega. 12.2 Vastuolulisteks tuleb lugeda ka ringkonnakohtu järeldused seoses sellega, kas ja mil viisil P. Rukiste kannatanu abitusseisundit ära kasutas. Ringkonnakohus tugineb seejuures eksperdi ja pedagoogide ütlustele kannatanu vaimse arengutaseme kohta, jättes aga samas sisuliselt arvestamata süüdistatava enda vaimse arengutaseme ja võime saada aru S. L.-i alaarengust. Maakohtu otsuses on kannatanu ülekuulamise videosalvestise vaatamise põhjal asutud seisukohale, et kannatanu käitumise põhjal pole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kas S. L.-i vaimne mahajäämus sai olla arusaadav süüdistatavale kui tavainimesele (otsuse lk 5). Maakohus on seega põhjendatult leidnud, et käesoleva kriminaalasja lahendamise aspektist pole oluline mitte kannatanu vaimse alaarengu tajutavus eksperdile, vaid konkreetsele süüdistatavale. Kolleegium juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Taoline järeldus tuleneb otseselt KarS § 17 lg-s 1 sätestatud koosseisueksimuse regulatsioonist, mille kohaselt puudub toimepanijal tahtlus, kui ta tegu toime pannes ei tea mõnda süüteokoosseisule vastavat asjaolu. Enne või pärast koosseisupärase teo toimepanemist esinenud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus ekslikult P. Rukistele omistatava kuriteo subjektiivse külje tuvastamisel tuginenud tema poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud ütlustele, kuivõrd tahtluse tuvastamiseks pole oluline, kuidas süüdistatav tajus kannatanu käitumist retrospektiivselt (s.o tagantjärele kohtulikuks arutamiseks kogutud teabe põhjal), vaid talle omistatava teo toimepanemise ajal. Ringkonnakohtul tulnuks seega selgitada, kas ja millistele tõenditele tuginevalt on tuvastatud süüdistatava arusaamine kannatanu abitusseisundit põhistavatest asjaoludest teo ajal. 12.3 Kolleegium juhib ühtlasi tähelepanu ka asjaolule, et P. Rukistele esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse teda selles, et ta, kasutades ära seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline toimunust aru saama, astus temaga anaalsesse suguühendusse. Seega on süüdistus käesolevas kriminaalasjas abitusseisundit sisustanud üksnes toimunust aru saamise võime puudumise kaudu. P. Rukistele ei ole ette heidetud kannatanu suhtes vägivalla kasutamist ega tema sellise seisundi ära kasutamist, milles kannatanu polnud võimeline vastupanu osutama. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, lugedes tõendatuks, et süüdistatav kasutas ära kannatanu viibimist abitusseisundis, milles viimane polnud võimeline vastupanu osutama, väljunud P. Rukistele esitatud süüdistuse piiridest. Viimane on aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 12.4 Esitatud kassatsiooni piiridest KrMS § 3602 lg 3 alusel väljudes märgib kolleegium samuti, et seoses süüdistatavale etteheidetava kuriteo subjektiivse külje tuvastamisega ilmneb ringkonnakohtu otsuses lisaks eelkirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele KrMS § 339 lg 2 tähenduses ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine KrMS § 362 p 1 mõttes. Nimelt on ringkonnakohus, pidades silmas, et kannatanu viibis P. Rukiste korteris koos temaga vähemalt kaks tundi, leidnud, et tegemist on piisavalt pika ajavahemikuga, mille vältel süüdistatav täiskasvanud inimesena pidi aru saama S. L.-i vaimsest alaarengust (ringkonnakohtu otsuse p 13). Kolleegium osutab, et taolise formuleeringuga - pidi tulenevalt hoolsuskohustusest aru saama - on ringkonnakohus sisuliselt iseloomustanud ettevaatamatust hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3: "oleks..pidanud ette nägema"). Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 on § 141 lg-s 1 sätestatud vägistamine aga tahtlik kuritegu, mille koosseis on täidetud vaid juhul, kui toimepanija tegutses kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega. Olukorras, kus süüdistatav ei saanud tegu toime pannes aru kannatanu viibimisest abitusseisundis, kuid oleks sellest tähelepaneliku või kohusetundliku käitumise korral pidanud aru saama, on vägistamise koosseis selles nõutava tahtluse puudumise tõttu välistatud.
  64. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja kassatsiooni, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
  65. novembri 2011 kohtuotsuse P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, samuti temalt väljamõistetud menetluskulude osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  66. Süüdistatava P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on esitanud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 1 kohase taotluse kassatsioonimenetluses Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks summas 460 eurot ja 22 senti, sealhulgas käibemaks 76 eurot ja 70 senti. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  67. veebruari
  68. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;
  69. mai
  70. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14;
  71. aprilli
  72. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61,
  73. septembri
  74. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22 ja
  75. detsembri
  76. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-92-11, p 17). Arvestades kriminaalasja asjaolusid, leiab kolleegium, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja mõistlik ning tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
  77. detsembri
  78. a otsuse punktide 2, 4 ja 16 alusel rahuldada. Määratud kaitsja tasu tuleb hüvitada Eesti Advokatuurile eraldatud riigieelarve summadest ja kuna kriminaalkolleegium teeb kassatsiooni rahuldades KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb see menetluskulu jätta tulenevalt KrMS § 186 lg-st 1 riigi kanda. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.