Obsah (6)

§ 147§ 160§ 69§ 67§ 146§ 154

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude aegumistähtaeg algas tulenevalt

§ 147lg-st 2 alates 13.

septembrist 2006, mis on kohustuse täitmise tähtajale järgnev päev. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse Harju Maakohtule 11. juulil 2008, s.o tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud.

§ 160

lg 1 kohaselt aegumine peatub, kui õigustatud isiku esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud ka nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine hagi tagamiseks enne hagi esitamist.

§ 160tuleb analoogia alusel kohaldada ka maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 486 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik esitab õigel ajal makseettepanekule vastuväite, jätkab makseettepaneku koostanud kohus asja menetlust hagimenetluses. Seega on tegemist jätkuva menetlusega. Juhul kui asuda seisukohale, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine aegumist ei peata, kaotaks maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamine mõtte. Kostja on samuti vastuväitena esile toonud, et temale ei ole panga ülesütlemise avaldust teatavaks tehtud, mistõttu ei ole sõlmitud lepingut üles öeldud ja see kehtib. Kostja seisukoht on põhjendamatu ja vaidlusalune leping on kehtivalt üles öeldud. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb

§ 69

lg 1 kohaselt tahteavalduse tegijal väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse üldised nõuded tahteavaldustele (

§ 67

). Laenulepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada kehtiv võlasuhe. Asja materjalidest nähtub, et hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud

1. augusti
2. a avaldusega, mis on erinevalt nõude loovutamise teatisest edastatud kostjale õigele lepingujärgsele aadressile Tammsaare tee 82-20, Tallinn (tl 7). Seega on kostja vastuväited, nagu temani ei oleks teade jõudnud, paljasõnalised ning tõendamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik sama seaduse § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja vormistanud lepingu erakorralise ülesütlemise teate
3. augustil 2006 ja edastanud selle kostja lepingujärgsele elukoha aadressile, mistõttu lepingu ülesütlemine on kehtiv. Kostja ei täitnud lepingulist kohustust tagastada kasutatud limiit iga kuu lepingus ettenähtud tähtajaks ning kostja toime pandud lepingu korduvatest rikkumistest lähtudes ja järelmaksulimiidi lepingu üldtingimuste punktist 8.1.2 juhindudes lõpetas pank limiidilepingu ennetähtaegselt. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud limiidikonto väljavõtte (tl 47-56), millega on tõendatud hageja nõuete moodustumine ja nende summa. Kostja muud vastuväited on tõendamata ja paljasõnalised.
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata. Kostja väitis apellatsioonkaebuses mh seda, et maakohus ei ole tuvastanud, et lepingu ülesütlemise avaldus oleks kostjale isiklikult teatavaks tehtud. Maakohus on tuvastanud vaid selle, et pank on avalduse koostanud. Koostamine ei tõenda kättetoimetamist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus
6. novembri
7. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle kostjale. Määruse põhjenduste järgi menetleb kohus TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kuna vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mis ei ületa 2000 eurot, siis on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusaluses asjas maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt valesti tõendeid hinnanud, seega ei kerki küsimust selliste rikkumiste mõjust lahendile. Asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslikku alust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi apellatsioonkaebuse sisuliseks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebuse järgi ei tuvastanud maakohus ülesütlemisteate kättetoimetamist kostjale. Ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole seega täidetud. Nõue on aegunud. Panga kohtule esitatud andmete kohaselt sai pank lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmisest teada hiljemalt
9. augustil 2006.

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 2 kohaselt muutub kohustuse täitmisele suunatud nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hagi esitati kohtule

1. oktoobril 2010, seega pärast kolme aasta möödumist kohustuse täitmata jätmisest teadasaamisest.
2. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ning hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
4. Kolleegium märgib esmalt, et praegusel juhul on tsiviilasja hind alla 2000 euro ning seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus (kohtuametnik) on vahetult enne kohtulahendi tegemist teinud määruse, mille kohaselt lahendatakse asi kirjalikus menetluses. Sama seisukohta on kolleegium korduvalt väljendanud ka varem (vt nt Riigikohtu
5. aprilli
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11;
7. novembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13). Kolleegium märgib, et määruse tegemise vajadus jääb ebaselgeks, ja selle tegemine on pooli eksitav, kuna enne määruse tegemist oli asja eelmenetlus juba sisuliselt lõppenud. Pärast määruse tegemist esitati kohtule vaid üks menetlusdokument.
9. Ringkonnakohus võib, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast mh siis, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit. Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
10. Järgnevalt kontrollib kolleegium määruskaebuse väidete põhjal, kas ringkonnakohus keeldus põhjendatult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
11. Kolleegium peab õigeks määruskaebuse väidet, et maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks kätte saanud lepingu ülesütlemise avalduse. Õiguslik küsimus seisneb

§ 69

lg 3 kohaldamises ja tõendamiskoormuse jaotamises.

§ 69

lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega.

§ 69

lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

§ 69

lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal ei ole tegevuskohta, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kolleegiumi hinnangul kannab tahteavalduse selle saaja tegevuskohta või elu- või asukohta jõudmise riski ja tõendamiskoormust tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi. Samasugusele seisukohale on Riigikohus e-kirja korral jõudnud

1. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07 tehtud otsuse p-s
2. Nimetatud otsuses on Riigikohus leidnud ka järgmist: "E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani."
3. Praegusel juhul on maakohus tuginenud ülesütlemisavalduse kättesaamise tuvastamisel üksnes toimiku lehel 7 olevale ülesütlemisteatisele. Maakohus leidis, et paljasõnalised ja tõendamata on kostja väiteid, et teade ei ole temani jõudnud. Kolleegium on seisukohal, et toimiku lehel 7 asuvast väljatrükitud ülesütlemisavaldusest, millel on küll märgitud kostja õige aadress, ei saa järeldada seda, et see ülesütlemisavaldus on ka toimetatud kostjani TsMS § 69 lg 3 tähenduses. Maakohus on jaotanud tõendamiskoormuse valesti, kostja ei pea tõendama negatiivset asjaolu, et ta ei ole tahteavaldust kätte saanud. Kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise saatmise viisi, mis võimaldab tal avalduse kohalejõudmist tõendada. Selleks on nt võimalik kasutada tahteavalduse saatmist tähitud kirjaga (vt selle kohta nt Riigikohtu
4. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-21-151-11 tehtud otsuse p 14) või panna avaldus saaja postkasti tunnistajate juuresolekul või taotleda tahteavalduse kättetoimetamist kohtutäiturilt kohtutäituri seaduse § 8 alusel.
5. Kuigi maakohus on valesti sisustanud

§ 69lg 3 järgse tõendamiskoormuse, ei pruukinud see viia ebaõige kohtuotsuseni.

Nimelt on asja materjalide hulgas oleva järelmaksulimiidi lepingu (tlk-d 5 ja 6) tingimustes ka järgmine punkt: "Järelmaksulimiidi summa kuulub tagastamisele täies osas 09.06.200 a-ks." See punkt võib tähendada kokkulepet lepingujärgsete võlgnevuste sissenõutavaks muutumise viimase aja kohta (vt selle kohta lähemalt käesoleva määruse p 17). Lepingu ülesütlemise avaldus tehti väidetavalt

1. augustil 2006 (tl 7), s.o kolm kuud pärast võimaliku sissenõutavuse aja saabumist. Sellisel juhul ei pruukinud lepingu ülesütlemise avalduse tegemine ja selle kostjale saatmise tõendamata jätmine mõjutada hageja õigust nõuda sisse lepingujärgsed võlgnevused, st võla sissenõudmiseks ei olnud lepingu ülesütlemine vajalik.
2. Kostja on kohtumenetluse kestel esitanud aegumise vastuväite ning tugineb ka määruskaebuses sellele. Hageja on kohtumenetluses väitnud (tl 39), et haginõude aegumise peatas
3. juulil 2008 esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus, mis jäeti
4. novembri
5. a määrusega rahuldamata, kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada. Maakohus on nõustunud hageja seisukohaga ning kohaldanud analoogia alusel

§ 160

lg 1 tagajärge (hagi esitamisega aegumine peatub) ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtul ei olnud vajadust analoogiat kohaldada, sest

§ 160

lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Kohtulahendi õigsuse aspektist võib aga oluline olla see, et maakohus (ja ka ringkonnakohus) on jätnud tähelepanuta TsMS § 483 lg-s 6 sätestatu. TsMS § 483 lg 6 kohaselt, kui kiirmenetluses taotletud makseettepaneku kättetoimetamisega võlgnikule oleks järgitud tähtaega või katkestatud või peatatud aegumine, loetaks avalduse rahuldamata jätmisel tähtaeg järgituks või aegumine katkenuks või peatunuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest alates, kui asja lahendamist jätkatakse hagimenetluses või kui avaldaja esitab samas nõudes hagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates ja hagi toimetatakse kostjale kätte. Kuna maksekäsu kiirmenetluse sätted ei näe maksekäsu avalduse rahuldamata jätmise korral ette võimalust jätkata asja lahendamist (automaatselt) hagimenetluses (TsMS § 483 lg 6 lõpuosa esimene alternatiiv), siis tuleb kohaldada TsMS § 483 lg 6 lõpuosa teist alternatiivi, mis näeb aegumise peatumise toime ette üksnes juhul, mil sama nõudega hagi esitatakse 30 päeva jooksul. Praegusel juhul on maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetud rahuldamata 10. novembri 2009. a määrusega (tl 60), kuid hagi on esitatud alles 5. oktoobril 2010 (tl 1). Hageja ei ole väitnud, et ta sai 10. novembri 2009. a määruse kätte 30 või vähem päeva enne hagi esitamist 5. oktoobril 2010. 17. Käesoleva määruse p-s 16 esitatud põhjustel võib olla TsMS § 483 lg 6 kohaldamata jätmise tagajärg selles, et haginõue on aegunud. Siiski tuleb nõude aegumise kontrollimisel tuvastada haginõude sissenõutavaks muutumise aeg

-i asjakohaste sätete alusel.

§ 147

lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegusel juhul on tegemist tehingust tuleneva nõudega.

§ 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Maakohus on lugenud nõude aegumistähtaja alguseks

1. septembri 2006, tuginedes eelduslikult tll 7 asuvale ülesütlemisteatele, milles paluti võlgnevus tasuda hiljemalt
2. septembriks
3. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta järelmaksulimiidi lepingu (olemuslikult lähedane laenulepingule) kokkulepped selle kohta, et kostja pidi järelmaksulimiidi summa tagastama
4. juuniks 2006 ja et iga kuu pidi kostja tasuma hagejale 510 krooni. Viimati mainitud kokkulepe viitab korduvatele kohustustele, mille aegumisele tuleb kohaldada

§ 154

. Seega tuleb nõude sissenõutavaks muutumise aja selgitamisel arvestada mh sellega, et eelduslikult aegusid nii kuumaksete võlgnevused korduvate kohustustena kui ka 9. juuniks 2006, s.o lepingus märgitud järelmaksulimiidi täies ulatuses tagastamise ajaks kogunenud võlajääk (mis moodustus korduvatest kohustustest)

§ 154alusel.

Samuti tekitab sissenõutavaks muutumise osas õiguslikku ebaselgust lepingu ülesütlemise avaldus, milles teatatakse kostjale, et võlgnevuse tasumiseks on aega hiljemalt

1. septembrini
2. Selle teate iseloomu on vaja täiendavalt hinnata. Tegemist võib olla täiendava tähtaja andmisega, mis eelduslikult ei muuda lepingus alguses sissenõutavaks muutumise kohta kokkulepitut.
3. Eelneva põhjal ei olnud ringkonnakohtul alust TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda kostja apellatsioonkaebust menetlemast, kuna selle põhjendamatus ei ole ilmselge, mh ei ole ilmselge, et maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata menetlusse võtmise otsustamiseks. Kolleegium ei saa ise otsustada kaebuse menetlusse võtmist, kuna vaja on kontrollida ka üldisi menetlusse võtmise eeldusi (eelkõige TsMS § 637 lg 1), mis ei ole praeguses menetluses kontrolliobjektiks.
4. Kolleegium jätab menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
5. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Ants Kull