Obsah (12)

§ 66§ 7§ 185§ 288§ 155§ 339§ 41§ 156§ 158§ 295§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 66lg 21 p 2 alusel.

4.

1. Tunnistaja A. K. ütlustest on usaldusväärsemad need, mida ta andis kriminaalasja kohtueelses menetluses ja nendele saab tugineda ka kohtuotsuse tegemisel. 4.
2. Süüdistatav L. Palta möönis maakohtu istungil, et ta võis
3. oktoobril 2010 toimunud sõnavahetuse käigus H. S.-ile öelda, et kui sa minema ei lähe, siis löön sulle puuhaluga pähe. Kuna puuhaluga löömisel võib tekkida mistahes vigastus ja praegusel juhul oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist, pidanuks maakohus kaaluma, kas L. Palta tegevus vastab KarS § 120 koosseisule.
4. H. S.-i esindaja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja L. Palta süüditunnistamist KarS § 121 järgi. Apellandi seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 5.
5. H. S.-i ütlustes puuduvad sisulised vastuolud. Kannatanu ütles maakohtus, et ta ei kukkunud löögi tagajärjel maha, kuid möönis, et "teadvusekadu võis olla". Nimetatud vastuolu põhjus on selles, et kannatanul puuduvad meditsiinilised teadmised ja ta ei saanud täpselt aru, mida teadvusekao all mõeldi. Kuna H. S. kinnitas, et tal läks löögi tagajärjel "silme eest mustaks", ei osanud ta hinnata, kas seda võib pidada teadvusekaoks. 5.
6. H. S.-i löömist tõendab usaldusväärselt ka perearsti tõend, mille kohaselt diagnoositi kannatanul koljupõrutus. Perearsti tõendis kirjeldatu - valulik turses ala vasakul pool otsmiku piirkonnas - on löömisele iseloomulik vigastus. Samuti kinnitab kannatanu sõnu perearsti tõendi väljastamise ja süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemise ajaline lähedus. Arvestades, et L. Palta võttis maakohtus omaks, et ta võis H. S.-i puuhaluga löömisega ähvardada, on väheusutav, et kannatanu sai löömisele iseloomuliku vigastuse muul viisil. 5.
7. Tervisekahjustuse tekitamine H. S.-ile on tõendatud. Apellatsioonile on lisatud ravilugu, millest nähtuvalt kaebas kannatanu perearstile tasakaaluhäirete ja peavalu üle esmakordsel visiidil seoses löömisega. Löögi tagajärgede tõsidust ja tervisekahjustuse olemasolu näitab ka perearsti otsus suunata H. S. neuroloogi juurde. Kuna puuhaluga löömine tekitas H. S.-ile valu, tuleb L. Palta KarS § 121 järgi süüdi tunnistada ka juhul, kui tervisekahjustuse tekitamine pole kohtu hinnangul tõendatud.
8. Tartu Ringkonnakohus jättis
9. detsembri
10. a otsusega Tartu Maakohtu
11. oktoobri
12. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu motiivid olid kokkuvõtlikult järgmised. 6.
13. Lähtudes kehtivast kohtupraktikast, on välistatud võimalus tugineda kohtuotsuse tegemisel tunnistaja A. K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis erinevad kohtus antud ütlustest. 6.
14. Tervisekahjustuse tekitamine kannatanule pole tõendatud, sest perearsti tõendist ei piisa koljupõrutuse olemasolu kindlaks tegemiseks. Seadusandja on tervisekahjustuse tuvastamiseks näinud ette erikorra. Nimelt on Vabariigi Valitsuse
15. augusti
16. a määrusega nr 266 kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord, mille § 3 kohaselt teeb kohtuarst või eksperdiks määratud muu isik uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel tervisekahjustuse tuvastamiseks kohtuarstliku ekspertiisi. Kuna praeguses kriminaalasjas pole nimetatud korda järgitud, ei ole tervisekahjustuse tekitamine tõendatud. 6.
17. Juhul, kui käsitada perearsti eksperdina, kes oli pädev tervisekahjustuse olemasolu tuvastama, ei vasta perearsti tõend eksperdiarvamusele esitatavatele nõuetele. Nii jääb arusaamatuks, milliste meditsiiniliste leidude alusel on perearst kindlaks teinud, et koos muhuga, mille läbimõõt oli ca 1 cm, kaasnes koljupõrutus, mida koljupõrutus meditsiiniliselt tähendab ja milles avaldub selle tervist kahjustav iseloom. Liiati nähtub perearsti otsusest saata H. S. "diagnoosi ja edasise ravi suhtes" neuroloogi juurde, et alles neuroloog on isikuks, kes peaks tuvastama tervisekahjustuse ja määrama sellele vastava ravi. 6.
18. Tervisekahjustuse tekitamine poleks praeguses kriminaalasjas nõuetekohaselt tõendatud ka juhul, kui asuda seisukohale, et tervisekahjustuse olemasolu tuvastamine ei eelda alati ekspertiisi teostamist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole oma üldteadmiste pinnalt teadlik, mida tähendab meditsiinilises mõistes koljupõrutus, millised asjaolud peavad selle olemasolu jaatamiseks esinema, kas tegemist on lühi- või pikaajalise tervisekahjustusega ning millised on sellise tervisekahjustuse meditsiinilised tagajärjed. Ringkonnakohtu istungil ei suutnud ka prokurör selgitada, mida ta mõistab oma üldteadmisele tuginevalt koljupõrutuse all ning milline on erinevus tavalise põrutuse ja koljupõrutuse vahel. 6.
19. Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt pole võimalik tuvastada H. S.-i löömist L. Palta poolt. Esmalt ei saa tunnistaja V. S.-i ütlusi

§ 66

lg 21 p 2 alusel tõendina kasutada, sest tunnistaja ütlustest ei selgu, millal kannatanu talle puuhaluga löömisest rääkis. Arvestades, et H. S. mäletas maakohtu istungil

1. oktoobril 2010 toimunud sündmusi, ei saa tõendina kasutada ka perearsti tõendit osas, milles see kajastab kannatanu ütlusi. Eeltoodud põhjustel on õige maakohtu seisukoht, et arutatava kuriteosündmuse tõendamine taandub n-ö sõna-sõna vastu olukorrale. 6.
2. Maakohus on L. Palta

§ 7lg-le 3 tuginedes põhjendatult õigeks mõistnud, sest kohtul polnud võimalik H.

S.-i ütlustest tulenevat teavet usaldada. Nimelt andis kannatanu maakohtus väidetavalt aset leidnud kehalise väärkohtlemise tehiolude kohta vastuolulisi ütlusi. Esmalt kirjeldas H. S., kuidas süüdistatav võttis riidast puu ja lõi teda sellega. Samas vastates kaitsja küsimusele väitis ta, et kannatanu tõstis halu üles ja laskis selle talle pähe kukkuda. Olukorras, kus süüstava tõendina on hinnatavad üksnes kannatanu ütlused, on sel asjaolul põhimõtteline tähendus, mis vähendab oluliselt kannatanu ütluste usaldusväärsust. Samuti on täheldatav, et kannatanu püüab väidetavalt tekkinud tagajärgi võimendada, kinnitades kohtus antud ütlustes, et tal võis lühiajaliselt tekkida teadvusekadu, samas kui perearsti tõendi kohaselt on ta sellise tagajärje saabumist algul eitanud. Viimaks on vastuoluline ka kannatanu kirjeldus sündmuste kulgemise osas - esmalt kirjeldab H. S., kuidas süüdistatav tuli puuriida juurde ja küsis: "Mis räuskad siin?", misjärel toimus löök puuhaluga, kuid on edasiselt prokuröri küsimustele vastates hakanud rääkima veel ka ähvardamisest. 6.

1. Kannatanu väitis ringkonnakohtu istungil, et maakohtu istungiprotokoll on puudulik ja sisaldab mitmeid ebatäpsusi. Samas pole kohtumenetluse pooled maakohtu istungiprotokolli tegelikkusele vastavust seaduses sätestatud korras vaidlustanud ega esitanud taotlusi kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kuna pooled ei taotlenud apellatsioonimenetluses ka uut võimalust kannatanu ristküsitlemiseks, saab ringkonnakohus tugineda otsuse tegemisel üksnes maakohtu istungiprotokollile. 6.
2. L. Palta süüditunnistamiseks KarS § 120 järgi puudub alus. KarS § 120 järgi on karistatav tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine. Arvestades, et tavapäraselt on puuhaluga pähe löömise tagajärjeks üksnes valu, mitte tervisekahjustus, ei täitnud L. Palta, lubades H. S.-i puuga pähe lüüa, KarS § 120 objektiivset koosseisu. Kuna ristküsitluse käigus on jäänud välja selgitamata, kas kannatanu kartis ähvarduse täideviimist või mitte, pole ähvarduse toimepanemine ka tõendatud. Pidades silmas asjaolu, et L. Palta lubas H. S.-i puuhaluga lüüa omavahelise tüli käigus, puudub viimaks alus asuda ka seisukohale, et süüdistatava eesmärgiks oli kannatanus hirmu tekitamine. Järelikult puudub vajadus hakata analüüsima ähvardamise katse esinemist süüdistatava käitumises. 6.
3. H. S.-i huvides esitas apellatsiooni talle riigi õigusabi korras määratud esindaja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kogusummas 194,75 eurot. Ringkonnakohus peab esindaja taotlust põhjendatuks. Kuna ringkonnakohus jätab H. S.-i huvides esitatud apellatsiooni rahuldamata, tuleb see menetluskulu

§ 185lg 2 esimese lause alusel jätta kannatanu kanda.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Küllike Taits. H. S.-i esindaja U. Kukk esitas määruskaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse riigi õigusabi tasu kannatanu kanda jätmise osas.
4. Kassatsioonis taotleb prokurör kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 8.
5. Ringkonnakohtu seisukoht, et tervisekahjustuse olemasolu on võimalik tuvastada üksnes eksperdiarvamusega, on ekslik. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta asjaolusid, mille tõendamine on aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Teisisõnu on ekspertiisi läbi viimine vajalik olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Praeguses kriminaalasjas leidis ringkonnakohus, et koljupõrutusest arusaamine jääb väljapoole üldteadmiste piire. Prokurör leiab, et põrutus on põrutus ja perearst on objektiivse leiu - palpatsioonil valuliku turses ala - alusel diagnoosinud kannatanul koljupõrutuse ja perearsti tõend on tervisekahjustuse olemasolu tuvastamiseks lubatav tõend. Isegi juhul, kui perearsti tõendiga ei saa tõendada kannatanul tervisekahjustuse olemasolu, tõendab see tõend, mille kohaselt esines kannatanul valulik turses ala, siiski valu tekitamist kannatanule. 8.
6. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu poolt kannatanu ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisega põhjusel, et nendes esinevad põhimõttelised vastuolud. Esmalt on ringkonnakohtu otsuses ebaõigesti märgitud nagu oleks H. S. öelnud, et kannatanu ise tõstis puuhalu. Tegelikult ei ole kannatanu seda öelnud, vaid on korduvalt kinnitanud, et süüdistatav tõstis halu ja lõi sellega kannatanule vastu pead. Samuti ei ole H. S. püüdnud näidata talle tekitatud vigastust tegelikust suuremana. Kannatanu selgitas, et löögi tagajärjel „läks tal silme ees mustaks" ja pea hakkas valutama, kuid ta jäi püsti ja maha ei kukkunud. 8.
7. Praeguses kriminaalasjas on täidetud kõik Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. septembri
9. a otsuses nr 3-1-1-67-10 märgitud kriteeriumid, et kasutada tõendina perearsti tõendil fikseeritud kannatanu ütlusi. Ringkonnakohtu seisukoht, et viidatud lahendist tulenevalt saab patsiendikaardile kantud ütlusi kasutada tõendina üksnes siis, kui kannatanu ei mäleta kohtus toimunu asjaolusid, on ekslik. 8.
10. Tunnistaja V. S.-i ütlused on lubatav tõend. Ringkonnakohtu väide, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, millal H. S. V. S.-ile puukuuri juures juhtunust rääkis, on väär. Ei ole vaidlust selle üle, et V. S. viibis kuuride juures toimunud sündmuste ajal korteris. Samuti ei ole vaidlust ka selles, et kannatanu läks koheselt pärast juhtunut tuppa ja sõitis seejärel koos V. S.-iga perearsti vastuvõtule. Kui kohtuistungi protokollis ei ole üheselt fikseeritud V. S.-i ütlusi selle kohta, et H. S. rääkis talle löömisest vahetult õuest tuppa tulles, siis kohtus on sellised ütlused kõlanud, need on helisalvestatud ja seda on võimalik salvestiselt kontrollida. 8.
11. Arvestades, et käesolevas kriminaalasjas kinnitavad kannatanu ütlusi nii perearsti tõend kui ka tunnistaja V. S.-i ütlused, ei taandu arutatava kuriteo tõendamine n-ö sõna-sõna vastu olukorrale. 8.
12. Ringkonnakohtu istungil avaldas kannatanu, et maakohtu istungiprotokoll on puudulik ega kajasta tema poolt ristküsitlusel antud ütlusi tõepäraselt. Leides, et apellatsioonimenetluses on kohtul vaatamata tõstatatud kahtlustele võimalik tugineda üksnes maakohtu istungiprotokollile, kitsendas ringkonnakohus põhjendamatult oma võimalusi kriminaalasja arutamisel. Esiteks oli ringkonnakohtul võimalus kannatanut

§ 288lg 6 alusel omal initsiatiivil küsitleda.

Teiseks jättis ringkonnakohus kasutamata võimaluse kuulata maakohtu istungiprotokolli helisalvestist, mis on vastavalt

§ 155lg-le 22 kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks.

Ringkonnakohtul on õigus selles, et maakohtu istungiprotokoll on napp ega kajasta piisava täpsusega ristküsitlusel antud ütluste sisu. Asjaolu, et prokurör pole taotlenud maakohtu istungiprotokolli parandamist, ei takista apellatsioonikohtul aga tegelikkuses antud ütlustega arvestamast, sest kohtuistungi protokolli usaldusväärsust peab hindama analoogiliselt teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tulenevalt

§ 155

lg-st 22 ning § 156 lg-test 1 ja 2 oli apellatsioonikohtul võimalik kuulata maakohtu istungi helisalvestist. Kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu istungiprotokollis esinevad puudused ei võimalda seda tõendina kasutada, tuleb maakohtu otsus

§ 339lg-le 2 tuginevalt tühistada.

1. Kassatsioonile esitatud vastuses peab L. Palta kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut kohtuotsuseid seaduslikeks ja märgib, et prokurör vaidlustab peaasjalikult tõenditele antud hinnangut.
2. Määruskaebuses taotleb kannatanu H. S.-i esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti apellatsioonimenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 194,75 eurot kannatanu kanda, ja selle menetluskulu riigi kanda jätmist. Alternatiivselt märgib määruskaebuse esitaja, et kui tema taotlust ei rahuldata, siis ta loobub selle menetluskulu nõudmisest. Määruskaebuse esitaja juhib tähelepanu asjaolule, et Tartu Maakohtu
3. oktoobri
4. a määruses, millega anti H. S.-ile apellatsioonikaebuse esitamiseks riigi õigusabi, samuti ringkonnakohtu otsuses, ei ole kindlaks määratud riigi õigusabi andmise viisi.

§ 41

lg 3 kohaselt antakse kannatanule kriminaalmenetluses riigi õigusabi riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Vastavalt riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS) § 15 lg-le 5 määratakse riigi õigusabi andmise otsuses või määruses kindlaks RÕS § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus vastavalt §-le

2. Määruskaebusele esitatud vastuses nõustub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M.L. Talimaa kannatanu esindaja etteheitega, et kohtud pole H. S.-ile riigi õigusabi andmisel järginud riigi õigusabi seaduses sätestatud korda, ja peab määruskaebust põhjendatuks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab kõigepealt prokuröri kassatsiooni põhjendatust (I), peatub seejärel kannatanu esindaja määruskaebuse etteheidetel (II) ja lahendab viimaks kassatsioonimenetluses tekkinud menetluskuludega seonduvad küsimused (III). I
4. Jättes tõendikogumist välja tunnistajate ütlused ja perearsti tõendi, on kohtud käesolevat kriminaalasja lahendades tõdenud, et süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemise tõendamine taandub n-ö sõna-sõna vastu olukorrale. Kolleegiumi hinnangul pole tunnistaja V. S.-i ütluste ja perearsti tõendi kõrvale jätmine siiski põhjendatud.
5. Ringkonnakohus kaalus V. S.-i ütluste kohtukõlblikkust

§ 66

lg 21 p 2 alusel ja leidis, et neid ei saa tõendina kasutada, sest tunnistaja ütlustest ei selgu, millal kannatanu talle puuhaluga löömisest rääkis. Lähtudes sellest, et V. S.-i ütluste puhul polnud täidetud juba esimene

§ 66

lg 21 p-s 2 sätestatud kriteerium, loobus apellatsioonikohus analüüsist ülejäänud tingimuste osas. 15. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt pole V. S.-ilt küsitud ja ta pole ka sõnaselgelt öelnud, millal H. S. talle puukuuride juures toimunust rääkis. Kuid sõltumata V. S.-i ütlustes sisalduvast teabest, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud prokuröri seisukoht, et kriminaalasja muudest materjalidest nähtuvalt pidi H. S. V. S.-ile puuhaluga löömisest rääkima vahetult pärast tuppa tulekut. Prokurör märgib õigesti, et kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et V. S. viibis kuuride juures toimunud sündmuste ajal korteris, ega ka selle üle, et H. S. läks koheselt pärast juhtunut tuppa ja sõitis seejärel koos V. S.-iga perearsti vastuvõtule. Arvestades, et H. S.-i ütluste ja ka süüdistuse kohaselt lõi L. Palta teda puuhaluga kella 11.40 paiku ja et perearsti tõendist nähtuvalt viibis kannatanu arsti vastuvõtul samal päeval kell 12.15, kinnitavad kriminaalasjas kogutud tõendid kolleegiumi hinnangul üheselt, et H. S. rääkis V. S.-ile puuhaluga löömisest vahetult pärast tuppa tulekut või vähemalt enne 35 minuti möödumist toimunust. Kolleegium leiab, et sellistel tingimustel tuleb kannatanu ütlusi, milles ta rääkis enda löömisest tunnistaja V. S.-ile, lugeda ütlusteks vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta

§ 66lg 21 p 2 mõttes.

Seega on V. S.-i ütluste osas täidetud

§ 66lg 21 p-s 2 sätestatud esimene tingimus, et kasutada V.

S.-i ütlusi tõendina. Kuna ringkonnakohus loobus edasiselt kontrollimast, kas H. S. oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning kas puudub alus arvata, et ta moonutas tõde, pole ringkonnakohtu otsus V. S.-i ütluste kõrvale jätmise osas kolleegiumi hinnangul piisavalt põhjendatud. 16. Vastuseks prokuröri väitele, et juhul, kui kohtuistungi protokollis ei ole kohtuistungil räägitut täpselt fikseeritud, tuleb ringkonnakohtul kontrollida protokolli vastavust kohtuistungi helisalvestisele ja nendes erinevuste tuvastamisel tuleks lähtuda helisalvestisest, märgib kolleegium järgmist. Lähtuvalt

§ 156lg-st 1 tuleb alates 1.

septembrist 2011 üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestada ja

§ 155

lg 22 kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Seega võiks

§ 155

lg 22 pinnalt esmapilgul tõepoolest arvata, et nõue üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestada on toonud kaasa kõrgema astme kohtute kohustuse kontrollida helisalvestist alati, kui kaebemenetluses tõusetub kahtlus istungiprotokolli vastavusest istungisaalis toimunule. Samas on seadusandja ka

§ 155

lg 22 kehtestamise järel säilitanud

§ 158

lg 1 endises redaktsioonis, mille kohaselt võivad kohtumenetluse pooled esitada kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist kirjaliku taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise tulemusel leiab kolleegium, et vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleb reeglina jätkuvalt lahendada

§-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui aga taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda helisalvestisele. Kui pärast kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamist jääb kohtumenetluse pool ikkagi seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik taotleda helisalvestise kuulamist ka apellatsioonikohtus. Kui sellises olukorras ringkonnakohus tuvastab kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, siis tuleb kohtul lähtuda helisalvestisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et

§-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-05, p 7), ja märgib, et

§ 155

lg 22 omab tähtsust eeskätt

§ 158pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtumenetluse pooled taotlust maakohtu istungiprotokolli parandamiseks esitanud ja seetõttu leiab kolleegium, et praegusel juhul oli apellatsioonimenetluses võimalik tugineda üksnes maakohtu istungiprotokollile. 17. Kohtud jätsid tõendikogumist välja ka perearsti tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisanud sellest tõendist koljupõrutuse ehk tervisekahjustuse olemasolu tuvastamiseks. Eelnevaga seoses juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et KarS § 121 järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval karistatav samuti löömine, peksmine ja muu valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega täidab süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust. Kuna perearsti tõendist nähtuvalt sedastati H. S.-il vasakul pool otsmiku piirkonnas palpatsioonil valulik turses ala, osutab see sõltumata koljupõrutuse olemasolust asjaolule, et kannatanule tekitati valu. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud perearsti tõendit H. S.-ile valu tekitamise osas ja seetõttu on kolleegiumi hinnangul kohtuotsus

§ 339

lg 1 p 7 mõttes nõuetekohaselt põhjendamata ka perearsti tõendi kõrvale jätmise osas.

1. Selgitamaks küsimust sellest, kas ja kes oleks pidanud H. S.-i tervisekahjustuse tuvastamiseks määrama ekspertiisi, märgib kolleegium, et jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4; ja
4. mai
5. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5). Täiendavalt selgitab kolleegium, et Vabariigi Valitsuse
6. augusti
7. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" reguleerib ekspertiisimääruse täitmist ja rakendub järelikult olukorras, kus menetleja on tõendamisvajadusest lähtudes ekspertiisi määranud. Ringkonnakohtu etteheide, et prokurör ei suutnud selgitada, mida ta mõistab oma üldteadmisele tuginevalt koljupõrutuse all, on alusetu. Nimelt on prokurör kohtuistungi protokollist nähtuvalt kohtukoosseisule selgitanud, et tema hinnangul on perearsti tõendis turses alana kirjeldatud muhku ja et koljupõrutus kaasneb paratamatult, kui isikut lüüakse kõva esemega pea piirkonda. Samuti juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul

§ 295lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.

Jättes sisulise tähelepanuta prokuröri selgitused ekspertiisi määramata jätmise kohta ja kaalumata võimaluse tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks omal algatusel ekspertiis määrata, piiras ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul alusetult oma võimalusi kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Eeltoodud põhjustel pole ringkonnakohtu otsuses sisalduvad motiivid tervisekahjustuse tõendamatuse osas piisavad.

1. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata ka kannatanu ütluste vastuolulisust puudutavas osas. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt peeti H. S.-i ütlusi vastuolulisteks kolmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et H. S. kirjeldas esmalt, kuidas süüdistatav võttis riidast puuhalu ja lõi teda sellega, kuid väitis kaitsja küsimusele vastates, et kannatanu tõstis halu üles ja lasi selle talle pähe kukkuda. Teiseks püüdis kannatanu väidetavalt tekkinud tagajärgi võimendada, kinnitades kohtus antud ütlustes, et tal võis lühiajaliselt tekkida teadvusekadu, samas kui perearsti tõendi kohaselt oli ta sellise tagajärje saabumist algul eitanud. Kolmandaks põhjusel, et sündmuste kulgemist kirjeldades märkis H. S. esmalt, kuidas süüdistatav tuli puuriida juurde ja küsis: "Mis räuskad siin?", misjärel toimus löök puuhaluga, kuid hakkas edasiselt prokuröri küsimustele vastates rääkima veel ähvardamisest. Seoses ringkonnakohtu esimese etteheitega märgib kolleegium, et olenemata sellest, kas süüdistatav lõi kannatanut puuhaluga pea piirkonda või tõstis ta halu üles ja lasi sel kannatanule vastu pead kukkuda, osutavad kannatanu ütlused mõlemal juhul süüdistatava tegevusele, millise tagajärjel tekkis kannatanu sõnul tervisekahjustus. See, et kannatanu kasutas halu liikumise kirjeldamisel erinevat sõnastust, ei muuda tema ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Samuti on kohtuotsus ebaloogiline ega vasta kohtuistungi protokollis fikseeritule selles, nagu oleks kannatanu ise halgu löögiks tõstnud. Arvestades, et maakohtus antud ütlustes kinnitas kannatanu, et ta jäi pärast lööki seisma ega kukkunud maha, ei osuta kannatanu ütluste vastuolule kolleegiumi hinnangul seegi, et kannatanu möönis, et tal võis teadvusekadu olla. Kuna täpsustavatele küsimustele vastates täiendab isik esialgu antud ütlusi, ei näe kolleegium erinevalt ringkonnakohtust vastuolu ka selles, et H. S. mainis ähvardamist alles prokuröri küsimustele vastates. Pealegi ei ole süüdistatavat süüdistatud kannatanu ähvardamises. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsuses välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.
2. Kokkuvõttes leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus rikkus käesoleva kriminaalasja menetlemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes nii V.

S.-i ütluste, perearsti tõendi kui ka H. S.-i ütluste tõendikogumist välja jätmisel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a kohtuotsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Otsustamaks, kas V. S.-i ütlused on kohtukõlblik tõend, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uue arutamise käigus hinnata, kas H. S. oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ja kas puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. II
3. H. S.-i esindaja juhib määruskaebuses tähelepanu asjaolule, et Tartu Maakohtu
4. oktoobri
5. a määruses, millega anti H. S.-ile apellatsioonikaebuse esitamiseks riigi õigusabi, samuti Tartu Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsuses, millega jäeti apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud H. S.-i kanda, pole riigi õigusabi andmise viisi kindlaks määratud ja leiab, et seetõttu pidanuks ringkonnakohus jätma apellatsiooni esitamisega tekkinud kulud Eesti Vabariigi kanda. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. 22.

§ 41

lg 3 kohaselt antakse kannatanule kriminaalmenetluses riigi õigusabi riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Tulenevalt RÕS § 15 lg-st 5 määratakse riigi õigusabi andmise otsuses või määruses kindlaks RÕS § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus vastavalt RÕS §-le 16. Kolleegium tõdeb, et käesolevas kriminaalasjas jättis Tartu Maakohus H. S.-ile riigi õigusabi andmisel alusetult märkimata riigi õigusabi andmise viisi ja rikkus järelikult kriminaalmenetlusõigust, kuid see minetus ei toonud kaasa ringkonnakohtu otsuse põhjendamatust ega ebaseaduslikkust. Tulenevalt RÕS §-st 8 antakse riigi õigusabi kas kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud või kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud täielikult või osaliselt ühekordse maksena või osamaksetena. Riigi õigusabi andmise viisi märkimata jätmine ei anna aga alust arvata, et riigi õigusabi saaja on riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest automaatselt vabastatud. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kolleegium selgitab, et juhul, kui riigi õigusabi andmisel jääb riigi õigusabi andmise viis kindlaks määramata, tuleb menetlejal see küsimus lahendada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusega. Käesolevas kriminaalasjas jättiski ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud kulud

§ 185lg 2 alusel H.

S.-i kanda. Arvestades, et menetleja otsustab kriminaalmenetlusega seoses tekkinud kulude hüvitamise vastava taotluse alusel, leiab kolleegium, et kannatanu esindaja oleks pidanud esitama ringkonnakohtule koos taotlusega riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ka dokumendid, millistest nähtuvad andmed kannatanu majandusliku seisundi kohta ja mis oleksid andnud aluse vabastada H. S. osaliselt või täielikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest. Kuna kannatanu esindaja jättis need andmed ringkonnakohtule esitamata, jättis ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud kulud õigustatult H. S.-i kanda. Seega pole ringkonnakohus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise üle otsustamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud, mistõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium H. S.-i esindaja määruskaebuse rahuldamata. Seoses esindaja sooviga loobuda kriminaalasjas tekkinud kulutuste hüvitamise taotlusest, märgib kolleegium, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus on kannatanu esindajal võimalik jätta taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitamata. III 23. L. Palta kaitsja M. Sikut esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks kassatsioonivastuse koostamise eest Sikuti Advokaadibüroole summas 57,60 eurot (sh käibemaks 9,60 eurot). Taotluses nähtuvalt kulus kassatsioonivastuse koostamiseks poolteist tundi. Kolleegium peab taotluses märgitud toimingut L. Palta kaitseks vajalikuks ning leiab, et selleks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 16, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse.

§ 186lg 1 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe