← Eesti

3-2-1-27-12

Obsah (6)§ 152§ 104§ 9§ 4§ 130§ 107

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 152

lg-t 1 ei saa kohaldada, sest kostjatele ei kuulu osaliselt pärandvara, mille jagamist hageja taotleb. Annak kuulub pärandvara hulka ja läheb pärandi avanemisel üle pärijatele, mitte annakusaajale. Kolmandal isikul ei ole pärija õigusi ja kohustusi. Sundosa eest vastutavad üksnes pärijad. Sundosa arvutamist on maakohus põhjendanud ning on lähtunud sellest, et G. Jl oli õigus pärida 1/4 pärandvara väärtusest. Sellest on maakohus pärandavara jagamisel õigesti lähtunud. Otsusest on võimalik aru saada, kuidas on pärandvara jagatud. Arusaamatu on kostjate seisukoht, et G. J pärandiosa on 1/2 pärandvarast. Ka A. J matusekulude arvestust on maakohus põhjendanud, võttes arvesse, et matusekuluna on tõendatud 18 411 krooni, millest G. J kandis 10 000 krooni. Sellest tulenes hageja 5397 krooni 25 sendi suurune nõue teiste pärijate vastu, mida on PärS § 151 lg 1 järgi õigesti arvestatud pärandvara jagamisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastasid kohtud G. J varalise seisundi vääralt
  2. a seisuga, mitte pärandi avanemise seisuga. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka kohtute arutlused korteriomandi ja kinnisasja väärtuse kohta ning nende müügist saadava rahaga G. J kulude katmise kohta. G. J ei olnud õigust pärida sundosa, sest ta ei olnud pärandi avanemise ajal abivajav isik. G. J oli sissetulek 6040 krooni kuus ja talle kuulusid ühisvaraks olnud kinnisasjad. Välistatud on see, et G. J ülalpidamine oleks võinud toimuda A. J arvel. Kohtud jagasid abivajaduse tuvastamisel tõendamiskoormuse vääralt ja tuvastasid põhjendamatult, et G. J vajas abi. Abivajadust peab tõendama isik, kes soovib saada sundosa. Hageja ei ole tõendanud, et G. J pensionist ei piisanud tema kulude katmiseks. Kohtud on tuvastanud abivajaduse paljasõnaliselt, ilma tõenditele tuginemata. Isik, kelle sissetulek on 6040 krooni kuus ja kellele kuuluvad abikaasade ühisvaraks olnud kinnisasja ja korteriomandi mõttelised osad, ei vaja abi. Kohtud jätsid põhjendamatult G. J abivajadust hinnates arvestamata asjaolu, et lähedased hoolitsesid tema eest ja tema vajadused olid rahuldatud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb PärS § 104 alusel asuda seisukohale, et hagejal on õigus saada sundosa ka seadusjärgse pärimise korral, sh olukorras, kus hageja seadusjärgne osa (1/2 pärandvarast) ei ole vähenenud. Kui G. J oleks enne annakute üleandmist esitanud sundosa pärimise nõude, ei oleks annakusaajale PärS § 106 lg 1 järgi annakut üle antud ja G. J oleks saanud sundosale vastava mõttelise osa korteriomanditest. G. J on minetanud õiguse saada sundosa, sest on käitunud vastuoluliselt, kui ta esmalt loobus pärimismenetluses sundosast ning hiljem esitas nõude kostjate vastu. Kohe sundosa nõuet esitades oleks ta saanud nõuda kolmandalt isikult annakust oma osa. Praegu nõuab hageja kostjatelt nende pärandiosa arvel sundosa ja see ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega hea usu põhimõttega. Oma vastuolulise käitumise tõttu minetas G. J õiguse saada sundosa. G. J ei olnud õigust saada sundosa ka seetõttu, et tema pärandiosa ei ole testamendi tõttu vähenenud ega ole teda pärandist ilma jäetud PärS § 104 mõttes. A. J määras testamendiga korteriomandid annakuna kolmandale isikule. Annakute võrra vähenes kogu A. J pärandvara, kuid mitte G. J pärandiosa. G. J oli ka pärast testamendi tegemist õigus pärida teiste seadusjärgsete pärijate kõrval 1/2 pärandvarast. Väär ja põhjendamata on kohtute seisukoht, et isik saab samal ajal pärida nii seaduse järgi kui ka sundosa. Asjas tuli arvestada asjaolu, et G. J avaldas pärandi vastuvõtu avalduses, et ei soovi sundosa pärimiseks avaldust esitada. Sellega loobus G. J sundosaõigusest ning sundosa hilisem nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtud jätsid tähelepanuta asjaolu, et pärandvara jagamise ajaks annakud enam pärandvara hulka ei kuulunud. Pärandvara jagamise nõuet ei saa esitada vara suhtes, mida enam pärandvara hulgas ei ole. Kuna kohtud leidsid, et hageja nõue on asjaõiguslik nõue, sai hageja nõude sisuks olla omandiõiguse tunnustamine annakuna üleantud kinnisasjadele ning nende kinnisasjade kaasomandi lõpetamine, mitte pärandvara jagamine. Isegi kui G. J oli õigus pärida sundosa, võis tal olla omandi kaotamise tõttu kahju hüvitamise või alusetust rikastumisest tulenev nõue annaku saaja (kolmanda isiku), mitte pärijate (kostjate) vastu. Mh on kohtud vähendanud kolmanda isiku annakut, hoolimata sellest, et ta vaidles sellele vastu. Arusaamatu on kohtute seisukoht A. J matusekulude jagamise kohta. Kuna G. J oli seadusjärgse pärijana õigus pärida 1/2 pärandvarast, peab ta kandma ka 1/2 matusekuludest. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata PärS § 131 lg 2 ja § 142 lg
  3. Pärandvara jagamisel tuleb arvestada ka kostjate esitatud võlanõuetega G. J vastu.
  4. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue ei ole asjaõiguslik nõue, sest
  5. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Ei ole alust hinnata ümber G. J abivajaduse kohta esitatud tõendeid. Annaku väljaandmine enne pärandi jagamist ei võta sundosa saamiseks õigustatud isikult õigust nõuda selle väärtuse arvestamist. Väär on kostjate arusaam, et sundosanõude pooleks on hoopis annakusaaja. Pärandi avanemisega läks pärand üle pärijatele, kes võisid ise otsustada, kas annavad annaku üle või mitte. Seaduse järgi võib annaku anda üle ka enne sundosa. Asjaolu, et G. J ei nõudnud kohe sundosa, ei võta temalt võimalust seda hiljem nõuda. Kostja I vastunõudeid ei tule asjas arvestada, sest kostja I ei ole esitanud vastuhagi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  7. Pooled vaidlevad selle üle, kas G. J päris oma abikaasa A. J järel sundosana 1/4 A. J kogu pärandist või pärandaja üleelanud abikaasana 1/2 surnud abikaasa pärandvarast, mis oli koormatud annakutega. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et vaidlus sundosaõiguse üle tuleb lahendada enne
  8. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse sätete järgi. Pärimisele kohaldatakse
  9. jaanuaril 2009 jõustunud PärS § 180 järgi pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui pärimisseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Kuna kehtiva pärimisseaduse muudest rakendussätetest ei tulene, et sundosa pärimisele tuleks sõltumata pärandi avanemise ajast kohaldada kehtivat pärimisõigust, tuleb kolleegiumi arvates enne
  10. jaanuari 2009 avanenud pärandi sundosa saamisele kohaldada enne
  11. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseadust.
  12. Enne
  13. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 104 järgi oli pärandaja sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa, kui pärandaja oli testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või oli seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud. Sundosa suurus oli PärS § 105 järgi pool pärandiosast, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Üleelanud abikaasa päris seaduse järgi koos pärandaja sugulastega PärS § 16 lg 1 p 2 järgi teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist. Seega päris üleelanud abikaasa teise järjekorra pärijate kõrval sundosana veerand pärandist. Kolleegium nõustub kohtute tõlgendusega sundosa pärimise kohta annaku korral, kuid peab vajalikuks seda täpsustada. Enne
  14. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse sundosa pärimist reguleerivaid sätteid tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada koosmõjus selliselt, et isik päris sundosa ka siis, kui pärandaja ei olnud jätnud seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetut ülenejat või alanejat sugulast või abikaasat pärandist täiesti ilma ega vähendanud tema pärandiosa suurust võrreldes seadusjärgse pärandiosa suurusega, kuid annaku täitmise tõttu oleks ta saanud kogu pärandist vähem vara kui seaduses sätestatud sundosa. Selline tõlgendus vastab pärimisseaduse mõttele ja lähtub pärandi mõistest ning pärimise, sh sundosa pärimise olemusest. Pärand on PärS § 2 esimese lause järgi pärandaja vara, mis läheb pärandaja surma korral PärS § 1 lg 1 järgi üle pärijale, sh sundosa pärijale. Seega sai enne
  15. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 104 mõttes käsitada pärandist ilma jätmisena ka olukorda, kus pärand läks küll pärandaja surma korral sundosa pärijale üle, kuid pärand oli koormatud annakuga. Pärandiosa suhtes, mille pärija oli saanud sundosana, ei kehtinud PärS § 107 esimese lause järgi pärandaja korraldused annaku kohta. Viidatud sätte mõtteks oli kolleegiumi arvates tagada töövõimetule abivajavale sugulasele või abikaasale seaduses sätestatud suuruses sundosa ka siis, kui pärandaja ei määranud testamendiga mitte kogu oma vara või selle mõttelist osa teisele isikule, vaid üksnes mingi varalise hüve (s.o annaku PärS § 54 lg 1 mõttes). Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et abivajav töövõimetu üleneja või alaneja sugulane või abikaasa päris enne
  16. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 104 ja 107 järgi sundosa suuruse osa pärandvarast ka siis, kui pärand oli koormatud annakuga, mille täitmise tõttu jäänuks sundosa pärijale vähem vara kui sundosana ette nähtud.
  17. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam,

§ 104järgi saab isik pärida samal ajal sundosa ja seadusjärgse osa.

Kolleegium juhib tähelepanu,

§ 9

järgi oli pärimise aluseks seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus, ning pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistati pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid omakorda pärimisõigusele seaduse järgi. PärS § 10 lg 1 järgi päriti seaduse järgi, kui pärandaja ei olnud järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut. Testamendi või pärimislepingu järgne pärimisõigus oli aga piiratud abivajava töövõimetu sugulase või abikaasa sundosa pärimise õigusega PärS § 104 mõttes, mille eesmärgiks oli tagada, et abivajav töövõimetu sugulane või abikaasa päriks seaduse alusel pärandaja viimsest tahtest hoolimata vähemalt poole seadusjärgsest pärandiosast. Seega ei olnud võimalik pärida samal ajal nii seadusjärgset kui ka sundosaõigusest tulenevat osa. Isik päris üldjuhul seaduse alusel seadusjärgse osa ning kui tal oli õigus sundosale, siis päris ta seaduse järgi pärandaja viimsest tahtest hoolimata vähemalt sundosa.

  1. Sundosa pärimise õigus oli PärS § 104 järgi üksnes neil pärandaja ülenejatel ja alanejatel sugulastel ning abikaasal, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada olid piiratud ning kes vajasid seetõttu erilist abi (vt Riigikohtu üldkogu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04). Kohtud asusid asja lahendades õigesti seisukohale, et G. J sai PärS § 104 järgi pärida sundosa üksnes juhul, kui ta oli töövõimetu abivajav isik. Õige on kostjate väide, et G. J abivajadus tuli määrata kindlaks pärandi avanemise seisuga. Kuigi PärS §-s 104 ei ole selgelt sätestatud, millise aja seisuga pidi isik abi vajama ja olema töövõimetu, leiab kolleegium, et sundosa pärimiseks pidid PärS §-s 104 sätestatud tingimused olema täidetud pärandaja surma päeval. Selline tõlgendus tuleneb kolleegiumi arvates pärimisõiguse üldpõhimõtetest. Pärijal, sh sundosa pärijal tekkis enne
  4. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 3 lg 4 järgi pärandi avanemisel õigus pärida. Pärand avanes PärS § 3 lg 2 järgi pärandaja surma päeval. Seega tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada PärS § 104 selliselt, et pärija pidi olema töövõimetu abivajav isik pärandaja surma päeval. Ringkonnakohus asus põhimõtteliselt õigesti seisukohale, et G. J varalist seisu tuli abivajadust tuvastades hinnata pärandi avanemise aja seisuga, jättis aga tähelepanuta, et maakohus seda ei teinud. Asja lahendades tuvastas maakohus õigesti, et G. J-le kuulus pärandi avanemise ajal ühisvarana 1/2 Xxxxxx xxx xx-xx asuvast korteriomandist, 1/2 Kiili vallas Luige külas asuvast kinnistust AÜ Küllus 27 ja 1/2 sõiduautost VAZ, kuid arvestas G. J sissetulekuid hinnates vääralt tema pensioni ja sotsiaaltoetust hagi esitamise aja seisuga.
  5. Lisaks eelnevale ei ole kostjate arvates G. J abivajadus ka tõendatud ning kohtud jagasid tõendamiskoormuse poolte vahel vääralt. Kostjad on seisukohal, et G. J oli küll töövõimetu, kuid ei vajanud abi, sest tal oli piisav sissetulek oma vajaduste rahuldamiseks ning võimalus elada oma surmani A. J pärandvara hulka kuulunud korteris. Hageja ei ole esitanud tõendeid G. J abivajaduse kohta, mistõttu tuli hagi jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub kostjatega selles, et sundosa pärimiseks peab sundosa saaja tõendama sundosa pärimise aluseks olevad asjaolud, sh pärija abivajaduse. Hagimenetluses peab kumbki pool TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ei ole TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuna kostjad ei ole kohtumenetluses nõustunud sellega, et G. J oli abivajav isik PärS § 104 mõttes, siis pidi hageja tõendama, et A. J pärandi avanemise hetkel vajas G. J abi.
  6. Abivajaduse tuvastamiseks oli vaja selgitada, milline oli G. J varaline seisnud pärandi avanemise ajal ning kas tema varaline seisund võimaldas tal katta kulutused igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. G. J märkis hagiavalduses, et tema sissetulek oli hagi esitamise ajal 6040 krooni, mis kulus igapäevaste püsikulude katteks, ning tal ei olnud kergesti võõrandatavat vara. Oma kulutuste tõendamiseks esitas G. J
  7. a septembrikuu kommunaalteenuste arve ja konto väljavõtte
  8. a septembrikuu kohta ning needki üksnes riigi õigusabi taotluse põhistamiseks, s.o vajalike kulutuste tõendamiseks hagi esitamise aja, mitte pärandi avanemise aja seisuga. Seega ei ole asjas esitatud tõendeid G. J varalise seisundi kohta pärandi avanemise ajal. Lisaks asus maakohus G. J abivajadust tuvastades paljasõnaliselt ilma ühelegi tõendile viitamata seisukohale, et G. J sissetulek ei olnud piisav tema kulude katmiseks. Maakohus ei ole tuvastanud, kui suured olid G. J kulutused igapäevaste vajaduste rahuldamiseks pärandi avanemise ajal. Seetõttu ei saanud maakohus ka järeldada, et G. J sissetulekust ei piisa nende kulude katmiseks.
  9. Õige ei ole ka kohtute arusaam, et G. J abivajaduse hindamisel ei ole tähtsust sellel, et G. J-le kuulus abikaasa surma järel nii kinnis- kui ka vallasasju, mis olid olnud abikaasade ühisomandis, sest neid ei olnud võimalik võõrandada, kuna oli tekkinud ühine omand pärijatega. Kolleegiumi arvates tuleb sundosaõiguse tuvastamisel arvestada isikule kuuluvat vara sõltumata omandivormist (ainuomand või ühine omand) ning vara kiire võõrandamise võimalusest. Isiku abivajaduse kindlakstegemiseks on vaja tuvastada, kas isikul oli pärandi avanemise ajal piisavalt vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada.
  10. Eeltoodut arvestades kohaldas maakohus asja lahendades vääralt PärS § 104 ning rikkus TsMS § 436 lg-t 1, sest sellisena ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul ülalmärgitud põhjendusi ning asjas esitatud tõendeid arvestades tuvastada, kas G. J oli pärandi avanemise ajal abivajav isik.
  11. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et õige ei ole kostjate arusaam, et G. J minetas õiguse pärida sundosa, sest loobus pärandit vastu võttes sundosast ning käitus vastuoluliselt, kui hakkas hiljem sundosa nõudma. Asjas ei vaielda selle üle, et G. J võttis pärandi vastu. Asjaolu, et G. J märkis pärandi vastuvõtmise avalduses, et ei soovi esitada sundosa pärimise avaldust tingimusel, et Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuvale korteriomandile seatakse G. J kasuks tema elu lõpuni isiklik kasutusõigus, ei tähenda, et G. J minetas õiguse pärida sundosa. Maakohus leidis õigesti, et kuna pärandi vastuvõtmise avalduses märgitud tingimus ei saabunud, ei minetanud G. J sundosa pärimise õigust. Lisaks märkis õigesti ka ringkonnakohus, et pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avaldus ei või olla tingimuslik. Kolleegium juhib tähelepanu,

§ 4järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. Pär

S § 115 lg 1 järgi võis pärija seejuures pärandi vastu võtta või pärandist loobuda. Pärast pärandi vastuvõtmist ei saanud pärija sellest enam PärS § 115 lg 2 järgi loobuda ega pärast loobumist seda vastu võtta. Pärandi tingimuslik vastuvõtmine või sellest tingimuslik loobumine ei olnud PärS § 121 lg 1 järgi lubatud. Ringkonnakohus on aga ekslikult asunud seisukohale, nagu oleks sundosa pärimise korral vaja sundosa pärimiseks pärand eraldi vastu võtta ning et selleks oli G. J PärS § 118 lg 3 järgi aega kümme aastat. Kolleegiumi arvates ei ole see käsitus õige. Kuna asjas ei vaielda selle üle, et G. J võttis pärandi õigel ajal vastu, ei ole asjas tähtsust pärandi vastuvõtmise tähtajal. Oluline on see, et G. J oli pärandi vastu võtnud, mistõttu tekkis tal seaduse järgi õigus pärida, sh pärida sundosa PärS §s 104 sätestatud eelduste olemasolul. See, et G. J ei avaldanud kohe soovi jagada pärandvara sundosaõiguse alusel, ei võtnud temalt õigust nõuda sundosa hiljem, sest ta ei ole tingimusteta sundosaõigusest loobunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 155 lg 1 järgi on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ülalmärgitud põhjendustel ei saa pidada G. J käitumist ka hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. 19. Õige ei ole ka kostjate arusaam, et hagejal võib olla küll omandi kaotamise tõttu õigusvastasest kahju tekitamisest või alusetust rikastumisest nõue annaku saaja, mitte aga kostjate vastu. Kolleegium juhib tähelepanu,

§ 130

lg 1 järgi läksid pärandi vastuvõtmisega pärijale üldjuhul üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, seevastu sai annaku saaja PärS § 54 lg 1 järgi üksnes varalise hüve. Annakut täitev pärija oli PärS § 57 lg-te 1 ja 2 järgi kohustatud annakut täitma pärandist saadud vara ulatuses ning kui pärandist kõigi annakute täitmiseks ei piisanud, vähendati annakuid võrdeliselt nende suurusega. Kui pärandi oli vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), oli pärandvara PärS § 141 lg 1 esimese lause järgi nende kaasomandis ning pärandil lasuvad kohustused jaotati PärS § 142 lg 1 järgi üldjuhul kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga. Seega tulenes pärimisseaduse mõttest, et pärijatele läks pärandi vastuvõtmisega pärand üle ning annak tuli täita pärandi arvel, arvestades mh seda,

§ 107

järgi ei kehtinud pärandaja korraldused annaku kohta selle pärandiosa suhtes, mille pärija sai sundosana. Ülaltoodud põhjendustel oli asjas õige esitada hagi kaaspärijate, mitte annaku saaja vastu. Asjaolu, et kaaspärijad on annaku saajale annakuna ühe kinnisasja (Paldiski mnt 191-20 asuva korteriomandi) üle andnud, ei tähenda seda, et G. J oleks minetanud sundosa pärimise õiguse. Ülalviidatud sätete järgi oli pärijatel kohustus täita annak pärandvara arvel ning annaku võrra vähenes kõigi kaaspärijate pärand võrdeliselt nende pärandiosaga. Annaku võrra ei vähenenud aga PärS § 107 järgi sundosa pärija osa. Seega oli G. J õigus pärida sundosana 1/4 kogu pärandist sõltumata sellest, et pärandaja oli määranud kolmanda isiku kasuks annakud. Pooled ei vaidle pärandvara koosseisu ega selle väärtuse üle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et pärandist 1/4 osa väärtus on 227 284 krooni 55 senti. Seega juhul, kui G. J päris sundosa, on tal õigus saada pärandvara jagamisel vara 227 284 krooni 55 sendi väärtuses. Kuigi Paldiski mnt 191-20 asuv korteriomand on annakuna kolmandale isikule üle antud, ei takista see sundosa pärimist ega pärandvara jagamist sundosaõiguse alusel, kuna A. Jl on piisavalt muud pärandvara ning G. J ei taotlenud pärandvara jagamisel, et tema omandisse jääks annakuna üle antud korteriomand (Paldiski mnt 191-20). G. J soovis, et pärandvara jagamisel jääb tema omandisse 1/2 mõttelist osa Xxxxxx xxx xx-xx asuvast korteriomandist ja 1/2 mõttelist osa sõiduautost VAZ

  1. Lisaks kuulub A. J pärandvara hulka ka 1/2 mõttelist osa Kiili vallas Luige külas asuvast kinnisasjast AÜ Küllus
  2. Kui G. J ei pärinud sundosa, päris ta PärS § 16 lg 1 p 2 alusel poole kogu pärandist, kuid pidi PärS § 142 lg 1 järgi täitma annakud võrdeliselt oma pärandiosaga.
  3. Õige ei ole kostjate arusaam, et praeguses asjas tuli arvestada kostjate esitatud võlanõudeid G. J vastu. Pärandvara jagamise põhimõtete järgi ei pidanud kohus pärandvara jagades kostjate väidetavaid nõudeid pärandvara jagades ilma nõuet esitamata arvestama. Iseenesest võib kehtiva PärS § 158 järgi pärandaja alaneja sugulane, kes on kaaspärijaks ja on pärandajat ühises majapidamises või majandus- või kutsetegevuses oma vara või tööga oluliselt abistanud ja pärandvara on selle tulemusena säilinud või suurenenud, nõuda pärandvara jagamisel selle eest pärandvara arvel õiglast hüvitist. Viidatud säte ei anna sellist nõudeõigust aga pärandaja muudele sugulastele. Samuti ei saa seda sätet praeguses asjas kohaldada, sest kuigi pärandvara jagamisele tuleb ka varem avanenud pärandi korral kohaldada kehtiva PärS § 184 järgi kehtiva PärS § 152-157 ja § 159-161, ei näe viidatud rakendussäte ette, et ka PärS § 158 saaks kohaldada enne
  4. jaanuari 2009 avanenud pärandile. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et kostjad oleks esitanud G. J või tema õigusjärglase vastu hagi (vastuhagi) kantud kulutuste hüvitamiseks.
  5. Õige ei ole ka kostjate väide, et G. J pidi kandma igal juhul pool A. J matusekuludest. Nii enne
  6. jaanuari 2009 kehtinud kui ka kehtiva PärS § 131 lg 2 järgi kannab iga pärija pärandaja matuse kulud üldjuhul võrdeliselt oma pärandiosa suurusega. Kui G. J päris PärS § 16 lg 1 p 2 alusel poole kogu pärandist, pidi ta kandma ka poole matusekuludest ning kui ta päris PärS § 104 ja § 16 lg 1 p 2 alusel sundosana veerandi pärandist, pidi ta kandma vastavalt ka veerandi matusekuludest.
  7. Kolleegium juhib tähelepanu, et maa- ja ringkonnakohus on otsuse päises märkinud vääralt tsiviilasja hinna. Kõrgema astme kohus võib TsMS § 137 lg 11 järgi asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 esimese lause järgi aluseks hagi esitamise aeg ning hagihind on TsMS § 122 lg 2 järgi hagis taotletu harilik väärtus. Kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise hagi hind on TsMS § 126 lg 21 järgi hagejale kuuluva mõttelise osa väärtus. Tsiviilasja hinna nimetab hageja TsMS § 135 järgi hagis või muus avalduses või kaebuses, kui hind ei tulene selgelt avalduse esemest või varasemast avaldusest ega ole seaduses täpselt kindlaks määratud. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise puhul on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja märkis hagis hagihinnaks 217 000 krooni, mis vastas tema poolt soovitud 1/4 pärandvara väärtusele. Seda hagihinda arvestades maksis hageja ka riigilõivu. Maakohus ja ringkonnakohus on aga ekslikult märkinud otsuse päisesse hagihinnaks 47 189 krooni (3015 eurot 93 senti), kuigi menetluse käigus hinnati pärandvara väärtus ümber ning selle tulemusena sai hageja pärandvara jagamisel vara 227 284 krooni 55 sendi väärtuses. Kuna kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse tervikuna, on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja hind apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes 227 284 krooni 55 senti (14 526 eurot 13 senti).
  8. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon isikule, kes tasus kostjate eest kautsjoni. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.