3-3-1-11-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-11-12

1. mai 2012 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Vjatšeslav Julini (Julin) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri 2011 määrus haldusasjas nr 3-11-1120 Vjatšeslav Julini määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Vjatšeslav Julini määruskaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a määrus haldusasjas nr 3-11-
5. Vabastada Vjatšeslav Julin riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-1120 ja saata asi Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Vangla kinnipeetav Vjatšeslav Julin esitas
7. juunil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla toimingu - pikaajalise kokkusaamise katkestamine - õigusvastaseks tunnistamist. Põhjendatud huvina märkis ta preventiivset huvi ja kavatsust nõuda tulevikus vanglalt kompensatsiooni. Kaebuse kohaselt esitas V. Julin
8. oktoobril 2008 Tartu Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks oma isa ja tütrega. Tartu Vangla võimaldas pikaajalise kokkusaamise üheks ööpäevaks
9. novembrist 2008 alates kella 14.30-st kuni
10. novembrini 2008 kella 14.30-ni. Kuid
11. novembri 2008 hommikul teatas vangla ametnik, et V. Julin tuleb etapeerida Tallinna Ringkonnakohtusse seoses tema kriminaalasja arutamisega
12. novembril 2008 toimuval kohtuistungil. Seetõttu tema pikaajaline kokkusaamine katkestati kell 7.
13. Kaebuses märgiti, et Tartu Vangla teadis juba varem, et toimub V. Julini etapeerimine Tallinna Ringkonnakohtusse, kuid teda sellest eelnevalt ei teavitatud. Kui vangla oleks teavitanud etapeerimisest varem, oleks olnud võimalik taotleda vanglalt pikaajalise kokkusaamise üleviimist teisele ajale.
14. Tartu Halduskohtu
15. detsembri
16. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1532 rahuldati V. Julini kaebus ja tunnistati Tartu Vangla toiming - pikaajalise kokkusaamise katkestamine
17. novembril 2008 - õigusvastaseks. Halduskohus leidis, et pikaajalise kokkusaamise katkestamisega on rikutud kaebaja põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele ja tema vangistusseaduses (VangS) sätestatud õigusi vanglavälise suhtlemise soodustamiseks. Pikaajaline kokkusaamine on kinnipeetava õigus ja tal on õigus kasutada võimalust oma lähedastega koosolemiseks vähemalt ühe ööpäeva vältel. Koosolemine oma lähedastega ilma järelevalveta on kinnipeetava jaoks ilmselgelt väga oluline õigus. Antud juhul ei esinenud selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kaebajale määratud pikaajalise kokkusaamise katkestamist. Kokkusaamine katkestati Tartu Vangla erinevate osakondade töö omavahelise koordineerimatuse tõttu, millega ei saa õigustada kinnipeetava põhiõiguste ja vangistusseadusest tulenevate õiguste piiramist.
18. V. Julin esitas
19. mail 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kaebuses märgiti, et mittevaraline kahju tekitati sellega, et
20. novembril 2008 katkestas Tartu Vangla kaebaja pikaajalise kokkusaamise, kuna ta tuli etapeerida Tallinna Ringkonnakohtusse seoses tema kriminaalasja arutamisega
21. novembril 2008 toimuval kohtuistungil. Pikaajalise kokkusaamise katkestamisega kahjustati tema eraelu ja tervist.
22. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, kuna kaebajale ei ole tekkinud ühtegi kahjulikku tagajärge, mida tuleks kompenseerida rahas. Samuti ei ole V. Julin suutnud tõendada endale sellise mittevaralise kahju tekkimist, mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise maksmine.
23. Tartu Halduskohtu
24. oktoobri 2011 otsusega haldusasjas nr 3-11-1120 jäeti V. Julini kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1) mittevaralise kahju tekkimine V. Julinile ei ole tõendatud; 2) ehkki V. Julini perekonnaellu mõnevõrra sekkuti, ei olnud see riive nii intensiivne, et saaks eeldada temal valu ja kannatuste tekkimist. Ei ole tõendatud, et pikaajalise kokkusaamise katkestamisel olid püsivad tagajärjed tema peresuhetele. V. Julini tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tal ei ole täheldatud püsivaid meeleoluhäireid ega ole diagnoositud terviseriket, mille võis põhjustada
25. novembri
26. a kokkusaamise katkestamine. Kaebuses ei ole välja toodud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et kokkusaamise katkestamisega rikuti tema eraelu sedavõrd, et põhjustati mittevaralise kahjuliku tagajärje saabumine. Üldsõnalised väited ei anna alust kahju hüvitamiseks.
27. V. Julin esitas
28. oktoobril 2011 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu otsuse tühistada ja tema kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuses märgiti, et haldusasjas nr 3-10-1532 on tõendatud Tartu Vangla sekkumine tema perekonna- ja eraellu. Perekonnast lahusolek tekitas tema psüühikale negatiivse tagajärje. Tartu Vangla tegevus põhjustas talle depressiooni, isukaotuse ja halva une. Seetõttu on tal õigus kahju hüvitamisele riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 alusel. Koos apellatsioonkaebusega esitas V. Julin ringkonnakohtule ka taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel maksejõuetuse tõttu. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud tõendi kohaselt oli V. Julini isikukontol raha vabaks kasutamiseks 0,04 eurot.
29. Tartu Ringkonnakohtu
30. detsembri
31. a määrusega jäeti V. Julini taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel rahuldamata ja tema kaebus tagastati halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 33 lg 3 p 3 alusel. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) tõendatud on küll V. Julini maksejõuetus, kuid ainuüksi maksejõuetus ei ole piisav alus riigilõivu tasumisest vabastamiseks; 2) riigilõivu tasumise kohustusest võib jätta vabastamata isiku juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui on esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kus väidetav kahju seisneb mittepüsivates füüsilistes või emotsionaalsetes kannatustes, siis on sellise kahju tõendatuse korral isikul küll õigus saada rahalist hüvitust, kuid selle saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine. Ka käesoleval juhul ei saa pidada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet V. Julini jaoks oluliseks küsimuseks, sest sellest ei sõltu arvestataval määral tema oluliste huvide realiseerumine või elukorraldus; 3) apellatsioonkaebust ei saa pidada ka perspektiivikaks. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et antud juhul ei ole mittevaralise kahju tekkimine tõendatud; 4) mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Need peavad olema kaasnenud isikule seoses RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste süülise rikkumisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 näeb mittevaralise kahju hüvitamise ette üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ja muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Igale eraelu puutumuse riivele ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Kohtumenetlus ise ja kohtulahend õigusvastasuse tuvastamise kohta võivad olla piisavad, et heastada väiksema intensiivsusega eraelu puutumuse riivega põhjustatud hingelisi üleelamisi; 5) V. Julin ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks pikaajalise kokkusaamise katkestamise tagajärjel tema eraelu kahjustumisele. Tema tervisekaardist nähtub, et tal ei ole täheldatud ka püsivaid meeleoluhäireid ja ei ole diagnoositud sellist terviseriket, mille võis põhjustada
32. novembril 2008 toimunud kokkusaamise katkestamine. Kui võrrelda tema tervislikku seisundit ja meeleolu enne
33. novembrit 2008 ning pärast seda, siis selgub, et tema kaebused on sarnased. Ka enne seda kuupäeva on ta käinud korduvalt psühhiaatri vastuvõtul, kus on kurtnud rahutust, närvilisust, unehäireid, isupuudust. Ta on saanud ravimeid. Vahetult pärast
34. novembrit 2008 ei ole ta psühhiaatrile või perearstile kordagi väitnud, et tema terviseprobleemide põhjuseks võib olla
35. novembri
36. a kokkusaamise katkestamine või et siin oleks põhjuslik seos. Halduskohus ei ole tuvastanud, et
37. novembri
38. a kokkusaamise katkestamisega põhjustatud ebamugavustunne oleks tekitanud V. Julinile füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. V. Julinil ei ole tekkinud ühtegi kahjulikku tagajärge, mis tingiks rahalise kompensatsiooni maksmist; 6) V. Julini riigilõivust vabastamine riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 alusel ei ole samuti põhjendatud, sest selle sätte kohaselt peab olema tegemist kehavigastuse või muu terviserikkega. Kui väidetav kehavigastus või terviserike on ilmselgelt põhjendamata, siis ei laiene sellele automaatselt riigilõivust vabastamine, sest tegemist ei ole kehavigastuse või muu terviserikkega seostatud kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11 mõttes; 7) nimetatud põhjustel on V. Julini kaebus ilmselgelt perspektiivitu ja ta tuleb jätta riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata. Seetõttu puudub ka vajadus anda talle täiendav tähtaeg riigilõivu tasumiseks. V. Julini kaebus tuleb tagastada HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel, kuna apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
39. V. Julini määruskaebuses Riigikohtule palutakse Tartu Ringkonnakohtu
40. detsembri
41. a määrus tühistada, vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ja kohustada ringkonnakohut vaatama tema apellatsioonkaebus läbi sisuliselt. Määruskaebuses märgitakse, et
42. novembril 2008 Tartu Vangla poolt pikaajalise kokkusaamise katkestamine mõjus tema eraelule ja tervisele halvasti. Nimetatud rikkumine Tartu Vangla poolt oli sedavõrd intensiivne, et põhjustas talle hingelisi üleelamisi ja kannatusi.
43. Tartu Vangla kirjalikus vastuses määruskaebuses leitakse, et määruskaebuses toodud asjaolud ei ole ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks. Vangla nõustub ringkonnakohtu määruse kõigi põhjendustega. Ringkonnakohus on V. Julini apellatsioonkaebuse tagastamisel tuginenud halduskohtus tuvastatud asjaoludele ja asjas kogutud tõenditele ning jõudnud analüüsi tulemusena põhjendatult järeldusele, et kahju hüvitamise nõue on perspektiivitu ning seetõttu ei saa apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Vangla leiab, et V. Julini määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, mistõttu palutakse jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
44. Tartu Ringkonnakohus tagastas V. Julini apellatsioonkaebuse, kuna apellatsioonkaebuselt ei olnud tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus leidis, et V. Julin on küll maksejõuetu, kuid kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada tema jaoks oluliseks ja halduskohtule esitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning apellatsioonkaebus perspektiivitu.
45. Kolleegium selgitas haldusasjades nr 3-3-1-95-10 (
46. mai
47. a määruse p 7) ja 3-3-1-11-11 (
48. mai
49. a määruse p-d 9 ja 10), et mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud.
50. V. Julin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjusel, et tal oli vangistusseadusest tulenev õigus pikaajalisele kokkusaamisele oma isa ja tütrega, kuid Tartu Vangla katkestas kokkusaamise ootamatult. V. Julin leidis, et pikaajalise kokkusaamise katkestamisega rikuti vangistusseadusest tulenevat õigust, samuti tema õigust eraelu puutumatusele. Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses märkis V. Julin, et pikaajalise kokkusaamise katkestamisega sekkus Tartu Vangla tema perekonna- ja eraellu. Määruskaebuses Riigikohtule leiab V. Julin, et vangla sekkus tema eraellu. Kolleegium on eeltooduga seoses seisukohal, et V. Julin vaidlustab Tartu Vangla sekkumist tema perekonna- ja eraellu.
51. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pikaajaline kokkusaamine üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Kolleegium märgib, et kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Seega on tegemist kinnipeetava vangistusseadusest tuleneva õigusega.
52. Põhiseaduse (PS) § 26 esimene lause näeb ette õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Teise lause kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kellegi perekonnaega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Kolleegium on sellega seoses leidnud, et pereliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (
53. oktoobri
54. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab PS §s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (RKPJK
55. aprilli
56. a otsus nr 3-4-1-9-10). PS §-s 26 sätestatu annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Perekonnaelu kaitseala hõlmab perekonnaliikmete suhete ja sidemete erinevaid tahke, eelkõige õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu ühe olulisema osa moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega.
57. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel. Tartu Halduskohus tuvastas
58. detsembri
59. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1532, et antud juhul ei esinenud selliseid erandlikke asjaolusid, mis oleksid õigustanud V. Julini pikaajalise kokkusaamise katkestamist. Halduskohus tuvastas, et pikaajalise kokkusaamise katkestamise põhjuseks oli Tartu Vangla erinevate osakondade töö omavaheline koordineerimatus ning pikaajalise kokkusaamise katkestamine vangla poolt oli õigusvastane.
60. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sellega seoses on kolleegium leidnud, et RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu (
61. jaanuari
62. a otsuse nr 3-3-1-78-11 p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
63. Kolleegium, nagu ka Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-10-1532, on seisukohal, et kinnipeetava kooselamine oma lähedastega, sh lapsega, on kinnipeetava jaoks väga oluline õigus ja pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks. Pikaajalise kokkusaamise katkestamise tulemusena lühenes kokkusaamise aeg seitse tundi, s.o umbes ühe kolmandiku võrreldes lubatud kokkusaamise ajaga. Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega. Seetõttu ei saa pidada õigeks ringkonnakohtu järeldust, et tegemist on mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega.
64. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohtul puudus alus pidada V. Julini kaebust ilmselgelt perspektiivituks ja apellatsioonkaebust perspektiivituks ning jätta taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.
65. V. Julini määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu Ringkonnakohtu
66. detsembri
67. a määrus haldusasjas nr 3-11-1120 tühistada. V. Julin tuleb vabastada riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-1120 ja asi tuleb saata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann