RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 117lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 17.

oktoobri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-15863 Aleksandr Melnitšenko kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina, kassatsioonkaebus Viru Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Mihhail Hütt
2. aprill 2012, kirjalik menetlus
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a kohtuotsus Aleksandr Melnitšenko süüdimõistmises KarS §

§ 117lg 1 järgi. 2. Mõista Aleksandr Melnitšenko süüdistuses Kar

S §

§ 117lg 1 järgi õigeks.

1. Vabastada Aleksandr Melnitšenko viivitamatult vahi alt.
2. Kassatsioon rahuldada.
3. Määrata OÜ-le Narva Esimene Advokatuuribüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Aleksandr Melnitšenkole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 191 (sada üheksakümmend üks) eurot ja 74 (seitsekümmend neli) senti, sealhulgas käibemaks 31 (kolmkümmend üks) eurot ja 96 (üheksakümmend kuus) senti.
4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu ja samuti maa- ning ringkonnakohtu poolt Aleksandr Melnitšenkolt väljamõistetud menetluskulud summas 2169 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend üheksa) eurot ja 35 (kolmkümmend viis) senti Eesti Vabariigi kanda.
5. Aleksandr Melnitšenkolt alusetult vabaduse võtmise päevade arv on
6. maiks
7. a 409 (nelisada üheksa) päeva. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Aleksandr Melnitšenko anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) §

§ 117lg 1 järgi selles, et tema 8.

juunil 2009 oma elukohas aadressil Narva, XXXXXXXXXX XX-XX raske tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil kasutas oma kolmeaastase rasket haigust põdeva kasutütre J. K. suhtes füüsilist vägivalda, lõi teda rusikatega vastu keha ja pead, tekitades lapsele hulgaliselt marrastusi kehal ja näol ning kinnise tömbi ajukolju ja kõhu trauma siseorganite vigastusega, kõhunäärme sabaosa ja ristkäärsoole kinnisti rebendiga, mille tüsistusena tekkis äge traumajärgne pankreatiit (kõhunäärme põletik), peripankreatiit (kõhunääret ümbritseva koe põletik) ja peritoniit (kõhukelme põletik). Vigastuse tagajärjel suri laps sündmuskohal 9. juunil 2009. 2. Viru Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsusega tunnistati A. Melnitšenko süüdi KarS §

§ 117lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega üheksaks aastaks.

2.1. Maakohus leidis, et A. Melnitšenko süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises tervisekahjustuse tekitamises, millega kaasnes oht elule ning teise inimese surma põhjustamises ettevaatamatusest, s.o kuritegudes KarS §

§ 117lg 1 järgi - on tõendatud ning süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud.

Maakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2.

1. Kannatanu surm saabus
2. juunil 2009 kell 8.00-8.30 ja kehavigastused tekitati
3. juunil 2009 ajavahemikus kella 13.00-st kuni kella 21.00-ni. Kehavigastuste tekkimise ajal ei olnud korteris kedagi peale T. L. (lapse vanaema), T. D. (lapse vanaema sõbranna), A. Melnitšenko ja tema ühe aasta ja nelja kuu vanuse poja J. K. A. Melnitšenko oli
4. juunil 2009 kell 8.30-9.00 ja alates kella 17.00-st kuni
5. juuni 2009 kella 8.30-ni kannatanuga üksi (välja arvatud ühe aasta ja nelja kuu vanune poeg J. K.). T. L., T. D. ja A. Melnitšenko ütlustega on tõendatud, et neist kaks esimest ei tekitanud kannatanule kehavigastusi. J. K.-l esinenud kehavigastused ei olnud tekitatud ka süüdistatava poja J. K. poolt, kuna ajukolju trauma tekitajaks ei saanud olla ühe aasta ja nelja kuu vanune umbes üheksa kilogrammi kaaluv laps. Selle trauma põhjuseks on löök esemega vastu pead või põrkumine vastu eset. 2.
6. Kuna kõhutrauma, ajukolju trauma, marrastused näol ja huulel olid kõik elupuhused ja tekitatud umbes üheaegselt, siis on tõendatud, et need kehavigastused tekitati kannatanule ühe isiku poolt, kuid selleks ei olnud pooleteiseaastane J. K. Need vigastused ei tekkinud lapse kukkumisel ega kannatanu poolt krambihoo käigus või löögist vastu voodipulki. Süüdistusakti järgsed vigastused olid kannatanule tekitatud süüdistatava A. Melnitšenko poolt. Eksperdi tuvastatud kehavigastuste tekitamise mehhanism välistab nende tekitamise A. Melnitšenko poolt ettevaatamatusest. A. Melnitšenko, kasutades väikese haige lapse peal niivõrd intensiivset vägivalda, pidas seega võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist KarS § 118 p 1 mõttes ning möönis seda. Samuti on tõendatud A. Melnitšenko poolt kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega kaasnenud surma põhjustamine ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi ja see on tema poolt toime pandud kergemeelsusest. 2.
7. Kohus kvalifitseeris A. Melnitšenko kuriteo KarS §

§ 117lg 1 järgi ning karistas teda Kar

S § 63 lg 1 alusel vangistusega 9 aastaks. A. Melnitšenko käitumises esinevad KarS § 58 p-des 3 ja 4 ettenähtud karistust raskendavad asjaolud, s.o süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, abitus seisundis isiku suhtes ja isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid A. Melnitšenko ja tema kaitsja vandeadvokaat T. Massalina ringkonnakohtule apellatsioonid, milles taotleti Viru Maakohtu
2. märtsi
3. a otsuse tühistamist ja A. Melnitšenko õigeksmõistmist. 3.
4. Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, leides, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Õigesti ei ole tuvastatud kuriteo toimepanemise aeg. Ajavahemik, mille jooksul tekitati kannatanule kehavigastused, millega kaasnes tema surm, ei põhine kriminaalasja materjalidel. Lapsele võidi kehavigastused tekitada ka enne
5. juunit 2009 kell 8.
6. A. Melnitšenko ei ole lapse suhtes kunagi vägivalda tarvitanud ja seetõttu saab tema poolt kannatanule kehavigastuste tekitamise välistada. J. K.-le võis kehavigastusi tekitada ka J. K. A. Melnitšenkol puudus motiiv temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemiseks. 3.
7. A. Melnitšenko märkis apellatsioonis, et ta ei oska selgitada, mis viisil sai J. K. kehavigastusi, mis põhjustasid tema surma. A. Melnitšenko elab juhtunut raskelt üle ja tunneb süüd ainult selles, et laps kukkus voodi pealt maha. Süüdistatava hinnangul võisid lapse vigastused tekkida kukkumisest.
8. Tartu Ringkonnakohtu
9. oktoobri
10. a otsusega jäeti Viru Maakohtu
11. märtsi
12. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad seisnevad kokkuvõtvalt järgnevas. 4.
13. Maakohus ei eksinud kuriteo toimepanemise aja tuvastamisel. Tunnistajate ja süüdistatava ütlustest ning surnu ekspertiisi aktist tuleneb, et J. K.-le tekitati kehavigastused maakohtu poolt tuvastatud ajavahemikul ning need ei saanud olla tekitatud enne
14. juunit 2009 kell 8.
15. Arvestades asjaoluga, et T. L. ja T. D. lahkusid A. Melnitšenko korterist
16. juunil 2009 kella 17.00 paiku ning lahkudes J. K.-l mingeid vigastusi ei olnud, siis on ainuvõimalik järeldus, et vigastused tekitati pärast kella 17.00
17. juunil
18. Maakohus ei eksinud ka J. K. surma saabumise aja määratlemisel. Kuigi kohtuarstlike meetoditega ei ole olnud võimalik kindlaks määrata J. K. täpset surma aega, selgitati see välja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on A. Melnitšenko väitnud, et
19. juunil 2010 läks ta magama 23.00 ja 23.30 vahel ja siis oli J. K. elus. T. D. ütlustele tuginedes on alus väita, et
20. juunil 2009 kell 8.30 oli J. K. surnud. Seega saab A. Melnitšenko ja T. D. ütluste alusel määratleda J. K. surma saabumise ajavahemikuks
21. juuni 2009 kell 23.30 kuni
22. juuni 2009 kell 8.
23. Kannatanu surma saabumise ajavahemik langeb kokku ka kohtuarsti poolt pakutud ajavahemikuga, s.o 2-2,5 päeva enne lahangu toimumist. Seega puudub alus arvata, et J. K. võis saada kehavigastusei enne
24. juunit
25. 4.
26. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et keegi teine peale A. Melnitšenko ei saanud J. K.-le vigastusi tekitada. Kaitsja seisukoht, mille järgi võis kannatanule kehavigastusi tekitada ka J. K. ei ole põhjendatud. Arvestades asjaolu, et kõik J. K.-l esinenud kehavigastused on tekitatud ligikaudu ühel ajal ja kohtueksperdi arvamust, mis välistas ajukolju trauma põhjustamise kannatanule J. K. poolt, ei ole eluliselt usutav, et J. K. saanuks järelevalve all viibides põhjustada kannatanule ka kõhuõõnsuse vigastuse. Järelikult, lähtudes välistusmeetodist, tekitas vigastused A. Melnitšenko. A. Melnitšenko pani teo toime kaudse tahtlusega, kuna haiget last lüües pidi ta tavalise elukogemuse tasemel möönma, et võib oma tegevusega põhjustada ohu J. K. elule. 4.
27. Ringkonnakohtu kohtukoosseisu üks liige ei nõustunud ringkonnakohtu otsusega, leides, et asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused ja nende kahtluste tõttu tuleks süüdistatav õigeks mõista. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
28. Tartu Ringkonnakohtu
29. oktoobri
30. a otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni A. Melnitšenko kaitsja vandeadvokaat T. Massalina. Kassatsiooni aluseks on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 346 lg 1 järgi. 5.
31. Kohtuotsustes ei ole esitatud ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et just A. Melnitšenko tekitas J. K.-le kehavigastusi, sh ka eluohtlikke, millega kaasnes surm. Kohtud ei ole õigesti hinnanud lapse tervislikku seisundit. Kõne all on väga haige, nõrkenud ja vähe kaaluv laps. Tüdrukul oli raske ravimatu haigus ning ta vajas pidevat ravi, hoolitsust ja kontrolli. Sellises olukorras võis ükskõik milline ettevaatamatu liigutus lapse eest hoolitsemisel, mida täiskasvanud inimene võis ka märkamata jätta, saada lapsele traumeerivaks. Elukogemuse tavalisel tasemel on võimatu oletada, et A. Melnitšenko tegevuste tõttu võisid saabuda rasked tagajärjed sellise lapse elule ja tervisele. 5.
32. Samuti ei ole vaieldamatu kohtute järeldus, et kannatanule tekitati kehavigastused pärast kahe tunnistaja T. L. ja T. D. lahkumist, s.o
33. juunil
34. a pärast kella 17.
35. Esiteks on tegemist kahetoalise korteriga. J. K. viibis alati ühes toas, kus oli tema voodi ning esemed tema eest hoolitsemiseks. Ei ole reaalne olukord, kus kolm täiskasvanut ja laps, kes viibisid korteris kell 13-17, olid kogu selle aja ühes toas, kus viibis haige laps. Teiseks, kui T. D. tuli korterisse
36. juuni 2009 hommikul ja kui veidi hiljem saabus korterisse T. L., ei näinud nad kumbki tüdrukul kehavigastusi, välja arvatud vigastused huulel. 5.
37. Väär on maakohtu ja ringkonnakohtu järeldus, et kannatanule vigastusi ei saanud tekitada J. K. Nii N. K., T. L. kui T. D. on J. K.-d kirjeldanud kui elavat ja liikuvat last ning N. K. on selgitanud, et J. K. oli varasemalt roninud J. K. voodile. Seetõttu pole välistatud, et J. K. viibis J. K. voodis isegi siis, kui korteris viibisid täiskasvanud inimesed. Ekspert ei ole välistanud, et J. K.-le võis kõhukoopa vigastuse tekitada 9,2 kilogrammi kaaluv, ühe aasta ja nelja kuu vanune laps oma mingi kehaosa (näiteks jala või käe) surumise või löögiga. 5.
38. Arusaamatu on kohtu järeldus selle kohta, et kõik kehavigastused tekitati just ühe isiku ja nimelt A. Melnitšenko poolt. 5.
39. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kõikide asjas olevate tõendite objektiivsel uurimisel tuleb jõuda järeldusele, et tõendeid A. Melnitšenko süü kohta KarS §

§ 117lg 1 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemise kohta ei ole.

Kaitsja taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. Melnitšenko õigeksmõistmist.

1. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör M. Hütt, et maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks pole alust. Maa- ja ringkonnakohus on hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt. Nii esimese astme kohus, kui ka Tartu Ringkonnakohus tulid õigele järeldusele, et lapse ema N. K., tunnistajad T. D., T. L. ning süüdistatava poeg J. K. ei kasutanud J. K. suhtes vägivalda. Ringkonnakohus on kohtuotsuses väga põhjalikult motiveerinud, milliste tõendite alusel ta tuli sellisele järeldusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine faktiliste asjaolude tuvastamisel.
3. Kriminaalkolleegiumi praktikas on leitud, et olukorras, mil tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel mitu inimest, kellest ühegi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma kõiki ruumis viibinud isikuid võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas kasutada välistamismeetodit. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 10.2). Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai
7. a otsus asjas nr 3-1-1-12-07 ja
8. juuni
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 10.2).
10. Hinnates nende põhimõtete alusel käesolevat kriminaalasja, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et pole kogutud ühtki otsest tõendit selle kohta, et A. Melnitšenko on talle süüksarvatud teo toime pannud. Süüdistatav ise on vägivalla tarvitamist järjekindlalt eitanud, vägivalla tarvitamist ei kinnita ka ükski tunnistaja. Eksperdi pädevuses on kehavigastuste tekkeaja ning -mehhanismi määramine, loomulikult ei saa ta teha järeldusi süüdlase isiku kohta. J. K. surmaga lõppenud kehavigastuste võimaliku tekitamise ajal viibis temaga koos veel teisi isikuid. Seetõttu said kohtud A. Melnitšenko süü küsimuse otsustamisel lähtuda vaid välistamismeetodist, mille kasutamise eelduseks on aga kuriteosündmuse toimumise koha ja aja maksimaalselt täpne määratlemine. Praeguses asjas ei ole vaidlust sündmuste toimumise kohas ja see on määratletud täpsusega, mis iseenesest võimaldab välistamismeetodi kasutamist. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium J. K. surmaaja ja kehavigastuste tekitamise aja tuvastamist kohtute poolt.
11. Maakohus leidis, et kannatanu surm saabus vahetult enne T. D. saabumist korterisse, st
12. juunil 2009 kell 8.00-8.
13. Ekspertiisiaktiga nr 209, samuti surnu täiendekspertiisiaktiga nr 7 ja ekspert M. Vassini ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et kehavigastused tekitati J. K.-le mitte rohkem kui 24 tundi enne surma saabumist. See tähendab, et surma põhjustanud kehavigastused tekitati kannatanule ajavahemikus
14. juuni 2009 kell 8.00 kuni
15. juuni 2009 kell 8.
16. Ekspert on arvamusel, et kannatanu kõhuõõneorganite põletikuprotsesside areng vastab ajakriteeriumitele, mille kohaselt tekitati kannatanule kehavigastused
17. juunil 2009 ajavahemikus kell 13.00-21.
18. Ka ringkonnakohus leidis, et puudub igasugune alus väiteks nagu võinuks J. K. saada surmavad kehavigastused enne
19. juunit
20. Kuna J. K.-l puudusid vigastused hetkel, kui T. L. ja T. D. lahkusid korterist, siis tekitati kehavigastused J. K.-le
21. juunil 2009 pärast kella 17.
22. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et isikud kelle ainsaks A. Melnitšenko korterisse mineku eesmärgiks oli aidata süüdistataval hoolitseda J. K. eest, sooviksid viimasele halba ja võiksid teda vigastada. Pealegi viibisid T. L., T. D. ja A. Melnitšenko tunnistajate korteris viibimise ajal koos ning tunnistajad nagu ka süüdistatav pole kunagi väitnud, et keegi korteris viibinutest oleks kuidagi J. K.-d kahjustanud. Sarnaselt maakohtule on ka ringkonnakohus välistanud J. K. võimaliku osaluse nimetatud teo toimepanemisel, leides, et keegi korteris viibinutest ei ole kinnitanud, et J. K. oleks sellel päeval hüpanud kannaga vastu J. K. kõhtu ning ta viibis kogu päeva täiskasvanute järelevalve all.
23. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud ei ole analüüsinud kõiki võimalikke versioone, ei ole nõutava täpsusega tuvastanud kannatanu surma aega ja mis kõige olulisem - eelnevast tulenevat kehavigastuste võimaliku tekitamise aega. Kohtute poolt tuvastatu võimaldab teha ka teistsuguseid järeldusi ja ei välista täielikult surmani viinud kehavigastuste ettevaatamatut või tahtlikku põhjustamist mõne teise isikute poolt.
24. Sellist järeldust põhistab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt. Surnu ekspertiisiakti nr 209 kohaselt saabus kannatanu surm 2 kuni 2,5 ööpäeva enne lahangut. Ekspertiisiakti järgi on lahang teostatud
25. juunil
26. Kuivõrd ekspertiisiaktist ei nähtu ekspertiisi tegemise kellaaega, ei saa selle tõendi alusel määrata surma saabumise aega nii, nagu seda on teinud maakohus. Kui eeldada, et ekspertiis teostati tööpäeva jooksul, kell 8.00-17.00, siis võib selle ekspertiisiakti põhjal määratleda surma aega vähemalt üheksatunnise nihkega, mille maksimaalsed piirid on
27. juuni 2009 kell 20.00 kuni
28. juuni 2009 kell 17.
29. Seda kellaaega on maakohus püüdnud täpsustada T. D. saabumisega korterisse
30. juunil 2009 kella 8.00-8.30 paiku. Arusaamatuks jääb seejuures kohtu poolt sedastatu, et surm saabus vahetult enne tunnistaja saabumist. Tõlgendades surmaaega süüdistatavale kasulikumal viisil, leiab kolleegium, et eelnevast tulenevalt võis J. K. surm saabuda
31. juuni 2009 õhtust
32. juuni 2009 hommikuni, mil laps leiti surnuna.
33. Samal põhjusel ei ole veenvad ka kohtute põhjendused surma põhjustanud vigastuste tekkeaja kohta. Eksperdi kohtuistungil antud ütluste kohaselt võib vigastuste tekitamisest kuni peritoniidi sümptomaatika kujunemiseni mööduda 4-5 tundi kuni ööpäev. Kuivõrd kohtuistungi protokollis ei ole kajastatud prokuröri küsimusi, siis on arusaamatu eksperdi vastus, mille kohaselt kannatanu kõhuõõneorganite põletikuprotsesside areng on vastavuses ajakriteeriumidega, mille kohaselt tekitati kannatanule vigastusi ajavahemikus kell 13.00-21.00
34. juunil
35. Lisaks märgib kriminaalkolleegium, et
36. detsembril 2009 teostatud surnu täiendekspertiisiaktis nr 7 vastab ekspert küsimusele, millal olid kehavigastused tekitatud, vaid osaliselt - nimelt, et ajukolju kinnine tömp trauma oli tekitatud mitte rohkem kui 24 tundi enne surma saabumist. Ekspertiisiaktis ei kirjeldata vähimalgi määral kannatanu kehaõõnte põletikuprotsessi ega selle arengut. Samas ekspertiisiaktis leitakse, et ei saa välistada kõhunäärme sabaosa ning ristkäärsoole kinnisti rebendi teket ühe aasta ja nelja kuu vanuse lapse mingi kehaosaga surumise või löömise tagajärjel, samuti et sellise kehavigastuse tekkimine esmaabi osutamise käigus, nagu seda kirjeldatakse N. K. ülekuulamise protokollis, on ebatõenäoline. Seega ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt puudub igasugune alus väiteks, nagu võinuks J. K. saada tal tuvastatud surmavad kehavigastused ajaliselt enne
37. juunit 2009 ja et käesoleval juhul on olemasolevate tõenditega tõsikindlalt tuvastatud kannatanu kõhukoopa vigastuste tekitamise aeg. 13.
38. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et olukorras, kus korteris viibisid lisaks A. Melnitšenkole veel N. K., T. D. ja T. L. ning A. Melnitšenko poeg J. K., ei saa kohtud lähtuda isiku süüditunnistamisel välistamismeetodist, käsitlemata põhjalikult kõiki võimalikke versioone. Välistada tuleb kõikide sündmuskoha ja -ajaga seotud võimalike isikute (peale süüdistatava) käitumine saabunud tagajärje suhtes. 13.
39. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et N. K., T. D. ega T. L., samuti ka J. K. ei saanud J. K.le vigastusi tekitada. N. K. osas on leitud, et ta viibis
40. juunil 2009 alates kella 9-st haiglas. Kuid arvestades p-des 10 ja 11 märgitut, et surma põhjustanud vigastuste tekitamise aeg ei ole määratletud sellise täpsusega, et N. K. viibimise korteris vigastuste tekitamise ajal saaks välistada, ei saa välistada ka tema osalustvigastuste tekitamises. Kolleegium märgib siinkohal, et ka menetleja ja riiklik süüdistaja on olnud ebakindel selles osas, kellele J. K. surmaga seoses kahtlustus esitada. Kohtueelse menetluse kokkuvõtte järgi esitatud süüdistuse kohaselt kahtlustati eluohtliku kõhu kinnise trauma tekitamises, millega kaasnes kannatanu surm, just tema ema N. K.-d. Seejärel lõpetati kriminaalmenetlus N. K. suhtes ja koostati uus kohtueelse menetluse kokkuvõte, mille järgi kahtlustati selles teos juba A. Melnitšenkot. Ei saa jätta tähelepanuta, et tõendid viimatinimetatud isikute süü kohta tulenevad samadest allikatest ja on praktiliselt identsed, välja arvatud Narva Linna Haigla tõend selle kohta, et N. K. viibis haiglas
41. kuni
42. juunini
43. a, mis aga eelpooltoodud põhjustel ei ole asjakohane. 13.3 T. D. tuli korterisse
44. juunil 2009 kella 9 paiku, T. L. umbes kella 11.00-12.00 paiku. Maakohus luges tõendatuks, et ka nemad ei kasutanud J. K. suhtes vägivalda, sest see on tõendatud nende enda ja A. Melnitšenko ütlusega. Siinkohal tuleb märkida, et maakohtu otsusest ei selgu, miks loeb ta siin A. Melnitšenko ütlusi, erinevalt tema enese kohta antud ütlustest, usaldusväärseks. Samuti ei ole maakohtu otsusega välistatud, et mõni neist isikutest jäi J. K.-ga tuppa üksi. 13.4 J. K.-le võis vigastusi põhjustada üheksa kilogrammi kaaluv laps J. K., kuna keegi
45. juunil 2009 korteris viibinud isikutest pole saanud kategooriliselt välistada, et J. K. ei viibinud voodis lamavhaige J. K. juures enne nende saabumist
46. juunil
47. Ka kohtumeditsiini ekspert on maakohtus ütlusi andes selgitanud, et ta ei saa välistada täielikult võimalust, et kõhu trauma võis põhjustada J. K. Seetõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et maakohtu küsimustele vastates on kohtumeditsiini ekspert välistanud eespool nimetatud vigastuse tekitamise J. K. poolt.
48. Käesoleva otsuse p-des 12-13 märgitud põhjustel on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et käesolevas asjas ei ole kohtute poolt kõrvaldatud kriminaalasjas tekkinud kahtlused A. Melnitšenko süüs ning seda ei ole võimalik teha ka uuel kohtulikul arutamisel. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Melnitšenko süüdistuses KarS §

§ 117lg 1 järgi õigeks.

1. A. Melnitšenko kaitsja T. Massalina esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks OÜ-le Narva Esimene Advokatuuribüroo kogusummas 191,74 eurot (sh käibemaks 31,96 eurot). Kolleegium peab taotluses märgitud toiminguid A. Melnitšenko kaitseks vajalikeks ning leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri
3. a otsuse p-dest 2 ja 23, tuleb kaitsja taotlus rahuldada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.
4. Seoses A. Melnitšenko õigeksmõistmisega tuleb KrMS § 181 lg 1 alusel jätta maa- ja ringkonnakohtu poolt väljamõistetud menetluskulud riigi kanda. Viru maakohus mõistis A. Melnitšenkolt välja sundraha 695 (kuussada üheksakümmend viis) eurot ja 5 senti, kaitsja T. Massalina eeluurimisel osutatud õigusabi eest 191 (ükssada üheksakümmend üks) eurot ja 73 senti, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest 7 (seitse) eurot ja 22 senti, ekspertiiside tegemise eest 502 (viissada kaks) eurot ja 67 senti, kaitsja T. Massalina eelistungil osutatud õigusabi eest 498 (nelisada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 51 senti ja kaitsja T. Massalina kohtuistungitel osutatud õigusabi eest 460 (nelisada kuuskümmend) eurot ja 22 senti. Tartu Ringkonnakohus mõistis A. Melnitšenkolt välja kaitsjatasu T. Massalina poolt osutatud õigusabi eest 510 (viissada kümme) eurot. Kuna õigeksmõistva kohtuotsuse korral ei teki isikul kohustust maksta sundraha, siis tuleb riigi kanda jätta maa- ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulu summas 2169 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend üheksa) eurot ja 35 senti (191,73 + 7,22 + 502,67 + 498,51 + 460,22 + 510).
5. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib A. Melnitšenkol õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest alates
6. märtsist 2011 kuni
7. maini 2012, s.o 409 päeva eest. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi