3-1-1-24-12

Riigikohtu liikme Lea Kivi eriarvamus Aleksandr Melnitšenko süüdistusasjas KarS §-de 118 p 1 ja 117 lg 1 järgi. Olen Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-24-12 väljendatud seisukohtadest erineval arvamusel järgmistel põhjendustel.
3. Kriminaalkolleegium tühistas maa- ja ringkonnakohtuotsuse faktiliste asjaolude tuvastamisel toimunud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kohtutele heidetakse ette, et nad ei ole nõutava täpsusega tuvastanud kannatanu surma ja kehavigastuste võimaliku tekitamise aega (otsuse p-d 7 ja 11).
4. Märkides, et KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, on minu arvates Riigikohus just nimelt tuvastanud nii faktilisi asjaolusid kui ka hinnanud nende alusel tõendeid. Otsuse p-s 12 väidetakse: „Kuivõrd ekspertiisiaktist ei nähtu ekspertiisi tegemise kellaaega, ei saa selle tõendi alusel määrata surma saabumise aega nii, nagu seda on teinud maakohus“. Edasiselt eeldab Riigikohus, et ekspertiis teostati alates kella 8.00-st kuni kella 17.00 ning tuvastab ise kannatanu surma saabumise ajaks
5. juuni õhtu kuni
6. juuni 2009 hommik.
7. Esiteks on Riigikohtu väide kellaaja puudumise kohta ekslik. Ekspertiisiaktist nr 209 nähtub, et laiba välisvaatlusel on
8. juunil 2009 kell 12.50 kirjeldatud koolnukangestust ja koolnulaike. Seega on nende toimingute tegemise kellaaeg eksperdi poolt aktis fikseeritud. Kuna kannatanu surma aeg on arvestatud, lähtudes just nimelt koolnukangestusest ja koolnulaikudest, jääb arusaamatuks, millel selline Riigikohtu eeldus ja järeldus tugineb. Tartu Ringkonnakohus on lisaks eksperdiarvamusele tuginenud ka A. Melnitšenko ja T. D. ütlustele ning määranud kannatanu surma saabumise ajavahemikuks
9. juuni kell 23.30 kuni
10. juuni 2009 kell 8.
11. Milles on seisnenud ringkonnakohtu poolt faktilise asjaolu, kannatanu surma saabumise kindlaksmääramisel oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, Riigikohtu lahendist ei nähtu. Seda enam, et Riigikohtu enda poolt tuvastatud aeg langeb sisuliselt kokku ringkonnakohtu poolt tuvastatuga (vt otsuse p 12).
12. Mitte nõustudes kohtute põhjendustega kannatanu surma põhjustanud vigastuste tekkeaja kohta, märgib Riigikohus: „Kuivõrd kohtuistungi protokollis ei ole kajastatud prokuröri küsimusi, siis on arusaamatu eksperdi vastus, mille kohaselt kannatanu kõhuõõneorganite põletikuprotsesside areng on vastavuses ajakriteeriumidega, mille kohaselt tekitati kannatanule vigastusi ajavahemikus kell 13.0021.00
13. juunil
14. Lisaks märgib kriminaalkolleegium, et
15. detsembril 2009 teostatud surnu täiendekspertiisiaktis nr 7 vastab ekspert küsimusele, millal olid kehavigastused tekitatud, vaid osaliselt - nimelt, et ajukolju kinnine tömp trauma oli tekitatud mitte rohkem kui 24 tundi enne surma saabumist. Ekspertiisiaktis ei kirjeldata vähimalgi määral kannatanu kehaõõnte põletikuprotsessi ega selle arengut.“ Järgneb Riigikohtu kategooriline järeldus, et ringkonnakohtu poolt kannatanu kõhukoopa vigastuste tekitamise ajaga ei saa nõustuda (otsuse p 13).
16. Riigikohtu etteheide, miks täiendavas ekspertiisiaktis pole kirjeldatud juba esimeses ekspertiisiaktis kirjeldatut, jääb minule täiesti mõistetamatuks. Teatavasti on täiendekspertiisiakt esmase ekspertiisiakti täiendus ja vastatakse üksnes täiendavatele küsimustele. Esmases ekspertiisiaktis nr 209 sisalduvas kohtuarstlikus diagnoosis on sedastatud traumajärgne pankreatiit e kõhunäärme põletik, peripankreatiit e kõhunääret ümbritseva koe põletik, peritoniit e kõhukelme põletik, mädakõhukoobas (200 ml), milledest arenes välja hulgiorganipuudulikkus ning need vigastused põhjustasidki kannatanu surma. Kannatanu laiba sisevaatlusel ja täiendavatel uuringutel on need protsessid ka kirjeldatud (I kd tl 41-55). Seega ei vasta tegelikkusele ja on alusetu Riigikohtu otsuses sisalduv väide, et ekspertiisiaktis ei kirjeldata kehaõõnte põletikuprotsessi ega selle arengut. Eksperdi ülekuulamisel kohtus on aga loomulikult lähtutud nii esmasest kui ka täiendekspertiisiaktist ja nende sisu selgitamiseks on ka ekspert üle kuulatud.
17. märtsi 2011 kohtuistungi protokollist nähtub, et ekspert andis ütlusi kannatanule vigastuste tekitamise aja kohta. On tõsi, et prokuröri, kaitsja ega kohtu poolt esitatud küsimusi pole protokollitud, kuid protokollitud vastustest saab järeldada, milline küsimus eksperdile esitati. Teades, milline vigastus oli eluohtlik hulgiorganipuudulikkus, ja mis selle põhjustas, on raske uskuda, et Riigikohtu kolleegiumi liikmetele jäi arusaamatuks eksperdi vastus: “Kannatanu kõhuõõnerorganite põletikuprotsesside areng on vastavuses ajakriteeriumidega, mille kohaselt tekitati kannatanule vigastusi ajavahemikus kl 13-21 08.06.2009.“ Seda enam, et vastus prokuröri küsimusele järgneb vahetult pärast kaitsja esitatud küsimusele vastamist. Selles vastuses märgitakse, et tüdrukul (kannatanul) oli kõhunäärme rebend, kuid surm saabus peritoniidi tõttu (II kd, tl 60). Seega ei nähtu Riigikohtu lahendist, milles seisnes ringkonnakohtu poolne kriminaalmenetlusõiguse rikkumine kannatanule surma põhjustanud vigastuse aja kindlaksmääramisel. Pole ju võimalik ega seaduslik lugeda selleks ekspertiisiaktide tervikuna hindamist ega arusaamist maakohtu istungil esitatud küsimustest.
18. Ringkonnakohus on vigastuse aja kindlaksmääramisel analüüsinud nii eksperdiarvamusi, eksperdi ülekuulamisel saadud vastuseid; kõrvutanud neid tunnistajate ütlustega ning kasutades välistamismeetodit jõudnud põhistatud järeldusele, et kannatanule ei saanud keegi muu kui A. Melnitšenko tekitada surmavad vigastused. Seetõttu on alusetu Riigikohtu otsuse p-s 13.1 sisalduv etteheide, et kohtud on jätnud käsitlemata kõik võimalikud versioonid ja välistamata kõikide sündmuskoha ja -ajaga seotud võimalike isikute (peale süüdistatava) käitumise saabunud tagajärje suhtes. Ringkonnakohus on küll täpsustanud võrreldes maakohtu otsuses tuvastatud kannatanule surmava vigastuse tekitamise aega ja kannatanu surma saabumise aega. Kuid ringkonnakohtu järeldused on loogilised ja jälgitavad ning tulenevad kriminaalasja materjalidest. Kuna Riigikohtu otsuses puuduvad õiguslikud põhjendused, milles siis on seisnenud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis lähtudes ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, on välistatud teiste võimalike isikute süüline käitumine kannatanu surma suhtes. Seega puudus alus maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks ja A. Melnitšenko õigeksmõistmiseks. Lea Kivi