Obsah (15)

§ 542§ 543§ 546§ 114§ 29§ 77§ 79§ 76§ 78§ 191§ 194§ 48§ 545§ 38§ 541

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 542lg 1 ja liiklusseaduse (enne 1.

juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) § 7466 p 1 alusel määrati Vahur Venele hoiatustrahv 450 krooni. Trahviteade koostati seoses sellega, et

1. juunil 2010 kell 05.40 sõitis mootorsõiduk Ford Fiesta (XXX XXX), mille eest vastutav isik oli V. Vene, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 94,7 kilomeetril kiirusega 83 km/h +/- 4 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus kõnealusel teelõigul oli 70 km/h. Seega ületas kõnealune mootorsõiduk lubatud sõidukiirust vähemalt 9 km/h. Kirjeldatud tegu on käsitatav väärteona liiklusseaduse (enne
2. juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) § 7422 lg 1 järgi.
3. Trahviteade edastati tähtkirjaga V. Vene rahvastikuregistri järgsele aadressile.
4. juulil 2010 tagastas Eesti Post tähtkirja põhjusel, et kirja saaja ei ole kättesaadav. Seejärel avaldas kohtuväline menetleja kahel korral -
5. ja
6. juulil 2010 - trahviteate Ametlikes Teadaannetes.

§ 543

lgst 3 juhindudes luges kohtuväline menetleja trahviteate kättetoimetatuks teistkordse avaldamise päevale järgneval päeval ehk

1. augustil
2. Kuna trahvisumma õigeaegselt ei laekunud, edastas kohtuväline menetleja trahviteate
3. oktoobril 2010 täitmiseks kohtutäiturile.
5. detsembril 2010 esitas V. Vene Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalitusele
6. juuni
7. a trahviteate peale kaebuse, milles ta taotles trahviteate tühistamist. Kaebuse esitaja väitel tema väärtegu toime ei pannud, sest trahviteates märgitud ajal kasutas sõidukit teine isik - S. V. Kaebuse esitaja kinnitusel sai ta trahviteates kirjeldatud rikkumisest esmakordselt teada
8. novembril 2010 kohtutäituri nõudekirjast.
9. Politsei- ja Piirivalveameti
10. detsembri
11. a määrusega jäeti V. Vene kaebus

§ 546

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest see oli esitatud rohkem kui 30 päeva pärast trahviteate kättetoimetamist ja kaebetähtaja ennistamise taotlust ei olnud esitatud.

2. detsembril 2010 esitas V. Vene Politsei- ja Piirivalveametile uue kaebuse, milles vaidlustas
3. juuni
4. a trahviteadet, taotledes seekord ka kaebetähtaja ennistamist.
5. Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse juht vastas V. Vene kaebusele
6. detsembril 2010 kirjaga, selgitades, et kuna V. Venele trahviteate saatmisel on järgitud seadust, puudub kohtuvälisel menetlejal alus trahviteatele esitatud kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
7. V. Vene esitas kohtuvälise menetleja tegevuse peale maakohtule kaebuse, milles taotles trahviteate peale esitatava kaebuse tähtaja ennistamist, tema suhtes väärteomenetluse lõpetamist, samuti tema õiguste rikkumise tunnistamist ja kõrvaldamist.
8. Harju Maakohtu
9. veebruari
10. a määrusega rahuldati kaebus osaliselt ja tuvastati, et Politseija Piirivalveamet rikkus V. Vene
11. ja
12. detsembri
13. a kaebuste läbivaatamisel V. Vene õigusi. V. Vene taotluse ennistada trahviteate peale kaebuse esitamise tähtaeg ja taotluse lõpetada tema suhtes väärteomenetlus jättis maakohus läbi vaatamata. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 8.1 Kuna

§ 114

lg 2 välistab

§ 542

kohaselt tehtud trahviteate peale maakohtule kaebuse esitamise, puudub maakohtul seaduslik alus lahendada hoiatamismenetluses koostatud trahviteatele esitatud kaebuse tähtaja ennistamise taotlust. Seetõttu tuleb V. Vene kõnealune taotlus jätta läbi vaatamata. 8.2

§ 114lg-st 2 lähtuvalt tuleb läbi vaatamata jätta ka V.

Vene taotlus hoiatustrahvi tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks

§ 29lg 1 p 1 alusel.

8.3 Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituse juht on V. Vene kaebust lahendades rikkunud oluliselt väärteomenetluse norme. Tulenevalt

§ 77

lg-test 1 ja 2 lahendab kohtuvälise menetleja juht kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse määrusega. Seega laienevad kaebuse rahuldamata jätmise määrusele kõik

§-s 48 sätestatud määruse sisu- ja vorminõuded, mh peab määruse põhiosa sisaldama menetlusotsustuse põhjendust ning menetlusõiguslikku alust.

§ 77lg 3 kohaselt tuleb kaebuse rahuldamata jätmist põhjendada.

Liiklusmenetlustalituse juhi

1. detsembri
2. a selgitav vastus ei ole vormistatud määrusena, samuti on see sisuliselt põhjendamata ega vasta määruse suhtes väärteomenetluse seadustikus kehtestatud muudele nõuetele. Seega on tegemist olukorraga, kus V. Vene
3. detsembri
4. a kaebust ja taotlust ei ole sisuliselt lahendatud. Lisaks osutas maakohus sellele, et kohtuvälise menetleja
5. detsembri
6. a määruses ei ole vaidlustamisviidet. Ka see on käsitatav menetlusnormide rikkumisena. Kohtuvälise menetleja tegevuses kaebuste läbivaatamisel on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, kuid see rikkumine ei ole kohtu poolt

§ 79lg 3 p 3 alusel kõrvaldatav.

2. märtsil
3. a esitas V. Vene Politsei- ja Piirivalveametile avalduse, milles ta muu hulgas taotles Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a määrusele viidates trahviteate tühistamist ja trahvisumma ning täitekulude tagastamist. Taotluses juhiti tähelepanu Harju Maakohtu
6. veebruari
7. a määruses väljendatud seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole V. Vene
8. detsembri
9. a taotlust sisuliselt lahendanud. Samuti osutas avaldaja sellele, et maakohtu määrust pole asutud täitma.
10. Politsei- ja Piirivalveamet vastas V. Vene avaldusele
11. mail 2011 peadirektori kirjaga, milles märgiti, et V. Vene
12. detsembri
13. a avalduses ei ole esitatud mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks ja et
14. juuni
15. a trahviteate tühistamiseks puudub alus. Ehkki Harju Maakohtu
16. veebruari
17. a määruse kohaselt rikkus kohtuväline menetleja oluliselt menetlusõigust, ei toonud need rikkumised kaasa ebaõiget otsust, sest V. Vene
18. detsembri
19. a kaebetähtaja ennistamise taotlusest ei nähtunud mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. 10.1 Põhjendades, miks kohtuvälise menetleja
20. detsembri
21. a määruses ei olnud märgitud vaidlustamise korda, selgitas Politsei- ja Piirivalveamet järgmist. Väärteomenetluse seadustiku täiendamisel kirjaliku hoiatamismenetlusega ei täiendatud sama seadustiku
22. peatüki
23. jao
24. jaotise sätteid.

§ 76

lg 1 sätestab, et menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni esitada kohtuvälise menetleja juhile kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Kui käsitada trahviteadet kohtuvälise menetleja otsusena, siis ei oleks isikul võimalik kohtuvälise menetleja tegevuse peale kaebust esitada, sest üldjuhul hakkab mootorsõiduki vastutav kasutaja oma õigusi teostama pärast trahviteate saamist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et trahviteate adressaadil peab olema õigus esitada kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale, kuid kaebuse esitamise tähtaeg peab olema piiritletud. Asjaolu, et väärteomenetluse seadustik ei reguleeri kirjalikus hoiatamismenetluses kohtuvälise menetleja tegevuse peale kaebuse esitamise tähtaega, tingiski selle, et

1. detsembri
2. a määruses ei olnud ära toodud määruse vaidlustamise korda. 10.2 Maakohtu määruses osutatud kohtuvälise menetleja teine rikkumine, mis seisnes selles, et V. Vene
3. detsembri
4. a kaebust ei lahendatud määrusega, vaid sellele vastati kirjaga, oli samuti tingitud asjaolust, et väärteomenetluse seadustik ei sätesta kirjalikus hoiatamismenetluses kohtuvälise menetleja tegevuse peale kaebuse esitamise tähtaega. 10.3 Politsei- ja Piirivalveameti
5. mai
6. a vastuses märgiti, et sellega mittenõustumisel on V. Venel õigus esitada kaebus Siseministeeriumile või Tallinna Halduskohtule.
8. juunil 2011 esitas V. Vene Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse peale.
9. Tallinna Halduskohtu
10. septembri
11. a määrusega, mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu
12. detsembri
13. a määrusega muutmata ja on käesolevaks ajaks jõustunud, tagastati V. Vene kaebus HKMS § 11 lg 31 p 5 ja lg 4 alusel läbivaatamatult. 12.1 Seoses kaebaja taotlusega tuvastada kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti
14. mai
15. a vastuse kui haldusakti õigusvastasus märkis halduskohus järgmist. Politsei- ja Piirivalveameti
16. mai
17. a vastuse näol ei ole tegemist halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga HKMS § 4 lg 1 mõttes. Tegemist on reaaltoiminguga, mille tühistamise võimalust seadus ette ei näe. Seega on võimalik taotleda selle õigusvastasuse kindlakstegemist juhul, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi (HKMS § 7 lg 1, § 10 lg 3). Isegi kui kohus kontrolliks Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud vastuse õiguspärasust ning tuvastaks selle õigusvastasuse, ei saaks see anda kaebuse esitajale mingisugust õiguslikku kasu. Huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuses pelgalt veenduda ei ole põhjendatud huvi halduskohtumenetluse seadustiku mõttes. 12.2 Taotluse kohta kohustada Politsei- ja Piirivalveametit viima oma tegevus õigusaktidega kooskõlla ja lõpetama V. Vene õiguste rikkumine märkis halduskohus, et selle menetlemine ei kuulu tema pädevusse. V. Venel oli võimalik oma rikutud õigusi kaitsta väärteomenetluses. Trahviteate osas läbiviidud väärteomenetlus ja algatatud täitemenetlus ei ole vaidlustatavad halduskohtus ja seega tuleb kohustamistaotlus kaebajale HKMS § 11 lg 4 alusel tagastada. 12.3 Kaebuse täienduses esitatud kaebaja soov tuvastada, et hoiatamismenetluse regulatsioon on põhiseadusvastane, ei ole saavutatav halduskohtus. Kaebaja oleks saanud sellise taotluse esitada väärteomenetluse otsuste ja toimingute vaidlustamisel maakohtus.
18. Tallinna Ringkonnakohtu
19. detsembri
20. a määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata ja V. Vene määruskaebus rahuldamata. 13.1 Ringkonnakohus leidis, et väärteomenetluse uuendamise taotluse lahendamist ei saa pidada haldusõigussuhtes tehtavaks otsuseks, mille peale saaks esitada kaebuse halduskohtule. Trahviteate tühistamise ning Politsei- ja Piirivalveameti kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseks kohustamise nõuded ei kuulu seetõttu halduskohtu pädevusse ja halduskohus lõpetas neis nõuetes menetluse õigesti. Olukorras, kus kirjaliku hoiatamismenetluse raames tehtud otsuste peale esitatud kaebuste lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, pole halduskohtul ka alust tunnistada põhiseadusvastaseks väärteomenetluse seadustiku asjakohast regulatsiooni. Küll aga võiks olla lubatav maakohtule kaebuse esitamine Politsei- ja Piirivalveameti
21. mai
22. a kirja peale. Kirjaliku hoiatamismenetluse põhiseaduslikkust sai hinnata Harju Maakohus oma
23. veebruari
24. a määruses. Seda isegi olukorras, kus kohtuväline menetleja ei olnud maakohtu arvates teinud nõuetekohaseid määruseid. Samas tõdes ringkonnakohus, et ta ei saa kontrollida maakohtu
25. veebruari
26. a määruse seaduslikkust. 13.2 Samas märkis ringkonnakohus veel järgmist. Kaebaja arvates tuleks trahviteade tühistada ka juhul, kui selle adressaat vaidlustab seaduses ettenähtud tähtaja möödumisel trahviteate, näidates, kes mootorsõidukit väärteo toimepanemise ajal juhtis. Ringkonnakohtu arvates ei ole hoiatustrahvi vaidlustamiseks kaebetähtaja kehtestamine põhiseadusega vastuolus, sest vaid nii on võimalik tagada hoiatustrahvi sundtäitmine ja haldussunni kohaldamine väärtegude vältimise eesmärgil. Kui hoiatustrahvi oleks võimalik vaidlustada sõltumata trahviteate kättetoimetamisest möödunud ajast, muutuks selle sissenõudmine ebamõistlikuks. Automaatse liikluskontrolli eesmärgid jääksid sellisel juhul täitmata, kuna tähtajatu hoiatustrahvi vaidlustamisega kaasneks olukord, kus väärteo eest karistamine ei pruugi olla enam võimalik väärteo aegumise tõttu. Tähtaja ennistamiseks ei anna alust pelgalt asjaolu, et kaebajale tehti hoiatustrahv teatavaks Ametlike Teadaannete kaudu. Tähtaja ennistamise otsustamisel tuleb hinnata ka tagajärge avalikule huvile ja isiku õigustele. Hoiatustrahv ja selle tasumisega seotud kulud ei ole sedavõrd suured, et pidada kaebaja õiguste piirangut ülemääraseks. Kaebajale varaliste kohustuste tekkimisel tuleb arvestada ka sellega, et kaebajal on võimalik nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduse sätete alusel isikult, kes väidetavalt väärteo toime pani.
28. septembril 2011 esitas V. Vene kohtuvälise menetleja tegevuse peale maakohtule kaebuse, milles palus tuvastada enda õiguste rikkumine seoses Politsei- ja Piirivalveameti
29. mai
30. a vastusega. Samuti taotles V. Vene Politsei- ja Piirivalveametit kohustamist selleks, et viimane viiks oma tegevuse õigusaktidega kooskõlla ja lõpetaks V. Vene õiguste rikkumise. Lisaks palus V. Vene tuvastada, et hoiatustrahvi regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. 14.1 Taotlust tuvastada enda õiguste rikkumine seoses Politsei- ja Piirivalveameti
31. mai
32. a kirjaga põhjendas V. Vene järgmiselt. Harju Maakohus tuvastas
33. veebruari
34. a määrusega kohtuvälise menetleja tegevuses olulised menetlusnormide rikkumised. Politsei- ja Piirivalveameti kirjas on aga asutud neid rikkumisi sisuliselt õigustama. Kirjas leitakse, et maakohtu tuvastatud rikkumised ei ole olulised, sest need ei takistanud V. Venel oma õigusi kasutada. Kaebuse esitaja hinnangul on Politsei- ja Piirivalveameti vastuses väljendatud seisukoht väär ja vastuolus maakohtu seisukohtadega. Samuti ei ole Politsei- ja Piirivalveamet astunud mingeid samme, et maakohtu määruses osutatud puudused kõrvaldada ja tuvastada tegelik süüdlane. V. Vene palus kohtul tuvastada, et Politsei- ja Piirivalveameti tegevus, kus asutakse oma rikkumisi õigustama, on õigusvastane. 14.2 V. Vene osutas ka sellele, et Politsei- ja Piirivalveamet pole astunud mingeid samme Harju Maakohtu
35. veebruari
36. a määruses osutatud puuduste kõrvaldamiseks. 14.3 Põhiseadusega on vastuolus olukord, kus isik ei saa vaidlustada talle tagaselja peale pandud koormist. Kirjalikus hoiatamismenetluses puudub tõhus õiguskaitsevahend olukorras, kus on ilmselge, et hoiatustrahv on määratud valele isikule. Isikul peab olema võimalik trahviteadet vaidlustada ka juhul, kui ta saab sellest teada alles kohtutäiturilt. Samuti peab olema kohtulik mehhanism kohtuvälise menetleja korralekutsumiseks olukorras, kus viimane jätab menetlusotsustused seaduses sätestatud korras põhistatud määrusega vormistamata. Kirjalikus hoiatamismenetluses ei ole kohtuvälise menetleja tegevus allutatud kohtulikule kontrollile. Kirjaliku hoiatamismenetluse regulatsiooni puudulikkust kinnitab seegi, et isegi Politsei- ja Piirivalveamet ei tea, millises korras tema tegevust saab kohtus vaidlustada. 14.4 Vale isiku karistamise korral on alati olemas alus kaebetähtaja ennistamiseks. Vastupidine regulatsioon on ebamoraalne ja vastuolus põhiseadusega. Seetõttu on väär Politsei- ja Piirivalveameti seisukoht, et käesolevas asjas puudus kaebetähtaja ennistamise alus. Samuti osutas kaebuse esitaja sellele, et seoses töölkäimisega on tal kaks erinevat elukohta. Rahvastikuregistrisse ei ole aga võimalik mitut elukohta registreerida. Trahviteadet üritati talle toimetada elukohta, kus ta sel perioodil ei viibinud. Kaebaja hinnangul piirab trahviteate kättetoimetamise korra tuginemine rahvastikuregistrile liigselt liikumisvabadust.
37. Harju Maakohtu
38. septembri
39. a määrusega jäeti V. Vene kaebus läbi vaatamata ja tagastati esitajale. Tallinna Ringkonnakohtu
40. oktoobri
41. a määrusega rahuldati maakohtu määruse peale esitatud V. Vene esindaja määruskaebus, Harju Maakohtu
42. septembri
43. a määrus tühistati ja V. Vene
44. septembri
45. a kaebus saadeti maakohtule menetlemiseks.
46. Harju Maakohtu
47. detsembri
48. a määrusega jäeti V. Vene
49. septembri
50. a kaebuses esitatud taotlus - tunnistada V. Vene õiguste rikkumist seoses Politsei- ja Piirivalveameti
51. mai
52. a vastusega - läbi vaatamata. Sama kohtumäärusega jäeti rahuldamata V. Vene taotlus kohustada Politsei- ja Piirivalveametit viima oma tegevus õigusaktidega kooskõlla ja lõpetada V. Vene õiguste rikkumine. Samuti jättis maakohus rahuldamata V. Vene taotluse tunnistada hoiatustrahvi regulatsioon põhiseadusvastaseks. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 16.1 Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
53. mai
54. a kiri ei ole käsitatav määrusena

§ 78lg 1 mõttes.

Tegemist oli vastusega V. Vene

1. märtsi
2. a avaldusele. Väärteomenetluse seadustik ei näe ette kohtu pädevust hinnata riigiasutuse poolt kodaniku avaldusele antud vastust. Seetõttu tuleb V. Vene taotlus Politsei- ja Piirivalveameti
3. mai
4. a vastust puudutavas osas jätta läbi vaatamata. 16.2 Seoses taotlusega kohustada Politsei- ja Piirivalveametit viima oma tegevus õigusaktidega kooskõlla ja lõpetada V. Vene õiguste rikkumine märkis kohus, et on olemas Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a jõustunud kohtumäärus. Määruses on tunnistatud kaebuse esitaja õiguste rikkumist kohtuvälise menetleja poolt, kuid määruse resolutsioonis ei ole kohtuvälisele menetlejale pandud kohustusi õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. Sama kohtu teine kohtunik ei ole pädev kohustama kohtuvälist menetlejat kohtuniku määrust täitma, seda eriti olukorras, kus algses kohtumääruses ei ole kohtuvälist menetlejat üldse kohustatud menetlusnormide rikkumisi kõrvaldama. 16.3 Seoses taotlusega tunnistada kirjaliku hoiatustrahvi kord põhiseadusvastaseks märkis maakohus järgmist. Kirjaliku hoiatustrahvi menetlus küll riivab põhiõigusi, kuid põhiseadusega vastuolus see ei ole. Mootorsõiduki lubatud sõidukiiruse ületamine on sagedane õigusrikkumine ja suur kiirus on üks väga oluline liiklusõnnetuste põhjus. Seetõttu on vaja lihtsamat menetlust, mille puhul hoiatustrahvi tegemisele ei eelne tavapärast väärteomenetlust. Kirjaliku hoiatustrahvi menetluse korral puudub isikul võimalus eelnevalt anda selgitusi ja esitada vastuväiteid, kuid sellise piirangu kaalub üles vajadus kiiruse ületamisi ökonoomselt ja efektiivselt menetleda. Seetõttu on taoline menetlus lubatav ja soovitud eesmärgiga proportsionaalne. Hoiatustrahvi näol ei ole tegemist süüteo eest kohaldatava karistusega, seda ei kanta karistusregistrisse ja see ei too endaga kaasa karistusõiguslikke tagajärgi. Isikult, kellele hoiatustrahv määratakse, pole ära võetud kaebeõigust. Juhul kui isik ei nõustu hoiatustrahviga, on tal õigus seda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustada ja sel juhul hoiatustrahv ei jõustu. Lisaks võimaldab

§ 78

lg 1 isikul kohtuvälise menetleja juhi määrusega mittenõustumisel see kohtus vaidlustada.

1. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Vene esindaja A. Aasmaa, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja V. Vene
2. septembri
3. a kaebuse rahuldamist.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 18.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on oma määrust ammendavalt ja õigesti põhjendanud. Seadusega on ette nähtud, et hoiatustrahvi määramisest teatatakse isikule tema rahvastikuregistrisse kantud aadressile. Kui isik mingil põhjusel ei saa pikema aja jooksul viibida oma registrisse kantud elukohas, siis on tal võimalik sellest elukohajärgset postiasutust teavitada ja avaldada, milliselt aadressilt ta sel perioodil saab posti vastu võtta. Määruskaebuse esitaja seda ei teinud ja kohtuväline menetleja on kooskõlas seadusega pärast trahviteate tagastamist postiasutusest avaldanud trahvi määramise kohta teate Ametlikes Teadaannetes. 18.2 Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitaja seisukohaga, et arvestades V. Vene juhtumi asjaolusid, oleks menetleja pidanud tema taotluse hoiatustrahvi vaidlustamise tähtaja ennistamiseks rahuldama. Kohtuväline menetleja ja kohus on leidnud, et V. Vene ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid, mis annaksid aluse hoiatustrahvi vaidlustamise tähtaja ennistamiseks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Vene esindaja vandeadvokaat A. Aasmaa, taotledes järgmist: 1) tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu määrused; 2) tunnistada V. Vene õiguste rikkumist seoses Politsei- ja Piirivalveameti
8. mai
9. a vastusega; 3) kohustada Politsei- ja Piirivalveametit viima käesolevas asjas oma tegevus õigusaktidega kooskõlla ja lõpetama V. Vene õiguste rikkumine, ennistades kaebetähtaja; 4) tuvastada, et hoiatustrahvi regulatsioon on põhiseadusvastane ja algatada vastav kohtumenetlus. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 19.1 Riigikohtu praktikas on esinenud juhtumeid, mil ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Sellisteks juhtumiteks on olukorrad, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi või kui määrus on õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt. Määruskaebuse esitaja hinnangul rikub vaidlustatud määrus ilmselgelt V. Vene põhiõigusi. Tal puudub sisuline võimalus hoiatustrahvi vaidlustamiseks, kuna seadusandja pole kehtestanud selleks efektiivset menetluskorda. 19.2 Praegusel juhul on V. Vene PS §-st 15 tulenevat õigust kohtusse pöörduda piiratud määral, mida ei saa õigustada kirjaliku hoiatamismenetluse efektiivsuse-nõudega. V. Vene taotlused ei ole takistanud efektiivset menetlust. V. Vene on osutanud isikule, kes tegelikult lubatud sõidukiiruse ületamise toime pani. Samuti on tegelik toimepanija oma rikkumist politseile kinnitanud. 19.3 See, et isik ei ole suvel endale kuuluvalt kinnistult kättesaadav, ei anna alust väita, et ta sellel aadressil ei ela. Menetleja kohustus astuda samme isiku informeerimiseks on kirjalikus hoiatamismenetluses viidud põhjendamatult miinimumini. Käesolevas asjas saanuks kohtuväline menetleja kasutada lisaks rahvastikuregistri andmebaasile ka äriregistri andmebaasi, kus on olemas nii V. Vene äriettevõtte kui ka tema enda kontaktandmed. Rahvastikuregistris ei ole võimalik end mitmele erinevale aadressile sisse kirjutada. Teda ei üritatud kätte saada ka telefoni teel. Kohtuväline menetleja ei ennistanud kaebetähtaega vaatamata sellele, et V. Vene asus tegutsema kohe, kui oli kohtutäiturilt trahviteatest teada saanud. 19.4 Nõustuda ei saa seisukohaga, et kuna maakohtu
10. veebruari
11. a määruses ei ole kohustatud politseid puudusi kõrvaldama, siis ei saa seda teha ka teine kohtunik.
12. Vastuses määruskaebusele palub Politsei- ja Piirivalveamet jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. 20.1 Politsei- ja Piirivalveameti
13. mai
14. a vastus ei ole koostatud ega vaidlustatav väärteomenetluse raames. Tegemist on vastamisega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse tähenduses. 20.2 Kuna Harju Maakohtu
15. veebruari
16. a määruses tuvastatud kohtuvälise menetleja rikkumised ei ole tagantjärele kõrvaldatavad ega takistanud V. Venel oma õigusi teostada, pole V. Vene taotlus selles osas asjakohane. V. Vene taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ei ole eelnimetatud rikkumistega seotud. 20.3 Trahviteate kättetoimetamise korra peamine printsiip on, et isikule peab olema võimalik posti kätte toimetada rahvastikuregistri aadressile. Kas isik sellel aadressil elab, ei ole dokumentide kättetoimetamise aspektist oluline. Trahviteate olemasolu kohta postiasutuses jäetakse isikule postkasti teatis ja ainult pahatahtlik isik jätab sellise teatise tähelepanuta. Lisaks on rahvastikuregistrisse võimalik kanda andmed ka isiku sideaadressi kohta. Sideaadressi olemasolul saadetakse trahviteade ka sellele. Lisaks on riik dokumentide elektrooniliseks kättetoimetamiseks loonud võimaluse oma e-posti aadressi ühildamiseks riigiportaalis. Kui isiku ametlik e-posti aadress on seadistatud, saabub trahviteade talle e-postiga ja alles juhul, kui isik elektroonilisele kättetoimetamisele ei reageeri, edastatakse trahviteade tähtkirjaga. Asjaolu, et V. Vene ei reageerinud tema rahvastikuregistri järgsele aadressile postkasti jäetud teatisele ega suunanud posti ümber teisele (tegelikule) aadressile, pole rahvastikuregistrisse andnud oma sideaadressi ega seadustanud ametlikku e-posti aadressi, ei saa olla mõjuv põhjus, mis annaks alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
17. Harju Maakohtu
18. detsembri
19. a määrusega jäeti rahuldamata V. Vene taotlus kohustada Politsei- ja Piirivalveametit viima oma tegevus õigusaktidega kooskõlla ja lõpetama V. Vene õiguste rikkumine, samuti V. Vene taotlus tunnistada väärteomenetluse seadustikus ette nähtud kirjaliku hoiatamismenetluse kord põhiseadusvastaseks.

§ 191

p 12 kohaselt ei ole kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel

§ 79

kohaselt tehtud maakohtu määrus määruskaebe korras vaidlustatav (välja arvatud juhul kui vaidlustatakse konfiskeerimise kohta tehtud määrust). Eeltoodust tuleneb, et kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel tehtud kohtu määrus on lõplik ja selle peale esitatava määruskaebuse sisuline lahendamine välistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-1-1119-06, p 7). Järelikult ei olnud Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a määrus osas, milles V. Vene taotlused rahuldamata jäeti, vaidlustatav. Seega pidanuks ringkonnakohus

§ 194lg-st 3, § 142 lg 2 p-st 2 ja § 191 p-st 12 juhindudes V.

Vene esindaja määruskaebuse kõnealuses osas jätma läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust V. Vene esindaja määruskaebus läbi vaadata ei ole vaidlustatud ja

§ 194lg 1 kohaselt saab Riigikohus V.

Vene kaitsja määruskaebuse läbi vaadata üksnes kaebuse piires, puudub Riigikohtul alus ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Samas ei ole Riigikohus

§ 191

p-st 12 tulenevalt menetluslikult pädev tühistama ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud maakohtu määrust osas, milles V. Vene taotlused rahuldamata jäeti. 22.

§ 191

p 12 ei välistanud võimalust kaevata maakohtu määrus edasi osas, millega jäeti V. Vene kaebus läbi vaatamata, s.o osas, milles V. Vene palus tuvastada tema õiguste rikkumine seoses Politsei- ja Piirivalveameti

1. mai
2. a vastusega. Samas ei ole V. Vene esindaja ringkonnakohtule ega Riigikohtule esitatud määruskaebuses vaidlustanud maakohtu seisukohta, et

§-s 79 sätestatud menetluses ei ole maakohus pädev Politsei- ja Piirivalveameti

1. mai
2. a kirja õiguspärasusele hinnangut andma (vt käesoleva määruse punkt 16.1), ega taotlenud, et V. Vene kaebus saadetaks läbi vaatamata jäetud osas maakohtule uueks lahendamiseks. Seetõttu leiab kolleegium, et osas, milles maakohus jättis V. Vene taotluse läbi vaatamata, ei ole seda edasi kaevatud.
3. Eeltoodud põhjustel jätab Riigikohus V. Vene esindaja määruskaebuse tervikuna läbi vaatamata. II
4. Riigikohus peab vaidlustatud kohtulahenditele õiguslikku hinnangut andmata vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole täitnud Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a määrusest (vt käesoleva määruse punkt 8) tulenevat kohustust lahendada V. Vene
7. detsembri
8. a kaebetähtaja ennistamise taotlus ja kaebus

§ 48nõuetele vastava määrusega.

Lugedes maakohtu

1. veebruari
2. a määruse resolutiivosa, milles tunnistati menetlejapoolset V. Vene õiguste rikkumist seoses tema kaebuste läbivaatamisega, koosmõjus määruse põhiosaga, milles märgiti, et V. Vene
3. detsembri
4. a kaebust ja taotlust ei ole sisuliselt lahendatud, võib järeldada, et kohus tuvastas kohtuvälise menetleja õigusvastase tegevusetuse, mis olemuslikult on kohtuvälise menetleja poolt kõrvaldatav. Maakohtu väidet, et kohtuvälise menetleja rikkumine ei ole kohtu poolt

§ 79

lg 3 p 3 alusel kõrvaldatav, tuleks lugeda koostoimes samas määruses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole kohus pädev andma sisulist hinnangut trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse põhjendatusele. Seega tuleneb maakohtu

1. veebruari
2. a määrusest, et kohus ei saa pädevuse puudumise tõttu V. Vene õiguste rikkumist kõrvaldada. See ei tähenda aga, et kohtuväline menetleja poleks õigustatud ja kohustatud seda tegema. Puudub mõistlik põhjus arvata, et olukorras, kus maakohus leidis, et kohtuväline menetleja on jätnud V. Vene
3. detsembri
4. a taotluse ja kaebuse õigusvastaselt lahendamata, pidas kohus võimalikuks, et kõnealune taotlus ja kaebus jäävadki nõuetekohaselt läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium arvamusel, et kohtuväline menetleja oli ja on ka praegu Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a määrusest tulenevalt kohustatud tegema V. Vene
7. detsembri
8. a kaebetähtaja ennistamise taotluse ja kaebuse lahendamiseks

§ 48nõuetele vastava määruse.

III

1. Ühtse õiguspraktika kujundamiseks kirjaliku hoiatamismenetluse (väärteomenetluse seadustiku
2. peatüki jagu 11) kohaldamisel märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium obiter dictum korras järgmist. 26.

§ 545

lg 1 sätestab, et kui mootorsõiduki eest vastutav isik ei nõustu määratud hoiatustrahviga, on tal õigus kolmekümne päeva jooksul trahviteate kättesaamisest arvates trahviteade (

§ 542) vaidlustada.

Vaidlustamise korral hoiatustrahv ei jõustu. Kaebus trahviteate peale esitatakse kirjalikult trahviteate koostanud kohtuvälisele menetlejale (

§ 545lg 2).

27.

§ 546

lg 2 p 1 kohaselt jätab kohtuväline menetleja kaebuse läbi vaatamata ning tagastab selle määrusega muu hulgas juhul, kui kaebus on esitatud pärast

§ 545

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ja tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud või kohtuväline menetleja on jätnud tähtaja ennistamata.

§ 546

lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud.

§ 38lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma Kr

MS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada

§ 48

lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega, nagu näeb ette

§ 546lg 2 preambul.

1. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada.
2. Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku
3. peatüki
4. jao
5. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (

§-d 76-77) ja seejärel maakohtus (

§-d 78-79). Seejuures on maakohus

§ 79

lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema. 30. Peaks trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmiseks olema mõjuv põhjus, tuleb kohtuvälisel menetlejal taotlus rahuldada ja kaebetähtaeg ennistada. Sellisel juhul on menetlejal järgnevalt vaja otsustada, milline

§ 546

lg-s 1, lg 2 p-des 2-4 või lg-tes 3-4 nimetatud otsustustest kaebuse kohta või selle alusel teha. 31. Leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav KrMS § 172 tähenduses mõjuvana, tuleb kohtuvälisel menetlejal jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus põhistatud määrusega rahuldamata ja trahviteate peale esitatud kaebus

§ 546lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

32. Nõustudes käesoleva määruse punktis 13.2 refereeritud Tallinna Ringkonnakohtu õiguslike argumentidega, leiab kriminaalkolleegium, et trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamiseks ei anna alust ainuüksi see, kui mootorsõiduki eest vastutav isik lisab kaebusele veenvad tõendid mis kinnitavad, et trahviteates märgitud ajal kasutas mootorsõidukit teine isik. Mootorsõidukiga toime pandud liiklusväärteo puhul mootorsõiduki eest vastutavale isikule määratavat hoiatustrahvi ei saa samastada väärteo eest kohaldatava karistusega (vt ka

§ 541lg 3).

Kõnealune hoiatustrahv on käsitatav sunnimeetmena, mille kohaldamise aluseks võib olla ka asjaolu, et isiku vastutusel oleva mootorsõidukiga pani liiklusväärteo objektiivse koosseisu tunnustele vastava teo toime teine isik, kelle kohta mootorsõiduki eest vastutav isik ei taganud menetlejale seaduses sätestatud korras õigeaegselt teavet. 33. Lahendades trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust, tuleb menetlejal kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjuse mõjuvust hinnates lähtuda eeskätt nendest konkreetsetest asjaoludest, mis takistasid mootorsõiduki eest vastutaval isikul trahviteadet rahvastikuregistris märgitud aadressil kätte saamast või trahviteate peale

§ 545lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul kaebust esitamast.

Mõistetavalt peavad need asjaolud olema kaebetähtaja ennistamise taotluses märgitud. Vajadusel tuleb taotluse esitajal lisada ka kaebetähtaja möödalaskmise põhjust kinnitavad tõendid.

1. PS § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta kaitset, märkides ühtlasi, et PS §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks. Õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. (Vt lähemalt nt Riigikohtu üldkogu
2. mai
3. a otsus asjas nr 31-1-88-07, p 41.) Osutatud põhimõtetest lähtudes väärteomenetluse seadustikku tõlgendades asub kolleegium järgmistele seisukohtadele.
4. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub kohtuvälise menetleja määrus, millega tema taotlus trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamiseks jäeti rahuldamata ja kaebus läbi vaatamata, siis on tal võimalik see määrus vaidlustada. Kõnealust määrust saab vaidlustada analoogiliselt väärteomenetluse seadustiku
5. peatüki
6. jao
7. jaotises ette nähtud korrale esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (

§-d 76-77) ja seejärel maakohtus (

§-d 78-79). 36.

§ 76

lg 1 sätestab, et kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale saab kohtuvälise menetleja juhile esitada kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni. Kuna kirjalikus hoiatamismenetluses kohtuvälise menetleja otsust ei tehta, pole

§ 76lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav.

Kui siduda kirjalikus hoiatamismenetluses

§ 76

lg-s 1 nimetatud kaebuse esitamise tähtaeg analoogia korras trahviteate koostamise ajaga, tekiks olukord, kus

§-s 546 nimetatud kohtuvälise menetleja lahendeid ei saaks kohtus vaidlustada. See oleks aga vastuolus PS § 15 lg 1 esimese lausega. Seadusandja ei ole kehtestanud eraldi tähtajalist piirangut trahviteate peale esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse kohtuvälise menetleja juhi juures vaidlustamiseks. Põhiõigusi saab piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb (vt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 25). Eelmärgitust järeldub, et isikul on õigus vaidlustada

§ 546lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult.

Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad

§ 78lgs 2 ette nähtud kaebetähtajad.

37. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus

§ 546

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. Vastasel korral muutuks isiku õigus kohtuvälise menetleja määrust kohtus vaidlustada sisutuks ega vastaks PS §-dest 13, 14 ja 15 tulenevatele nõuetele.

§ 546

lg 2 p-s 1 nimetatud määrusele sisulise hinnangu andmine tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd

§ 546lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.

38. Kui maakohus, lahendades

§ 79

korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.

1. PS § 15 lg 1 teisest lausest tulenevalt peab isikule olema tagatud õigus taotleda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, p-d 17-20, 27, 61-62). Näiteks kui isik leiab, et

§ 546

lg-tes 1 või 2 sätestatud alus, millele tuginedes kohtuväline menetleja tema kaebuse läbi vaatamata jättis, on põhiseadusega vastuolus, saab ta

§-s 78 ette nähtud korras taotleda kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Maakohus on

§ 79

alusel pädev tunnistama kohtuvälise menetleja kohaldatud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse (vajadusel ka sellega seotud sätted) asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma selle kohaldamata ning tühistama kohtuvälise menetleja määruse. Sellise lahendi alusel käivitub ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152 lg 2 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 3). Seejuures tuleb silmas pidada, et PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus ei tähenda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus Riigikohtu ees. PS §-de 15 ja 152 sätte ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p 11.) 40. Kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasust on konkreetse normikontrolli vormis võimalik hinnata samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada (vt lähemalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p-d 10 ja 12). Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi