← Eesti

3-3-1-9-12

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 95 lg 2 nõuetele. Asjas kogutud tõendeid on hinnatud valikuliselt ja ebaõigesti. Kaebaja on esitanud revisjoni käigus tõendid, mis kogumis tõendavad, et on välistatud Lasva Liimpuidu AS seotus maksupettusega ning seetõttu ei saanud tekkida ka täiendavat tõendamiskohustust. Müüjatega seotud isikud on tunnistanud, et on ise toime pannud pettuse ning eksitusse viinud ka Lasva Liimpuidu AS. Kaebaja täitis oma hoolsuskohustust ja käitus heauskselt. Kõik arved vastasid käibemaksuseaduse (KMS) §-s 37 ja raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatud nõuetele. Kuna kaebaja tasus kauba eest alles pärast kauba kättesaamist ja tasumine toimus pangaülekandega müüja kontole, siis on ta käitunud mõistlikult ja tal on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus KMS § 29 lg 1 ja § 31 lg 1 alusel. Tegemist on ettevõtlusega seotud kulutustega, mida on õigesti kajastatud tulumaksuarvestuses.

  1. Tartu Halduskohus jättis
  2. mai
  3. a otsusega kaebuse rahuldamata.
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a otsusega jäeti Tartu Halduskohtu
  7. mai
  8. a otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
  9. Riigikohtu
  10. mai
  11. a otsusega asjas nr 3-3-1-18-10 rahuldati Lasva Liimpuidu AS kassatsioonkaebus osaliselt. Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr 3-08-2663 ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
  12. Tartu Halduskohtu
  13. oktoobri
  14. a otsusega rahuldati kaebus ning tühistati LMTK maksuotsus. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maksuhaldur tuvastanud, et tehingupartneritest osaühingud oleksid tegutsenud kaebaja juhatuse liikmete juhiste alusel või et kaebaja kui ostja oleks makstud raha tagasi saanud. Samuti ei saa osaühingute juhatuste liikmete seletustest teha kuidagi järeldust, et raha anti kaebajale tagasi. Kuigi maksuhaldur ei ole kaebajat maksupettuses osalemises süüdistanud, on maksuotsuses märgitud, et ostja tegi koostööd osaühingutega. Milles täpselt koostöö seisnes, maksuotsuses ega ka hiljem kohtumenetluses välja toodud ei ole. Seega on tõendamata kaebaja osalemine maksupettuses. Vastustaja ei ole jätkuvalt leidnud erinevust selles, kas isik teadis või pidi teadma, et tegemist pole õige müüjaga ning tema seisukohad jäävad ikkagi vastuoluliseks. Vastustaja ei ole endiselt toonud välja ühtki sellist asjaolu, mis tõendaks, et kaebaja teadis, et osaühingud ei ole tegelikud müüjad. Vaidlust ei ole selles, et osaühingud, kellelt kaebaja kaupa ostis, olid käibemaksukohustuslastena kantud vastavasse registrisse ning arved vastasid nõuetele. Seda oli kaebaja ka kontrollinud. Kuna arved tasuti pangaülekandega, siis oli kauba müüja teada. Maksuseadusest ega teistest õigusaktidest, mh nüüdseks kehtivuse kaotanud metsaseadusest, ei tulenenud kaebajale täiendavaid kohustusi oma äripartnerite tausta põhjalikumaks uurimiseks. Samuti ei tulene seadustest, et ostja oleks pidanud kontrollima ka müüjate poolt esitatud andmete õigust ja puidu tegelikku päritolu. Asjaolu, et kaebaja juhatuse liige ega puidu vastuvõtjad ei mäleta puitu müünud firmasid, ei tõenda, et puitu neist firmadest ei ostetud. See, kas maksukohustuslase töötajad mäletavad müüja esindajat, ei saa mõjutada kaebaja maksustamist. Maksuhalduri hinnangul viitab kaebaja teadmisele, et osaühingute puhul ei ole tegemist tegelike müüjatega, see, et veoselehti koostati kaebaja kontoris. Kohus leiab, et ükski kogutud tõend ei kinnita maksuhalduri väidet, et tegelikult toimus veoselehtede täitmine või nende ümberkirjutamine kaebaja kontoris. Maksuotsuse valikuliste asjaolude alusel tegemisele viitab ka see, et maksuotsuses ei ole loetud kõiki märgitud osaühingutega sel perioodil tehtud arveid fiktiivseteks. Kuna kolme OÜ Fan Ehitus arve puhul on maksuhaldur lugenud tehingu poolte vahel toimunuks, ei saa teha ühest järeldust, et osaühingute puhul oli tegemist varifirmadega, kes koostasid ainult fiktiivseid dokumente. Kokkuvõttes puudus kaebajal selline teave, mis oleks viidanud sellele, et tegemist ei ole tegelike müüjatega ning puudub ka alus järeldada, et kaebaja saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel. Seega ei pidanud kaebaja teadma, et OÜ-d Sim Projekt, RNA Pluss ja Fan Ehitus pole tegelikud müüjad. Maksuotsus nr 12-5/389 tuleb täies ulatuses tühistada. Maksuhaldur ei ole välistanud kauba reaalset liikumist ega kauba kättesaamist ostja poolt. Osaühingute arvetel tehtud väljamaksed on seotud kaebaja ettevõtlusega. Arved on vormiliselt nõuetekohased, arvetel näidatud summad on tasutud arved väljastanud äriühingutele ning arvetel näidatud äriühingud on arvete alusel identifitseeritavad.
  15. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  16. novembri
  17. a otsusega LMTK apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu
  18. oktoobri
  19. a otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis Lasva Liimpuidu AS kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 20 leidnud, et veoselehtedega seonduv hoolsuskohustus ei tulene seadusest. Kaebaja juhatuse liige J. Toomik ning töötajad K. Kinna, E. Laksberg, A. Kroon, F. Vago, S. Leppoja, M. Jallai ja E. Unga on kinnitanud, et puidu vastuvõtja töökohustuste hulka kuulus ka auto numbri kontrollimine, mis märgiti tippimislehele. Seega pidid nad kontrollima, kas veoselehel märgitud auto on ka tegelik metsamaterjali tooja. J. Toomik on kinnitanud, et kindlasti on aktsiaseltsi töötajate poolt kontrollitud puidu vastuvõtmisel, et auto andmed vastavad tegelikkusele. Peale selle oli kaebajal kohustus kontrollida ka müüja metsamaterjali valdamise seaduslikkust; 2) põhiliseks küsimuseks, mis tuleb lahendada asja uuel kohtulikul arutamisel, on Riigikohtu halduskolleegium pidanud asjaolu, kas kaebaja pidi teadma, et OÜ Sim Projekt, OÜ RNA Pluss ja OÜ Fan Ehitus pole tegelikud metsamaterjali müüjad; 3) OÜ RNA Pluss juhatuse liige K. Saar on kinnitanud, et tema vormistas metsamaterjali müügiks vajalikud dokumendid K. Jakobsoni antud andmete alusel. K. Saar on kinnitanud, et ka kaebajale vormistatud dokumendid olid võltsitud. Tema on käinud kaebaja firmas metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise aktidele allkirju andmas. Tegelikku puitu ei ole ta näinud. K. Saare ütlused on kooskõlas ka maksuhalduri poolt kogutud teiste tõenditega. OÜ Edulaid ja OÜ Wersim on kinnitanud, et nemad ei ole osutanud veoselehtedel märgitud veoteenust. Samuti on seda kinnitanud autojuht V. Kõivik. Maksuhaldur on kontrollinud, et rahvastikuregistri andmetest puuduvad autojuhtidena märgitud isikud R. Liido ja A. Pill. Samuti ei ole autoregistrisse kantud veokit F-26 riikliku numbrimärgiga 206 VAI. Äriregistri andmetel on K. Saar OÜ RNA Pluss juhatuse liige alates
  20. aprillist
  21. K. Saar on OÜ RNA Pluss nimel esitanud esimese arve
  22. märtsil
  23. Kaebaja juhatuse liige on kinnitanud, et arve esitamisel kontrollitakse ettevõtte andmeid ja samuti müüja esindaja isikut. Juhul kui kaebaja juhatuse liige oleks kontrollinud ettevõtte andmeid tema poolt märgitud mahus, oleks tal pidanud tekkima kahtlusi metsamaterjali müüja isikus, kuna puidu müüja esindaja ei olnud esitamise momendil seotud metsamaterjali müüva firmaga. Sellise kahtluse mittetekkimine viitab ringkonnakohtu arvates sellele, et kaebaja pidi olema teadlik asjaolust, et tegelikult metsamaterjali müüki esitatud arve alusel ei ole toimunud ja tegemist on fiktiivse arvega; 4) OÜ Sim Projekt esindaja P. Liber on kinnitanud, et on müünud firma nimel kaebajale männipalki. Tegelikult oli metsamaterjal kokku ostetud "mustalt" ja edasi müüs ta selle võltsitud dokumentide alusel. Kaebaja ei teadnud, et talle esitatud dokumendid on võltsitud. P. Liber keeldub nimetamast isikuid, kellelt ta metsamaterjali ostis ja kellelt ta tellis veoteenust. Veoselehtedel märgitud vedaja OÜ Rebra (veoselehel Reola) Puit ja selle autojuht R. Raav on kinnitanud, et nemad veoselehel märgitud veoteenust ei ole osutanud. Veoteenuse mitteosutamist on kinnitanud OÜ PNK Grupp ja AS Vaiest. Veoteenuse mitteosutamisel märgitud firmade poolt ei olnud OÜ-l Sim Projekt võimalik metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud puitu kaebajale üle anda. Seega on tegemist metsamaterjali müügiga seotud võltsitud dokumentidega, mis on kooskõlas P. Liberi ütlustega. Tehingute mittetoimumises OÜ Sim Projekt ja kaebaja vahel annab alust kahelda ka asjaolu, et kuigi P. Liber on kinnitanud, et ta käis kaebajal puidu viimisel alati kaasas, on kaebaja puidu vastuvõtjad kinnitanud, et nad sellenimelist isikut ei tunne; 5) OÜ Fan Ehitus juhatuse liige I. Naaris kinnitas, et tema on firma nimel vormistanud metsamaterjali müügiga seotud dokumente. Tema läks firmasse, kus kirjutas metsamaterjali veoselehe ja märkis sinna firmas antud metsamaterjali koguse. OÜ-l olid olemas ka metsakinnistud, millel metsa raiuti. Metsaveo saatelehti ja arveid on ta koostanud ka kaebajale. Samas kaebaja töötajatega ta kokku puutunud ei ole ja neid ta ei tunne. OÜ Edulaid ja AS Vaiest on vastuseks maksuhaldurile kinnitanud, et nemad veoselehtedel näidatud vedusid ei ole teostanud. Samuti ei kuulu veoselehel nr 00122 märgitud veoauto Sisu 948 MLR OÜ-le Edulaid. Kuna metsamaterjali vedajad eitavad veoteenuse osutamist, siis ei olnud OÜ-l Fan Ehitus võimalik kaebajale müüa metsamaterjali üleandmisevastuvõtmise aktis toodud metsamaterjali. I. Naaris on OÜ Fan Ehitus juhatuse liige
  24. oktoobrist
  25. Esimese arve on ta kaebajale OÜ Fan Ehitus nimel esitanud
  26. septembril
  27. Juhul, kui kaebaja juhatuse liige kontrollis müüja andmeid avalike registrite kaudu, oleks tal pidanud tekkima kahtlus, et arve esitajaks on isik, kellel arve esitamise momendil puudub tehingute tegemiseks seaduslik õigus ja samuti ka volitus. Vaatamata sellele on kaebaja juhatuse liige esitatud arvet aktsepteerinud. Ringkonnakohtu arvates kinnitab see asjaolu maksuhalduri seisukohta, et kaebaja oli teadlik, et tegemist on fiktiivse arvega ja tegelikult mingit puitu ta OÜ-lt Fan Ehitus saanud ei ole. Samuti kinnitab see ka I. Naarise seletust, et mitmed metsamaterjali müügiga seotud dokumendid on tema poolt koostatud firmades firma poolt antud andmete alusel; 6) ringkonnakohus leiab, et veoseleht on ainus dokument, mis kinnitab seda, et tegelikult on ostja reaalselt ka kauba müüjalt saanud. Metsamaterjali saaja märgib veoselehele vastuvõetud puidu koguse. Selle puidukoguse alusel on võimalik sõlmida metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega on ostjal kohustus kontrollida veoselehel olevate andmete õigsust. Selline kohustus tulenes ka firmasisesest töökorraldusest. Ringkonnakohtu arvates pidi kaebaja olema teadlik talle esitatud dokumentide mittevastavusest tegelikkusele juba alates momendist, kui ta kontrollis veoki vastavust veoselehel olevatele andmetele, kuna veoselehel märgitud vedajad on eitanud vedude teostamist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nende kinnituste tõelevastavuses. Samuti kinnitab veo mitteteostamist asjaolu, et ühte väidetavalt vedu teostanud sõidukit ei ole isegi autoregistris. Seega pidi kaebaja sellest momendist olema teadlik asjaolust, et tegelikult mingit metsamaterjali ei ole talle toodud ja tegemist on fiktiivsete dokumentidega. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad kaebaja ja kolme äriühingu vahel tehtud tehingute kohta kogutud tõendid kogumis asjaolu, et tehinguid kaebaja ja äriühingute vahel reaalselt toimunud ei ole. Kuna kaebaja on metsamaterjali soetanud kolmandatelt isikutelt, keda pole võimalik tuvastada, siis on äriühingutele tehtud maksete puhul tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega, mis kuuluvad maksustamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  28. Lasva Liimpuidu AS taotleb kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu
  29. novembri
  30. a otsuse tühistamist ja Tartu Halduskohtu
  31. oktoobri
  32. a otsuse jõusse jätmist. Kassaatori põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohtu seisukohad on vastuolus Riigikohtu varasemate seisukohtadega käesolevas asjas. Ringkonnakohus leiab, et veoseleht on ainuke dokument, mis kinnitab seda, et tegelikult on ostja reaalselt ka kauba müüjalt saanud. Samuti on ringkonnakohtu otsuses kõikides vaidlusalustes tehingutes müüjaks olnud isikutega seoses rõhutatud veosedokumentidega seonduvat, mis on kujunenud keskseks ringkonnakohtu otsuse argumentatsioonis; 2) ringkonnakohtu otsuses puuduvad igasugused viited õigusaktidele seoses veoselehtedega ja nende väidetava olulisusega arutatavas maksuasjas. Kohtuotsus on selles osas põhjendamata, sest selles ei ole näidatud kohaldatavat õigusnormi; 3) haldusasjas nr 3-3-1-18-10 on Riigikohus ühemõtteliselt selgitanud, et vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud metsaseadus ei pannud ostjale kohustusi, mis nõuaksid veoselehtede kontrollimist. Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohus viidanud sellisele tõendite kogumile või koostoimele, millele viitab Riigikohtu halduskolleegium haldusasjas nr 3-3-1-18-
  33. Tartu Ringkonnakohus on seega otseselt eiranud Riigikohtu juhist; 4) kassaator on menetluse käigus korduvalt viidanud asjaolule, et tema tegevuses ei ole tuvastatud metsaseaduse sätete rikkumist. Kassaator on täitnud metsaseaduse nõudeid osas, mis puudutab metsamaterjali päritolu puudutavaid dokumente. Need dokumendid on kassaatoril olemas ja nimetatud asjaolu kinnitab muu hulgas Keskkonnainspektsiooni läbi viidud kontroll ja selle kohta koostatud
  34. juuni
  35. a protokoll nr VÕ-7-14/4/244 (vastavale protokollile on maksuhaldur viidanud maksuotsuse lk 5 p-s 3.3). Olukorras, kus vastavat järelevalvet teostav riigiasutus on selgesõnaliselt tuvastanud, et kassaator on kõiki asjakohaseid nõudeid täitnud, ei saa teine riigiasutus, kelle pädevuses pole seejuures metsaseaduse täitmise kontroll, hakata esitama täiendavaid nõudmisi. Riigiasutuste pädevus on jaotatud funktsionaalselt ning üks asutus ei saa üle võtta või sekkuda teise asutusse tegevusse; 5) maksude määramine on aegunud. Kui lähtuda eeldusest, et kassaatorile heidetakse ette hoolsuskohustuste rikkumist nii, et ta pidanuks teadma müüjate õigusvastasest käitumisest, siis ei saa seda käsitada tahtliku rikkumisena. Asjaolu, et isik pidi teadma mingitest asjaoludest, viitab hooletusele ja sellest ei saa kindlasti tuletada tahtlust esitada maksudeklaratsioonis valeandmeid. Kui isik tegutseb tahtlusega, siis ta osaleb maksupettuse toimepanemises või teab tehingupartneri maksupettusest. Vähemalt peab isik möönma maksupettuse võimalust ja sellega koos valeandmete esitamise võimalust, kuid kriteerium "pidi teadma" viitab üheselt raskele hooletusele või lihtsalt hooletusele; 6) Riigikohtu varasema otsuse haldusasjas nr 3-3-1-18-10 p-s 14 on selgesõnaliselt märgitud, et ainuüksi väidetav hoolsuskohustuse eiramine, võimalikud mitmesugused muud puudused ja ka müüja käitumine ei saa olla põhjenduseks järeldusele, et kaebaja neilt osaühingutelt metsamaterjali ei saanud, kui pooled kinnitavad tehingu toimumist, kaup või teenus on saadud ja selle eest on müüjale tasutud. Hoolimata eeltoodust ei ole ringkonnakohtu otsuses tuvastatud, et millist seadusest või äritavast tulenevat hoolsuskohustust on kassaator rikkunud.
  36. LMTK on vastuses kassatsioonkaebusele seisukohal, et kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohad ei saa olla aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus ei ole vääralt kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud kohtumenetluse normi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  37. Kassaatori väitel on Tartu Ringkonnakohtu seisukohad vastuolus Riigikohtu varasemate seisukohtadega käesolevas asjas. Samuti on ringkonnakohtu otsus vastuoluline, keskendutud on ebaolulistele asjaoludele, tähelepanuta on jäetud vastuolud vastustaja järeldustes.
  38. Ringkonnakohus on leidnud, et käesoleva vaidluse põhiküsimuseks, mis tuli lahendada asja uuel kohtulikul arutamisel, on Riigikohtu halduskolleegium pidanud seda, kas kaebaja pidi teadma, et OÜ Sim Projekt, OÜ RNA Pluss ja OÜ Fan Ehitus pole tegelikud metsamaterjali müüjad (otsuse p 10). Kolleegium sellise ringkonnakohtu käsitusega ei nõustu. Kuigi kolleegium on
  39. mai
  40. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-18-10, st käesolevas asjas varem tehtud otsuses pidanud oluliseks seda, kas Lasva Liimpuidu AS pidi teadma, et metsamaterjali müüjad ei olnud tegelikud müüjad, on Riigikohus halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistanud siiski maksuõigussuhetes olulise hoolsuskohustuse eksliku käsitluse, veoselehti puudutavate seisukohtade põhjendamatuse ning kohtuotsuse põhjendamise ja tõendite hindamise nõuete rikkumise tõttu (otsuse p 21).
  41. HKMS
  42. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 74 (edaspidi HKMS v.r) kohaselt olid Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Lisaks Riigikohtu lahendite seisukohtade kohustuslikkusele sama asja piires on neil ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS v.r § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestas HKMS v.r § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule.
  43. Kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-18-10 tehtud otsuse p-s 16 seoses hoolsuskohustusega selgitanud, et ekslik on seisukoht, et maksukohustuse suurus sõltubki otseselt hoolsusnõuete täitmisest. Selline seisukoht viiks lõppkokkuvõttes järelduseni, et hoolsusnõuete eiramise eest "karistatakse" maksude määramisega. Asjakohaste hoolsusnõuete täitmine on vajalik maksusuhetes oluliste asjaolude kohta tõendite kogumiseks, et olukorras, kus maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus tehingute toimumise või nende tingimuste osas, saaks maksukohustuslane oma väiteid tõenditega kinnitada. Sellise põhjendatud kahtluse eiramine poleks maksuõigussuhete tuvastamisel kooskõlas maksustamise ja maksumenetluse põhimõtetega. Kolleegium rõhutas, et maksusuhetes on asjakohased ja olulised need hoolsuskohustused, mille täitmine annab teavet maksukohustuse väljaselgitamiseks oluliste asjaolude kohta, kusjuures selline hoolsuskohustus peab tulenema seadusest või heast äritavast.
  44. Ringkonnakohus on asja uuel läbivaatamisel hoolsuskohustusega seonduvat puudutanud vaid seoses registriandmete kontrollimisega, kuna puidu müüja esindaja ei olnud arve esitamise ajal seotud metsamaterjali müüva äriühinguga. Kahtluse mittetekkimine viitab ringkonnakohtu arvates sellele, et kaebaja pidi olema teadlik asjaolust, et tegelikult metsamaterjali müüki esitatud arve alusel ei ole toimunud ja tegemist on fiktiivse arvega. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et arve väljastamise, saamise ja tasumise kuupäevad võivad olla erinevad ning mõistlik on ka see, et isikute andmeid kontrollitakse väljamakse tegemise kuupäeval ja mitte näiteks arve väljastamise kuupäeval. Ainuüksi asjaolust, mille järgi arve on juhatuse liikme nimega, kelle kohta päev hiljem tehakse äriregistris kanne, ei saa tuletada isiku pahausksust. Mingeid muid argumente, millest nähtuks, millist seadusest või heast äritavast tulenevat hoolsuskohustust on kassaator rikkunud, ringkonnakohus oma otsuses välja toonud ei ole.
  45. Riigikohus märkis haldusasja nr 3-3-1-18-10 otsuse p-s 20 veoselehtedega seonduvalt järgmist: "Maksuhaldur ja kohtud on seoses hoolsuskohustuse täitmisega keskendunud metsamaterjali veoselehtedega seotud küsimustele.
  46. aastal kehtis
  47. jaanuaril 1999 jõustunud metsaseadus, mis kaotas kehtivuse
  48. jaanuaril
  49. Selle seaduse § 33 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et Lasva Liimpuidu AS pidi metsamaterjali ostes kontrollima, kas müüja valdab üleantavat materjali seaduslikult, kusjuures valdamise seaduslikkust tõendavad dokumendid olid loetletud lõikes kolm. Selles loetelus pole märgitud veoselehti. Sama metsaseaduse § 33 lg 5 sätestas, et metsamaterjali vedajal peab metsamaterjali veol kaasas olema metsamaterjali omaniku antud metsamaterjali kogust ja kuuluvust tõendav veoseleht. Ilmselgelt pani see säte kohustusi metsamaterjali vedajale ja metsamaterjali omanikule, mitte aga ostjale. Seega ei tulene veoselehtedega seonduv väidetav hoolsuskohustus seadusest. Kolleegium ei välista, et kogumis muude tõenditega võib metsamaterjali veoselehtedega seonduv tekitada maksuhalduril kahtluse, et ostja teadis või pidi teadma, et müüjana näidatud isik ei ole tegelik müüja."
  50. Ringkonnakohus on asja uuel läbivaatamisel leidnud, et veoseleht on ainus dokument, mis kinnitab seda, et tegelikult on ostja reaalselt ka kauba müüjalt saanud. Metsamaterjali saaja märgib veoselehele vastuvõetud puidu koguse. Antud puidu koguse alusel on võimalik sõlmida metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega on ostjal kohustus kontrollida veoselehel olevate andmete õigsust. Selline kohustus tulenes ka firmasisesest töökorraldusest.
  51. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukohad veoselehti puudutavas osas on vastuolus Riigikohtu varasemate seisukohtadega ja et ringkonnakohtu otsuses on ka kõikide vaidlusalustes tehingutes müüjaks olnud isikutega seoses rõhutatud veosedokumentidega seonduvat (otsuse p-d 11, 12 ja 13). Kolleegium on aga samas asjas tehtud otsuses ühemõtteliselt selgitanud, et veoselehtedega seonduv väidetav hoolsuskohustus ei tulene seadusest. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta oma varasemaid seisukohti, mis puudutavad veoselehtedega seonduvat ostja hoolsuskohustust ja seda, kellele pani
  52. jaanuaril 2007 kehtivuse kaotanud metsaseaduse § 33 lg 5 metsamaterjali veol kohustusi.
  53. Seoses kohtuotsuse põhjendamise ja tõendite hindamise nõuete rikkumisega on kolleegium haldusasja nr 3-3-1-18-10 otsuse p-s 10 märkinud: "Maksuhaldur pole küll väitnud, et kaebaja oli seotud maksupettusega, kuid on näiteks maksuotsuses märkinud, et "[---] ostja tegi koostööd OÜdega Sim Projekt, RNA Pluss ja Fan Ehitus, kes olid varifirmad ning väljastasid arveid tegelikkuses arvetel näidatud kaupa kohale toomata." Kohtud pole maksuhalduri sellesuunalistele väidetele tähelepanu pööranud." Halduskohus on asja uuel läbivaatamisel leidnud, et maksuhaldur ei ole tuvastanud, et tehingupartneritest osaühingud oleksid tegutsenud kaebaja juhatuse liikmete juhiste alusel või et kaebaja kui ostja oleks tagasi saanud makstud raha. Maksuotsuses ega ka kohtumenetluses ei ole selgunud, milles seisnes koostöö varifirmadega. Seetõttu on tõendamata ka kaebaja osalemine maksupettuses. Ringkonnakohus ei ole ka asja uuesti läbi vaatamisel selgitanud, kuidas Lasva Liimpuidu AS tegi koostööd OÜ-dega Sim Projekt, RNA Pluss ja Fan Ehitus. Tõendamata on kaebaja osalemine maksupettuses.
  54. Haldusasja nr 3-3-1-18-10 otsuse p-s 14 on kolleegium leidnud: "Hindamata on jäetud need tõendid, mis võivad kinnitada, et metsamaterjal anti müüja (OÜ Sim Projekt, OÜ RNA Pluss või OÜ Fan Ehitus) poolt kaebajale üle. Näiteks on OÜ Sim Projekt juhatuse liige P. L. andnud korduvalt ütlusi ja seletusi (maksuotsuse lk 24-25), et metsamaterjali osteti "mustalt" ja müüdi ametlikult, kusjuures ta võltsis dokumente, et riiki petta. OÜ Fan Ehitus on aga juhatuse liikme I. N. seletuse kohaselt (maksuotsuse lk 33) omandanud metsaga kinnistuid, kus toimusid ka raietööd. Kolleegiumi arvates kohtuotsustes sisuliselt puudub põhjendus, miks on asutud seisukohale, et kaebaja ei saanud metsamaterjali OÜ-delt Sim Projekt ja Fan Ehitus." Ka asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus jätnud hindamata tõendid, mis võivad kinnitada, et metsamaterjal anti müüja poolt kaebajale üle. Tähelepanuta on jäetud ka asjaolu, et maksuhaldur on osa OÜ Sim Projekt ja Lasva Liimpuidu AS vahelistest tehingutest lugenud toimunuks (arved nr 354, 359, 383).
  55. Otsuse p-s 20 selgitas kolleegium, et kogumis muude tõenditega võib metsamaterjali veoselehtedega seonduv tekitada maksuhalduris kahtluse, et ostja teadis või pidi teadma, et müüjana näidatud isik ei ole tegelik müüja. Ringkonnakohus ei ole asja uuesti menetledes tuginenud sellisele tõendite kogumile või koostoimele, millele Riigikohus otsuse p-s 20 viitas. Uusi tõendeid pärast Riigikohtu otsuse tegemist haldusasjas nr 3-3-1-18-10 esitatud ei ole.
  56. Kassatsioonkaebuses leiab Lasva Liimpuidu AS, et maksude määramine on aegunud. Kassaatorile määrati maksukohustus, kohaldades tema suhtes kuueaastast aegumistähtaega vastavalt

§ 98lg 1 teisele lausele.

22.

§ 98

lg 1 järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat ning maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud maksuotsust (

§ 98lg 4).

  1. Kolleegium on
  2. jaanuari
  3. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-09 selgitanud, et asjaolust, et ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, võib aegumistähtaja kindlakstegemisel järeldada, et ostja käitus tahtlikult (p 11). Kolleegium selgitas, et hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldus, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramine võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega. Ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka siis, kui oleks tuvastatud, et hoolsusnõudeid eirati tahtlikult, ei saaks sellestki asjaolust teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. (P 12).
  4. Kohtuasjas nr 3-3-1-54-11 selgitas kolleegium, et maksuhaldur peab pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada säärastel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas täitevvõim on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist antava maksuotsuse faktiline alus hõlmab ka asjaolusid, milles väljendub

§ 98lg-s 1 sätestatud tahtlus.

Seega peab maksuhaldur maksuotsuses põhjendama oma hinnangut, miks ta leiab, et maksusumma tasumata jätmine oli tahtlik.

§ 98

lg-st 1 tuleneva tahtluse põhjendamine haldusaktis aitab tagada, et vaidlusi haldusakti andmise aegumise üle on võimalik lahendada kohtumenetluses. Kolleegium leiab, et maksuotsus on selles osas motiveerimata ja vastuoluline. Maksuotsuses on viidatud erinevatele

sätetele (sealhulgas

§ 98lg-le 1, mis käsitleb aegumist), kuid puudub käsitlus faktilistest asjaoludest.

Esitatud on neljarealine selgitus, mis lõpeb lausega: "Maksuhalduri hinnangul on kaubata ostuarvete maksuarvestuses kajastamise puhul tegemist tahtliku teoga." (I kd, tl 58). Samas pole maksuhaldur kahtluse alla seadnud vaidlusalustel arvetel näidatud metsamaterjali soetamist ja kasutamist ettevõtluses (I kd, tl-d 52, 57). Seega on vaidlustatud haldusakt ka selles osas oluliste puudustega.

  1. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium Lasva Liimpuidu AS kassatsioonkaebuse. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsuse haldusasjas nr 3-08-2663 ja jätab muutmata Tartu Halduskohtu
  4. oktoobri
  5. a otsuse resolutsiooni haldusasjas nr 3-082663, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 käsitleb Riigikohus järgnevalt menetluskulude jaotust. HKMS § 285 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele
  6. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikku. HKMS v.r § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
  7. Käesolevas asjas pidas halduskohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja kohtukulud täies ulatuses, s.o 63 761 krooni 80 senti (4075 eurot 12 senti, II kd, tl 153 pöördel). Riigikohus jätab menetluskulude jaotamise osas halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastmes taotles Lasva Liimpuidu AS menetluskulude väljamõistmist 8640 krooni (552 eurot 20 senti) ulatuses (II kd, tl-d 182-184). Kolleegium leiab, et kaebaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud on põhjendatud. Kassatsioonimenetluses esitas kaebaja taotluse menetluskulude (2910 eurot) Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt väljamõistmiseks Lasva Liimpuidu AS kasuks. Esitatud on menetluskulude nimekiri ja kulude tasumist tõendavad dokumendid. Kolleegium on leidnud, et analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme menetluskulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt nt
  8. veebruari
  9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-90-10, p 21). Kolleegium peab seetõttu põhjendatuks mõista kassatsiooniastme õigusabikuludena välja Lasva Liimpuidu AS kasuks 552 eurot 20 senti. Eeltoodust tulenevalt tuleb lisaks Tartu Halduskohtu
  10. oktoobri
  11. a otsuses märgitule Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskuludena välja mõista Lasva Liimpuidu AS kasuks 1104 eurot 40 senti (552 eurot 20 senti + 552 eurot 20 senti).
  12. Riigikohus tagastab HKMS § 107 lg 4 alusel Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ arveldusarvele nr 17000681438 Lasva Liimpuidu AS kassatsioonkaebuselt
  13. detsembril 2011 tasutud kautsjoni 25 eurot. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.