Obsah (8)

§ 155§ 116§ 196§ 101§ 29§ 216§ 1028§ 6

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on garantii abstraktne võlakohustus, mille maksmapanek ei sõltu sarnaselt konstitutiivsele võlatunnistusele esialgsest võlasuhtest. Oluline on garantiilepingus nimetatud tingimuste olemasolu. Garantiileping ei seo kostja kohustust võlgniku kohustuse rikkumisega, vaid üksnes kohustuse olemasoluga. Tegemist on nõudegarantiiga, mille puhul peab garant kohustuse täitma formaalse nõude saamisel.

§ 155

lg-st 3 tulenevalt ei olnud kostjal võimalust esitada garantiilepingu puhul vastuväiteid, mis tuginevad asjaolule, et tagatav võlasuhe on täidetud või kas see üldse eksisteerib, millises ulatuses see on täidetud, kas seda on üritatud võlgniku suhtes maksma panna. Sellise vastuväite võimalus oleks pidanud olema lepingus sõnaselgelt kokku lepitud, et välistada seadusega kehtestatud garantii mitteaktsessoorsus. Seadusest tulenevalt ei ole asjas tähtsust sellel, kas võlgniku vastu on alustatud täitemenetlust ning millises osas on võlgnik täitemenetluses hageja nõude täitnud. Kuivõrd garantiileping on kestvusleping, tuleb lepingu ülesütlemisel lähtuda

§-s 196 sätestatust. Ülesütlemise alusena on kostja välja toonud avalduse p-s 6.1, et garantiilepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud on muutunud ja hagejal ei ole õiguslikku alust esitada garantiilepingust tulenevat nõuet ning p-s 6.2 hageja poolt pankrotiavalduse esitamise. Kohustuse täitmise nõude esitamist ei saa käsitada garantiilepingu rikkumisena, mille puhul saaks kostja kasutada

§ 116lg-s 6 sätestatud lepingu ülesütlemise õigust.

Lepingu täitmise nõue ei ole lepingu rikkumine. Lepingu täitmise nõude esitamine ei saa olla ka

§ 196

lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus, mille esinemisel võiks lepingu ülesütlemisega lõpetada. Samuti ei ole lepingu ülesütlemine rohkem kui pool aastat pärast täitmise nõude esitamist kooskõlas

§ 196lg-s 3 sätestatud mõistliku aja põhimõttega.

Seega on hageja õigustatud

§ 101

lg 1 p 1 järgi nõudma kostjalt kohustuse täitmist.

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist alates kohustuse täitmisega viivitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Pooled ei ole kokku leppinud viivise suurust.

1. Kostja palus apellatsioonkaebuses ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Maakohus leidis õigesti, et nõudegarantii puhul peab garant kohustuse täitma formaalse nõude saamisel. Kostja on hagejalt sellise nõude saanud. Garantiileping ei sisalda võimalust seda tagasi võtta, tühistada või selle täitmisest keelduda. Garantiilepingu p 7.1 kohaselt garanteerib garantii andja garantiilepingu alusel tagasivõtmatult ja panga esimesel nõudmisel p-s 6 nimetatud võlaõiguslikust lepingust tuleneva võlgniku kohustuste täitmise pangale (I kd tl 6). Nimetatu on kooskõlas ka

§ 155lg-s 3 sätestatuga.

Kostjal ei ole võimalust garantiilepingu puhul esitada vastuväiteid, mis tuginevad asjaolule, et tagatav võlasuhe on täidetud või kas see üldse eksisteerib, millises ulatuses see on täidetud või kas seda on üritatud võlgniku suhtes maksma panna. Garantiilepingu p-ga 7.3 on vastuväited võlaõiguslikule lepingule välistatud (I kd, tl 6). Maakohus leidis põhjendatult, et koguda tuleb vaid asjakohaseid ja lubatavaid tõendeid. Maakohus ei ole rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Põhjendatud on seisukoht, et kui kostja ei esitanud

1. veebruari 2011 kohtuistungil tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 2 alusel vastuväidet kohtu tegevusele, siis ei saa ta hiljem seda vastuväidet esitada lg 3 alusel ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis otsuse põhjendavas osas osale tõenditest hinnangu andmata. Maakohus on põhjendatult rahuldanud ka viivisenõude. Kostja on ekslikult leidnud, et Ametlikes Teadaannetes on intressimäär avaldatud tagasiulatuvalt. Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri 2011 määrusega rahuldamata kostja
3. septembri 2011 taotluse kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna OÜ BPG (pankrotis) pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andres Hermet. OÜ BPG (pankrotis) pankrot on välja kuulutatud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 kohaselt võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 100 lg 1 kohaselt kaitstakse nõudeid võlausaldajate üldkoosolekul. Seega ei sõltu kostja võimalike nõuete rahuldamine OÜ BPG (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotivõlgnikust ega pankrotihalduritest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub kassatsioonkaebuses kaasata iseseisva nõudeta kolmanda isikuna OÜ Baltic Panel Group (pankrotis), pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andres Hermet. Lisaks palub kostja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lg 22 ning lisa 1 viimase lause, milles need näevad ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti; ning arvestades Riigikohtu kohtuasjas nr 3-4-11-11 väljendatud seisukohti kohaldada RLS lisa 1 järgset maksimumlõivu 19 173 eurot ja 49 senti ning tagastada kassaatori apellatsioonkaebuselt enam makstud riigilõiv. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud asunud väärale seisukohale, et nõudegarantii puhul piirduvad garantiiandja poolt võlausaldaja nõudele esitatavad vastuväited üksnes garantiikirjas endas otseselt sätestatuga.

§ 155

lg 3 ei piira ega välista garantiiandja õigust tugineda õiguste kuritarvitamise vastuväitele või tasaarvestada võlausaldaja nõue enda nõudega ning seda sõltumata asjaolust, kas vastuväite esitamise õigus on garantiikirjas otsesõnu sätestatud. Ringkonnakohus on garantiilepingut valesti sisustanud ning rikkunud materiaalõigust, kohaldades ebaõigesti

§ 155

lg-t 3 ja jättes kohaldamata

§ 29

ja § 155 lg 1 p 4.

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise põhimõtted on igal juhul kohaldatavad ka garantiile. Kostja garantiilepingu lisa 1 puhul oli kostja tahe ilmselgelt suunatud üksnes hüpoteegi järjekoha halvenemisest tingitud riski tõttu lisatagatise andmisele. Hagejale on täitemenetluses II jrk hüpoteegi alusel täies ulatuses väljamaksed tehtud. Hagejal ei ole kostja vastu nõudeõigust. Garantiileping on lõppenud kas

§ 155lg 4 p 1 alusel või poolte kokkuleppest tulenevalt.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kostjal ei olnud õigust garantiilepingut üles öelda, kohaldades ebaõigesti

§ 196lg-t 1.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud tasaarvestuse vastuväite. Kuna hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, on kohtuotsus ekslik kostjalt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus on valesti jätnud kolmanda isiku kaasamata. Ringkonnakohus tagastas ekslikult

1. septembri
2. a taotluse lisaks olnud tõendid kui hilinemisega esitatud ja asjasse mittepuutuvad, rikkudes oluliselt TsMS § 5 lg-t 2, § 230 lg-t 1 ja § 652 lg-t 4, kui võttis kostjalt võimaluse tõendada oma väiteid ning täita talle seadusest tulenevat tõendamiskoormust. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
4. Kolleegium leiab, et kostja taotlus kaasata kolmandate isikutena OÜ BPG (pankrotis) pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andres Hermet tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. oktoobri
6. a määrusega rahuldamata kostja taotluse kaasata OÜ BPG (pankrotis) kolmanda isikuna menetlusse. Kostja vaidlustas selle määruse, kuid Riigikohus jättis kostja määruskaebuse
7. detsembri
8. a määrusega menetlusse võtmata. Kolleegium leiab samuti, et kostja taotlus ei ole

§ 216lg 1 järgi põhjendatud.

1. Hageja nõuab kostjalt kui garantiiandjalt garantiilepingust ja selle lisast tuleneva kohustuse täitmist. Garantiilepingu järgi garanteeris kostja võlgniku kohustust hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu alusel. Kostja väitel on võlgniku lepingust tulenev kohustus hagejale täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu nõuet. Maakohus rahuldas hageja nõude, ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on jätnud kostja vastuväited ebaõigesti tähelepanuta.
2. Kolleegium on nõus kohtute seisukohaga, et hageja ja kostja vaheline garantiileping on olemuselt mitteaktsessoorne nõudegarantii, mis ei seo garandi kohustust võlgniku ja hageja vahelise lepinguga. Kolleegium jääb
3. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuse p-s 13 väljendatud seisukoha juurde, et

§ 155

lg-st 2 tulenevalt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi

§ 1028

jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Seega ei ole kostjal juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, esitada,

§ 155

lg-st 2 tulenevalt, garantiiga tagatavast kohustusega (laenulepingust) seotud vastuväiteid.

1. Kostja on kogu menetluse käigus väitnud, et kohustus, mida garantiileping pidi tagama, on täidetud. Hageja on saanud
2. juuni.
3. a jaotuskavast lähtuvalt ühishüpoteekidega tagatud kinnistute võõrandamisest oma nõuete rahuldamiseks 60 082 051 krooni ja 51 senti. Seega on garantiilepingust tulenev kohustus kostja väitel

§ 155

lg 4 p 1 kohaselt lõppenud, kuna garantii andja on tasunud võlasumma, mida ta on garantiilepingu järgi kohustatud maksma. Kuna garantiilepingust tulenevate õiguste teostamine ei tohi olla vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, siis on kohtud, vaatamata garantiilepingu sõltumatusele selle aluseks olevast võlasuhtest, jätnud kostja vastuväite siiski põhjendamatult tähelepanuta. Kolleegium on seisukohal, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2 ja

§ 6lg 1).

Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10207, p 16). Õiguste kuritarvitamisest tuleneva vastuväite esitamiseks ei pea garant, kelle käest nõutakse hagis garantii täitmist, esitama vastuhagi. Muudel juhtudel saab garant garantiikohustusest vabaks üksnes juhul, kui ta esitab kas garantiilepingust tulenevad põhjendatud vastuväited või hagi

§ 1028jj alusel ning see hagi rahuldatakse (vt käesoleva otsuse p 10).

Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad. Seega ei ole põhjendatud õiguse kuritarvitamise vastuväite esitamisel tunnistajate ütlused, kuna see nõuab kohtumenetluses täiendavat ajakulu ning on üldjuhul seotud tunnistaja isiku usaldusväärsusele hinnangu andmisega. 12. Praegusel juhul on kostja vastuses hagile oma väidete tõendamiseks esitanud mh kostja ja Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaali vahel 5. jaanuaril 2007 sõlmitud laenulepingu eritingimused ja 4. märtsi 2008 täitmisteate täiteasjas nr 007/2008/63472. Kolleegiumi arvates ei ole praegusel juhul välistatud, et hageja võib olla kuritarvitanud oma õigusi. Hagi tuleb jätta rahuldamata juhul, kui maakohus leiab, et garantiiga tagatud kohustuse lõppemine on nende tõenditega tõendatud. 13. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole garantiilepingust kehtivalt taganenud. Kohustuse täitmise nõude esitamine ei ole kohustuse rikkumine, mis annaks õiguse kasutada

§ 116lg-s 6 sätestatud kestvuslepingu ülesütlemist kui õiguskaitsevahendit.

Ringkonnakohus ei ole kolleegiumi arvates rikkunud kostja esitatud uute tõendite vastuvõtmisest keeldumisega menetlusõiguse norme.

1. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja
2. augusti
3. a taotluse, milles kostja palub põhiseaduse §-de 15 ja 152 alusel tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks RLS § 57 lg 1 ja lg 22 ning lisa 1 viimane lause, mille kohaselt tuleks praegusel juhul apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 95 867 eurot ja 47 senti. Kostja leidis taotluses ringkonnakohtule, et
4. aprillil 2011 asjas nr 3-4-1-1-11 tehtud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse kohaselt tuleks praeguses asja kohaldada riigilõivu määrana 19 173 eurot ja 49 senti ning palus talle tagastada enam makstud riigilõiv. Kostja on esitanud sama taotluse kassatsioonkaebuses. Kolleegium leiab vastuseks kostja taotlusele, et Riigikohtus on menetluses kostja kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse peale. Kostja on apellatsioonimenetluse riigilõivu juba tasunud. Juba makstud riigilõivu tagastamise nõude aluseks on kostja väitel põhiseadusega vastuolus olev apellatsioonkaebuse esitamise ajal,
5. märtsil 2011 kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lg 22 ning lisa 1 viimane lause. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 13). Viimati menetles kostja apellatsioonkaebust Tallinna Ringkonnakohus. Seega võib kostja esitada enam makstud riigilõivu tagastamise taotluse ringkonnakohtule. Ringkonnakohus, hinnates riigilõivu tagastamise taotlust, peab muu hulgas võtma seisukoha, kas RLS § 57 lg 1 ja lg 22 ning lisa 1 viimane lause on kooskõlas põhiseadusega. Seetõttu jätab kolleegium kostja taotluse tagastada apellatsioonkaebuselt enam makstud riigilõiv läbi vaatamata.
8. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu kindlaks määrata sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
9. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja on TsMS § 149 lg 8 järgi palunud kautsjoni tagastada Advokaadibürool VARUL AS pangakontole. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu