RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOO

§ 113järgi.

5.

1. Sõltumata süüdistatavate käitumisele antavast õiguslikust hinnangust, ei vasta S. Feštšenkole mõistetud karistus tema süü suurusele, sest S. Feštšenko teopanus kuriteo toimepanemisel oli kaassüüdistatavate omast suurem. S. Feštšenko oli grupi juht, kes organiseeris A. S.-i peksmise. Nii võttis S. Feštšenko kaasa pesapallikurika, kaasas kuriteo toimepanemisse A. Feštšenko ja A. Korženkovi, sisenes esimesena kannatanu korterisse ning juhtis edasiste sündmuste käiku. 5.
2. Maakohtu otsusest ei selgu, miks jäeti süüdistatavatelt välja mõistmata A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulud.
3. Süüdistatavad ja S. Feštšenko kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavate süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi ja nende käitumise kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. 6.
4. S. Feštšenko ja tema kaitsja apellatsioonides leiti, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tekitati A. S.-ile peksmisega rasked tervisekahjustused, ei ole põhjendatud. Nii ei nähtu kohtuotsusest, millised kannatanul tuvastatud pea- ja rindkerevigastused tema elu ohustasid ja kas need tekkisid peksmise või allakukkumise tagajärjel. Ka ei suutnud ekspert kohtuistungil selgitada, milliseid A. S.il tuvastatud vigastusi ja miks ta oma arvamuses eluohtlikeks pidas. Kuna Vabariigi Valitsuse
5. augusti
6. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" §-s 7 pole loetletud ühtki A. S.-ile peksmisega tekitatud tervisekahjustustest, tuleb süüdistatavate tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi. 6.
7. A. Feštšenko kinnitas apellatsioonis, et tema roll A. S.-i peksmisel oli kaassüüdistatavate omast väiksem, ja väitis, et kannatanut ei pekstud mitmekesi üheaegselt. Tema lõi A. S.-i mõned korrad, kuid tema löögid ei saanud kannatanule rasket tervisekahjustust tekitada. Samuti ei viibinud A. Feštšenko kogu aeg kannatanu ja kaassüüdistatavatega ühes toas. Kui A. Feštšenko toast väljus, oli A. S. veel teadvusel ja suutis rääkida. Mis edasi juhtus ja kuidas kannatanu alla kukkus, A. Feštšenko ei näinud. Kuna tema ei tahtnud, et kannatanu saaks raskeid tervisekahjustusi, on tegemist kaassüüdistatavate poolse ekstsessiga. 6.
8. A. Korženkov esitas apellatsioonis toimunust omapoolse versiooni, kinnitades, et keegi ei löönud A. S.-i pea piirkonda ega visanud teda
9. korruse rõdult alla. A. S. hüppas ise üle rõdupiirde ja peahaavad tekkisid tal siis, kui ta kukkumise käigus vastu alumiste korruste rõdupiirdeid paiskus.
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. oktoobri
12. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
13. märtsi
14. a otsus osaliselt süüdistatavatelt A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulude väljamõistmata jätmises ning tehti selles osas uus otsus, millega mõisteti igalt süüdistatavalt välja üks kolmandik ekspertiisi maksumusest. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Süüdistatavate ja S. Feštšenko kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 7.
15. Apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, sest need ei kummuta maakohtu otsuses esitatud põhjendusi küsimuses, mis puudutab süüdistatavate käitumises tuvastatud tapmistahtlust. Maakohus hindas kõiki tõendeid kogumis ja lükkas usaldusväärselt ümber süüdistatavate kaitseversiooni, et nad ei tahtnud A. S.-i tappa. 7.
16. Kriminaalasja põhiküsimuseks on, kas A. S. oleks peksmise käigus saadud vigastuste tagajärjel surnud või mitte. Kuna süüdistuse kohaselt ei põhjustatud korteris peksmisega kannatanu surma, vaid talle tekitati eluohtlikud tervisekahjustused, tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et heites S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile uut süüdistust esitamata ette A. S.-i tapmist peksmise teel, väljus prokurör süüdistuse piiridest. 7.
17. Kui mõelda ära kukkumisel saadud vigastused, ei välista kohtus uuritud tõendid võimalust, et õigeaegse meditsiinilise abi osutamise korral oleks A. S. ellu jäänud. Eksperdiarvamusest nähtub, et enne kukkumist kannatanu veel elas ja et pärast kõikide, sh rõdult kukkumisel tekkinud vigastuste saamist võis kannatanu elada väga lühikest aega, mis ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega täpselt määratav, kuid võib olla mõõdetav maksimaalselt viie kuni kümne minutiga. Järelikult ei ütle eksperdiarvamus midagi selle kohta, kas ja kui kiiresti oleks A. S. peksmisega tekkinud vigastuste tagajärjel surnud. Maakohtu istungil oletas ekspert, et kannatanu oleks elanud väga lühikest aega ka siis, kui talle oleks tekitatud vigastusi üksnes peksmisega, kuid sellist oletust ei saa tõendina arvestada. Järelikult asus maakohus põhjendatult seisukohale, et süüdistatavad panid A. S.-i peksmisega toime KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 7.
18. S. Feštšenko kaitsja peamine argument, et ükski peksmisega tekitatud vigastustest ei kuulu Vabariigi Valitsuse
19. augusti
20. a määruses nr 266 loetletud eluohtlike vigastuste hulka, ei anna alust süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 121 järgi. Kohtukolleegium luges tõendatuks, et süüdistatavad tekitasid peksmisega A. S.-ile tahtlikult eluohtlikke tervisekahjustusi, kuid saabunud tagajärje - surma - osas tahtlust tuvastatud ei ole. Pekstes kannatanut kurika, rusikate ja jalgadega korduvalt pähe ja kehasse, möönsid S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkov talle eluohtlike vigastuste tekitamise võimalust, kuid suhtusid sellesse ükskõikselt. Olukorras, kus vigastused toimivad koos oma tüsistuste kaudu, tuginevad eksperdid Vabariigi Valitsuse
21. augusti
22. a määruse nr 266 § 7 lg-le 3, mille kohaselt võib tervisekahjustus olla eluohtlik, kui sellega kaasneb mõni loetletud seisunditest. A. S.-il peksmise tagajärjel tekkinud peaaju pehmekelmealune verevalum on seega eluohtlik tervisekahjustus Vabariigi Valitsuse
23. augusti
24. a määruse nr 266 § 7 lg 3 mõttes. Kuna kannatanule tekitati peksmisega sellised tervisekahjustused, mis põhjustasid ohu tema elule ja mille tagajärjel kannatanu suri, pole võimalik rääkida pelgalt kehalisest väärkohtlemisest KarS § 121 tähenduses. 7.
25. Arvestades, et maakohus jättis A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulud süüdistatavatelt ekslikult välja mõistmata, tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada.
26. Üks ringkonnakohtu kohtukoosseisu kohtunikest lisas kohtuotsusele eriarvamuse, milles leidis, et süüdistatavad on toime pannud tapmise, sest peksmisega tekitatud vigastuste hulk, iseloom ja paiknemine võimaldab järeldada, et kannatanut peksti süstemaatiliselt ja jõuliselt elutähtsatesse piirkondadesse muuhulgas kurika ja saabastatud jalgadega, mis näitab, et süüdistatavad möönsid mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
27. Tallinna Ringkonnakohtu
28. oktoobri
29. a otsuse peale esitasid kassatsioonid prokurör ja süüdistatavate kaitsjad.
30. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule järgmistel põhjustel. 10.
31. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja selles pole vastatud apellatsioonides tõstatatud küsimustele. Järelikult on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Ringkonnakohtu otsuse sisuline vastuolu seisneb esiteks selles, et kuigi maakohus ei tunnistanud süüdistatavaid süüdi tapmises ega selle katses, on ringkonnakohus märkinud, et maakohus on usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatavate kaitseversiooni, et nad ei tahtnud A. S.-i tappa. Vastuolu ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa järelduste ja tõendamiseseme tuvastatud asjaolude vahel nähtub ka ringkonnakohtu otsuse põhiosas esitatud tõdemusest, et tõsikindlalt on leidnud tõendamist asjaolu, et süüdistatavate poolt tekitati peksmisega A. S.-ile sellised tervisekahjustused, mis põhjustasid ohu elule ja mille tagajärjel kannatanu suri. 10.
32. Tunnistades S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi süüdi KarS § 118 p 1 järgi, kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei saanud A. S. ise omal jõul korteri rõdult alla hüpata, kuid samas pole võimalik kindlaks teha, kes süüdistatavatest kannatanu rõdult alla lükkas. On võimalik, et keegi kolmest süüdistatavast ei võtnud A. S.-i allaviskamisest osa ja et talle võis selline lõpplahendus vastumeelne olla. Sel põhjusel loobuski prokurör maakohtus "selles osas" süüdistusest. Siiski pole prokurör loobunud seisukohast, et A. S. lükati või visati rõdult alla - prokurör oli üksnes sunnitud nentima, et kuigi keegi süüdistatavatest seda tegi, pole võimalik kohut veenda, kes konkreetselt. 10.
33. Kohtud tuvastasid õigesti, et süüdistatavad panid toime vähemalt KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, kuid prokuratuuri hinnangul võimaldavad kriminaalasjas kogutud tõendid tunnistada süüdistatavad süüdi ka raskemas kuriteos. Vabariigi Valitsuse
34. augusti
35. a määruse nr 266 § 7 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on eluohtlikud tervisekahjustused nii koljupõhimikuluu kui ka koljuvõlviluu lahtine ja kinnine murd. Seega kujutab A. S.-il tuvastatud aju-kolju sisserõhutusmurd endast eluohtlikku tervisekahjustust. Kuna ekspert kinnitas maakohtus aga sedagi, et kannatanu oleks võinud elada väga lühikest aega ka üksnes pärast peksmisega tekitatud vigastuste saamist, on süüdistatavaid võimalik süüdi tunnistada raskema koosseisu kui KarS § 118 p 1 järgi. Arvestades, et KrMS § 63 kohaselt on tõendiks eksperdi poolt ekspertiisiakti selgitamisel antud ütlus, jääb arusaamatuks kohtute seisukoht, et tegemist on üksnes eksperdi oletusega, mida ei saa tõendina arvestada. Nähtuvalt kohtute poolt tuvastatud asjaoludest - süüdistatavad läksid kannatanu korterisse eesmärgiga omakohut pidada, võtsid selleks kaasa puidust kurika ja peksid kannatanut arvukalt ning tugevajõuliselt - pidasid süüdistatavad kannatanu surma saabumist võimalikuks ja möönsid seda ka ainuüksi peksmisega. Kuna süüdistatavad ei püüdnud üksteist takistada, ei kutsunud kannatanule abi ka pärast peksmise lõpetamist ega teinud midagi selleks, et ohvri surmani viinud põhjuslikku ahelat katkestada, ei kajasta nende süüditunnistamine KarS § 118 p 1 järgi kogu kuritegeliku käitumise ebaõigussisu. Kohtute arutlemine teemal, kas õigeaegse meditsiinilise abi osutamise korral oleks A. S. ellu jäänud, on ainetu, sest kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on tuvastatud, et ohver ei jäänud korterisse ja et ta ei lahkunud korterist ka omal vabal tahtel. Prokurör ei saa muuta asjaolu, et A. S.-i surm saabus pärast
36. korruselt allakukkumist, kuid kannatanu oleks eksperdiarvamuse ja eksperdi ütluste kohaselt loetud minutite jooksul surnud ka siis, kui ta oleks pärast peksmist korterisse jäänud. 10.
37. Kui kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud piirangute või uuritud tõendite tõttu pole S. Feštšenkot, A. Feštšenkot ja A. Korženkovi võimalik KarS § 113 järgi süüdi tunnistada, tuleb järgnevalt analüüsida, kas on võimalik nende süüditunnistamine tapmise katses. Asjaolu, et süüdistuses ei heidetud S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ega A. Korženkovile otsesõnu ette seda, et nad põhjustasid või püüdsid kannatanu surma põhjustada peksmisega, ei saa kohtuistungil tuvastatud asjaolusid arvestades takistada süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 113 või §

§ 113järgi. Kr

MS § 268 lg 8 kohaselt polnud kohtutel menetluslikke takistusi muuta süüdistatavate kuriteo kvalifikatsiooni KarS §-lt 114 §-le 113, sest prokuröri sellekohane taotlus lähtus kuriteo samadest asjaoludest. 10.5. Prokuratuur ei nõustu kohtutega ka selles, et süüdistatavatel oli A. S.-i peksmises võrdne roll. S. Feštšenko oli grupi juht, kes organiseeris A. S.-i peksmist. Nii võttis S. Feštšenko kaasa pesapallikurika, kaasas kuriteo toimepanemisse A. Feštšenko ja A. Korženkovi, sisenes esimesena kannatanu korterisse ning juhtis edasiste sündmuste käiku. Eelneva tõttu tuleb S. Feštšenkole mõista rangem karistus kui teistele süüdistatavatele. Ringkonnakohus jättis oma otsuses vastamata prokuröri esitatud apellatsiooni väidetele osas, mis puudutasid nii süüdistatavate süüditunnistamist KarS §

§ 113järgi kui ka S.

Feštšenkole rangema karistuse mõistmist.

1. S. Feštšenko kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov taotleb kassatsioonis kaitsealuse tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Mõistetud karistust palutakse vähendada ja lugeda ärakantuks. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 11.
2. Ringkonnakohtu otsus on A. S.-i surma saabumise osas vastuoluline. Nii on apellatsioonikohus ühest küljest tõdenud, et kohtus uuritud tõendite pinnalt pole võimalik tuvastada, kas A. S. oleks peksmise tagajärjel saadud vigastustesse tingimata surnud. Samas asus kohus seisukohale, et antud asjas on usutavalt tõendatud, et süüdistatavad tekitasid peksmisega tervisekahjustused, millised tekitasid ohu elule ja mille tagajärjel kannatanu suri. 11.
3. Kohtud pole analüüsinud eksperdiarvamuse usaldusväärsust. Kuigi ekspert pidas kannatanu surma põhjuseks vere aspiratsiooni ja šokki ning leidis, et need seisundid tekkisid kannatanul peksmise tõttu, asusid kohtud sisuliselt seisukohale, et korteris tekitatud vigastused vere aspiratsiooni ega šokki esile ei kutsunud. 11.
4. Süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 118 p 1 järgi pole piisavalt põhjendatud, sest kohtuotsustest ei selgu, millise Vabariigi Valitsuse
5. augusti
6. a määruses nr 266 loetletud eluohtliku tervisekahjustuse süüdistatavad kannatanule tekitasid. Ringkonnakohus asus küll seisukohale, et peksmisega tekitati A. S.-ile peaaju pehmekelmealune verevalum, kuid esiteks pole sellist vigastust Vabariigi Valitsuse
7. augusti
8. a määruse nr 266 loetelus ja teiseks pole ringkonnakohus näidanud ära tõendeid, mis andsid aluse arvata, et pehmekelmealune verevalum tekkis kannatanul just peksmise tagajärjel. Maakohus nimetas A. S.-ile peksmisega tekitatud eluohtlike vigastustena koljuluude ja otsmikuluu murde, kuid ka neid pole Vabariigi Valitsuse
9. augusti
10. a määruses nr 266 loetletud. 11.
11. A. S.-i surma põhjustanud vigastused, st šokk, vere aspiratsioon ning pea ja rindkere peamised vigastused, tekkisid kukkumise tagajärjel. Järelikult ei tekitatud kannatanule peksmisega ühtki eluohtlikku kehavigastust ja seega tuleb süüdistatavate tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
12. A. Feštšenko kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi ja tema tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Mõistetud karistust palutakse vähendada ja lugeda ärakantuks. 12.
13. A. Feštšenko kaitsja kordab S. Feštšenko huvides esitatud kassatsiooni argumente ringkonnakohtu otsuse motiveerimatuse ja sisulise vastuolulisuse osas, märkides, et apellatsioonikohus pole selgitanud, miks ta peab kannatanule peksmisega tekitatud kehavigastusi eluohtlikeks, ning et otsuse lugejale jääb arusaamatuks, kas kannatanu suri ringkonnakohtu arvates peksmise või rõdult kukkumise tagajärjel. 12.
14. Alternatiivselt leitakse kassatsioonis, et A. Feštšenko tunnistati ebaõigesti süüdi kuriteo kaastäideviijana. Nii jättis ringkonnakohus tähelepanuta süüdistatava poolt apellatsioonis tõstatatud küsimuse täideviimise ekstsessi kohta, samuti pole tõsikindlalt tuvastatud, et A. Feštšenkol oli tahtlus A. S.-ile raskeid tervisekahjustusi tekitada. A. Feštšenko süüditunnistamine KarS § 118 p 1 järgi eeldab A. Feštšenko tegevuse täpset tuvastamist kannatanu peksmisel. Süüdistatav läks A. S.-i korterisse, et anda kannatanule õppetund toimepandud vägistamise eest. A. S.-i vigastamine ega tapmine süüdistatava plaanidesse ei kuulunud.
15. A. Korženkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Katri Koitver taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi, tema tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja talle mõistetud karistuse vähendamist. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et kohtuotsustest ei nähtu A. Korženkovi konkreetset teopanust ega seda, kuidas süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse tekitas. A. Korženkov on veendunud, et tema löögid ei saanud kannatanu elu ohustada, samuti puudus tal tahtlus A. S.-ile raskeid tervisekahjustusi tekitada. Kuna kannatanu sai eluohtlikud tervisekahjustused rõdult alla hüppamisel, tuleb A. Korženkovi tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
16. S. ja A. Feštšenko kaitsjad esitasid prokuröri kassatsioonile vastused, milles märgivad, et süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 või §

§113järgi väljuks esitatud süüdistuse piiridest.

1. Kaitsjate kassatsioonidele vastuse esitanud prokuröri hinnangul ei anna kaitsjate etteheited alust kohtuotsuste tühistamiseks, sest keskne kaitseväide, mille kohaselt tuleb süüdistatavate tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi, on varasemas menetluses ümber lükatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohus asus otsuse p-s 14 esmalt seisukohale, et apellatsioonide väited ei kummuta "maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi küsimuses, mis puudutab süüdistatavate käitumises tuvastatud tapmistahtlust nende tervikliku tegutsemise taustal", ja leidis, et maakohus on lükanud ümber süüdistatavate kaitseversiooni, et neil puudus tahtlus A. S. tappa. Samas märkis ringkonnakohus otsuse p-s 17: "Kohtukolleegium luges tõendatuks, et süüdistatavad tekitasid kaastäideviijatena A. S.-ile korteris tahtlikult eluohtlikke tervisekahjustusi, samas saabunud tagajärje - surma - osas siiski tahtlus nn välise teopildi alusel tuvastatud ei ole". Eeltoodust jääb kriminaalkolleegiumi hinnangul kohtuotsuse lugejale arusaamatuks, kas süüdistatavad tegutsesid kannatanu peksmisel tahtlusega kannatanu tappa või mitte. Samuti leidis ringkonnakohus algul otsuse p-s 15, et kohtus uuritud tõenditega ei ole tuvastatav, et A. S. oleks ainult peksmisega saadud vigastustesse ilmtingimata surnud, kuid asus otsuse p-s 17 seisukohale, et "käesolevas asjas on tõsikindlalt leidnud tõendamist asjaolu, et süüdistatavate poolt tekitati peksmisega A. S.-ile sellised tervisekahjustused, mis põhjustasid ohu elule ja mille tagajärjel kannatanu suri". Järelikult ei selgu apellatsioonikohtu otsusest ka kannatanu surma põhjus. Kuna eeltoodust nähtuvalt on ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad vastuolulised ega võimalda kohtuotsuse lugejal aru saada, millistel motiividel maakohtu otsus muutmata jäeti, leiab kolleegium, et ringkonnakohus on käesoleva kriminaalasja menetlemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Lisaks jättis ringkonnakohus vastamata nii prokuröri apellatsioonile osas, milles taotleti S. Feštšenkole rangema karistuse mõistmist, kui ka A. Feštšenko apellatsioonis esitatud väidetele, et A. S.-ile raske tervisekahjustuse tekitamise näol oli tegemist teiste süüdistatavate poolse ekstsessiga ja et A. Feštšenkol puudus tahtlus kannatanule raskeid tervisekahjustusi tekitada. Ka need minetused osutavad kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumisele ja toovad seetõttu kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.
3. Vaidlustades materiaalõiguse kohaldamise õigsust, leiab prokurör ühelt poolt, et kohtud oleks pidanud tunnistama süüdistatavad süüdi KarS § 113 või §

§ 113järgi. Kaitsjad taotlevad teisalt süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimist Kar

S § 121 järgi. Vastuseks nendele seisukohtadele märgib kolleegium järgmist.

1. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis pole sätestatud teisiti. Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 võib prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada ning alates
2. septembrist 2011 täpsustab sama paragrahvi lõige 3, et süüdistuse muutmisena pole käsitatavad esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamine või parandamine, ilma et muudetaks süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni, ega süüdistusest osaline loobumine.
3. S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile esitatud süüdistusest nähtub, et A. S. oli enne rõdult kukkumist elus ning et süüdistatavad tapsid ta rõdult allaviskamisega. Nii on süüdistuses märgitud, et pärast A. S.-i käte seljataha sidumist peksid süüdistatavad kannatanut rusikate, jalgade ja kurikaga, tekitades talle eluohtlikud tervisekahjustused, ning pärast seda viskasid süüdistatavad traumaatilise šoki saanud ja teadvuse kaotanud kannatanu
4. korruse rõdult alla, mille tagajärjel kannatanu suri.
5. Kohtuvaidlustes, seega pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, taotles prokurör S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi käitumise kvalifitseerimist KarS § 114 p-de 1 ja 2 asemel KarS § 113 järgi, ja asudes seisukohale, et süüdistatavad põhjustasid kannatanu surma peksmisega, loobus nende süüdistamisest A. S.-i
6. korruse rõdult alla viskamises. Kuni
7. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 268 lg 7 andis prokurörile õiguse muuta kohtuvaidlustes kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades süüdistatava olukorda. Seetõttu ei olnud prokuröril süüdistatavate teo kvalifitseerimiseks KarS § 113 järgi menetlusõiguslikku takistust. Samuti võis prokurör esitatud süüdistusest osaliselt loobuda. Prokuröri loobumine (ka osaline loobumine) süüdistusest on kohtu jaoks siduv - kui prokurör on süüdistusest või selle osast loobunud ei saa kohus tulenevalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest menetlust (selles osas) jätkata, nagu ka hinnata prokuröri süüdistusest loobumise põhjusi (vt KrMS §d 14, 301). Kriminaalkolleegium märgib aga, et menetluse selles staadiumis ei saanud prokurör enam muuta süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mistõttu, asudes süüdistatavatele ette heitma kannatanu tapmist peksmisega, väljus prokurör süüdistuse piiridest.
8. Olukorras, kus prokurör oli kohtuvaidlustes loobunud S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi süüdistamisest KarS § 114 p-de 1 ja 2 järgi A. S.-i allaviskamises
9. korruse rõdult ning KrMS § 268 lg-s 1 sätestatu tõttu ei saanud maakohus aktsepteerida süüdistuse aluseks olnud faktiliste asjaolude muutmist pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, pidi maakohus lähtuma KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimuste lahendamisel sellest, et S. Feštšenkot, A. Feštšenkot ja A. Korženkovi süüdistatakse KarS § 113 järgi selles, et nad tekitasid rusikate, jalgade ja kurikaga peksmisega A. S.ile eluohtlikud tervisekahjustused. Põhjendatud on kohtute seisukoht, et sellises olukorras, kus süüdistatavatele ei heidetud süüdistuses ette KarS § 113 koosseisulise tagajärje, s.o teise isiku surma põhjustamist, oli nende süüditunnistamine KarS § 113 järgi välistatud.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt ei saa juhul, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras oma algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. aprilli
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-07, p 16.2). Jäädes varasemalt väljendatud seisukoha juurde, leiab kolleegium, et kohtud oleksid ka käesolevas kriminaalasjas pidanud pärast seda, kui nad tuvastasid, et süüdistatavatele pole võimalik kannatanu surma põhjustamist omistada, omal algatusel kontrollima, kas S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi käitumine A. S.-i peksmisel ei ole kvalifitseeritav tapmise katsena. Alles siis, kui kohtud oleksid tuvastanud, et süüdistatavatel puudus kannatanu tapmise tahtlus, oleks olnud põhjendatud jätkata süüdistatavate tegevuse karistusõiguslikku analüüsi KarS § 118 kontekstis. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkusid nii maa- kui ka ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sel põhjusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus.
13. Taotledes süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi, leiavad S. Feštšenko ja A. Feštšenko kaitsjad, et kohtuotsustest ei selgu, millise eluohtliku tervisekahjustuse süüdistatavad kannatanule peksmisega tekitasid. Kolleegiumi hinnangul on see etteheide alusetu.
14. Ringkonnakohus pidas kannatanule peksmisega tekitatud eluohtlikuks vigastuseks pehmekelmealust verevalumit. Kuna apellatsioonikohtu otsuses pole osutatud ühelegi tõendile, mis annab aluse arvata, et kannatanule tekitati peaaju pehmekelmealune verevalum peksmisega, möönab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus on ka kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes nõuetekohaselt põhjendamata. Samas ei saa väita, et ükski peksmisega tekitatud tervisekahjustus polnud eluohtlik. Nimelt märkis maakohus, et eksperdiarvamusest nähtuvalt oli A. S.-i surma põhjuseks massiivne pea, kaela, kehatüve, üla- ja alajäsemete tömp trauma hulgaliste koljuluude, alajäsemete luude ning roiete murdudega, peaaju põrutuskolletega kukla- ja otsmikusagarates, difuusse pehmekelmealuse verevalumiga, kopsude põrutusega, peensoolekinnisti rebendiga ja teiste vigastustega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus, vere aspiratsioon ja peaajuturse. Edasiselt asus maakohus seisukohale, et eksperdiarvamusega on leidnud tõendamist, et kannatanule tekitati peksmisega eluohtlikud tervisekahjustused - näokoljuluude murrud, eriti otsmikuluu sisserõhutus-terrassmurd koos kahe põrutus-rebimishaava ja põrutushaavaga otsmiku piirkonnas, roidemurrud ja kopsude põrutus. Eelnevast nähtuvalt on maakohus tuvastanud, millised eluohtlikud vigastused kannatanule peksmisega tekitati, ja näidanud ära tõendi, millele ta selliste järelduste tegemisel tugines. Kolleegiumi hinnangul on maakohus oma otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Kolleegium selgitab ühtlasi sedagi, et kuna KarS § 118 p-s 1 sätestatud süüteokoosseis ei ole blanketne, ei eelda isiku süüditunnistamine selle sätte järgi viitamist Vabariigi Valitsuse
15. augusti
16. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ konkreetsele sättele.
17. Kolleegiumi hinnangul ei osuta kohtuotsuste ebaseaduslikkusele ega põhjendamatusele ka kaitsjate kassatsioonide ülejäänud argumendid. Heites kohtutele ette eksperdiarvamuse usaldusväärsuse analüüsimata jätmist, märgib S. Feštšenko kaitsja, et kohtud asusid eksperdi arvamusega võrreldes vastupidisele seisukohale ja leidsid, et peksmisega tekitatud vigastused ei põhjustanud kannatanul vere aspiratsiooni ega šokki. Kuna kohtuotsustest ei nähtu, et kohtud oleksid arvanud, et vere aspiratsiooni ja šoki tekitasid kannatanule kukkumisel saadud vigastused, on kaitsja sellekohane väide eksitav. Tegelikkuses pole kohtud tuvastanud ühtki asjaolu, mis pidi tekitama kahtluse eksperdiarvamuse usaldusväärsuses, ja seega ei osuta kohtuotsuste tegemisel eksperdiarvamusele tuginemine ka kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele. Mis puutub A. Korženkovi kaitsja kassatsiooni, siis selles taotletakse Riigikohtult üksnes uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei või.
18. Lähtudes otsuse p-dest 16, 21 ja 22 ning juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 341 lg-st 2, 3 ja 4, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
19. oktoobri
20. a ja Harju Maakohtu
21. märtsi
22. a kohtuotsused täies ulatuses ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris