Obsah (5)

§ 164§ 349§ 162§ 167§ 168

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 164järgi Tallinna Ringkonnakohtu 14.

novembri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-17400 Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andrei Voronin, kassatsioon Andrei Pavlištšuki kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru
2. märts 2012, kirjalik menetlus
3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsuse põhiosa, asendades ringkonnakohtu otsuse õiguslikud põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
6. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.
7. Mõista Eesti Vabariigilt Andrei Pavlištšuki kasuks välja 528 (viissada kakskümmend kaheksa) eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Andrei Pavlištšukile esitati

§ 164järgi süüdistus selles, et mõjutamaks inimesi hääletama 2009.

aastal Paldiski linna kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel J. M.-i ja L. Z.-i poolt andis ta seitsmele isikule sularaha summas 100-250 krooni, kokku 1350 krooni. 2. Harju Maakohtu 11. oktoobri 2011. a otsusega tunnistati A. Pavlištšuk

§ 164järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära (320 eurot).

A. Pavlištšuk mõisteti

§ 164järgi süüdi selles, et ta lubas J.

Š.-le ja I. Z.-ile vastavalt 250 ja 200 krooni selle eest, et nad hääletaksid Paldiski volikogu valimistel J. M.-i poolt. Nelja isiku hääle ostmises mõisteti süüdistatav maakohtu otsusega õigeks prokuröri süüdistusest loobumise tõttu ja ühe isiku hääle ostmises teo tõendamatuse tõttu. Viimases osas maakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustatud. Maakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2.1 Maakohus leidis, et süüdistatava poolt kuriteo toimepanemine on tõendatud muu hulgas jälitustoimingu - KrMS § 118 alusel toimetatud A. Pavlištšuki telefonikõnede salvestuste protokollidega. Maakohus, kontrollides nimetatud jälitustoimingu läbiviimise seaduslikkust, leidis, et kuigi A. Pavlištšukile

§ 164

järgi esitatud süüdistus, milles ta kohtu alla anti, ei võimalda süüdistatavat süüdimõistmisel karistada vähemalt kolmeaastase vangistusega, mis on KrMS § 110 lg 1 kohaselt jälitustoimingu lubatavuse peamisi tingimusi, on jälitusprotokollis talletatud telefonikõnede salvestuste kasutamine tõendina siiski lubatav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 111 järgi on jälitustoiminguga saadud teave tõendina kasutatav, kui see on saadud seaduse nõudeid järgides. Kontrollinud jälitustoimiku pinnalt A. Pavlištšuki kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkust, sealhulgas eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks antud lube, asus maakohus seisukohale, et jälitustoimingud on toimunud kooskõlas seaduse nõuetega ja jälitustoimikust nähtuvalt alustati A. Pavlištšuki suhtes kriminaalmenetlust ühtlasi ka

§-s 349 ette nähtud kuriteo tunnustel. Viimatinimetatud kuriteo eest näeb aga karistusseadustik ette muu hulgas kuni kolmeaastase vangistuse, see aga võimaldab KrMS § 110 lg 1 kohaselt koguda tõendeid ka jälitustoimingutega. Maakohus leidis, et A. Pavlištšukile kohtueelse menetluse lõpus

§ 349

järgi süüdistuse esitamata jätmine selle kuriteo tõendamatuse tõttu ei saa endaga kaasa tuua jälitustoiminguga kogutud tõendite kasutamise lubamatust süüdistuses

§ 164järgi, kui nende kogumine oli iseenesest seaduslik.

2.2 A. Pavlištšuk ei eita, et soovitas inimestel hääletada J. M.-i või tema valimisnimekirja poolt. Samuti kinnitab ta, et pakkus inimestele raha, kuid ainult laenuks või sel eesmärgil, et nad üldse valimistel hääletamas käiksid. A. Pavlištšuki ja tuvastamata isikute vahelistest telefonikõnedest nähtub, et süüdistatav agiteeris inimesi hääletama J. M.-i või nende isikute poolt, kes ei toeta Paldiski Põhja-Sadama tegevust, pakkudes neile selle eest raha. 2.3 Süüdistatava ja tunnistaja J. Š. vahelisest telefonivestlusest nähtub, et A. Pavlištšuk palus tunnistajal käia eelvalimistel hääletamas, lubades talle selle eest 250 krooni. Telefonikõne salvestus kinnitab J. Š. ütlusi, et süüdistatav helistas talle ja lubas valimas käimise eest raha. Tunnistaja teadis, et A. Pavlištsuk toetab J. M.-i, kuid tema selle kandidaadi poolt ei hääletanud. Pärast valimistel osalemist loobus J. Š. raha vastuvõtmisest. Tunnistaja I. Z.-i ütluste kohaselt oli tal A. Pavlištšukiga kokkulepe, et materiaalse hüvitise saamise kaudu tuleb õhutada inimesi valimistel osalema. Pärast valimistel osalemist saanuks nad süüdistatava käest 200 krooni. A. Pavlištšuki ja I. Z.-i vahelisest telefonikõne salvestusest nähtub, et nad arutasid ID-kaardiga hääletamist ja inimeste ärgitamist valimistel osalemiseks. Süüdistatava palvel oli tunnistaja ülesanne leida inimesi, kes oleksid nõus valimistel osalema. 2.4 Eeltoodust lähtuvalt leidis maakohus, et jälitustoimingu käigus salvestatud süüdistatava telefonivestlustest erinevate inimestega koostoimes tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ning süüdistatava enda ütlustega nähtub, et süüdistatav lubas J. M.-i poolt hääletamise eest raha. Kohus ei lugenud usaldusväärseks tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlusi selle kohta, et A. Pavlištšuk lubas raha valimistel osalemise eest, sõltumata sellest, keda valitakse. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, kes taotles otsuse tühistamist A. Pavlištsuki süüdimõistmises

§ 164järgi ja uue otsusega süüdistatava õigeksmõistmist.

Apellatsiooni põhjendused seisnesid kokkuvõtvalt järgmises. 3.1 Maakohtu järeldused on vastuolus tunnistaja J. Š. kohtuistungil antud ütlustega. Kuigi kohus ei lugenud usaldusväärseks tunnistaja ütlusi selle kohta, et A. Pavlištšuk pakkus talle raha ainuüksi valimistel käimise eest, on J. Š. ütlustele siiski tuginetud süüdimõistva otsuse tegemisel. Valikuliselt hindas maakohus ka tunnistaja I. Z.-i ütlusi. Seega on kohtu arutluskäik vastuoluline. Tähelepanuta on jäänud nõue hinnata tunnistaja ütlusi tervikuna. 3.2 Maakohus on lubamatult tuginenud jälitustoimingu protokollidele. Käesolevat kriminaalmenetlust alustati

§ 349järgi S.

P. suhtes. Toimikust ei nähtu, et süüdistatava suhtes oleks enne jälitustoimingute läbiviimist tehtud muid menetlustoiminguid, mistõttu tema telefonikõnede salajasel pealtkuulamisel ei ole järgitud KrMS §-s 110 sätestatud nõudeid. Jälitustoimingutega saadud teave ei kinnita üheselt A. Pavlištšukile esitatud süüdistust. 3.3 Piiritlemaks

§-s 164 sätestatud kuritegu lubatud valimispropagandast tuleb kindlaks teha konkreetne mõjutamistegu, millega õhutatakse isikut jätma teostamata oma valimisõigust või teostama oma valimisõigust konkreetse kandidaadi kasuks. Sellist mõjutamist A. Pavlištšuki käitumises ei ole kindlaks tehtud. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Pavlištšuki süüditunnistamises

§ 164järgi, samuti temalt sundraha ja menetluskulude osalise väljamõistmise osas.

Uue otsusega mõisteti süüdistatav

§ 164järgi õigeks ja hüvitati talle valitud kaitsjale makstud tasu.

Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Maakohtu süüdimõistva otsuse rajamine jälitustoiminguga saadud tõenditele ei olnud lubatav. Kooskõlas Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 on A. Pavlištšukile esitatud süüdistus välja kasvanud S. P. suhtes

§ 349järgi alustatud kriminaalmenetluse käigus ilmnenud uutest asjaoludest.

See ei võimalda kasutada saadud tõendeid süüdistatava vastu, kuna A. Pavlištšukile etteheidetav kuritegu ei vasta KrMS § 110 lg 1 nõuetele, s.o ei ole karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et A. Pavlištšuki tegevuses ilmneksid

§-s 349 kirjeldatud teo tunnused. Viimast ei kinnita ükski tõend ja talle ei ole esitatud isegi vastavat kahtlustust. 4.2 Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui jättis andmata hinnangu tunnistajate ütlustele tervikuna. Tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlustest nähtub, et süüdistatav pakkus neile raha selle eest, et nad läheksid valima. Tunnistajad teadsid, et süüdistatav on J. M.-i toetaja, kuid kinnitasid, et A. Pavlištšuk ei mõjutanud neid hääletama konkreetse kandidaadi poolt. Tunnistajate ütlused tuleb lugeda tervikuna usaldusväärseiks. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole usutav, et raha pakuti valimistele mineku eest, on oletuslik. 4.3 Selleks, et tunnistada isik süüdi

§ 164

järgi, peab olema tuvastatud n-ö ekvivalentsussuhe hääle saaja ja hääle andja vahel. Seetõttu olukorras, kus hääle ostja ei ole kandidaat ise, peab olema tuvastatud, et ta tegutseb hääle saaja huvides, ning viimane on sellest ka teadlik või on sellest huvitatud. Käesolevas asjas puudub vahetu seos süüdistatava ja süüdistuses nimetatud poliitilise valiku vahel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör Andrei Voronin, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotleb kassaator, et Riigikohus tutvuks kriminaalmenetluse alustamisega seotud asjaolude selgitamiseks jälitustoimikuga. Kassatsiooni põhiväited on lühidalt järgmised. 5.1 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kriminaalmenetlust alustati selle kohta, et Paldiskis pakutakse erinevatele isikutele sularaha selle eest, et nad annaksid oma ID-kaardi koos PINkoodidega teiste isikute käsutusse eelhääletamise teostamiseks. S. P. nime mainimine kriminaalmenetluse alustamise teates on prokuröri arvates ületähtsustatud, kuna esines põhistatud kahtlus, et kõnealune tegevus on omistatav mitmele isikule. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et süüdistatava tegu ilmnes n-ö juhuleiuna S. P. suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse käigus. Jälitustegevus oli seaduslik, kuna loa andmise hetkeks oli kogutud andmete pinnalt tõusetunud kahtlus, et ka A. Pavlištšuk pani toime

§ 349tunnustele vastava teo.

5.2 Võib nõustuda ringkonnakohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele, kuid seejuures tuleb arvestada, et nende seisukohad selle kohta, et A. Pavlištšuk ei pakkunud neile raha J. M.-i poolt hääletamise eest, ei võimalda teha järeldust, et selline eesmärk süüdistataval puudus. Tegemist on vaid tunnistajate arvamusega, mille usaldusväärsust ei pidanudki kohus hindama. 5.3

§ 164

ei nõua kokkulepet valimiskandidaadi ja mõjutatava isiku vahel ehk hääle saaja teadlikkust hääle ostmisest või selle heakskiitmist.

1. Kassatsioonivastuses leiab kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja alused selle tühistamiseks puuduvad. 6.1 Kriminaalmenetlust alustati
2. oktoobril 2009

§ 349

ja

§ 164tunnustel selle kohta, et S.

P. maksab Paldiskis valimisõigusega isikutele sularaha selle eest, et nad annaksid tema kasutusse ID-kaardi koos PIN-koodidega

1. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajaks. Menetluse alustamise teates ei ole kordagi mainitud A. Pavlištšuki nime.
2. oktoobril 2009 taotleti maakohtult luba A. Pavlištšuki kasutuses olnud mobiiltelefoni pealtkuulamiseks. Varem ei teostatud kriminaalasjas ühtegi muud menetlustoimingut. Kaitsjal ei ole andmeid selle kohta, et S. P. suhtes oleks teostatud menetlustoiminguid. Ainuke menetlusdokument, mis S. P.-d puudutab, on kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mis koostati samal kuupäeval kohtueelse menetluse kokkuvõttega. KrMS § 110 lg 1 seab jälitustoimingu teostamisele kaks eeldust. Esiteks peab tegu olema karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega.

§ 164sellele kriteeriumile ei vasta.

A. Pavlištšukile ei ole kunagi esitatud kahtlustust ka ühegi muu sätte järgi. Ükski kohtueelses menetluses koostatud dokument ei kinnita prokuröri väidet, et oli alust kahtlustada A. Pavlištšukki teos, mis vastaks

§ 349tunnustele. Teiseks näeb Kr

MS § 110 lg 1 ette, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud. Käesolevas asjas oli esimeseks menetlustoiminguks telefonikõnede salajane pealtkuulamine. Seega on ringkonnakohus õigustatult pidanud jälitustegevusega saadud tõendit lubamatuks. 6.2 Harju Maakohtu otsusega loeti tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlused üheaegselt nii usaldusväärseteks kui ka ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus kõrvaldas selle rikkumise ja pidas neid tervikuna usaldusväärseks. Tunnistajad andsid ütlusi vahetult tajutud asjaolude kohta, mistõttu ei ole tegemist arvamusega. 6.3 Asjakohased on ka ringkonnakohtu materiaalõigust puudutavad seisukohad. Välistada tuleb koosseisu ülemäära lai tõlgendamine, kuna vastasel juhul oleks ka iga erakonna poolt enne valimisi jagatav meene käsitatav ainelise hüvitise pakkumisena eesmärgiga mõjutada valijat. Kindlaks tuleb teha konkreetne mõjutamistegu, mille eesmärk oli saavutada olukorda, kus valija ei teosta oma valimisõigust või teostab seda konkreetse kandidaadi kasuks. Käesolevas asjas seda ei tuvastatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamisega ja käesolevas kriminaalasjas kogutud tunnistajate ütluste hindamisega seonduvat (I), võtab seejärel seisukoha

§ 164tõlgendamise osas (II) ja lahendab kriminaalasja (III).

I

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendatult tõendikogumist välja jälitustegevusega saadud tõendid, s.o A. Pavlištšuki telefonikõnede pealtkuulamise pinnalt koostatud jälitustoimingu protokollid. 8.1 Käesolevas asjas on prokuratuur A. Pavlištšukki süüstava tõendina esitanud kohtule muu hulgas jälitustoimingu protokollid. Jälitustoiminguna teostati kriminaalasjas KrMS §-st 118 juhindudes A. Pavlištšuki ja J. M.-i mobiiltelefonide kõnede salajane pealtkuulamine. Kõnealuse jälitustoimingu protokolli sissejuhatavas osas on muu hulgas märgitud, et asjas alustati kriminaalmenetlust
2. oktoobril 2009

§-de 162 ja 349 järgi selle kohta, et eesmärgiga teostada valimisõigust oma valimisliidu nimel maksab S. P. Paldiski linnas valimisõigusega isikutele sularaha selle eest, et nad annaksid tema kasutusse ID-kaardi koos PIN-koodidega. Kontrollimaks prokuröri kassatsioonis esitatud väiteid, tutvus Riigikohtu kriminaalkolleegium jälitustoimikuga, et selgitada välja, milliste isikute suhtes ja millisel ajendil ülalnimetatud jälitustoimingud tehti. Jälitustoimikus sisalduvatest eeluurimiskohtuniku määrustest, millega anti luba A. Pavlištšuki ja J. M.-i mobiiltelefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks, nähtub, et käesolevat kriminaalmenetlust alustati tõesti üheaegselt nii

§ 162

kui ka § 349 järgi, kuna uurimisasutustele laekunud teabe kohaselt võisid Paldiski linna 2009. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel aset leida ID-kaartidega seonduvad valmis- ja hääletamisvabaduse rikkumised nagu seda on kirjeldatud ka kriminaaltoimikusse paigutatud jälitustoimingu protokollide sissejuhatavas osas. Ühtlasi nähtub jälitustoimikus sisalduvatest eeluurimiskohtuniku määrustest, et selle kuriteokahtluse kontrollimiseks anti kohtuniku poolt luba KrMS §-s 118 sätestatud jälitustoimingu teostamiseks teiste isikute kõrval ka A. Pavlištšuki kohta. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud eeluurimiskohtuniku luba antud A. Pavlištšuki suhtes esineva kuriteokahtluse kontrollimiseks. 8.2 Jälitustoimikus sisalduvatest kohtumäärustest järeldub ühelt poolt, et kriminaalmenetlust alustati vahetult ka A. Pavlištšuki suhtes, kelle kasutuses oleva mobiiltelefoni kõnede salajaseks pealtkuulamiseks väljastati vahetult ka kohtu luba, ning teiselt poolt, et kriminaaltoimikusse lisatud jälitustoimingu protokolli sissejuhatuses on tegelikkusele mittevastavalt kajastatud käesoleva kriminaalmenetluse alustamise ajendeid. Pidades silmas, et jälitustoimikuga tutvudes ei tekkinud kolleegiumil kahtlusi jälitustoiminguks eeluurimiskohtuniku poolt antud loa seaduslikkuse, sealhulgas KrMS § 110 lg-st 1 tuleneva jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimise osas, siis ei loe kolleegium käesoleva kriminaalmenetluse ajendi ebatäpset refereerimist jälitustoimingu protokolli sissejuhatuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks. Nimelt ei saa kirjeldatud ebatäpsus jälitustoimingu protokollis kui juba teostatud toimingu käiku ja tulemusi peegeldavas menetlusdokumendis mingil viisil mõjutada selle teostamise eeldusena välja antud eeluurimiskohtuniku loa seaduslikkust. Samuti ei mõjuta jälitustoimingu sissejuhatavas osas käesoleval juhul ekslikult märgitu ka jälitustoimingu protokolli sisus esitatud teabe kvaliteeti tõendina. Lõpuks ei saa tähelepanuta jätta ka jälitustoimingu protokollile KrMS §-ga 113 lg 1 p-dega 1-4 kehtestatud nõudeid, mille kohaselt märgitakse jälitustoimingu protokollis selle teinud asutuse nimetus (p 1), jälitustoimingu aeg ja koht (p 2), selle isiku nimi, kelle suhtes jälitustoiming tehti (p 3) ning jälitustoiminguga kogutud teave (p 4). Osutatud sättest nähtub, et seadusandja pole näinud ette kohustust kajastada jälitusprotokollis selle kriminaalmenetluse alustamise ajendeid, mille raames jälitustoiming läbi viidi. Asjaolu, et A. Pavlištšuki suhtes teostatud jälitustoimingu protokolli sissejuhatavas osas kajastati enam andmeid, kui seda pidanuks seaduse kohaselt tegema, ei saa mõjutada selle toimingu ega toimingu põhjal koostatud protokolli seaduspärasust. Ülaltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et kõnealuse jälitustoimingu protokolli koostades ei ole eiratud seaduse nõudeid KrMS § 111 mõttes. 8.3 Seega oli eeluurimiskohtuniku luba väljastatud vahetult A. Pavlištšuki suhtes

§-de 162 ja 349 alusel esineva kuriteokahtluse kontrollimiseks. Seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et A. Pavlištšukile esitatud süüdistus on kasvanud välja S. P. suhtes

§ 349

järgi alustatud kriminaalmenetluse käigus ilmnenud uutest asjaoludest, mis ei võimalda kasutada saadud tõendeid süüdistatava vastu, kuna A. Pavlištšukile etteheidetav kuritegu ei vasta KrMS § 110 nõuetele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest järeldub, et apellatsioonikohus on A. Pavlištšukile omistatud kuritegu käsitanud S. P.-le etteheidetava kuriteo uurimise käigus ilmnenud uue kuriteona ehk n-ö juhuleiuna, millele osutab ka otsuses tehtud viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile asjas nr 3-1-1-10-

1. Kriminaalkolleegiumi täiskoosseisu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 asuti tõepoolest seisukohale, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele (viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskoosseisu
2. juuli 2011 otsuse p 19). Seega selgitatakse viidatud otsuses tõenditele esitatavaid menetlusõiguslikke nõudeid olukorras, kus jälitustoiminguga kogutud teavet soovitakse tõendina kasutada teises kriminaalasjas, mille menetlusesemeks olev kuritegu ilmnes esimesena alustatud kriminaalmenetluse raames läbiviidud jälitustoimingu tulemusena n-ö juhuleiuna. Viimase all tuleb vaadeldavas kontekstis mõista uut kuritegu, mille toimepanemise kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu teostamisele asumist teave puudus. Sellest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sealhulgas ka jälitustoimingu läbiviimise eeldusena väljastatud kohtu loast. 8.4 Kolleegium märgib, et n-ö juhuleiuna avastatud kuriteost tuleb tõendamisele esitatavate nõuete erinevuse tõttu eristada aga olukorda, mil kriminaalmenetlust alustati sama isiku suhtes mitme eri kuriteo toimepanemise kahtluse kontrollimiseks, kuid edasise kohtueelse menetluse käigus ei leidnud need kahtlused täies mahus kinnitamist (kahtlustuse kahanemine). Sellise juhtumiga on tegemist, kui näiteks ühe isiku suhtes alustatakse kriminaalmenetlust kahtlusega, et ta on toime pannud mitu karistusseaduse eri paragrahvides toimepandud kuritegu, kuid kriminaalmenetluse jätkudes ei leia mõni neist tõendamist. Kuna KrMS § 193 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse alustamise eelduseks ajendi ja aluse olemasolu ning KrMS § 194 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse ajendina käsitatav igasuguse kuriteole viitava teabe esinemine, siis ei saa esialgse kahtlustuse mahu kahanemist edasise kriminaalmenetluse käigus iseenesest välistada. Pidades silmas, et kriminaalmenetlusõigus lubab ilmnenud kuriteokahtlust kontrollida ja KrMS §-s 110 sätestatud eelduste täidetuse korral selle kohta tõendeid koguda ka jälitustoimingutega, võib kahtlustus kahaneda ka jälitustoimingute teostamise käigus. Viimase tõdemuse pinnalt ei saa aga siiski automaatselt järeldada, et jälitustoimingut õigustava kuriteo kahtluse äralangemisel hilisema kohtueelse menetluse käigus on jälitustoiminguga kogutud teave tõendina kasutatav ka nende kuritegude tõendamiseks, mis eraldivõetuna ei vasta KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud nõuetele. 8.5 Kolleegium on seisukohal, et KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eeldused pole määratud kaitsma üksnes kahtlustatava privaatsfääri (eraelu) teatud tõendikogumise viiside eest, vaid ka süüdistatava kaitseõigust kohtulikul arutamisel. Jälitustoiminguga kogutud teabe kasutamisel tõendina riivatakse olulisel määral kahtlustatava ja süüdistatava kriminaalmenetluslikke põhiõigusi, mis kujutavad endast kaitseõiguse keskset garantiid ja mille tunnustamisel põhineb aus ja õiglane kohtumenetlus tervikuna. Esitades süüdistuse kinnituseks jälitustoiminguga kogutud teavet piirab riik muu hulgas kahtlustatava ja süüdistatava enese mittesüüstamise privileegi (nemo tenetur se ipsum accusare - PS § 22 lg 3) ja sellel põhinevat õigust keelduda ütluste andmisest; samuti õigust küsitleda süüdistuse tunnistajaid, kui jälitustoiminguga kogutud teabe sisuks on näiteks kolmandate isikute vestluse salajasel pealtkuulamisel talletatud teave. Nimetatud põhjusel ei ole ega saagi olla lubatud jälitustoimingute kasutamine mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi puhul eraldi kaaluma, kas menetluspõhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid. Seega on kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu vastab teatud tingimustele, mis kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kokkuvõetud KrMS § 110 lg-s 1 sisalduvasse jälitustoimingu lubatavusklauslisse. Ümberpöördult järeldub eeltoodust ühtlasi, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud. 8.6 Ülaltoodud kaalutlusi silmas pidades leiab kolleegium, et ringkonnakohus asus kokkuvõttes põhjendatult seisukohale, et A. Pavlištšuki telefonikõnede pealtkuulamise pinnalt koostatud jälitustoimingu protokollid ei ole käesolevas kriminaalasjas lubatud tõenditeks. Kriminaalasjast nähtuvalt esitati A. Pavlištšukile kohtueelse menetluse lõpuleviimisel süüdistus

§ 164järgi.

Selles süüdistuses anti A. Pavlištšuk ka kohtu alla. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kõnealune kuritegu ei vasta KrMS § 110 lg 1 nõuetele, kuna see ei ole karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Nimetatud põhjusel ei olnud selle tõendamine jälitustoimingute vahendusel lubatud, samuti polnud õigustatud süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine kohtulikul arutamisel. Jättes telefonikõnede pealtkuulamise protokollid kui lubamatud tõendid A. Pavlištšuki süüdistuse kinnituseks esitatud tõendikogumist välja, kõrvaldas ringkonnakohus maakohtus asetleidnud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kuna eeltoodud põhjustel oli jälitustoimingu protokollide väljajätmine tõendikogumist õigustatud, siis ei loe kolleegium käesoleva otsuse p-s 8.1 märgitud apellatsioonikohtu minetust jälitustoimingu seaduspärasuse hindamisel selles kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna sellega ei kaasnenud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist.

1. Kolleegium nõustub samuti apellatsioonikohtu hinnanguga tunnistajate I. Z.-i ja J. Š. ütlustele, kuna esimese astme kohtu otsusest nähtuvalt jättis maakohus andmata hinnangu tunnistajate usaldusväärsusele tervikuna, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjekindla praktika kohaselt ei saa kohus isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-13-12, p-d 13-14). Ebaõige on prokuröri seisukoht, et tunnistajad ei saa anda ütlusi neile raha pakkumise eesmärgi kohta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt võib isik anda tunnistajana ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11, p 19.1). Sellest tulenevalt võib tunnistaja selgitada, kas süüdistatav väljendas talle raha pakkumisel oma soovi ja kuidas ta ise tajus nendevahelise suhtlemise eesmärki.
6. Kohtupraktika ühtlustamiseks ja pidades silmas Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt
7. märtsi
8. a otsuses asjas Leas vs. Eesti väljendatud seisukohti, peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSSVS) § 8 p 1 kohaselt loetakse korrakaitse riigisaladuseks muu hulgas ka jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Sama paragrahvi p 1 teise ja kolmanda lause järgi salastatakse nimetatud teave täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks, kuid sellise teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Eeltoodust järeldub, et üldjuhul pole enam riigisaladuseks jälitustoiminguga kogutud ja jälitusprotokollis vormistatud tõendusteave osas, mis on võetud kriminaaltoimikusse. Kuivõrd jälitusprotokolli KrMS § 113 lg 1 p-de 1-3 alusel kantav teave on üldjuhul sama, mis kajastub ka KrMS § 114 kohaselt eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoimingu teostamiseks väljastatavas loas, siis puudub mõistlik põhjus jätta kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata ka see kohtu luba, mis moodustas konkreetsel juhul jälitustoimingu läbiviimise aluse. Vastava loa võtmine kriminaalasja materjali juurde võimaldab kohtumenetluse pooltel vahetult kontrollida üksiku jälitustoimingu seaduslikkust, tagades seeläbi tõhusa kaitseõiguse EIÕK art 6 lg 3 p (b) mõttes. Kolleegium on seisukohal, et jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. detsembri
10. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 31-1-63-08 p-d 13.1-13.4). Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine üheaegselt mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, juhib kolleegium kohtute tähelepanu vajadusele koostada KrMS § 114 nõuetekohane luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. II
11. Puutuvalt

§-s 164 sätestatud valimisvabaduse vastu suunatud kuriteo koosseisu sisustamisse märgib kolleegium järgmist. Kõnealune kuriteokoosseis näeb ette vastutuse hääle ostmise eest. Selle objektiivsed tunnused nõuavad teo toimepanija poolt teistele isikutele ainelise hüvitise andmist või pakkumist. Subjektiivsest küljest nõuab vaadeldav kuritegu aga vähemalt kaudset tahtlust hüvitise andmise või pakkumise osas, kuid lisaks sellele üksnes kavatsetust teise isiku mõjutamise suhtes.

§-s 164 sätestatud eesmärk - mõjutada isikut mitte teostama oma valimis- või hääletamisõigust või teostama seda teatud valiku kasuks - kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab teise isiku mõjutamise põhjust. Sellest tulenevalt on hääle ostmise koosseisu näol tegemist mittekongruentse süüteokoosseisuga, mille puhul ei ole tähtis, kas hüve adressaat ka tegelikult teo toimepanija mõjutamisele allus ja tema soovi täitis. (Vt mutatis mutandis ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-38-11, p 12.1). Samas tuleb vastavat eesmärki tõlgendada kitsendavalt kui konkreetse isiku tahte seadusvastase mõjutamise kavatsust. Süüdistatav peab olema enda jaoks määratlenud nii mõjutatavate isikute ringi kui ka seda, kas mõjutatav peab jätma oma valimisõiguse teostamata või hääletama konkreetse (selgelt piiritletud) valiku kasuks. Ringkonnakohtu põhjendustest nähtub, et kohus ei tuvastanud A. Pavlištšuki kavatsust mõjutada isikuid hääletama J. M.-i kasuks.
3. Väär on siiski arusaam, nagu võiks

§ 164

järgi hääle ostmise eest vastutada vaid isik, kes ise kandideerib valimistel või vähemalt tegutseb hääle saaja huvides viimase teadmisel. Kuna vaadeldava kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused ei eelda erilise isikutunnusega isikut, siis on tegemist n-ö igaühedeliktiga, mille järgi võib vastutada iga isik, kes selle tunnused täidab. Kõnealuse kuriteokoosseisu rakendusala piiramine vaid valimistel kandideerijatega ei oleks ka sisuliselt põhjendatud, kuna valimiste tulemust võivad endale sobivas poliitilises suunas soovida mõjutada ka teised isikud, kes ise valimistel ei kandideeri ega ole ka selliste isikutega vahetult (isiklikult) seotud. Ka sellisel juhul kahjustatakse valimisvabaduse teostamist kui õigushüve. 13. Kolleegium märgib, et ebaseaduslikku hääle ostmist tuleb eristada valimisagitatsioonist kui oma poliitiliste vaadete ja seisukohtade tutvustamisest, mis on lubatav osa demokraatlikest valimistest. Vaba tahte väljendamine valimisel või rahvahääletusel eeldab valijate informeeritust kandideerijate poliitiliste vaadete sisust või vastuvõetavate otsuste tagajärgedest ning mõjust.

§ 167järgi näeb ette vastutust seadusliku valimisagitatsiooni takistamise eest.

Karistatav on vaid ebaseaduslik agitatsioon (

§ 168), milleks on aktiivne agitatsioon valimise või rahvahääletuse päeval.

Seaduslik valimisagitatsioon välistab

§ 164

koosseisu esinemise ka juhul, kui valimiskampaania käigus jagatakse avalikkusele näiteks kandidaadi poliitilisi vaateid selgitavat ja illustreerivat materjali või meeneid. Kirjeldatud olukorras ei tingi näiteks meene saamine konkreetse kandidaadi või erakonna poolt hääletamist ja määratlemata on reeglina ka hüve saajate ring. III

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 asendab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse õiguslikud põhistused käesoleva otsuse põhistustega. Prokuröri kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata.
2. A. Pavlištšuki kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses tekkinud kulu, milleks on valitud kaitsjale makstud tasu kokku summas 528 eurot. Kolleegium peab menetluskulu mõistlikuks ja mõistab KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt A. Pavlištšuki kasuks valitud kaitsjale makstud tasu välja. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe