Obsah (8)

§ 329§ 349§ 64§ 68§ 65§ 424§ 3§ 50

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§-de 329 ja 349 järgi Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-10387 Rando Lindenbergi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri I osakonna prokuröri abi Katrin Lindpere
3. aprill 2012, kirjalik menetlus
4. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
7. Kassaatori taotlus hüvitada Rando Lindenbergile apellatsioonimenetluse kulu jätta läbi vaatamata.
8. Kassaatori taotlus hüvitada Rando Lindenbergile kassatsioonimenetluse kulu jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tartu Maakohtu
10. septembri
11. a otsusega tunnistati Rando Lindenberg kokkuleppemenetluses süüdi

§ 329

ja § 349 järgi ning teda karistati

§ 329

järgi vangistusega 6 kuuks ja

§ 349

järgi vangistusega 5 kuuks.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus R.

Lindenbergile liitkaristuseks 6 kuud vangistust, millest

§ 68

lg 1 arvati maha 2 päeva eelvangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja R. Lindenbergile mõisteti karistuseks vangistus pikkusega 8 kuud ja 26 päeva.

§ 329järgi tunnistati R.

Lindenberg süüdi selles, et ta juhtis

1. septembril
2. a kella 11.10 paiku Tartu linnas XXXXXXX XX maja juures mootorsõidukit Volvo S40, ehkki talle oli Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega

§ 424

järgi kvalifitseeritava kuriteo eest mõistetud lisakaristus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 aastaks ja see kohtuotsus oli täitmisele pööratud. 2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. Lindenbergi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja menetlemist üldmenetluses. Apellant leidis, et kokkuleppemenetluses rikuti R. Lindenbergi õigusi, samuti on R. Lindenbergi tegu ekslikult kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 asemel

§ 329järgi.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised. 3.1 Maakohus järgis kokkuleppemenetluse norme. R. Lindenberg osales koos kaitsjaga kokkuleppemenetluse läbirääkimistel prokuratuuris. Läbirääkimiste käigus selgitati süüdistatavale tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Läbirääkimised lõppesid kokkuleppe allkirjastamisega, millega süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid kuriteo kvalifikatsiooniga ning jõudsid kokkuleppele karistuse liigis ja määras. Maakohus selgitas R. Lindenbergile kokkuleppe sisu, kontrollides, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja jääb selle juurde. Süüdistatav kinnitas kohtule, et kokkulepe on talle arusaadav, ta on kokkuleppega nõus ja jääb selle juurde. Samuti on R. Lindenberg kohtule avaldanud, et kokkuleppe sõlmimisel on ta väljendanud oma vaba tahet. Kohus küsitles ka kaitsja Rein Napat, kes jäi sõlmitud kokkuleppe juurde, kinnitades, et kokkuleppe sõlmimine oli süüdistatava vaba tahe ja kokkuleppe sõlmimisel ei rikutud menetlusnorme. 3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et LS § 201 lg-s 2 ette nähtud väärteokoosseisu tuleb käsitada erinormina

§ 329

suhtes ja et sellest tulenevalt on maakohus süüdistatava teo ebaõigesti kvalifitseerinud LS § 201 lg 2 asemel

§ 329järgi.

Kohtukolleegium leidis, et muu karistusena

§ 329mõttes on käsitatav ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.

Eeltoodust tuleneb, et sõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt kohus on juhtimisõiguse lisakaristusena ära võtnud, on hõlmatud

§ 329koosseisuga.

Seega on väär kaitsja seisukoht, mille kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt on juhtimisõigus ära võetud, kvalifitseeritav üksnes LS § 201 lg 2 järgi. Ringkonnakohus märkis, et LS § 201 lg 2 ja

§ 329

piiritlemise kriteeriumiks on juhtimisõiguse äravõtmise alus.

§ 329hõlmab juhtumeid, kus juhtimisõiguse äravõtmine on mõistetud kohtuotsusega.

Kui juhtimisõigus on ära võetud kohtuvälise menetleja otsusega ja isik juhib sellele vaatamata mootorsõidukit, tuleb kohaldada LS § 201 lg 2. Isegi kui nõustuda kaitsja seisukohaga, et R. Lindenbergi tegu vastab ka LS § 201 lg-s 2 toodud väärtoekoosseisule, siis tuleb lähtuda

§ 3

lg-st 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse teda üksnes kuriteo eest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Lindenbergi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule lahendamiseks üldmenetluses. Kassaatori seisukohad on järgmised. 4.1 Kokkuleppemenetluses rikuti R. Lindenbergi õigusi, mistõttu tal ei olnud kokkuleppe osas võimalik avaldada informeeritud nõusolekut. R. Lindenbergi õigusi rikuti sellega, et kokkuleppe arutamisel ei antud talle teavet tema teo võimalikest kvalifikatsioonidest ning nendega seonduvatest karistustest. R. Lindenberg eeldas, et toimepandut ongi võimalik kvalifitseerida vaid ühel viisil ning et selle eest saabki mõista vaid sellise karistuse nagu talle reaalselt mõisteti. R. Lindenbergil ei ole õigusteadmisi, mistõttu ei olnud tal alust selles kahelda. Eeltoodud põhjustel ei saanud R. Lindenberg kokkuleppest täielikult aru. Puuduliku informatsiooni alusel antud nõusolek ei väljendanud R. Lindenbergi tegelikku tahet. Seetõttu on maakohus asja arutamisel rikkunud KrMS § 247 lg 2 sätestatut ja R. Lindenbergi tegelik tahe on jäänud välja selgitamata. 4.2 Kohtud kvalifitseerisid R. Lindenbergi teo ebaõigesti LS § 201 lg 2 asemel

§ 329järgi.

LS § 201 lg 2 ja

§ 329

piiritlemise sisukohalt ei ole vahet, kas juhtimisõiguse äravõtmine on toimunud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsusega, sest mõlemal juhul on sellise otsustuse aluseks sama säte -

§ 50lg 1.

Kui

§ 329

sätestab üldise kohtuotsusest kõrvalehoidumise kuriteokoosseisu, siis LS § 201 lg 2 näeb ette vastutuse teo eest, mis seisneb sõiduki juhtimises hoolimata juhtimisõiguse äravõtmisest. Seega tuleb LS § 201 lg 2 käsitleda erinormina

§ 329suhtes.

R. Lindenberg juhtis mootorsõidukit, kusjuures tema juhtimisõigus oli eelneva kohtuotsusega ära võetud. Tegemist on teoga, mis vastab sõna-sõnalt LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisule. Kuna R. Lindenbergi tegu vastab LS § 201 lg 2 erikoosseisule, oleks maakohus pidanud jätma

§ 329kohaldamata.

1. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium märgib esmalt, et kassaatori taotlus tühistada kohtuotsused ja saata kriminaalasi maakohtule arutamiseks üldmenetluse korras ei ole kooskõlas Riigikohtu pädevusega kokkuleppemenetluses. Samuti ei oleks maakohtul võimalik üldmenetluses arutada kriminaalasja, mille prokuratuur on saatnud kohtusse kokkuleppemenetluse korras, ja milles sellest tulenevalt puudub süüdistusakt. KrMS § 361 lg 1 p 7 kohaselt tuleb Riigikohutul kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust tühistades üldjuhul tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Sellise lahendi peab Riigikohus tegema muu hulgas juhul, kui ta leiab, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (KrMS § 318 lg 4 ls 2 ja § 344 lg 1 p 1). Riigikohus ei saa kokkuleppemenetluses ka süüdistatavat õigeks mõista ega tema tegu ümber kvalifitseerida, sest KrMS § 248 sellise kohtulahendi tegemist kokkuleppemenetluses ette ei näe. Erandina võib Riigikohus saata kokkuleppemenetluses kriminaalasja uueks arutamiseks madalama astme kohtule siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks on selline menetlusnormide rikkumine, mis on kõrvaldatav asja uuel kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluse korras.
3. Kolleegium ei nõustu käesoleva otsuse punktis 4.1 viidatud kassaatori arvamusega, nagu oleks kokkuleppemenetluses R. Lindenbergi õigusi rikutud. KrMS § 244 lg 1 lausest 2 tulenev prokuratuuri selgitamiskohustus ei eelda prokurörilt seda, et ta juhiks kokkuleppemenetluse läbirääkimistel kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu teo võimalikule alternatiivsele kvalifikatsioonile, mida prokurör ise õigeks ei pea. Igal juhul tuleb prokuröri sellist kohustust eitada olukorras, kus puudub ühemõtteline ja selge kohtupraktika, mis kinnitaks, et menetletava juhtumi asjaoludel tuleks kohaldada just sellist alternatiivset kvalifikatsiooni. Käesolevas asjas taolise situatsiooniga tegemist ei ole. Kolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse läbirääkimistel ja kokkuleppe sõlmimisel on prokuröri õiguskäsitluse kriitika eeskätt kaitsja ülesanne. Just kaitsja, kelle osavõtt kokkuleppemenetluse läbirääkimistest on KrMS § 45 lg 3 ja § 244 lg 1 lause 1 järgi alati kohustuslik, peab muu hulgas kontrollima, kas tema kaitsealuse tegu ei tuleks kvalifitseerida mõne kergema süüteokoosseisu järgi kui see, millest lähtub oma õiguskäsitluses prokuratuur. Kui kaitsja leiab, et prokuratuuri pakutav kvalifikatsioon võib olla väär, peab ta seda oma kaitsealusele selgitama. Sellisel juhul on kahtlustataval või süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus kokkuleppega mitte nõustuda. Seega puudub alus väita, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kahtlustatavale või süüdistatavale selgitanud tema teo võimalikke alternatiivseid kvalifitseerimisvõimalusi, ei saa kahtlustatava või süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks. Ühtlasi jääb kolleegiumile kassaatori seisukoha puhul arusaamatuks see, mille alusel peaks prokuratuur otsustama, millistele süüteokoosseisudele nende hulgast, mis prokuratuuri hinnangul asjas ei kohaldu, tuleks kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu juhtida ja millisele mitte.
4. Riigikohus ei soostu ka otsuse punktis 4.2 osutatud kaitsja materiaalõiguslike väidetega. Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida

§ 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi.

Mitte LS § 201 lg 2 ei ole erinorm

§ 329

suhtes, vaid

§ 329LS § 201 lg 2 suhtes.

Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine on kehtiva õiguse kohaselt karistus, mida saab kohaldada nii kohus kriminaal- või väärteomenetluses kui ka kohtuväline menetleja väärteomenetluses (vt LS § 125 ja

§-d 481 ning 50). LS § 201 lg 2 näeb muu hulgas ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Seejuures ei täpsusta LS § 201 lg 2 aga seda, millise menetleja otsusega juhtimisõiguse äravõtmist selles sättes silmas peetakse. Samal ajal on kõrvalehoidumine süüteo eest mõistetud mis tahes sellisest karistusest (välja arvatud vangistus), mis on mõistetud kohtuotsusega, karistatav

§ 329teise alternatiivi järgi (tingimusel, et kohtuotsus on täitmisele pööratud).

Kolleegium leiab, et muu karistusena

§ 329

tähenduses tuleb käsitada ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, sest puudub alus väita, nagu oleks kõrvalehoidumine kohtuotsusega mõistetud juhtimisõiguse äravõtmisest vähem karistusväärne kui kõrvalehoidumine mõnest muust kohtuotsusega kohaldatud karistusest. Sellest järeldub, et mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta

§-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud mitte kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on lähtutud seisukohast, et kohtuotsusega kohaldatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisest kõrvalehoidumine on karistatav

§ 329järgi kuriteona, mitte aga väärteona enne 1.

juulit 2011 kehtinud LS § 741 lg 2 järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-24-03 ja
3. juuli
4. a otsus asjas nr 31-1-69-04). Seejuures tuleb silmas pidada, et varem kehtinud LS § 741 lg 2 sõnastus langeb asjassepuutuvas osas LS § 201 lg 2 sõnastusega sisuliselt kokku. Kolleegium ei pea õigeks

§ 329ja LS § 201 lg 2 piiritlemisel senist kohtupraktikat muuta. 9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a otsuse muutmata ja R. Lindenbergi kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
3. R. Lindenbergi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada R. Lindenbergile 1800 euro suurune menetluskulu, mis seisneb kaitsjale apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasutud summas. Kolleegium märgib, et kuna R. Lindenberg ega tema kaitsja ringkonnakohtult apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ei taotlenud, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses. Mis puudutab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust, siis see tuleb jätta KrMS § 186 lg-st 2 juhindudes rahuldamata, sest Riigikohus teeb käesolevas asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg