Obsah (5)

§ 116§ 113§ 150§ 155§ 151

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 155 lg 1 kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse

-s aegumise kohta sätestatut ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. A. Sammul suri
2. detsembril
3. Hagi on esitatud
4. detsembril 2010, s.o 32 aastat pärast pärandi avanemist. Aegunud on ka hageja rahaline nõue. Hageja omand lõppes elamu kinnistamisega
5. aprillil
6. Hagi esitamise ajaks on sellest möödas 11 aastat. Võlaõiguslikud hüvitisnõuded aeguvad hiljemalt kümne aasta möödudes alates sündmuse toimumisest.
7. Tartu Maakohus kohaldas
8. mai 2011 otsusega hageja nõudele aegumist ning jättis hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on Tartus Roosi 6 asuva elamu pärimine tõendatud seadusjärgsete pärimisõiguse tunnistustega. Kinnistu omanikuna kanti kinnistusraamatusse
9. aprillil 1999 H. Sammul. J. Sammul oli Roosi 6 elamu üks omanikke kuni kinnistusraamatusse kande tegemiseni. Kinnisasja omanikuks on see, kes on omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Maa hageja isa omandisse kinnistamisega tekkis hagejal kahju hüvitamise nõue TsK § 448 kohaselt oma isa vastu. Hagejal oli võimalus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist või kahju hüvitamist isalt.
10. a-l kehtinud

§ 116

kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

§ 113

lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kehtiva

§ 150

lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 2 tuleb praegusel juhul aegumisele kohaldada pärast

1. juulit 2002 kehtinud seadust, kuna selle järgi on aegumistähtaeg lühem kui enne
2. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt. Aegumise kulgemine algas
3. juulil
4. Hageja kahju hüvitamise nõue aegus kolme aastaga
5. juulil
6. Kuivõrd hageja kontakt isaga oli tihe ning ta abistas isa vahepeal iga päev, pidi hageja kahju tekitanud teo toimepanemisest teada saama hiljemalt kinnistu võõrandamisel
7. a-l, sest pärast kinnistu võõrandamist asus H. Sammul mujale elama. Seega on kehtiva

§ 150lg 1 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegunud 2009.

a-l. Kohaldada ei tule eriaegumise tähtaega

§ 155lg 1 kohaselt.

Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude, poolte vahel ei ole pärimisest tulenevat õigussuhet. Kostja on poolte ühise isa õigusjärglane testamentaarse pärimise alusel. Hageja ei ole oma isa vara pärija, kuna testamendis ei ole hagejat mainitud. Hageja nõue kostja vastu tuleneb sellest, et isa tekitas hagejale õigusvastaselt kahju, õigusjärglasena on kostja sellise nõude puhul tõepoolest vastutav isik, kuid nõue on aegunud juba isa eluajal.

1. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta vastustaja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
3. novembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohtu seisukoht, et alates kinnistusraamatusse kandmisest oli kinnistu omanik vaid H. Sammul, ei ole õige. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, kuid see ei välista, et kanded võivad olla ka valed. Kanne on ebaõige, kui sissekandmisele kuuluv õigus on jäänud sisse kandmata, näiteks on üks kaasomanikest jäänud sisse kandmata. Elamu oli hageja ja H. Sammuli kaasomandis ning see, et kinnistusraamatusse kanti omanikuna vaid H. Sammul, ei tähenda, et hageja kaotas omandiõiguse. Hagejal oli õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist, kuid ta ei ole seda teinud. H. Sammul võõrandas vaidlusaluse kinnistu
5. märtsil 2006 hageja kui teise kaasomaniku teadmata, H. Sammul suri
6. aprillil
7. H. Sammul nimetas testamendiga oma vara pärijaks kostja. Hageja nõuab kostjalt PärS § 130 alusel omandi kaotuse tõttu pärandiosa väljamaksmist või kahju hüvitamist. Kostja on võtnud omaks (tl 100), et hagejal võib olla rahaline nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest või kahju hüvitamisest. Hageja nõude aegumine algab kinnistu võõrandamisest
8. märtsil 2006, s.o ajast, mil teine kaasomanik tegi kahju põhjustanud teo.

§ 150

lg 1 järgi oleks hageja nõue aegunud, kuivõrd hagi esitati kohtusse pärast kolme aasta möödumist kinnistu võõrandamisest. Maakohus ei ole analüüsinud hageja nõude aegumist

§ 150

lg 2 järgi.

§ 150

lg 2 kohaselt, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu rikastunud, on ta ka pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue on

§ 150

lg 1 järgi aegunud.

§ 150

lg 2 kohaldamise eeldused on samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, st kohustatud isik peab olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju. Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt käitus H. Sammul õigusvastaselt, kuna müüs kinnistu tema kui kaasomaniku teadmata ning sai endale kogu kinnistu eest saadud raha. Tegemist on

§ 150

lg-s 2 sätestatud nõudega ning kuna

§ 150

lg 3 kohaselt aegub see nõue kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, siis ei ole hageja nõue aegunud. Kohaldada ei tule

§ 155lg-s 1 sätestatud aegumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus või jätta jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kassaatori menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud kohaldamata elamu kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1, mille kohaselt tekkis kinnistusraamatusse kandmisega kinnisomand ja seega elamu kui vallasomand lakkas olemast. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus
2. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08 tehtud otsuse p-s
3. Hagi esitamise ajal ei saanud hageja enam pärandit välja nõuda. Elamualune maa on erastatud ja kostja õiguseellane on selle kinnistanud ning seega on lõppenud pärijate kaasomand. Nimetatud küsimusest sõltub, millisest hetkest alates jäi hageja ilma oma omandist ja tal tekkisid võlaõiguslikud hüvitusnõuded ja algas nende aegumine. Kahju põhjustanud tegu ei olnud mitte kinnistu võõrandamine
4. märtsil 2006, vaid kinnistusraamatu kande tegemine kostja õiguseellase nimele
5. aprillil
6. Seega on hageja nõue aegunud.

§ 150

lg 3 järgi on aegumise lõpptähtajaks kümme aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest, millest oli hagi esitamise ajaks möödunud enam kui 11 aastat. Kostja ei ole võtnud omaks, et hagejal võib olla rahaline nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest või kahju hüvitamisest. Hagi on esitatud 32 aastat pärast pärandi avanemist, kui siiski on tegemist pärimisõigusliku nõudega, on see aegunud. Pärandi avanemise ajal kehtinud TsK § 81 kehtestas hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat. Seega võis hageja nõue olla aegunud juba 1980-datel aastatel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi eksliku tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Maakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning poolte apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda.
2. Hageja nõuab kostjalt tema mõttelise osa Tartus Roosi 6 asuva kinnistu väärtuse hüvitamist, mis hageja väitel kuulus talle kui oma ema pärijale. Maakohus kohaldas hageja nõudele aegumist ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.
3. Esmalt peatub kolleegium nõude materiaalõiguslikul alusel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõue kostja vastu ei ole pärimisõiguslik nõue. Maakohus leidis, et hageja nõue on kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb hagejale ja tema isale kuulunud maja aluse maa esmakinnistamisest üksnes hageja isa omandisse. Nõude aluseks maakohtu seisukoha järgi on kinnistusraamatusse kande tegemise ajal
4. aprillil 1999 kehtinud TsK §
5. Ringkonnakohus leidis, et õigusvastane tegu, millest hageja nõue tuleneb, on see, et hageja isa võõrandas kinnistu
6. a-l ilma hageja kui kaasomaniku teadmata.
7. Kolleegium leiab, et hagejale ei saanud kahju tekkida sellega, et hageja isa võõrandas kinnistu
8. a-l. Selleks, et kinnistu võõrandamisega
9. a-l oleks hagejale kahju tekkinud, oleks hageja pidanud olema selle omanik. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli oma ema seadusjärgne pärija ja et pärandvara hulka kuulus ka Roosi 6 asuva elamu mõtteline osa. Kuni erastatud maa kinnistamiseni
10. aprillil 1999 sai seega hageja olla Roosi 6 asuva elamu üks kaasomanikke. Alates
11. aprillist 1999 oli kinnistu omanikuks kinnistusraamatu kande kohaselt hageja isa H. Sammul.
12. Hageja oleks saanud olla kinnistu omanik ka pärast kinnistusraamatusse kande tegemist, kui kinnistusraamatu kanne oleks olnud ebaõige. Esmakinnistamise ajal,
13. aprillil 1999 kehtinud AÕS § 57 lg 1 kohaselt oli kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kolleegium leiab, et kinnistusraamatu
14. aprilli
15. a kanne oli õige. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 11 lg 3 kande tegemise ajal kehtinud redaktsiooni järgi kantakse pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist erastatud maa kinnistusraamatusse asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. Asja materjalide kohaselt on Roosi 6 ostueesõigusega erastamise müügileping ja asjaõigusleping sõlmitud
16. veebruaril 1999 üksnes hageja isaga. Kinnistu ostueesõigusega erastamise müügilepingu järgi on selle aluseks Tartu maavanema
17. jaanuari 1999 a korraldus nr
18. Viimane kehtib ning on müügilepingu ja selle alusel tehtud kinnistusraamatu kande õiguslikuks aluseks. AÕSRS § 11 lg 5 alates
19. märtsist 2001 kehtiva redaktsiooni kohaselt on isikul, kelle õigust on vale kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks. Sama põhimõte kehtis Riigikohtu
20. oktoobri
21. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-97-00 tulenevalt ka maa esmakinnistamise ajal
22. aprillil
23. Kuigi nimetatud otsus on tehtud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta, loeti ka selles otsuses kinnistusraamatu kanne ebaõigeks pärast kande aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kui korraldus ostueesõigusega erastamisele kuuluva maatüki kohta on kehtetuks tunnistatud, siis on see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud ja kinnistusraamatu kanne on seega ebaõige (vt Riigikohtu
24. aprilli
25. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-26-03, p 13). Riigikohtu
26. märtsi
27. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 on märgitud, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Kuna müügilepingu aluseks olnud maavanema korraldus kehtis kinnisasja võõrandamise ajal
28. al ja kehtib ka praegu, siis on esmakinnistamine õiguspärane ning kinnistu omanikuks oli selle võõrandamise hetkel üksnes hageja isa. Seega on ringkonnakohus ekslikult lugenud hageja kinnisasja kaasomanikuks selle võõrandamise ajal
29. märtsil
31. Hageja nõue võis tuleneda õigusvastasest kahju tekitamisest TsK § 448 järgi, mis võis seisneda hageja isa tegevuses, et saada kinnistu ainuomanikuks. Hageja isa õigusvastane tegevus võis toimuda enne
32. aprilli 1999, mil kinnistu esmakinnistamise tagajärjel kaotas hageja omandiosa ehitises kui vallasasjas ja ei saanud kinnistu kaasomanikuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nimetatud hageja nõue on aegunud. Enne
33. juulit 2002 kehtinud

§ 113

lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Enne 1. juulit 2002 kehtinud

§ 116

sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 150lg 1 järgi kolm aastat.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi tuleb juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne

1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestada tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
2. juulist 2002.

§ 150

lg 3 kohaselt aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sõltumata

§ 150

lg-tes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kahju põhjustanud tegu saadi teha enne kinnistu esmakinnistamist

1. aprillil 1999, seega on hageja kahju hüvitamise nõue aegunud.
2. Kolleegiumi arvates võib kinnistu esmakinnistamise tagajärjel
3. aprillil 1999 omandiõiguse kaotanud hageja nõue kostja vastu olla ka alusetu rikastumise nõue (vt Riigikohtu
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 20). Hageja isa sai rikastuda hageja vara arvel alusetult, kui hageja oli vallasasjast elamu kaasomanik kuid kinnistu ainuomanikuna kanti kinnistusraamatusse tema isa. Enne
6. juulit 2002 kehtinud

§-de 113 ja 116 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 151

lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sõltumata

§ 151

lg-s 1 sätestatust, aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue

§ 151lg 2 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetust rikastumisest.

Seega on ka see hageja nõue aegunud (vt p 12).

1. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta samuti hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik