Obsah (13)

§ 14§ 244§ 208§ 101§ 135§ 188§ 118§ 6§ 108§ 127§ 82§ 115§ 139

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 244 lg-s 3 sätestatuga. Tuvastatud on, et hageja ja kostja pidasid enne kinnisasja võõrandamist läbirääkimisi müügilepingu sõlmimiseks, kuid lepingu olulistes tingimustes kokkuleppele ei jõutud. Seega ei tulenenud

§ 14lg 3 järgi neile läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi.

Kostja lepingurikkumine on ilmselge. Hagejal oli ORAS § 121 lg 10 järgi õigus teostada ostueesõigust. Hageja teostas ostueesõigust

§-s 250 sätestatud tähtaja jooksul ning hageja ja kostja vahel tekkis

§ 244lg 1 alusel kehtiv müügileping samadel tingimustel 22.

detsembril 2003 sõlmitud müügilepinguga.

§ 208

lg 1 järgi on müüja üheks põhikohustuseks teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, millele vastavad ostja kohustused tasuda müüjale ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Kostja ei saanud sellist müügilepingujärgset kohustust täita (see on õiguslikult võimatu), sest 22. detsembril 2003 sõlmitud asjaõiguslepinguga oli kinnisasja omandiõigus läinud üle OÜ-le BRT Invest. Hagejal on õigus nõuda kostjalt

§ 101lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Hageja nõuab

§ 135lg 2 järgi hinnavahe hüvitamist.

Viidatud sättest tuleneb, et kui kahjustatud lepingupool taganeb lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind.

§ 135lg 2 kohaldamine eeldab, et kahjustatud lepingupool on lepingust taganenud.

Hageja loeb end taganenuks kostjaga sõlmitud müügilepingust alates 21. juunist 2006, st alates Riigikohtu otsusele järgnevast päevast, ning taganemine toimus järelduslikult kahjunõude esitamisega kostjale. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab sõltuvalt asjaoludest vaadelda järeldusliku (konkludentse) taganemisena lepingust, kuid oluline on tuvastada sellekohase tahteavalduse tegemine (nõude esitamine) teisele lepingupoolele (

§ 188lg 1).

Hageja ei ole esitanud taganemisavaldust

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja jooksul.

Hageja pidi kostja lepingurikkumisest teada saama hiljemalt Tallinna Linnakohtu

1. märtsi
2. a otsusest, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded kolmandate isikute vastu ning tuvastati, et kostja ei ole täitnud
3. detsembri
4. a müügilepingust ja hageja ostueesõiguse teostamise avaldusest tulenevat kohustust teha võimalikuks kinnisasja omandi üleminek hagejale. Hageja oli juba ostueesõiguse teostamise avalduse tegemise ajal teadlik, et lisaks nimetatud müügilepingule sõlmiti ka asjaõigusleping ning OÜ BRT Invest ei soostu kinnisasja omandiõigust hagejale loovutama. Samuti pidi hageja teadma

§ 244lg 1 sisust.

Riigikohtu otsus ei tekita, muuda ega lõpeta hageja õigusi kostja suhtes, selles üksnes konstateeritakse lepingupoolte olemasolevaid õigusi ja kohustusi. Hageja tegi tuvastatud asjaoludel taganemisavalduse

1. aasta novembris, s.o ligikaudu 2 aastat ja 8 kuud pärast kostja lepingurikkumisest teadasaamist. Kui lähtuda sellest, et hageja taganes müügilepingust
2. juunil 2006, oleks viivituse pikkuseks enam kui 15 kuud. Seega on hageja müügilepingust taganemise õiguse

§ 118

lg 1 järgi kaotanud ning kahju hüvitamise nõude esitamine

§ 135lg 2 järgi on välistatud.

Isegi juhul, kui hageja ei oleks

§ 118

lg 1 p 1 järgi kaotanud õigust müügilepingust taganeda, oleks taganemise õigus välistatud

§ 6lg-s 2 (samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) §s 138) sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt. Hageja käitumine on olnud vastuoluline ning vähemalt üheks taganemisõiguse teostamise eesmärgiks oli kostjale kahju tekitamine. Riigikohtu otsusega lõppenud kohtuvaidluses nõudis hageja kostjaga sõlmitud müügilepingu täitmist. Pärast kohtumenetlust otsustas hageja aga kostjaga sõlmitud müügilepingust taganeda. Võlaõigusseadus ei välista otseselt õigust muuta valitud õiguskaitsevahendit, kuid see peab olema kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja pidi nii ostueesõiguse teostamisel kui ka 31. märtsi 2004. a hagiavalduse esitamisel eeldama või võimalikuks pidama, et kostjal võib osutuda võimatuks täita hagejaga sõlmitud müügilepingut.

§ 108

lg 2 p-st 1 tulenevalt ei või võlausaldaja kohustuse täitmist nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Vaatamata sellele esitas hageja kostja vastu täitmisnõude. Sellises olukorras võis kostja eeldada, et hageja ei kasuta enda taganemisõigust. Seetõttu ei peaks kostja kandma ka riske, mis kaasnevad kinnisasja turuhinna tõusuga ajavahemikus, mil hageja püüdis oma täitmisnõuet realiseerida. Eeltoodud asjaoludel soovib hageja hinnavahe hüvitamise nõude esitamise abil sisuliselt rikastuda, mis on vastuolus

§ 127lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga.

Kahju (hinnavahe) hüvitamise vajadus tekkis vähemalt osaliselt hageja enda tegevuse tagajärjel - alusetuks osutunud täitmisnõude esitamise tõttu kohtule. Hageja saanuks nõuda kostjalt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsusega lõppenud kohtuvaidluses. Hageja saab jätkuvalt sellise nõude esitada, kuid nõude aluseks ei saa olla

§ 135lg 1 või 2.

Samuti on küsitav, kas pärast taganemisõiguse lõppemist

§ 118

lg 1 kohaselt säilib võlausaldajal nn suur kahju hüvitamise nõue (täitmise asemel esitatav kahju hüvitamise nõue). Kuivõrd hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, on alusetu ka esitatud viivisenõue. Kuivõrd hageja on kaotanud õiguse nõuda kinnisasjade hinnavahe hüvitamist, ei ole vaja käsitleda kostja vastutuse ulatust ja kahju suurust.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes kohtuotsuse põhjendusi ja rahuldades hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus võttis vastu kostja vastuapellatsioonkaebusest loobumise ja lõpetas vastuapellatsioonkaebuse osas menetluse.
4. Riigikohus tühistas
5. veebruari
6. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09 ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis samas tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja muutis kohtuotsuse põhjendusi, samuti menetluskulude jaotust. Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus käsitles müügilepingust taganemise õiguse kaotamist

§ 118

järgi, kuna lepingu täitmise asemel kahjuhüvitise nõudmine

§ 135

järgi eeldab lepingust taganemist.

§ 118

lg 1 järgi tuleb lepingust taganeda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool sai teada olulisest lepingurikkumisest või pidi sellest teada saama. Riigikohus leidis, et mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev ning et kui lepingu täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi

§ 118

lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg. Riigikohus märkis, et hageja taganemine lepingust ei saa

§ 118lg 2 järgi olla tühine, sest tema müügilepingu täitmise nõue ei ole aegunud.

Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise asja uuel läbivaatamisel tuvastada, millal hageja müügilepingust taganes ning kui hageja ei taganenud lepingust

1. juunil 2006, siis määrata kindlaks mõistlik aeg, mille jooksul võis hageja müügilepingust taganeda.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. juuni
4. a otsusega tsiviilasjas nr 2-08-10446 maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes kohtuotsuse põhjendusi ja jättes hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
5. Riigikohus tühistas
6. märtsi
7. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 ringkonnakohtu otsuse, milles ringkonnakohus jättis maakohtu
8. mai
9. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutis kohtuotsuse põhjendusi ning jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus leidis, et kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda. Kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud. Seega ei saanud kostja ringkonnakohtus aegumise kohaldamist enam taotleda ja ringkonnakohus pidi jätma kostja taotluse tähelepanuta, sest see oli esitatud hilinemisega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
11. novembri
12. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi põhinõude osas täielikult ja viivise osas osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et maakohus eksis

§ 118lg 1 ja Ts

ÜS § 138 kohaldamisel. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus lepingut, jättes kinnisasja omandiõiguse ostueesõigust teostanud hagejale üle andmata. Samuti on õige maakohtu järeldus kostja käsitluse ekslikkusest selle kohta, nagu oleks hagejal olnud võimalik ostueesõigust teostada ka enne kinnisasja müügilepingu sõlmimist. Maakohus jättis õigustatult asja lahendamisel käsitlemata kostja väited poolte varasemate läbirääkimiste kohta müügilepingu sõlmimise üle. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja taganes konkludentselt kostjaga sõlmitud müügilepingust ja vastava tahteavalduse tegemise ajaks saab esitatud tõendite kohaselt lugeda hageja Ameerika Ühendriikides tegutseva advokaadi M. A. Aiello e-kirjas sisalduvat kinnitust nõude esitamise kohta kostjale

1. novembril 2007 (I kd, tl 165-170). Sellest nähtub hageja 2 600 000 krooni suurune kahjunõue kostja vastu, mis on poolte esindajate vahendusel kostjale teatavaks tehtud, ja sellise nõude esitamine kujutab konkludentset müügilepingust taganemist. Poolte võimalikke varasemaid vestlusi hageja nõuete vabatahtlikust rahuldamisest ei saa võrdsustada kahjunõude esitamisega, kuna õiguslikke tagajärgi saavad kaasa tuua üksnes selgelt ja tingimusteta väljendatud tahteavaldused. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on e-kirjad dokumentaalseteks tõenditeks. Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus ei kujuta endast kostja tahteavaldust lepingust taganeda. Õige ei ole maakohtu järeldus, et
4. aasta novembriks oli

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud lepingust taganemise mõistlik tähtaeg lõppenud.

Lepingute puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest kahjustatud pool ei saa esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral on kahju hüvitamise nõue. Sellest, et kostja ei täida ostueesõiguse tagajärjel tekkinud müügilepingut, sai hageja teada hiljemalt

1. märtsil 2004, kui hageja esitas kostja ja kolmandate isikute vastu hagi. Sellest ajast kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni
2. juunil 2006 nõudis hageja müügilepingu täitmist, kuna hagejal ei olnud selgust, et müügilepingu täitmine on võimatu. Kostja kui lepingut rikkunud pool võis arvestada, et hageja ei kasuta oma taganemisõigust mõistliku aja jooksul pärast täitmise võimatuse ilmnemist. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pea

§ 118

lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olema lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg. Hageja kinnisasja üleandmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat (TsÜS § 146 lg 5). Hageja nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist 13. märtsil 2004 (

§ 82lg 3, Ts

ÜS § 147 lg 1 ja lg 2). Kuivõrd hageja taganes müügilepingust 23. novembril 2007, ei olnud mõistlik tähtaeg lepingust taganemiseks selleks ajaks möödunud ja taganemine on kehtiv. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt leiab kohus, et hagejal tulnuks esitada alternatiivselt kahju hüvitamise nõue, ja teiselt poolt leiab kohus, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, esitades kahju hüvitamise nõude. Hagejal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus ja kohtu hinnang, et taganemisõiguse teostamise eesmärgiks oli kostjale kahju tekitamine, on oletus. Samuti ei saa kahju hüvitamise nõuet vaadelda rikastumise eesmärgina, kuivõrd

§ 135lg 2 alusel oli hagejal õigus hinnavahet kahjuna nõuda.

Kuna ringkonnakohus leidis, et hageja taganes müügilepingust mõistliku aja jooksul, ei saa tekkida küsimust kahju hüvitamise nõude vastuolust hea usu põhimõttega. Kostja esitas hagile aegumise vastuväite esimest korda Riigikohtus ja taotles seda ka hiljem. Riigikohus on

1. märtsi
2. a otsuses leidnud, et TsMS § 651 lg 2 kohase aegumise vastuväite saab ringkonnakohtus esitada kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses, ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud sama asja uuesti läbivaatavale kohtule. Seega jätab ringkonnakohus esitatud aegumise kohaldamise taotluse tähelepanuta. Ülaltoodust tulenevalt on hageja nõue

§ 115lg 1 ja § 135 lg 2 järgi põhjendatud.

Kinnisasja müügihind oli 900 000 krooni ja kinnisasja turuväärtus

1. augusti 2006 seisuga 3 500 000 krooni ning kuna ei ole alust arvata, et kinnisasja turuväärtus oleks hageja müügilepingust taganemise ajaks,
2. novembriks 2007 langenud, siis on tuvastatav väärtuste vahena 2 600 000 kroonise kahju tekkimine hagejale. Kuna hageja taganes müügilepingust mõistliku aja jooksul, siis ei ole kohaldatavad

§ 139lg-d 1 ja 2.

Pealegi ei ole kostja taotlenud nende sätete alusel kahjuhüvitise vähendamist. Kuna ringkonnakohus rahuldas haginõudest koos ühekordselt nõutud viivisega ca 87%, jättis ringkonnakohus poolte menetluskuludest 87% kostja ja 13% hageja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohus on olulises osas jätnud maakohtu otsuse põhjendused ning kostja põhjendused käsitlemata. Samuti on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu seisukoht hageja mõistliku aja jooksul lepingust taganemise kohta on alusetu ja järeldus põhjendamata. Ringkonnakohus vaid tsiteerib Riigikohtu otsuses toodud selgitust lepingust taganemise mõistliku aja määramise kohta ning teeb sellest alusetu järelduse, et kuivõrd hageja taganes lepingust
2. novembril 2007, ei olnud mõistlik aeg lepingust taganemiseks selleks ajaks möödunud ning taganemine on kehtiv. Kostja peab õigeks maakohtu seisukohta, mille järgi on lepingust taganemise mõistlik aeg möödunud. Hageja väidetud ja kohtute aktsepteeritud Ameerika advokaadi ja R. Maisvee meilivahetus ei ole kohane tõend taganemisavalduse ja kahjunõude esitamise tõendamiseks. Enne
3. märtsi 2008 hagi esitamist maakohtusse ei ole hageja lepingust taganenud ja kostjalt kahju hüvitamist nõudnud ning hageja ei ole millegagi tõendanud vastupidist. Õiguslikke tagajärgi saavad kaasa tuua üksnes selgelt ja tingimusteta väljendatud tahteavaldused. Ainuke hageja tõendatud tegevus, mida saab pidada taganemisavalduseks, on
4. märtsil 2008 maakohtule esitatud hagiavaldus kahju hüvitamise nõudes, millega hageja taganes konkludentselt müügilepingust. Seega tulenevalt Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsusega tuvastatud hageja õiguste rikkumisest müügilepinguga ja sellest teadasaamisest
7. märtsil 2004 kuni lepingust taganemiseni
8. märtsil 2008 oli möödunud neli aastat, mis on rohkem kui kahju nõudes hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg. Kostja on seisukohal, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei pea neli aastat pärast seda, kui kahjustatud pool taganemisõigust andvast lepingurikkumisest teada sai, eeldama, et kahjustatud pool lepingust veel taganeb, seejuures esitades enne hagi lepingu täitmise nõudes. Kostja leiab, et hea usu põhimõtte vastane (

§ 6

) on see, kui hageja valib perspektiivitu täitmisnõude, oodates selle kohtuliku menetluse jooksul kinnisvarahindade tõusu, ja pärast täitmisnõude rahuldamata jätmist esitab kinnisvara hinna tõusust tuleneva kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus märkis, et hagejal on õigus valida, milliseid õiguskaitsevahendeid ta esitab. Maakohus märkis kooskõlas Riigikohtu eelneva põhjendusega õigesti, et hageja 31. märtsi 2004 lepingulise kohustuse täitmise nõude esitamine oli otseses vastuolus

§ 108

lg 2 p-ga 1, mille kohaselt ei või võlausaldaja kohustuse täitmist nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja oleks pidanud täitmisnõude asemel esitama kahjunõude, mis oleks olnud mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõtetega ja vältinud kostjale hüppelise kinnisvara turuhindade tõusust tingitud kahju tekkimist. Hageja pidi olema teadlik omandi üleandmise võimatusest juba

1. detsembril 2003, kui kolmanda isikuga tehti ostu-müügitehing ja sõlmiti asjaõigusleping. Hagejal tulnuks lepingust taganeda ja täitmisnõude asemel esitada väidetud kahju nõue pärast seda, kui
2. aasta märtsis selgus, et ostja OÜ BRT Invest keeldus talle omandit üle andmast.
3. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et enamik kassatsioonkaebuses esitatud etteheiteid puudutab poolte varem avaldamata seisukohti ja kassatsioonkaebuse väited on vastuolus Riigikohtu selgitustega selles vaidluses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Jõusse tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon, muutes maakohtu põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tuvastas asja uuel läbivaatamisel samas asjas Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10 tehtud otsusest juhindudes, et hageja taganes konkludentselt kostjaga sõlmitud müügilepingust
5. novembril 2007, kui hageja Ameerika Ühendriikides tegutseva vandeadvokaadi M. A. Aiello ekirjas sisaldus kinnitus 2 600 000 krooni suuruse nõude esitamise kohta kostjale (I kd, tl 165-170). Kolleegium nõustub maakohtuga, et
6. aasta novembriks oli

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud lepingust taganemise mõistlik tähtaeg lõppenud.

Ringkonnakohus leidis, et kuni tsiviilasjas nr 3-2-113-06 Riigikohtu otsuse tegemiseni

1. juunil 2006 nõudis hageja müügilepingu täitmist, kuna hagejal ei olnud selge, et müügilepingu täitmine on võimatu. Eelviidatud otsuse p-s 43 leidis kolleegium, et võlaõigusliku ostueesõiguse teostamise praktiliseks tagajärjeks on võimalus esitada müüja vastu müügilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Seega oli hagejale
2. juunist 2006 selge, et ta ei saa nõuda müügilepingu täitmist, vaid tal tuleb taganeda müügilepingust, kuna lepingu täitmise asemel kahju hüvitamist nõudmine

§ 135järgi eeldab lepingust taganemist.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et lepingute puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest kahjustatud pool ei saa esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Riigikohus ei ole samas kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10 tehtud otsuse p-s 12 (vt käesoleva otsuse p 5) leidnud, et mõistlik aeg lepingust taganemiseks peab igal juhul olema võrreldav täitmise nõude aegumise tähtajaga. Riigikohus leidis, et vaatamata lepingu rikkumisele, ei pruugi lepingust taganemise mõistlik aeg mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul juhul, kui pooled vaidlevad lepingu täitmise üle. Pärast lepingu täitmise võimatuse ilmnemist peab lepingust taganeda sooviv pool lepingust taganema mõistliku aja jooksul. Mõeldav ei ole, et lepingust taganemist sooviv pool võiks lepingust taganemisega põhjendamatult viivitada üksnes selle tõttu, et hagi ei ole veel aegunud. 12. Kolleegium leiab, et müügilepingust taganemine 2007. a novembris ei ole toimunud

§ 118

lg 1 p-s 1 nimetatud mõistliku aja jooksul, kuna viivituse pikkuseks alates tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06 Riigikohtu otsuse tegemisest 20. juunil 2006 on enam kui 15 kuud. Seetõttu on hageja müügilepingust taganemise õiguse

§ 118

lg 1 p 1 järgi kaotanud ning müügilepingust tulenev kahju hüvitamise nõue kostja vastu

§ 135lg 2 alusel on välistatud.

Hagejal tulnuks müügilepingust taganemise nõue esitada viivituseta pärast Riigikohtu

1. juuni
2. a otsust.
3. Muudele kassatsioonkaebuses esitatud väidetele ei pea kolleegium vajalikuks menetlusökonoomia huvides vastata.
4. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Hageja peab hüvitama kostja menetluskulud. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
5. Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud OÜ Veljo Viiloli Advokaadibüroo. TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti või tema korraldusel muule isikule. Hageja on teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada OÜ Veljo Viiloli Advokaadibüroo arvelduskontole. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu