Obsah (11)

§ 222§ 127§ 115§ 101§ 76§ 77§ 219§ 9§ 110§ 100§ 103

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest, kuna hageja oli olnud viivituses arve tasumisega. Kuna oli selge, et hageja põhjustab endale kostja toodete kasutamisega kahju, ei oleks adapterite müümine olnud kooskõlas ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

§ 222järgi oleks hageja esmalt pidanud nõudma asja asendamist.

Samuti ei ole hageja andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kahju hüvitamise nõude välistavad ka

§ 127lg-d 2 ja 3.

1. Harju Maakohus tuvastas hageja taotluse alusel
2. mail 2011 tehtud vaheotsusega, et kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid ristadaptereid, et kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Maakohus tuvastas ka, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid, et kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Maakohus leidis, et vaheotsus tuleb teha järgmistes küsimustes: kas kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid ristadaptereid, kas kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja kas hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu; kas kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid, kas kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja kas hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Maakohus leidis, et asjas esitatud dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja tarnitud tooted oli märgitud koguses lepingutingimustele mittevastavad ning et hageja ei ole kaotanud õigust mittevastavusele tugineda. Seetõttu tuleb esimeses vaheotsuse küsimuses asuda seisukohale, et kostja on rikkunud lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid ristadaptereid, kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Kostjal oli arves nr R0900277 märgitud kohustuste täitmiseni, st kuni
3. juulini 2009 õigus keelduda oma kohustuste täitmisest. Kostja vastuväide on ajaliselt piiratud, sest see lõppes hagejale esitatud arve tasumisega. Hageja on
4. juulil 2009 tasunud kostjale 80 235 krooni 76 senti. Seega lõppes kostja õigus keelduda kohustuse täitmisest
5. juulil
6. Kuivõrd keeldumisõigus lõppes, tuleb vastata jaatavalt vaheotsuse teisele küsimusele ja asuda seisukohale, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid. Kahjunõude esitamine ei ole välistatud

§ 115lg 2 alusel.

Hageja ei ole nõudnud kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel, vaid on nõudnud sellise kahju hüvitamist, mida saab

§ 101lg 2 alusel nõuda koos lepingu täitmisega.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. novembri
5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulu kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsustust teha asjas vaheotsus, siis ei ole vaja anda hinnangut sellele, kas vaheotsuse tegemine oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 järgi põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et menetluse praeguses staadiumis ei ole tähtis, millises koguses praaki esines. Hageja esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et hageja esiletoodud ajavahemikul partiides esinenud praagi osakaal häiris hageja tootmist ja tarnitud adapterid ei vastanud seega kokkulepitud kvaliteedile. Maakohus on purunenud adapterite arvu hindamisel lähtunud õigesti hageja esitatud tõenditest ja tunnistajate ütlustest. Kostja ei ole hageja tõendeid ümber lükkavaid tõendeid esitanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada asja lõplikul lahendamisel. Kostja arvates on vale kohtute seisukoht, et

§ 76lg 4 ja § 77 lg 1 ei ole praeguses asjas kohaldatavad.

Kuna hageja oli nõus omandama asja talle teadaolevate puudustega, siis ei saanud ta

§ 77

lg 1 teise lause järgi tugineda sellele, et asi pidi olema keskmise kvaliteediga.

§ 76

lg 4 kohaselt tuleb vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtuda sellest, et täitmine oli nõuetekohane. Kohtud ei ole põhjendanud, millisest tõendist nähtuvalt nad leidsid, et ristadapterite purunemise tingis nende keemilise koostise muutus. Hagejal tulnuks tõendada, millisele kontrollitavale lepingutingimusele ristadapterid ei vastanud. Ringkonnakohus on ekslikult lähtunud eeldusest, et pooled on teinud adapterite väljatöötamisel koostööd. Ringkonnakohus ei viidanud seejuures ühelegi tõendile, kuigi kostja on seda asjaolu vaidlustanud. Samuti on kohtud valesti eeldanud, et adapterite senine kasutamine võimaldab järeldada, et purunemise põhjustas adapterite kvaliteedi muutus, ning et kostja oleks pidanud teadma hageja ootusi adapteritele ja et adapterid purunesid tavapärasel kasutamisel. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tuleneb, et väikese hinnaga ja abistavas funktsioonis oleva detaili müüjalt ei saa nõuda ebamõistlikke pingutusi ostja soovide järgimisel. Hageja pidi arvestama kostja toote omadustega. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt on ringkonnakohus leidnud, et praagi kogus ei ole menetluse praeguses staadiumis tähtis, kuid teiselt poolt on ringkonnakohus asunud hindama poolte väiteid ja tõendeid selle asjaolu kohta. Kohtud on valesti tõlgendanud ka

§ 219lg-t 1.

See säte ei piira oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud kostja kohustust ostetud asi üle vaadata üksnes tavapärase välise ülevaatusega. Hageja on ise väitnud, et sai toodete materjali omadusi hõlpsalt kontrollida. Kohtud on valesti tõlgendanud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70. E-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja. Asjaolu, et kostja sai kätte e-kirjad, millega teavitati teda puudustest, ei saa tõendada e-kirja saatnud isiku ütluste ega e-kirja väljavõttega. Samuti on vale kohtute seisukoht, et puudustest teavitamisel ei pea teatama puudustega toodete kogust. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta apellatsioonkaebuse väidete kohta osas, milles kostja leidis, et hageja tegutses hea usu põhimõtte vastaselt, kui, teades võimalikust puudusest asja saamisel, seda ei kontrollinud, ning milles kostja leidis, et maakohus tuvastas valesti asjaolu, et kostja tuvastas 12 216 lepingutingimustele mittevastavat adapterit. Kohtud on valesti kohaldanud

§ 9lg-d 1 ja 3.

Olukorras, kus pooled ei suuda leida ühist seisukohta toote omaduste kohta ega määrata, milleks toode peab sobima, ei ole pooltel kokkulepet olulistes lepingutingimustes. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud

§ 110lg-t 1.

Olukorras, kus hageja oli kostjale võlgu 3389 krooni 56 senti, millele lisandus viivis, võis kostja

§ 110lg 1 järgi oma kohustuse täitmisest keelduda.

Vale on ringkonnakohtu järeldus, et ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks edastanud hagejale enne

1. juulit 2009 taotluse rääkida lepingutingimused enne läbi. Selliste tõenditena on käsitatavad kostja
2. aprilli
3. a vastuse lisad 1-
4. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata kostja apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad asjaolud ja tõendid. Uute tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus oli põhjendatud sellega, et maakohus muutis üllatuslikult tõendamiskoormust ja luges tõendatuks hageja väite kostja lepingurikkumise kohta. Teiseks selgus alles kohtuistungil, et hageja oli eiranud kostja juhist. Ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima vaheotsuse tegemist, sõltumata poolte taotlustest. Samuti on ringkonnakohus jaotanud vaheotsuses valesti menetluskulud. Kostjale ei olnud enne ringkonnakohtu otsuse tegemist teada ka kohtukoosseis. Sellega rikuti TsMS § 199 lg 1 p
6. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lähtuvalt TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg-st 5, tuleb tühistada ka asjas tehtud maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
8. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse raha saamise nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, eelkõige kui nõutakse tekitatud kahju hüvitamist ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ning kohtul on võimalik teha otsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Praeguses asjas taotles hageja kohtult vaheotsuse tegemist. Maakohus tuvastas vaheotsusega, et kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, et kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja vastu.
9. Kolleegium leiab, et maakohus on vaheotsust tehes oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Selleks, et tuvastada hagejal kahjunõude olemasolu, pidi maakohus kindlaks tegema, et kostja rikkus hagejaga sõlmitud müügilepingut (

§ 100

), müügilepingu rikkumine põhjustas hagejale hagiavalduses märgitud kahju (

§ 127

lg 4), müügilepingu rikkumine ei olnud vabandatav (

§ 103

), hagis märgitud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2) ja kostja nägi lepingu sõlmimise ajal ette või pidi ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena hagiavalduses märgitud kahju (

§ 127lg 3).

Need asjaolud tuli tuvastada vaheotsuse tegemisel hageja nõude põhjendatuse kohta (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11, p 16). Maakohus on vaheotsuse põhjendavas osas põhjendanud üksnes seda, miks ta leidis, et kostja on lepingut rikkunud ning et hageja võib lepingurikkumisele tugineda. Maakohus ei ole võtnud seisukohta selle kohta, kas lepingurikkumine põhjustas hagejale hagis nimetatud kahju, kas rikkumine oli vabandatav, kas hagis välja toodud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, ega selle kohta, kas kahju tekkimine oli ettenähtav. Sellest hoolimata on maakohus vaheotsuse resolutsioonis tuvastanud hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõude olemasolu. Otsuse olulises osas põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Ringkonnakohus ei ole seda teinud ega rikkumist ka ise kõrvaldanud. Kolleegiumi arvates on põhjendamiskohustuse rikkumise ulatust arvestades põhjendatud tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus. Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel mh hinnata, kas vaheotsuse tegemine on TsMS § 449 lg 1 järgi põhjendatud. Maakohtu vaheotsus ei vasta TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele ka selle tõttu, et maakohus ei põhjendanud, et nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas.
5. Kolleegium märgib, et vaheotsuse tegemine TsMS § 449 lg 1 järgi on maakohtu õigus, mitte kohustus. Maakohus peab juhul, kui ta asja uuel läbi vaatamisel otsustab rahuldada hageja taotluse teha vaheotsus TsMS § 449 lg 1 järgi, tuvastama, kas esinevad kahju hüvitamise nõude kõik eeldused eraldi võetuna iga hagis nimetatud kahjunõude kohta, kohaldades sh iga kahjunõude kohta

§ 127lõikeid 2 ja 3 (vt käesoleva otsuse p 11).

13. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaheotsuse tegemisel käesolevas asjas ei ole tähtsust, millises koguses praaki esines. TsMS § 449 lg 1 järgi tohib kohus teha vaheotsuse raha saamise nõude põhjendatuse kohta vaid siis, kui hagis nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas. Rahasumma suuruse tõendamise kulukus või keerukus selle sätte mõttes tähendab, et tõendatud on muu hulgas kostja poolt kahju põhjustamine. Juhul kui kostja andis hagejale praaktooteid, siis kujutab selline tegevus endast lepingu rikkumist, mis võis hagejale kahju põhjustada. Lepingu rikkumise ulatus, st praaktoodete kogus, tuleb nõude põhjendatuse hindamisel TsMS § 449 lg 1 kohaldamise korral samuti kindlaks teha, sest rikkumise vabandatavust (

§ 103

) tuleb hinnata iga praaktoote kohta eraldi (nt võib olla, et mõne praaktoote korral on rikkumine vabandatav). Eeltoodu tõttu ei võinud maakohus jätta vaheotsuse tegemisel praaktoodete kogust kindlaks tegemata.

1. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väited menetluskulude jagamise kohta vaheotsuse tegemisel. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgita vaheotsuses menetluskulude jaotust, kui kohus jätkab asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses. See regulatsioon käib ka ringkonnakohtu otsuse kohta, mis on tehtud vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta, kui asja menetlemine kohtus jätkub.
2. Kolleegiumi arvates ei anna ülejäänud kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Õige on küll kostja väide, et menetlusosalistel on TsMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt õigus teada kohtukoosseisu. Samas ei ole kostja esile toonud, kuidas selle normi rikkumine ringkonnakohtus mõjutas asja lahendamist (nt, et kostja soovinuks mõne ringkonnakohtu kohtuniku taandamise avaldust esitada).
3. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuse väited materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõendite väära hindamise kohta. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning tuvastatud asjaoludele on antud õige materiaalõiguslik hinnang. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka sellega, et jättis arvestamata kostja apellatsioonimenetluses esitatud uued asjaolud ja tõendid, kuivõrd kostja ei esitanud TsMS § 652 lg 3 järgi mõjuvat põhjust, miks asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada. Samas, kuna maakohus vaatab asja uuesti läbi, ei oma kohtute tuvastatud asjaolud asja lahendamise jaoks tähtsust.
4. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
5. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu