Obsah (6)

§ 102§ 130§ 349§ 390§ 350§ 347

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-55-12 Määruse kuupäev 25. mai 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi J. K. sundkor

) § 102 lg-te 1 ja 2 alusel taotluse paigutada kahtlustatav J. K. statsionaarse ekspertiisi teostamiseks raviasutusse sundkorras. Prokurör põhjendas taotlust sellega, et lisaks

1. septembril 2011 J. K.-le esitatud süüdistusele on Tartu Maakohtu menetluses veel üks kriminaalasi, kus J. K.-le on esitatud süüdistus KarS §-de 120 ja 121 järgi. Lähtudes asjaolust, et J. K. jätkab oma kuritegelikku käitumist ja tema suhtes määratud ambulatoorset kohtupsühhiaatria ekspertiisi ei olnud võimalik läbi viia, tuleb ta paigutada statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks raviasutusse sundkorras kuni üheks kuuks.
2. Tartu Maakohus andis
3. detsembril
4. a määrusega loa paigutada J. K. statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks sundkorras raviasutusse kuni üheks kuuks tema raviasutusse toimetamisest alates. Kohus põhjendas loa andmist sellega, et J. K. suhtes on kohtueelne menetleja esmalt määranud ambulatoorse ekspertiisi. Ekspertide hinnangul ei ole J. K. suhtes ekspertiisi teostamine ambulatoorselt võimalik, kuna ta keeldus ekspertidele allumast ja lahkus ekspertiisiasutusest. Varasemalt on ta omavoliliselt lahkunud ka kahtlustatavana ülekuulamiselt. Seega on kahtlustatava seisundi täpsustamiseks vaja teha psühholoogilisi uuringuid, tema seisundit jälgida ja temaga vestelda, mida ei ole võimalik teha ambulatoorse ekspertiisi käigus. Eksperdid jõudsid järeldusele, et ekspertiisi tulemuste saamiseks on vajalik J. K. kompleksne jälgimine, mis eeldab, et ekspertiisile allutatud isik viibiks raviasutuses püsivalt kogu ekspertiisiuuringute teostamise ajal. Lähtuvalt J. K. varasemast käitumisest on alust arvata, et kahtlustatav ei ilmu talle statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks raviasutusse vabatahtlikult. Seega on J. K. suhtes statsionaarse komisjoniekspertiisi läbiviimiseks vajalik paigutada ta raviasutusse sundkorras kuni üheks kuuks.
5. Tartu Maakohtu
6. detsembri
7. a määruse peale esitas J. K. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist. Kaitsja põhjendused olid järgmised. 4.
8. Maakohus on loa andnud põhjendamatult. Raviasutusse sundkorras paigutamine riivab ulatuslikult isiku põhiõigusi, olles võrdsustatav vahistamisega, mistõttu peaks sellise loa andmiseks olema mõjuvad põhjused. 4.
9. Maakohus ei ole arvestanud, et juba J. K. suhtes psühhiaatrilise ekspertiisi määramise puhul oli tegemist menetleja eksimusega või volituste ületamisega. J. K. puhul ei ole vajadust kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisiks. J. K. on süüvõimeline kodanik, olles kõrgharidusega ülikooli õppejõud ja magister. Asjaolu, et J. K.-l tekkis menetlejaga isiklikul tasandil konfliktsituatsioon, ei saa olla aluseks tema süüdivuse selgitamiseks ekspertiisi kaudu. Menetlejal oleks õigus korraldada ekspertiisi siis, kui arvatava kuriteo asjaolud viitaksid J. K. psüühikahäirele või süüvõimetusele. 4.
10. J. K.-le tuli ekspertiisi määramine üllatuslikult ja kuna ekspertiis tundus ebavajalik, soovis ta ekspertiisiasutuse töötajatelt selgitust vastava määruse sisu kohta. Kuivõrd ta ei saanud oma küsimustele vastuseid, siis lahkus ta ekspertiisiasutusest. Ekspertiisi määramist ja selle vajalikkust ei ole talle vaevunud selgitama ka menetleja, mistõttu on kogu ekspertiisi ümber toimuv J. K.-le alandav ja selgusetu. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka maakohtu määrus, millega on antud luba J. K. sundkorras paigutamiseks raviasutusse. 4.4.

§ 102

lg 1 järgi tekib kohtupsühhiaatria ekspertiisi sundkorras tegemise vajadus, kui nimetatud ekspertiisi tegemisel leitakse, et pole võimalik piirduda n-ö lühiajalise, ambulatoorse ekspertiisiga, vaid isik tuleks allutada vältavatele uuringutele raviasutuses. Selle normi rakendamise eelduseks on, et ekspert peab olema teinud mingi esialgse, kuid juba sisulise järelduse isiku vaimse tervise kohta. Antud juhul on eksperdid öelnud, et J. K. psüühika kohta andmed puuduvad. Järelikult ei ole andmeid, et J. K. vajaks pikaajalisi eksperdiuuringuid raviasutuses. Ekspertide arvamus, et J. K. suhtes ei ole ambulatoorse ekspertiisi läbiviimine võimalik, ei anna alust

§ 102

lg 1 rakendamiseks.

§ 102

mõte ja eesmärk ei ole isiku paigutamine raviasutusse põhjusel, et isik ei teinud ekspertidega koostööd. J. K. väljendas maakohtus, et kuna talle on praeguseks menetluslikku olukorda selgitatud ja vältimaks ohtu sundkorras raviasutusse paigutamiseks, on ta valmis ilmuma ja ekspertide küsimustele vastama, st õigusrahu nimel alluma ambulatoorsele ekspertiisile. Maakohus seda aga ei arvestanud. 5. Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus asus järgmistele seisukohtadele. 5.1.

§ 102

lg 1 võimaldab isiku sundkorras raviasutusse paigutamist eeldusel, et menetleja on määranud komisjoniekspertiisi, mille tegemiseks on vaja pikaajalisi uuringuid.

§ 102mõte on võimaldada eksperdil takistusteta läbi viia pikaajalisi uuringuid.

Nimetatud sätte alusel on kohtu pädevuses prokuratuuri taotlusel isiku sundkorras raviasutusse paigutamine, s.o temalt vabaduse võtmine, kuni ekspertiisiks vajalike uuringute teostamiseni. Statsionaarse kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia ekspertiisi tegemine eeldab J. K. ööpäevaringset jälgimist ja haiglas viibimist, kuivõrd tegemist on pikaajaliste uuringutega. Võttes arvesse J. K. käitumist, kes kohtuistungi protokollist nähtuvalt on väljendanud selgesõnalist protesti tema suhtes ekspertiisi läbiviimisse, väites, et on välistatud, et ta haiglasse läheks, on ilmselgelt vajalik tema sundkorras raviasutusse paigutamine. 5.

1. Alusetu on kaitsja väide, et J. K. suhtes määrati statsionaarne ekspertiis vaid tulenevalt menetleja konfliktist kahtlustatavaga. Toimikumaterjalidest nähtuvalt koostati
2. novembril 2011 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku komisjoni poolt koosseisus arst-õppejõud K. P. ja arstõppejõud T. K. ekspertiisiakt nr 201, millest nähtub, et neil ei ole võimalik ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastata, mistõttu on vajalik määrata statsionaarne ekspertiis J. K. süüvõimelisuse üle otsustamiseks. Statsionaarne ekspertiis J. K. suhtes määrati
3. novembril
4. Käesoleva määruskaebe menetluse objektiks ei ole küsimus sellest, kas ekspertiisi määramine oli vajalik. Neid küsimusi lahendatakse kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise korras. 5.
5. Väär on kaitsja arusaam, et isiku sundkorras raviasutusse paigutamine on samastatav tõkendina vahistamise kohaldamisega. Kuigi isiku sundkorras paigutamisega raviasutusse võetakse isikult vabadus, on selle eesmärgiks kahtlustatava suhtes ekspertiisi tegemiseks vajalike uuringute tegemine, misjärel vabastatakse kahtlustatav koheselt. Tõkendina vahistamise eesmärk on oluliselt laiem ja võimaldab kahtlustatavalt võtta vabadus teistel alustel (

§ 130

). Juhul, kui kahtlustatavalt on aga vabadus võetud juba tõkendi vahistamine kohaldamisega, siis puudub omakorda vajadus taotleda

§ 102alusel isiku sundkorras raviasutusse paigutamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. J. K. kaitsja vandeadvokaat R. Varul esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määruste tühistamist. Kaitsja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 J. K. suhtes ei ole täidetud

§ 102lg-s 1 sätestatud eeldused, sest puudub ekspertide esialgne järeldus, et J.

K. vajab pikaajalisi meditsiinilisi eksperdiuuringuid. Eksperdid on tõdenud, et J. K. psüühika kohta andmed puuduvad. Asjaolu, et eksperdid on väljendanud, et J. K. suhtes ei ole ambulatoorse ekspertiisi läbiviimine võimalik ja et ta ei teinud ekspertidega koostööd, ei anna alust

§ 102lg 1 rakendamiseks.

6.2 Kohtud ei ole määruskaebuses esitatud

§ 102tõlgendusele vastanud.

Kui menetleja leiab, et isiku suhtes on ambulatoorse ekspertiisi läbiviimine tehniliselt raskendatud, siis tuleb selle teostamine tagada muude vahenditega, mitte saata inimest sundkorras raviasutusse. 6.3 Isiku sundkorras raviasutusse paigutamine on olemuselt võrdsustatav vahistamisega ja seetõttu on tegemist põhiõiguste ulatusliku riivega, mistõttu peaks sellise loa andmiseks olema mõjuvad põhjused. Menetlejad on ületanud oma volitusi, sest J. K. suhtes ei esine vajadust kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia ekspertiisi teostamiseks, kuna ta on süüvõimeline. Konflikt menetlejaga isiklikul tasandil ei saa olla aluseks isiku suhtes ekspertiisi määramiseks tema süüdivuse väljaselgitamiseks. 7. Vastuses määruskaebusele leiab ringkonnaprokurör T. Liiva, et esitatud määruskaebus tuleb jätta käiguta, kuna puuduvad

§ 349lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud määruskaebuse menetlemise alused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium märgib, et prokuröri vastus määruskaebusele on vastuoluline ja ei ole asjakohane. Prokurör leiab, et määruskaebus tuleb jätta käiguta, kuna puuduvad

§ 349lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alused.

Vastavalt

§ 390

lg-le 1 järgitakse Riigikohtus määruskaebuse läbivaatamisel kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki sätteid. Nendest reguleerib kassatsiooni ehk määruskaebuse käiguta jätmist

§ 350

lg 1, mille kohaselt jäetakse kassatsioon käiguta ja antakse kassaatorile tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kui kassatsioon ei vasta

§ 347nõuetele.

Käesolevas asjas Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud määruskaebuses puudusi, mis annaks aluse selle käiguta jätmiseks. Prokuröri vastuses viidatud

§ 349

lg 3 p-d 1 ja 2 aga sätestavad kassatsiooni Riigikohtu menetlusse võtmise alused. Määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine tuleb aga otsustada

§ 390lg 5 järgi.

Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium prokuröri vastuse määruskaebusele tähelepanuta. 9.

§ 102

lg 1 kohaselt määrab menetleja komisjoniekspertiisi ja paigutab kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundkorras, kui kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Seega tuleb isiku sundkorras raviasutusse paigutamisel esmalt tuvastada, et kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi eksperdiuuringuid. Kuidas seda vajadust tuvastada, selleks seadus konkreetseid nõudeid ei sätesta. Kindlaim viis pikaajaliste eksperdiuuringute vajaduse tuvastamiseks on ekspertarvamus, mis on antud ambulatoorse ekspertiisi vormis. Samas ei välista seadus olukorda, et kriminaalasja tehioludest tulenevalt määrab menetleja koheselt statsionaarse ekspertiisi. Vastavalt

§ 102

lg-le 2 paigutatakse kahtlustatav või süüdistatav raviasutusse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. 10. Ehkki

§ 102

lg 4 kohaselt arvatakse süüdistatava sundkorras raviasutuses viibimine vahistusaja hulka, ei ole selle eesmärk sama, mis tõkendina vahistamisel. Sundkorras raviasutusse paigutamine kannab eelkõige eesmärki saada tõendamiseseme asjaolude kohta teavet mitteõiguslike eriteadmiste kasutamise abil, samal ajal, kui tõkendi põhieesmärkideks on menetluse läbiviimise tagamine ja uute kuritegude toimepanemise takistamine. Praegusel juhul on J. K.-le esitatud kahtlustus KarS § 120 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on üle kuulatud kannatanu ja üks tunnistaja, kes mõlemad kinnitavad kahtluses kirjeldatud sündmuse toimumist. Seega on kolleegiumi hinnangul J. K. puhul olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Peale selle on Lõuna ringkonnaprokuratuuri 3. detsembri 2011. a taotluses välja toodud, et J. K.-d kahtlustatakse veel ka teises kriminaalasjas kuritegude toimepanemises KarS §-de 120 ja 121 järgi. 11. Kolleegium leiab, et J. K. osas on

§-st 102 tulenevad nõuded täidetud. Esmalt määras menetleja J. K. suhtes

1. oktoobri
2. a ekspertiisimäärusega ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Ekspertiisi aluseks oli kahtlus J. K. psüühilises seisundis ja tema vastutusvõimes. Soovi korral oli J. K.-l ja tema kaitsjal võimalus seda määrust vaidlustada

VIII peatüki

1. jao sätete alusel, kuid seda nad ei teinud.
2. novembril 2011 koostati SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku komisjoni poolt ekspertiisiakt, millest nähtub, et tulenevalt J. K. käitumisest ekspertiisiasutuses ei ole võimalik viimase suhtes määratud kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbi viia ja ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastata. J. K. seisundi täpsustamiseks on vaja teha psühholoogilisi uuringuid (isiksuseuuringuid), tema seisundit jälgida ja temaga vestelda, kuid ambulatoorse ekspertiisi käigus ei ole see võimalik.
3. Seega on statsionaarse ekspertiisi vajadus J. K. suhtes tuvastatud eksperdiarvamusega ja lähtudes sellest määraski menetleja
4. novembril 2011 J. K. suhtes statsionaarse kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi. Ka seda ekspertiisimäärust ei ole J. K. ega tema kaitsja

VIII peatüki

1. jaos sätestatud korras vaidlustanud.
2. Eeltoodust tulenevalt on J. K. suhtes tehtud Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määrus seaduslik. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, kas J. K. ise on raviasutusse paigutamisega nõus või mitte. Määrus isiku paigutamiseks raviasutusse sundkorras tuleb teha alati, kui on tuvastatud, et ekspertiisi teostamiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Juhindudes

§ 390lg-st 1, 361 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10.

jaanuari 2012. a kohtumääruse muutmata ja J. K. kaitsja vandeadvokaat R. Varuli määruskaebuse rahuldamata. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Ott Järvesaar