3-1-1-55-12

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-12

1. Ma ei nõustu kriminaalkolleegiumi poolt
2. mail 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-55-12 tehtud määruse (edaspidi: määrus) põhistustega ega sellega, et Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a kohtumäärus J. K. kriminaalasjas jäeti tühistamata ja tema kaitsja vandeadvokaat Rene Varuli määruskaebus rahuldamata.
5. KrMS § 102 lg 1 sätestab, et kui kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid, määrab menetleja komisjoniekspertiisi ja paigutab kahtlustatava või süüdistatava raviasutusse sundkorras. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt on kahtlustatava või süüdistatava paigutamine raviasutusse võimalik vaid prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel kuni üheks kuuks ja seda tähtaega võib eeluurimiskohtunik või kohus prokuratuuri taotlusel pikendada kolme kuu võrra.
6. Määruse p-s 9 asus kriminaalkolleegium seisukohale, et isiku sundkorras raviasutusse paigutamisel tuleb esmalt tuvastada, et kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi eksperdiuuringuid. Selle seisukohaga ma ei nõustu. Isiku sundkorras raviasutusse paigutamine riivab ulatuslikult isiku põhiõigusi – eeskätt vabaduspõhiõigust, aga ka teisi, nt õigust vabale eneseteostusele, perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seetõttu ei saa kellegi sundkorras raviasutusse paigutamine toimuda kergekäeliselt ja kohtulik kontroll isiku sundkorras raviasutusse paigutamise põhjendatuse üle ei saa mingil juhul alata ega piirduda küsimuse lahendamisega, kas ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi uuringuid. Olen veendunud, et lahendades prokuröri taotluse alusel küsimust isiku paigutamisest sundkorras raviasutusse, on eeluurimiskohtunik või kohus mitte üksnes pädev vaid lausa kohustatud kontrollima ja hindama kõiki raviasutusse paigutamise asjaolusid – kas sundkorras raviasutusse paigutatava isiku näol on tegemist kahtlustatava või süüdistatavaga, kas kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine on põhjendatud ja kas selle ekspertiisi tegemiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Ka ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda pelgalt vormiliselt.
7. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tähendab eelöeldu seda, et paigutamaks J. K.-d sundkorras raviasutusse tuli kohtul (eeluurimiskohtunikul ja määruskaebemenetluses ringkonnakohtul) esmalt tuvastada, kas kriminaalasjas esineb tema osas põhjendatud kuriteokahtlus. Seejärel tuli tuvastada, kas menetluses kogutud andmed võimaldavad teha järelduse selle kohta, et J. K. suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramisel
8. oktoobril 2011 lähtus menetleja tõendamisvajadusest. Ja alles seejärel sai kindlaks teha, kas ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi uuringuid või ei vaja. Ma ei kujuta ette, et tuvastades näiteks põhjendatud kuriteokahtluse puudumise ja/või asjaolu, et ekspertiisi määramiseks ei olnud tõendamisvajadust, on võimalik paigutada isik sundkorras raviasutusse (ja võtta talt vabadus) pelgalt põhjendusel, et „teda oleks vaja pikemalt uurida“. Seetõttu on mulle arusaamatud ka määruse p-des 11 ja 12 sisalduvad konstateeringud, et J. K. ega tema kaitsja ei ole vaidlustanud
9. oktoobri
10. a ekspertiisimäärust ega
11. novembri
12. a ekspertiisimäärust KrMS VIII peatüki
13. jao sätete alusel – minu hinnangul ei ole selle kaebetee kasutamata jätmisel käimasoleva vaidluse aspektist mingisugust tähendust. Liiati ei pruugi määruse p-des 11 ja 12 viidatud kaebetee eelneva läbimise kohustuslikkus pakkuda alati piisavalt tõhusat õiguskaitset – nt juhul, kui enne KrMS VIII peatüki
14. jaos sätestatud „uurimiskaebemenetluses“ ekspertiisi määruse vaidlustamise osas lahendi saamist on isik jõutud KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse paigutada.
15. Tulles tagasi käesoleva kriminaalasja juurde, nõustun määruse p-s 10 märgituga, et J. K. osas esines ekspertiisi määruse koostamise ajal, s.o
16. oktoobril 2011 põhjendatud kuriteokahtlus. Olemasolevate materjalide alusel kahtlen aga sügavalt selles, kas ekspertiisi määramisel lähtuti tõendamisvajadusest. Alust selliseks kahtlustuseks annavad materjalid, mis viitavad ekspertiisi määramisele eelnenud menetleja ja J. K. konfliktile J. K. kahtlustatavana ülekuulamisel
17. septembril
18. Kahjuks pole aga eeluurimiskohtunik ega ringkonnakohus sellele küsimusele sootuks tähelepanu pööranud.
19. Ma ei nõustu määruse p-s 10 toodud järeldusega, et statsionaarse ekspertiisi vajadus J. K. suhtes on tuvastatud eksperdiarvamusega. Tõepoolest koostati
20. novembril 2011 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku komisjoni poolt ekspertiisiakt, millest nähtub, et tulenevalt J. K. käitumisest ekspertiisiasutuses ei olnud võimalik viimase suhtes määratud kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbi viia ja ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastata. Pean aga sarnaselt J. K. kaitsjaga oluliseks asjaolu, et muuhulgas märkisid akti koostajad, et J. K. psüühika kohta andmed puuduvad. Materjalidest nähtuvalt sai J. K. ekspertiisi määramisest teada ekspertiisiasutuses, ta ärritus ja lahkus ekspertiisiasutusest, mistõttu ei olnud ekspertidel võimalik neile esitatud küsimustele vastata. Samastan kujunenud olukorda – ekspert ei saa küsimustele vastata, sest ekspertiisialune lahkub ekspertiisiasutusest, mõneti olukorraga, kus ekspertiisialune isik jätab ekspertiisiasutusse ilmumata. Mõlemal juhul jääb eksperdiarvamus andmata põhjusel, et vajalikud andmed isiku kohta puuduvad. Kõnealune menetluslik olukord ei anna aga alust KrMS § 102 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks – menetluse tagamist reguleerib KrMS IV peatükk. Selles sisalduv § 139 lg 1 näeb alates
21. septembrist 2011 ette võimaluse kahtlustatava (aga ka süüdistatava, süüdimõistetu, kannatanu, tsiviilkostja või tunnistaja) toimetamiseks menetlustoiminguks ekspertiisiasutusse. Seega olukorras, kus J. K. lahkus ekspertiisiasutusest, võimaldamata ekspertiisi läbiviimist, tuli tema suhtes kohaldada selleks ettenähtud menetluse tagamise vahendit – sundtoomist. Väheoluline ei ole seejuures asjaolu, et KrMS § 139 lg 5 kohaselt võib sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks (kuid mitte kauem, kui 48 tundi).
22. Kokkuvõtvalt märgin, et kuigi nõustun J. K. osas põhjendatud kuriteokahtluse olemasoluga, kahtlen, kas tema suhtes ekspertiisi määramisel lähtuti tõendamisvajadusest. Samuti leian, et KrMS § 102 kohaldamiseks puudus J. K. suhtes alus ja kujunenud menetluslikus olukorras oleks tema suhtes tulnud kohaldada sundtoomist, mitte aga sundpaigutamist raviasutusse. Seetõttu leian, et käesolevas asjas tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt tulnuks kaitsja määruskaebus rahuldada ja kohtu määrus, millega anti luba J. K. sundkorras raviasutusse paigutamiseks, tühistada. Hannes Kiris