RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 221 mõttes.

§ 221

lg 3 sätestab, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Kohtutäitur K. Põltsi täitmisteate kättetoimetamise akt tõendab, et hageja seaduslik esindaja S. Soomuste sai täitmisteate isiklikult kätte

1. aprillil
2. Sama kinnitab hageja ka oma hagis. Hageja esitas hagi alles
3. mail 2010, seega on hagi esitatud rohkem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättesaamist.
4. Harju Maakohus peatas
5. mai
6. a määrusega hagi tagamiseks täitemenetluse täiteasjas.
7. Harju Maakohus jättis
8. juuni
9. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõuna määratud täitemenetluse peatamise. Otsuse järgi on maakohus
10. mai
11. a hagi tagamise määruses hageja nõude kvalifitseerinud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiks. Selle seisukoha muutmiseks ei anna alust hageja väide, et tema nõue on suunatud lihtkirjalikule võlaõiguslikule laenulepingule, mis

§ 2

lg 1 kohaselt ei ole täitedokumendiks, mistõttu ei saa olla tegemist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Hageja vastu toimub täitemenetlus võlaõiguslikust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud hüpoteegilepingu ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe alusel. Kuigi sundtäidetava nõude suurus tuleneb võlaõiguslikust laenulepingust, on hageja nõue suunatud täitemenetluses sundtäidetava nõude vähendamisele ja täitemenetluse osalisele lõpetamisele. Riigikohus nõustus kohtumääruses nr 3-2-1-113-10 (millega lahendas käesolevas tsiviilasjas hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust) maakohtu järeldustega, et esitatud hagiga soovitakse saavutada eesmärki, mis on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile ning et hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist hagis märgitud ulatuses. Hageja nõue on suunatud täitemenetluses sundtäidetava nõude vähendamisele ja täitemenetluse osalisele lõpetamisele, mis on Riigikohtu seisukoha järgi võimalik üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise teel. Riigikohus märgib tsiviilasjas nr 32-1-153-09 tehtud lahendis, et üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada

§ 221

lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivisele. Riigikohus märgib tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 tehtud lahendis, et

§ 221lg-s 3 sätestatud tähtaeg on hagi aegumistähtaeg, mitte menetlustähtaeg.

Samas lahendis märgib Riigikohus, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas

§ 221

lg 3, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai täitmisteate kätte 8. aprillil 2010. Seega

§ 221lg-s 3 (17.

mail 2010 kehtinud redaktsioonis) sätestatud hagi aegumise 30-päevane tähtaeg hakkas kulgema

1. aprillil 2010 kell 00:00 ning lõppes
2. mail 2010 kell 24:
3. Hagi esitati
4. mail 2010, st pärast aegumistähtaja möödumist ning hageja nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud.
5. aprillil 2011 jõustunud

§ 221lg 3 redaktsiooni kohaselt saab hagi esitada täitemenetluse lõpuni.

Maakohus ei nõustunud aga hageja seisukohaga, et kuna ka aegumise kohaldamise järel saaks hageja esitada sama nõude uuesti, siis õigustab menetlusökonoomia põhimõte käesolevas asjas lähtumist mitte hagi esitamise ajal kehtinud, vaid aegumise kohaldamise taotluse lahendamise ajal kehtivast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise tähtajast. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 2 tulenevalt kohaldatakse asjaolule või toimingule selle asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtivat seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕSRS ei näe ette, et seaduse jõustumise hetkeks aegunud nõuetele hakkab kulgema uus aegumistähtaeg, kui uus seadus näeb ette teistsuguse aegumistähtaja. Seega tuleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tähtaegsust hinnata hagi esitamise ajal kehtinud aegumistähtajast lähtudes. Kuna kohus tuvastas, et hagi esitamise ajal kehtinud seaduse järgi oli nõue aegunud, kohaldab kohus kostja taotlusel aegumist, teeb lõppotsuse hagi rahuldamata jätmise kohta ning asja edasi ei menetle. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on aegumise kohaldamise ja hagi rahuldamata jätmise õiguslikuks tagajärjeks see, et hageja ei saa enam sama nõudega samal alusel sama kostja vastu (st ajavahemikul

1. veebruarist 2009 kuni
2. märtsini 2010 sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks) kohtusse pöörduda.
3. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja on esitanud hagiavalduses tuvastusnõude TsMS § 368 lg 1 alusel ega ole haginõuet või oma seisukohti esitatud nõude olemuse kohta menetluse käigus muutnud. Seega on maakohus ebaõigesti lahendanud hageja hagi kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude ning ületanud sellega hagi lahendamise piire. Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. detsembri
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus õigesti kvalifitseerinud hageja nõude sundtäitmise (osaliselt) lubamatuks tunnistamise nõudeks ja põhjendatult leidnud, et hagi esitati pärast nõude aegumist. Maakohus on otsust põhjendades järginud TsMS § 442 lg 8 ja § 449 lg 3 sätteid. Nõude õiguslik kvalifitseerimine ei tähenda hagi piiridest väljumist. Seetõttu on asjakohatu ka hageja seisukoht, et kohus pidanuks jätma hagi läbi vaatamata. Kuivõrd maakohus tuvastas, et nõue on aegunud, siis ei pidanudki kohus esitatud nõuet sisuliselt lahendama. Ekslik on hageja väide, mille kohaselt peatus TsÜS § 162 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude 30-päevane aegumistähtaeg kohtutäituri poolt täitmisteates näidatud vabatahtliku täitmise tähtaja möödumiseni. Enne
7. aprilli 2011 kehtinud

§ 221lg 3 kohaselt algas aegumistähtaja kulg võlgnikule täitmisteate kätteandmisest.

Täitmisteates antud tähtaeg nõude vabatahtlikuks täitmiseks 10 päeva jooksul ei anna võlgnikule õigust keelduda ajutiselt kohustuse täitmisest ega tähenda sissenõudja poolt võlgnikule täitmiseks täiendava tähtaja andmist TsÜS § 162 mõttes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega rahuldamata kostja taotlus aegumise kohaldamiseks. Samuti palub hageja saata asi sisuliseks lahendamiseks maakohtule. Kaebuse järgi ei saa enne
2. aprilli 2011 kehtinud

§ 221

lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg piirata VÕS § 113 lg-s 8 ning VÕS §-s 162 sätestatud õiguse maksmapanekut. Kui taoline piirang eksisteerib, on see põhiseadusega (PS) vastuolus. Seadus ei sätesta piirangut esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka nendes asjades, kus varasem 30-päevane aegumistähtaeg on möödunud. Põhjendatud oleks juhindumine asja sisulise läbivaatamise ajaks muutunud õiguslikust olukorrast. Aegumise kohaldamine enne 5. aprilli 2011 esitatud hagile tingiks üksnes hagi uue esitamise. See poleks menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigustatud. Hageja on seisukohal, et täitmisteatega antav vabatahtliku tasumise tähtaeg peatab hagi aegumise TsÜS § 162 kohaselt. Sel juhul oleks hagi esitatud tähtajaks.

§ 221lg 3 kujutab endast kohtusse pöördumise õiguse ebaproportsionaalset piirangut.

Kaitstavaks põhiõiguseks on PS §-s 15 sätestatud põhiõigus tõhusale õiguskaitsele, mida on piiratud PS § 11 nõuetele mittevastavalt. 30-päevane hagi aegumistähtaeg ei ole proportsionaalne, kuna see ei ole vajalik, sobiv ega ka mõõdukas. Õigus notariaalse täitedokumendi efektiivsele sundtäitmisele ei kaalu üles isiku põhiõigust kohtulikule kaitsele. Pärast 30-päevase hagi aegumistähtaja möödumist pole hagejal üleüldse mingit võimalust esitada VÕS § 113 lg-st 8 ja VÕS § 162 lg-st 1 tulenevaid nõudeid. Juhul kui Riigikohus leiab, et

§ 221lg 3 muudatused, mis jõustusid 5.

aprillil 2011 ei mõjuta hageja hagi aegumistähtaega, taotleb hageja

§ 221lg 3 enne 5.

aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni põhiseadusega vastolus olevaks tunnistamist ning viidatud õigusnormi kohaldamata jätmist. Kohtud on eksinud hagi ümberkvalifitseerimisel hageja initsiatiivita. Hageja on ühemõtteliselt taotlenud kohtult kostja viivisenõude ebamõistliku suuruse tuvastamist ning viivise vähendamist mõistliku piirini. TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt märgib hageja hagiavalduses oma selgelt väljendatud nõude, s.o hagi eseme, ja just nimelt selle nõude kohta pidanuks maakohus ka otsuse tegema. Maakohtul puudus hageja arvates õigus omaalgatuslikult omistada hagejale sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamine

§ 221alusel. Hagi ümberkvalifitseerimisega on maakohus väljunud hagi piiridest ning rikkunud sellega Ts

MS § 439 nõudeid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-21-47-11 tehtud lahendis leidnud, et kohus ei saa ise nõuet ümber kvalifitseerida. Kohtud on lahendanud asja formaalselt ebaõige kohtulahendiga, mis omakorda kahjustab hageja kohtusse pöördumise õigust. Riigikohus on

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-2-1-31-10 märkinud, et juhul kui kohus leiab, et tuvastusnõue ei ole kohane õiguskaitsevahend, siis tuleb jätta TsMS § 368 alusel esitatud hagi menetlusse võtmata või menetlusse võetud hagi puhul see läbi vaatamata. Eelnevast tuleneb ühemõtteliselt, et juhul kui maakohus oleks jäänud hagi piiridesse ja menetlenud hageja tuvastusnõuet, siis ei oleks maakohus saanud teha otsust hagi rahuldamata jätmise kohta selle aegumise tõttu, vaid pidanuks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätma hageja tuvastushagi määrusega läbi vaatamata. Kuna hagi läbi vaatamata jätmise (TsMS § 426 lg 1) ja otsusega lahendamise (TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2) menetluslikud tagajärjed on erinevad, siis kahjustab asja lahendamine kohtuotsusega oluliselt hageja hilisemat kohtusse pöördumise õigust.
3. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Kohtud on tsiviilasjas tuvastanud järgmised olulised asjaolud: hageja sai
6. aprillil 2010 kätte Tallinna kohtutäitur K. Põltsi
7. märtsi
8. a täitmisteate, mille kohaselt on kostja avalduse alusel alustatud täitemenetlust hageja vastu; hageja esitas kostja vastu hagi
9. mail 2010; kostja taotles hagile aegumise kohaldamist; hagi aegumise 30-päevane tähtaeg (

§ 221lg 3 enne 5.

aprilli 2011 kehtinud redaktsioon) hakkas kulgema

1. aprillil 2010 kell 00:00 ning lõppes
2. mail 2010 kell 24:00; hagi esitati pärast aegumistähtaja möödumist ning hageja nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud.
3. Kolleegium lahendab esmalt küsimuse sellest, kas ja kuidas muutis

§-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise korda ja tuginemist hagi aegumisele 5. aprillist 2011 kehtima hakanud

§ 221lg 3 uus redaktsioon.

Enne 5. aprilli 2011 kehtinud

§ 221

lg 3 redaktsiooni kohaselt võis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva

§ 221

lg 3 kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Riigikohus on varasemates lahendites leidnud, et

§ 221

lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi esitamise tähtaeg on nõude aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu

1. novembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1101-07 tehtud määruse p 10). Kolleegium on seisukohal, et alates
2. aprillist 2011 kehtivas

§ 221

lg-s 3 ei sätestata enam aegumistähtaega, vaid reguleeritud on õigust lõpetav tähtaeg. Seega ei ole seadusandja

1. aprilli
2. a muudatustega mitte pikendanud senist aegumistähtaega, vaid kehtestanud õigust lõpetava tähtaja (mille järgimist peab kohus kontrollima omal algatusel).
3. Kolleegium on seisukohal, et

§ 221lg 3 alates 5.

aprillist 2011 kehtiv redaktsioon kohaldub ka neis tsiviilasjades, milles kohtulahend tehakse pärast

1. aprilli 2011, ning kostja on taotlenud enne
2. aprillil 2011 kehtinud redaktsiooni alusel aegumise kohaldamist. Riigikohus on
3. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08 tehtud määruse p-s 12 leidnud, et seaduse rakendussätte puudumisel tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi, erandiks on aga seadusjärgsed tulevikku suunatud nõuded. Kuigi täitemenetlusõigus ei ole eraõiguse osa, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oma iseloomult tulevikku suunatud kujundushagi (vt Riigikohtu
4. septembril 2011 tsiviilasjas nr 32-1-60-11 tehtud otsuse p 21). Seetõttu peab kolleegium võimalikuks alates
5. aprillist 2011 kehtiva

§ 221lg 3 redaktsiooni kohaldamist.

Maakohtu lahendi tegemise ajal ei olnud enam õigusnormi, mis andnuks kohtule alust kohaldada aegumist. Samas ei olnud ära langenud (väidetavad) alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks.

§ 221lg 3 vale tõlgendamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kuna kumbki kohus ei ole seni analüüsinud hageja väiteid viivise vähendamise kohta, tuleb asi tagasi saata maakohtule.

1. Kuna otsuse eelmistes punktides on kolleegium nõustunud kassatsioonkaebuse põhilise väitega ning tühistanud alama astme kohtute lahendid, langeb ära vajadus vastata kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele. Kolleegium märgib vaid, et kohtud on õigesti hageja eesmärke silmas pidades leidnud, et tegu on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt ka Riigikohtu
2. detsembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-10 tehtud määruse p 9). Maakohtu sellise seisukoha sai hageja teada kaks päeva pärast hagi esitamist (maakohtu määrus hagi tagamise kohta). Vaatamata sellele on hageja üritanud kogu menetluse vältel rüütada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi teise hagi nimetusega. Kohtul ei olnud kohustust jätta esitatud hagi läbi vaatamata, kohtul oli see õigus (vt Riigikohtu
3. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19).
4. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
5. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Kolleegium märgib, et hageja tasus kautsjoni ettenähtust vähem. Riigikohus on alates
6. aprillist 2011 kehtiva TsMS § 132 lg 5 mõju sel hetkel pooleliolevates kohtumenetlustes analüüsinud ja märkinud eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11 tehtud otsuses järgmist: "Menetluse kestel on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinda seadusega muudetud. Nimelt jõustus
7. aprillil 2011 TsMS § 132 lg 5, mille järgi loetakse sellist nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks ja piiratakse hind maksimaalselt 3000 euroga. Samas ei nähtud seadusega ette sätte mõju käimasolevatele kohtumenetlustele, mistõttu tuleb lähtuda TsMS §-st 123 ja määrata hagi hind jätkuvalt hagi esitamise seisuga, st varalise nõudena." Seda seisukohta on Riigikohus korranud
8. märtsil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12 tehtud otsuse p-s
9. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Hagis on esitatud taotlus vähendada makstavat viivist 34 765 euro 8 sendi võrra. Kassatsioonkaebuses vaidlustati otsus, mis jättis selle nõude rahuldamata, ja nimetatud summast lähtudes tulnuks tasuda ka kautsjonit. Praeguses asjas tuleb aga kassatsioonikautsjon kaebuse rahuldamise tõttu nagunii tagastada. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu