← Eesti

3-1-1-48-12

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-48-12 Määruse kuupäev 30. mai 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Raivo Paala vangis

§ 15teise lause tähenduses, kuid kohus isikuga ei nõustu.

11.3 Ringkonnakohus ei käsitlenud taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Sellega on ringkonnakohus rikkunud R. Paala õigust õiglasele kohtumenetlusele. Määruskaebuses taotletakse Riigikohtu pöördumist Euroopa Kohtu poole. Varasemalt on Riigikohus selle asja lahendamisel viidanud väga paljudele inimõiguste kohtu lahenditele (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-43-10). Enamikku nendest kohtulahenditest ei ole eesti keeles avaldatud.

§ 3lg 2 kohaselt on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused.

Koostoimes

§-ga 123 saab seda põhimõtet laiendada ka rahvusvahelistele lepingutele, s.t täitmiseks kohustuslikud on üksnes eesti keeles avaldatud rahvusvahelised lepingud. Hiljuti laiendas Riigikohus expressis verbis õiguse allika mõistet ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele (otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 79). Tõusetub küsimus, kuidas saavad avaldamata kohtulahendid olla täitmiseks kohustuslikud ja kuidas saab neid kasutada isikute käitumise üle otsustamisel. Kuna inimõiguste kohtu lahendid määratlevad põhiõiguste harta art 52 lg 3 kohaselt ka õiglase õigusemõistmise kaitseala, siis on need kohtulahendid osaks ühenduse õigusest. Euroopa Kohtu lahendid on eesti keeles kättesaadavad, inimõiguse kohtu lahendite enamik aga mitte. Need küsimused on käesoleva kohtuasja õiglasel lahendamisel asjakohased. Seda põhjusel, et R. Paala on oma taotlustes maakohtule ja ringkonnakohtule viidanud inimõiguste kohtu lahenditele, mida ei ole eesti keeles avaldatud. Kui aga kohus kasutab enda otsuse tegemisel samuti inimõiguste kohtu lahendeid - ning teisiti ei ole mõeldav, sest R. Paala eeldab vastuseid enda sisulistele argumentidele -, siis võib tõusetuda küsimus inimõiguste kohtu lahendite õiguslikust tähendusest teatud küsimuste otsustamisel.

  2. jaanuaril 2012 esitas R. Paala kaitsja vandeadvokaat O. Preem määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a määruse peale. Määruskaebuses korratakse
  5. detsembri
  6. a määruskaebuses esitatud taotlusi, välja arvatud taotlust kontrollida, kas kriminaalmenetluse seadustik vastab põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele osas, mis reguleerib kaitseõiguse (sh teistmisõiguse) realiseerimist. Määruskaebuse põhjendused kattuvad valdavas osas
  7. detsembri
  8. a määruskaebuse põhjendustega. Täiendavalt tuginetakse asjaolule, et R. Paalat kohtumenetluses määratud korras kaitsnud advokaat Aivar Kello ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Kaitsja ei kohtunud temaga isiklikult ega küsinud R. Paalalt, kas viimasel on subjektiivne õiguskäsitlus tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ja tavast. Seetõttu ei saanud määratud kaitsja esitada Riigikohtule kaitseargumenti, mis välistaks süüteokoosseisu.
  9. Vastuses R. Paala kaitsja määruskaebustele leiab prokuratuur, et need on põhjendamatud ja vaidlustatud kohtulahendite tühistamiseks puudub alus. 13.1 Prokuratuur märgib, et praeguseks on möödunud 2-kuuline tähtaeg, mille võrra R. Paala talle mõistetud karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist taotles. Kuna R. Paala pole karistust kandma asunud, on ta taotluse eesmärgi saavutanud. Seetõttu on tema taotlus muutunud ainetuks. 13.2 KrMS § 415 lg-s 3 ette nähtud alused R. Paalale mõistetud vangistuse täitmise edasilükkamiseks puuduvad. Olenemata sellest, millise õigusliku hinnangu aukohus R. Paala kaitsjate tegevusele annab, ei lükka aukohtu otsus ümber Riigikohtu
  10. novembri
  11. a otsuses väljendatud seisukohti. Kuna R. Paala kaitsjate suhtes toimuval aukohtumenetlusel ja selle tulemusel ei ole R. Paala suhtes jõustunud kohtuotsusele mingit mõju, ei saa aukohtu otsus anda alust süüdimõistva kohtuotsuse teistmiseks ega täitmisele pööramise edasilükkamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  12. Riigikohus on sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga seisukohal, et R. Paala
  13. novembri
  14. a taotluses märgitu ei anna KrMS § 415 lg-st 3 lähtuvalt alust R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramist edasi lükata. 14.1 Kaitsja määruskaebuses leitakse sarnaselt R. Paala taotlusele, et kuna Eesti Advokatuuri aukohtu (edaspidi ka aukohtu) oodatav otsus V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarsüüteoasjas mõjutab igal juhul R. Paala süüditunnistamise õiguspärasust, tuleks kohtuotsuse täitmine distsiplinaarmenetluse ja sellele eeldatavasti järgneva teistmismenetluse lõpuni edasi lükata. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Kõnealuse aukohtumenetluse tulemus ei saa anda alust R. Paala suhtes tehtud jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse muutmiseks. Seega ei anna taotluses märgitu alust rääkida võimalusest, et täitmisele pööratav karistus võidakse tühistada. 14.2 Aukohus tegi käsitletavas distsiplinaarsüüteoasjas
  15. jaanuaril 2012 otsuse, millega V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuse suhtes lõpetati aukohtumenetlus distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu. Aukohtumenetluse esemeks oli küsimus, kas advokaatide V. Kivistiku ja R. Laidi tegevus R. Paala kriminaalasja kohtulikul arutamisel on käsitatav advokatuuriseaduse § 19 lg-s 1 viidatud distsiplinaarsüüteona. Kolleegium märgib, et sellele küsimusele antud vastuse näol on tegemist õigusliku hinnanguga, millest sõltub V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarvastutus. Aukohtu selline õiguslik hinnang ei ole kohtule siduv ja see ei saa muuta Riigikohtu
  16. novembri
  17. a otsuses menetlusaja mõistlikkuse käsitlemisel väljendatud seisukohta, et V. Kivistiku ja R. Laidi tegevus R. Paala kaitsjatena oli menetlusõigusi kuritarvitav ja vaadeldav menetluse pahauskse venitamisena. Kui Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist kaitsja menetluslike õiguste tõlgendamisel kohtust erinevale seisukohale, ei too see kaasa jõustunud kohtuotsuse teistmist. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et kohtupraktika muutumine seaduse tõlgendamisel ei anna alust kohtuotsuse teistmiseks (vt Riigikohtu üldkogu
  18. aprilli
  19. a otsus asjas nr 3-1-2-1-98). Veel vähem saab kohtuotsuse teistmise kaasa tuua asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus ei nõustu mingis küsimuses kohtu õigusliku hinnanguga. 14.3 Sõltumata eelmärgitust osutab kolleegium sellele, et eitades R. Paala kriminaalasjas mõistliku menetlusaja nõude rikkumist, ei ole Riigikohus
  20. novembri
  21. a otsuses lähtunud mitte üksnes kaitsjate, vaid ka R. Paala enda tegevusele antud hinnangust. Viidatud otsuses asus kolleegium seisukohale, et oma menetlusliku käitumisega on R. Paala sisuliselt loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale (vt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19 ja 21). Seejuures võttis kolleegium menetlusaja mõistlikkust hinnates arvesse R. Paala (ja tema kaitsjate) käitumist nii kriminaalasja esmakordsel kui ka uuel arutamisel (vt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19.1-19.7 ja 21).
  22. novembri
  23. a otsuses asjas nr 3-1-1-81-11, nagu ka
  24. juuni
  25. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10, on menetlusaja mõistlikkust käsitledes muu hulgas viidatud arvukatele R. Paala enda protsessuaalsetele sammudele, mida Riigikohus hindas menetluse venitamisena, samuti süüdistatavast tingitud muudele asjaoludele (eeskätt tema tervislikule seisundile), mis pikendasid menetluse kestust, kuid mida riik mõjutada ei saanud (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19.4-19.6 ja otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p-d 34-48). 14.4 Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, nagu oleks R. Paala olukord pärast aukohtu otsust analoogiline sellega, mida inimõiguste kohus käsitles
  26. novembri
  27. a otsuses Andreyev vs Eesti, ja nagu võiks inimõiguste kohtu viidatud otsuses väljendatud seisukohad anda R. Paalale võimaluse taotleda aukohtu otsuse alusel kriminaalmenetluse uuendamist. Otsuses Andreyev vs Eesti tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise. Isegi kui aukohtumenetluses oleks tuvastatud V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarsüütegu, polnuks võimalik väita, et R. Paala kaitseõigust on rikutud. Meelevaldne on väide, et kui aukohus tuvastanuks V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, saanuks rääkida R. Paala kaitseõiguse rikkumisest. Seega ei andnud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse esitamise ajal eksisteerinud võimalus, et aukohus tuvastab V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, alust rääkida võimalusest R. Paala suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuse teistmiseks. 14.5 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et maakohus ja ringkonnakohus jätsid R. Paala
  28. novembri
  29. a taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks õigustatult rahuldamata.
  30. Seoses
  31. detsembri
  32. a taotluse (vt määruse punkt 5) lahendamisega (vt määruse punktid 6 ja 10) märgib kolleegium järgmist. 15.1 Üldjuhul tuleb kohtul karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus, millel puudub esitaja allkiri, käiguta jätta ja anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui taotluse esitaja ettenähtud ajaks puudust ei kõrvalda, saab kohus jätta taotluse läbi vaatamata. Seadusest ei tulene õiguslikku alust jätta karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus läbi vaatamata põhjusel, et taotlus kattub oma sisult sama isiku poolt samas asjas varem esitatud taotlusega, mille kohus on jätnud rahuldamata. Sama isiku korduvate samasisuliste taotluste korral tuleb kohtul järgnevad taotlused sarnaselt esimesele taotlusele rahuldamata (mitte läbi vaatamata) jätta, kusjuures määruse põhistustes võib kohus piirduda viitega varasema samasisulise taotluse kohta tehtud määruse põhistustele. 15.2 Tartu Maakohtu
  33. detsembri
  34. a määrusega jäeti
  35. detsembri
  36. a taotlus läbi vaatamata, kuna taotlus oli allkirjastamata ja see kattus sisu poolest R. Paala
  37. novembri
  38. a taotlusega, mille maakohus oli jätnud
  39. novembri
  40. a määrusega rahuldamata. Seejuures ei pidanud maakohus õigeks
  41. novembri
  42. a määruses väljendatud seisukohta muuta. Lähtudes määruse punktis 15.1 märgitust, möönab kolleegium, et maakohtul tulnuks anda V. Luigele tähtaeg allkirjastamata taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Samas ei loe kolleegium selle tegemata jätmist menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa maakohtu
  43. detsembri
  44. a ja ringkonnakohtu
  45. jaanuari
  46. a määruste tühistamise. Selline puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmata jätmine ei ole käsitatav ühegi KrMS § 339 lg 1 p-des 1-12 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samas võib kohus KrMS § 339 lg 2 kohaselt tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Praeguses asjas sellise olukorraga tegemist pole. Maakohtu
  47. detsembri
  48. a määrusest nähtub, et
  49. detsembri
  50. a taotluse rahuldamiseks ei oleks alust ka juhul, kui taotlus oleks nõuetekohaselt allkirjastatud. Käesoleva määruse punktis 14.114.5 toodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtu sellise järeldusega. Seega ei oleks taotluse käiguta jätmine ja V. Luigele
  51. detsembri
  52. a taotluse allkirjastamiseks tähtaja määramine saanud kaasa tuua taotluse rahuldamist ja R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist.
  53. detsembri
  54. a taotluses esitatud väiteid on kohtud sisuliselt hinnanud R. Paala
  55. novembri
  56. a taotluse lahendamisel. See puudutab ka argumenti, mis käsitleb juhtumi väidetavat analoogiat inimõiguste kohtu
  57. novembri
  58. a otsuse Andreyev vs Eesti asjaoludega. Ehkki R. Paala
  59. novembri
  60. a taotluses inimõiguste kohtu sellele otsusele ei viidata, on seda tehtud ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud määruskaebustes. Punktis 14.4 selgitas kolleegium, miks praegune juhtum ei ole Andreyevi kaasusega analoogiline. 15.3 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et Tartu Maakohtu
  61. detsembri
  62. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  63. jaanuari
  64. a määruste tühistamiseks alust ei ole.
  65. R. Paala kaitsja määruskaebuses leitakse ka seda, et ringkonnakohus pole
  66. detsembri
  67. a määruses piisavalt põhistanud, miks jäeti rahuldamata R. Paala taotlus tunnistada KrMS § 414 lg 4 põhiseadusvastaseks. Samuti osutab kaitsja sellele, et puudub õigusnorm, mis sätestaks, kuidas peab kohus käituma, kui isik nõuab oma kohtuasja läbivaatamisel õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist, kuid kohus sellise taotlusega ei nõustu. Seoses sellega märgib kolleegium järgmist. 16.1

§ 15

lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Osutatud sättest tuleneb isiku subjektiivne õigus konkreetsele normikontrollile selles kohtus, kes vaatab läbi tema kohtuasja (vt Riigikohtu üldkogu

  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, pd 17-20). Seejuures tuleks kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. märtsi
  6. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 6;
  7. detsembri
  8. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 24;
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, p-d 17-20 ja
  11. novembri
  12. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p-d 9-13). Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (

JKS) § 14 lg 2 esimese lause tähenduses (sätte asjassepuutuvuse kohta vt nt Riigikohtu üldkogu

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-9206, p 18;
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p-d 23-24 ja
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-41-16-10, p 43 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. novembri
  8. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p-d 11-12 ja
  9. märtsi
  10. a otsus asjas nr 3-4-1-19-10, p 23). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal (vt ka Riigikohtu üldkogu
  11. novembri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02, p 23). Hinnangu tulemusest lähtudes tuleb taotlus kas osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (

§ 152

lg 2;

JKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. märtsi
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-98-09, p 10 ja
  3. mai
  4. a määrus asjas nr 3-3-1-31-10, p 8). 16.2 Eelmärgitu ei tähenda seda, nagu oleks kohus kohaldatava õigusnormi põhiseaduspärasuse hindamisel seotud üksnes kohtumenetluse poole taotlusega.

§ 15

lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 tuleneb iga kohtu kohustus tunnistada asjassepuutuv seadus, muu õigusakt või toiming, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ja see kohustus on kohtul ka siis, kui menetlusosalised ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamise käigus ei esita (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 16). 16.3 Järgnevalt käsitleb kolleegium kohtu põhistamiskohustust kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel. 16.3.1

JKS § 8 lg 1 kohaselt peab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks esitatav taotlus olema põhistatud ning selles tuleb märkida põhiseaduse sätted või põhimõtted, millele vaidlustatav õigustloov akt, välisleping või Riigikogu otsus ei vasta. Tõlgendades viidatud sätet koostoimes

JKS §-ga 4 ja § 2 p-dega 1 ning 2, järeldub, et

JKS § 8 lg-st 1 tulenev põhistamiskohustus laieneb ka kohtuotsusele või -määrusele, millega kohus tunnistab õigustloova akti või selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega peab kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks olema alati põhistatud. 16.3.2 KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. See nõue kehtib samuti KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 7). Inimõiguste kohtu praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused, millel see rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased. Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse ulatus sõltub otsuse iseloomust ja tuleb kindlaks määrata kohtuasja asjaoludest lähtudes. Põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile. (Vt nt
  3. jaanuari
  4. a otsus Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja
  5. mai
  6. a otsus Ilyadi vs Venemaa, p 39.) Muu hulgas on inimõiguste kohus tuvastanud EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus siseriiklikud kohtud ignoreerisid täielikult kaebaja konkreetset, asjakohast ja olulist väidet põhiseadusvastasuse kohta, jättes konstitutsioonikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse esitamata (vt
  7. oktoobri
  8. a otsus Pronina vs Ukraina). Seega peab kohus põhistama ka otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kohtu põhistamiskohustus on minimaalne ka olukorras, kus põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse sisu, maht või esitamise asjaolud osutavad üheselt äratuntavalt sellele, et taotluse tegelik põhieesmärk on menetlust venitada. 16.3.3 Juhul kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on esitatud sellises kohtumenetluses, mille puhul näeb seadus ette ka edasikaebevõimaluse, saab kohtumenetluse pool esitada madalama astme kohtus rahuldamata või läbi vaatamata jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse uuesti edasikaebemenetluse käigus (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  9. märtsi
  10. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 6 ja
  11. aprilli
  12. a määrus asjas nr 3-4-1-3-08, p 6). Kohtukaebemenetluses saab isik vaidlustada ka seda, kui kohus on tema põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustuse piisavalt põhistamata jätnud. Tulenevalt

§ 15

lg-st 2 peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt Riigikohtu üldkogu

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 30). Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse võib esmakordselt esitada ka alles edasikaebemenetluses - näiteks apellatsioonis või kassatsioonis (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. novembri
  4. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p-d 1014). Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Märgitu ei tähenda siiski seda, et maa- või ringkonnakohus võiks talle esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse kergekäeliselt tähelepanuta jätta. Teatud juhtudel pole välistatud seegi, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks. 16.4 Praeguses asjas ei ole kohtud R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel põhistamiskohustust rikkunud. 16.4.1 Taotluse kontrollida KrMS § 414 lg 4 põhiseaduspärasust esitas R. Paala esmakordselt
  5. detsembri
  6. a määruskaebuses ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a määrusest nähtub, et kohus on kõnealust taotlust hinnanud, leides selle põhjendamatu olevat. Seega ei jätnud ringkonnakohus R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust tähelepanuta. 16.4.2 Õige on R. Paala kaitsja väide, et ringkonnakohus pole põhistanud, miks ta jättis KrMS § 414 lg 4 põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samas ei ole see käesoleva asja kontekstis ringkonnakohtule etteheidetav, sest R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oli ilmselgelt asjakohatu. Esmalt on eksitav
  9. detsembri
  10. a määruskaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus
  11. novembri
  12. a määruses tuginenud KrMS § 414 lg-le
  13. Maakohus pole
  14. novembri
  15. a määruses kõnealusele sättele viidanud ega sellele ka sisuliselt tuginenud. Praeguse menetluse esemeks on küsimus, kas R. Paala
  16. novembri
  17. a taotluses märgitud asjaolud on tuvastatud ja kas need annavad aluse R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramine KrMS § 415 lg-st 3 juhindudes edasi lükata. Vastus osutatud küsimusele ei sõltu sellest, kas KrMS § 414 lg 4 on põhiseadusega vastuolus või mitte. Järelikult polnud KrMS § 414 lg 4 maakohtu
  18. novembri
  19. a ega ringkonnakohtu
  20. detsembri
  21. a määruse tegemisel

JKS § 14 lg 2 ls 1 tähenduses asjassepuutuv säte. Kuna maakohtu

  1. novembri
  2. a määruses ja ringkonnakohtu
  3. detsembri
  4. a määruses lahendati R. Paala taotlus ja see jäeti rahuldamata, puudus kohtutel nende määruste tegemisel - sõltumata KrMS § 414 lg-s 4 sätestatust - alus kaaluda vangistuse täitmisele pööramise peatamist. Olles tuvastanud, et taotlus on alusetu, ei olnud maakohtul ega ringkonnakohtul enam põhjust hakata lahendama küsimust, kas vangistuse täitmisele pööramine tuleks selle taotluse lahendamiseni peatada. R. Paala ei esitanud maa- ega ringkonnakohtule taotlust peatada vangistuse täitmisele pööramine kuni vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse lahendamiseni ja jätta peatamist takistav KrMS § 414 lg 4 kohaldamata. Samas leiab kolleegium, et arvestades seda, kuivõrd kiiresti lahendasid kohtud R. Paala vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse, puudunuks neil vajadus vangistuse täitmisele pööramise peatamise küsimuse otsustamiseks isegi juhul, kui sellesisuline taotlus oleks esitatud.
  5. Punktis 16.4.2 osutatud põhjustel jätab kolleegium ka ise läbi vaatamata R. Paala kaitsja poolt Riigikohtule esitatud taotluse KrMS § 414 lg 4 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, sest osutatud säte ei ole konkreetses kohtuasjas asjassepuutuv.
  6. Nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule esitatud taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks on ilmselgelt põhjendamatu kasvõi juba seetõttu, et taotluses toodud küsimus on hüpoteetiline, sest küsimuses nimetatud eeldusi käesolevas kohtuasjas tuvastatud ei ole. Euroopa Kohus ei lahenda liikmesriikide kohtute esitatud hüpoteetilisi küsimusi (vt nt Euroopa Kohtu
  7. novembri
  8. a otsus kohtuasjas C-283/01, p-d 52-53 ja
  9. oktoobri
  10. a otsus kohtuasjas nr C-313/07, p 27). Lisaks osutab kolleegium sellele, et eelotsuse küsimise taotluse sõnastus ja kaitsja määruskaebuses toodud taotluse esitamise vajalikkuse põhjendus (vt määruse punkt 11.3) ei ole omavahel arusaadavalt seostatavad.
  11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  12. detsembri
  13. a ja
  14. jaanuari
  15. a määrused muutmata ning R. Paala kaitsja mõlemad määruskaebused rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.