Obsah (4)

§ 131§ 161§ 202§ 13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

) § 6 lg 1, mille kohaselt kala püütakse kalapüügiõiguse alusel,

§ 131

lg 1, mille kohaselt kalalaeva kalapüügiluba annab õiguse kalapüügiks kutselise kalapüügi vahenditega merel,

§ 161

lg 1, mille kohaselt kalapüügiloa kehtivus lõpeb ennetähtaegselt, kui sellega määratud püügivõimalused on ammendatud,

§ 202

p 2, mille kohaselt kalavaru kaitset ja kasutamise korraldamist oluliselt häirivaks loetakse kalapüüki ilma kalapüügiloata ning kalapüügieeskirja (KPE) § 44 lg 2, mille kohaselt ei ole räim selline mõõduline kala, mille puhul juhul, kui selle püük antud ajal, kohas või püünisega on keelatud või mille püük ei ole püügiloaga ette nähtud, oleks lubatud kaaspüük. 2.3 Kalapüügi ebaseadusliku jätkamise tulemusena ületas kalalaev Tõhela M. Smirnovi teadmisel, juhendamisel ja loal ajavahemikul

1. oktoober -
2. november 2008 kalapüügiloale nr 48-6 märgitud lubatud räimepüügilimiidi (178,19 tonni) 40 425 kg võrra ning sellega tekitati keskkonnale oluline kahju 404 250 krooni (25 836 eurot 28 senti). 2.4 Kuna M. Smirnov on OÜ Kalavara juhtivtöötaja ja ta tegutses juriidilise isiku huvides, vastutab loodusliku loomastiku kahjustamise eest ka OÜ Kalavara. Kohus rahuldas Eesti Vabariigi Keskkonnainspektsiooni kaudu esitatud tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavatelt solidaarselt välja keskkonnakahju 404 250 krooni.
3. Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustasid M. Smirnovi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist, ja OÜ Kalavara esindaja Roland Kriisa, kes taotles OÜ Kalavara õigeksmõistmist või karistuse vähendamist. 3.1 A. Neilandi apellatsiooni kohaselt ei püüdnud kalalaev Tõhela süüdistuses nimetatud ajavahemikus räime, vaid kilu, milleks andis talle õiguse kehtiv kalapüügiluba. Samuti lähtus M. Smirnov kaaspüügi regulatsioonist, mis ei välistanud piisava selgusega räime kaaspüüki kilupüügil. OÜ-l Kalavara puudus
4. aastal võimalus jälgida püütud kalakoguseid ja võrrelda neid limiitidega, vastav ülevaade oli vaid laeva kaptenil. M. Smirnov ei olnud ka OÜ Kalavara juhtivtöötaja, kes oleks saanud suunata OÜ Kalavara tahet. 3.2 OÜ Kalavara apellatsioonis kinnitati samuti, et kalalaev Tõhela püüdis kilu, mille püügivõimalused ei olnud ammendatud. Püügitegevust laeval korraldab ainult kapten. Süüdimõistmisel pidanuks kohus süüd kergendava asjaoluna arvestama, et OÜ Kalavara ei kahjustanud kalapüügiga Läänemere kalavarusid. Aasta lõikes lubatud limiiti ei ületatud. Mõistetud karistus on ebamõistlikult suur.
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja ning OÜ Kalavara apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus analüüsis põhjalikult kõiki tõendeid ja motiveeris ka mõistetud karistust. Apellatsioonikohus ei nõustunud OÜ Kalavara taotlusega võtta asja materjalide juurde väljapüütud räime koondtabel, mis on tehtud OÜ Kalavara kalalaevade lossimisdeklaratsioonide alusel, kuna see ei seondu süüdistusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8. Kaitsja A. Neiland on esitanud kassatsiooni nii M. Smirnovi kui OÜ Kalavara huvides, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja asja saatmist uueks arutamiseks. Kassatsioonide põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1

§ 131lg 5 kohaselt korraldab kalalaeva püügitegevust kapten.

Laeva Tõhela püügiloale on kantud kaptenina N. A. M. Smirnov ei osalenud kalapüügil ega tekitanud kahju kalapüügi nõuete rikkumisega. Kapten on iseseisvalt pädev tegema otsustusi püügiküsimustes, tal on selleks ka vastav teave. Maakohus on otsuses vähemalt seitsmel korral viidanud tunnistajate ja süüdistatava ütlustele, mille kohaselt kalalaev saadeti püüdma kilu, sellest hoolimata järeldab aga kohus meelevaldselt, et M. Smirnov andis juhise räimepüügiks. Samas on kohus ka märkinud, et M. Smirnov ei andnud konkreetseid korraldusi kalapüügi toimingute kohta. 5.2 Kalalaev Tõhela ei ammendanud kalapüügiloale märgitud väljapüügimahtu kilu osas, millest tulenevalt oli kilupüük lubatud. Vastavalt KPE § 45 lg 2 p-le 1, kui kilupüügiga kaasnes räime püük, tuli kilupüük katkestada ja uut püüki võis alustada viis meremiili eemal, mida N. A. ka tegi vastavalt tema kohtus antud ütlustele. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et püügikohti ei vahetatud nõuetekohaselt. OÜ Kalavara ei püüdnud lubatud püügialalt rohkem räime, kui oli sellel püügialal kokku lubatud (kui kalalaev Tõhela oli ületanud püügilimiiti, siis teise kalalaeva limiit oli osaliselt kasutamata). 5.3 Ringkonnakohus luges alusetult ebausaldusväärseiks M. Smirnovi ütlusi selle kohta, et KPE §-s 44 sisalduv kaaspüügi regulatsioon ei olnud arusaadav, viidates sellele, et M. Smirnovi kinnitusel on ta kalanduses töötanud kümme aastat. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et alles Keskkonnaministeeriumi kalavarade osakonda tehtud päringule vastuse saamisel

1. novembril 2008 sai teatavaks ministeeriumi seisukoht, et kuna kilupüügiga kaasneb ka räime püük, tuleb ka lubatud kilupüügi jätkamiseks saada täiendav räime püügiõigus. Kõnealune ministeeriumi seisukoht ei tulene seadusest, oli uudne, aga seda arvestati edaspidisel püügil. Hilisem seadusemuudatus lubas räime ja kilu kaaspüüki, nagu see oli olnud lubatud aastaid varem, selleks eraldatud püügilimiitides tasaarvestusi tehes. Ringkonnakohus ei arvestanud sellega, et kilupüügiga kaasneb teatud määral teiste kalaliikide, sh räime väljapüük, kuid selline tegevus ei ole seadusevastane. Räime ja kilu kaaspüügi keeld ei tulene ühestki õigusaktist (kalapüügieeskiri on erinevatel ajavahemikel lubanud kaaspüüki erinevates proportsioonides). 5.4 OÜ Kalavara karistamine on põhjendamatu, kuna ebaõige on maakohtu järeldus selle kohta, et M. Smirnov on OÜ Kalavara juhtivtöötaja. Juhtivtöötaja tunnuseks on õiguspädevus teha juhtimisotsustusi ja võime suunata juriidilise isiku tahet - seega õigus juhtida juriidilist isikut ja kontrollida juriidilise isiku tegevust. Kriminaalasjas on tuvastatud, et töölepingu kohaselt oli M. Smirnovi tööks suhtlemine erinevate ametkondadega kalalaevade töö korraldamisel ning laevade komplekteerimine ja varustamine. M. Smirnovi puhul ei ole tegemist isegi keskastme juhiga, sest tal ei ole ühtegi alluvat. 5.5 Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta tsiviilhagi põhjendatuse kohta. Tsiviilhagi rahuldamine VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel eeldab seadusest tuleneva kohustuse rikkumist. Seadus ei sätesta, et kilu väljapüügiga kaasnev teiste kalaliikide väljapüük oleks hinnatav kalapüügina kalapüügiloata.
2. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on õiged ja põhjendatud. Süüdistatavad vaidlustavad tõenditele antud hinnangut ega too välja menetlus- või materiaalõiguse rikkumisi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kaitsja väited, mis puudutavad kalapüügiseaduse (

) ja selle alusel antud kalapüügieeskirja (KPE) kohaldamist ei anna alust otsuse tühistamiseks, ja põhjendab seda järgmiselt. 7.1

§ 13

lg 3 kohaselt annab kutseliseks kalapüügiks õiguse kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. Kalapüügiloale kantakse kalaliigi püügivõimalused ehk püütava kala kogus. Riigikohus nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kalaliigi püügivõimaluse ammendumine lõpetab kalapüügiloa kehtivuse selle kalaliigi osas vastavalt

§ 161lg-le 1.

Kuigi käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kalalaeval Tõhela oli kalapüügiloa alusel lubatud püüda kilu (selle püügivõimalus ei olnud ammendunud), ei olnud siiski lubatav räime püüdmine, sest selles osas puudus kalapüügiluba. Kuna kohtud tuvastasid, et kilupüügiga kaasneb Läänemeres paratamatult ka räime väljapüük, ei olnud kuni uue loa saamiseni tõepoolest lubatud püüda ka kilu. Seetõttu on vaidlus, kas kalalaev vahetas nõuetekohaselt püügikohti, ainetu. Märkida tuleb, et kalapüügiluba antakse konkreetsele laevale (kalalaeva kalapüügiluba), mistõttu on sellega määratud püügivõimaluste ületamine karistatav sõltumata sellest, kas äriühingule kuuluvatele teistele laevadele väljastatud kalapüügiload on selle kalaliigi osas ammendatud. 7.2 Seoses kaitsja väitega, et räime püüdmine oli õigustatud kaaspüüki reguleerivate sätete alusel, märgib kolleegium, et kaaspüügi tingimused on sätestatud KPE §-s

1. Nii teo toimepanemise kui ka praegusel ajal kehtiv regulatsioon lubab kaaspüüki kalapüügieeskirjas sätestatud ulatuses. Teo toimepanemise ajal kehtinud KPE § 44 lg 2 kohaselt ei olnud räime kaaspüük püügiloa puudumisel lubatud. Arvestades asjaolu, et konkreetse kalaliigi kaaspüügi lubamine teatud ajavahemikus sõltub merekeskkonna seisundist ja muudest tingimustest, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata toimunud kalapüügi lubatavust praegu kehtiva seaduse valguses. 7.3 Vastuseks kassatsiooni väitele, et M. Smirnovi jaoks ei olnud vastav regulatsioon selge, nendib kolleegium, et nii kalalaeva Tõhela tegevust kontrollinud keskkonnainspektor kui ka Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaministeerium kinnitasid talle järjepidevalt, et räime kaaspüük ei ole lubatud, mis oli kooskõlas ka seaduse sõnastusega. Seda kinnitasid oma ütlustega ka tunnistajad. Süüdistatav andis ütlusi selle kohta, et tegutseb pikaajaliselt selles valdkonnas. M. Smirnovi väidet, et tegemist oli uudse seisukohaga, ei kinnita ükski tõend - näiteks varasemalt analoogse tegevuse heakskiitmine ministeeriumi poolt vms. Seega nõustub kolleegium, et M. Smirnov ei tegutsenud ka keelueksimuses.
2. Samas väärivad kolleegiumi hinnangul tähelepanu kassatsiooniväited, mis puudutavad süüdistuses kirjeldatud teo omistamist M. Smirnovile ning tema kaudu ka OÜ-le Kalavara, keda maa- ja ringkonnakohus mõistsid süüdi KarS § 361 lg-tes 1 ja 3 kirjeldatud süüteo täideviimises. 8.1 Eesti karistusõiguses valitseva ja Riigikohtu praktikas tunnustatud teovalitsemise teooria kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Seejuures võib teovalitsemine esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (funktsionaalne valitsemine ehk kaastäideviimine; vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-06, p 14 ja
5. mai
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, p 7). Kõik loetletud täideviimisvormid on kirjeldatud ka KarS §-s
7. Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete alusel, s.o kihutaja või kaasaaitajana (KarS § 22). 8.2

§ 131

lg 5 kohaselt võib kalalaeva selle kalapüügil viibimise ajal juhtida ning püügitegevust korraldada ainult kalalaeva kalapüügiloale kantud kapten. Käesolevas asjas on tuvastatud, et süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisel korraldas kalalaeval Tõhela püügitegevust kapten N. A. Samas ei ole maa- ega ringkonnakohus põhjendanud, millisel õiguslikul alusel on M. Smirnovile omistatud tegu, mis seisneb faktiliselt kalalaevaga teostatud kalapüügis. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb süüteo inkrimineerimisel kohustuslikus korras tuvastada teo toimepanemise vorm. Sõltuvalt etteheidetavast toimepanemise vormist tuleb süüteo omistamisel juhinduda konkreetsele õiguslikule figuurile teoorias ja kohtupraktikas esitatavatest nõuetest. (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, p 7). Kolleegiumi hinnangul on käesolevas kriminaalasjas välistatud teo omistamine M. Smirnovile vahetu üksiktäideviijana, kuna on tuvastatud, et tema ei pannud omakäeliselt toime tegu, mis vastanuks KarS § 361 lg-s 1 sisalduva objektiivse süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistuse kohaselt pani M. Smirnov teo toime, kasutades oma võimupositsiooni ja ülekaalukat teadmist. Ühtlasi on märgitud, et kalapüük toimus M. Smirnovi teadmisel, juhendamisel ja loal. Selline sõnastus, mida selle tähendusse süvenemata kasutab ka maakohus, viitab hoopis vahendlikule täideviimisele, mille eelduste olemasolu analüüs maakohtu otsuses aga puudub. Kirjeldatud puudusi maakohtu otsuses ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tunnistades M. Smirnovi süüdi KarS § 361 lg 1 järgi, tuvastamata ja selgitamata, millisel õiguslikul alusel ehk millises täideviimise vormis talle teo toimepanemist ette heidetakse, on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja ühtlasi rikkunud ka põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis tingib otsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.
4. Kolleegium märgib, et juriidilise isiku OÜ Kalavara vastutus sõltub KarS § 14 kohaselt käesolevas asjas M. Smirnovi vastutuse tuvastamisest, mistõttu ka selles osas tuleb kohtuotsused tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks. Samas nendib kolleegium, et iseenesest võib töödejuhataja, eriti väiksemas ettevõttes, olla juhtivtöötaja, kui ta korraldab reaalselt selle ettevõtte põhitegevusega seonduvat. Kolleegium ei võta eraldi seisukohta tsiviilhagi põhjendatuse kohta, kuna see sõltub kriminaalasja lahendamise tulemusest.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused M. Smirnovi ja OÜ Kalavara süüditunnistamises ja karistamises täies ulatuses, välja arvatud osas, milles maakohus jättis tsiviilhagi tagamiseks aresti alla M. Smirnovile kuuluva sõiduauto ja OÜ-le Kalavara kuuluvad haagised ning ATV. Kolleegium saadab kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioonid rahuldatakse. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris