Obsah (6)

§ 2§ 221§ 44§ 28§ 161§ 180

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 28 lg 2 sätestab, et võlgniku nõusolekuta võib tema valduses olevatesse ruumidesse siseneda või tema valduses oleval maatükil viibida ja need läbi otsida üksnes kohtu määruse alusel. Täiteasjas nr 042/2011/3005 toimub täitemenetlus kinnisasja valduse väljanõudmises. Täitedokumendiks on

§ 2

lg 1 p 15 kohaselt sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Asja lahendamisel ei ole tähtsust võlgniku väidetel, et ta on nõus tasuma enampakkumisel kinnisasja ostnud isikule (sissenõudjale) ostuhinna ja et võlgnik on kaotanud 80% töövõimest. Kohus saab võlgniku viimast väidet hinnata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (

§ 221

) või lahendades taotlust, mis on esitatud

§ 44või § 45 alusel.

Asja materjalidest nähtub, et võlgnik ei ole hagi sundenampakkumise vaidlustamiseks esitanud (KIS andmed). Kohus on jätnud rahuldamata võlgniku taotluse täitemenetluse peatamiseks täiteasjas nr 095/2007/1205, mis lõppes kinnisasja müügiga enampakkumisel (Viru Maakohtu tsiviilasi nr 2-0969436). Võlgnik on esitanud ka täitemenetluse peatamise avalduse, kuid sellele avaldusele saab kohus hinnangu anda tsiviilasja nr 2-11-52479 raames.

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule. Kohtutäitur leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudja esitas seisukoha, et ta ostis kinnisasja
2. augustil 2011 enampakkumisel, sellest on möödunud viis kuud, kuid ta ei ole saanud asuda kinnisasja kasutama. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus tühistas
4. jaanuari
5. a määrusega maakohtu määruse ja jättis uue määrusega kohtutäituri avalduse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rahuldas kohtutäituri taotluse põhjendamatult. Kui eeldada, et võlgnik keeldus kohtutäiturit ruumidesse lubamast, tulnuks enne kohtutäiturile selleks loa andmist veenduda, et kohtutäituril on võlgniku ruumidesse vaja siseneda täitedokumendi täitmiseks (

§ 28lg 1 esimene lause).

Praeguses asjas ei ole kohtutäitur esile toonud sellist täitedokumenti, mille täitmiseks oleks vaja võlgniku ruumidesse siseneda. Asja materjalidest nähtub, et kohtutäitur taotles maakohtult luba siseneda võlgniku ruumidesse kinnisasja väljaandmise nõude tõttu. Kohtutäitur lisas taotlusele teises täiteasjas toimunud kordusenampakkumise akti ning märkis, et kuna enampakkumine on jõus, siis on kinnisasja omanik muutunud ning see annab aluse kohtutäituril siseneda endise omaniku valdusesse, et kinnisasja valdus uuele omanikule üle anda.

§ 28

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohtutäitur siseneda võlgniku nõusolekul võlgniku valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida, kui see on vajalik täitedokumendi täitmiseks.

§ 28

lg 2 kohaselt võib võlgniku nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse siseneda või tema valduses oleval maatükil viibida ja need läbi otsida üksnes kohtu määruse alusel. Kohtumäärus tehakse

§ 28

lg 6 kohaselt kohtutäituri avalduse alusel hiljemalt avalduse saamisele järgneval tööpäeval. Ringkonnakohtu arvates ei ole kohtutäitur tõendanud, milles seisneb täitetoiming, mille täitmiseks on tal vaja võlgniku ruumidesse siseneda. Valduse vabastamiseks ei ole enampakkumise akt piisav. Kui võlgnik vabatahtlikult ruume ei vabasta, siis on vajalik sellekohane kohtulahend. Käesolevas asjas kohtutäitur kohtulahendile viidanud ei ole. Võlgniku väljatõstmiseks üürisuhtest tulenevalt peab olema maakohtule esitatud nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 334 alusel. Kui tegemist on omandiõiguse rikkumisega, siis saab nõude aluseks olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1. Kui kohtutäituri loa taotlemise aluseks on jõustunud kohtulahend, mis kohustab võlgnikku valdust vabastama, saab kohtutäitur vajaduse ilmnemisel esitada uue taotluse ruumidesse sisenemiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kohtutäitur palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta maakohtu määruse muutmata. Määruskaebuse järgi on

§ 2

lg 1 p 15 kohaselt kinnisasja valduse väljanõudmisel täitedokument sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Võlgnik ei ole esitanud sundenampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi, seega on enampakkumise akt jõustunud. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et valduse vabastamiseks ei ole enampakkumise akt piisav, kui võlgnik vabatahtlikult ruume ei vabasta. Kinnisasja valduse saab enampakkumise akti alusel välja nõuda viidatud

§ 2lg 1 p 15 järgi.

Kuna võlgnik on kohtutäiturile teatanud, et ta vabatahtlikult valdust üle ei anna, siis on

§ 28lg 2 kohaselt vaja ruumidesse sisenemiseks kohtulahendit.

1. Võlgnik palub oma vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 3 ja § 695 alusel tühistada ja avaldus tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ja TsMS § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata.
3. TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 477 lg 1 alusel vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Seega on ka hagita asjas võimalik jätta avaldus läbi vaatamata, juhul kui selleks on alust (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13). Kolleegiumi arvates on kohtud jätnud ekslikult tähelepanuta, et kohtutäitur pöördus kohtu poole õiguskaitsevajadust omamata.
4. Maakohus on tuvastanud, et kohtutäituri menetluses on täiteasi nr 042/2011/3005 kinnisasja valduse väljanõudmises ja et täitedokumendiks on sundenampakkumise akt. Ringkonnakohus on jätnud määruses tähelepanuta

§ 2

lg 1 p 15 ja lg 3 ning jõudnud seetõttu valele järeldusele, et kui võlgnik vabatahtlikult ruume ei vabastada, on selleks vaja kohtulahendit.

§ 2

lg 1 p 15 kohaselt on täitedokument sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik kantud omanikuna kinnistusraamatusse, kinnisasja valduse väljanõudmisel. Kuna tegemist on täitedokumendiga kinnisasja valduse väljanõudmisel, annab see kohtutäiturile õiguse alustada täitemenetlust ja kinnisasi võlgnikult välja nõuda. Selleks ei ole vaja kohtulahendit. Kolleegium märgib, et kohtulahendit on vaja üksnes

§ 2lg-s 3 nimetatud juhul.

Nimetatud lõige sätestab, et

§ 2

lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokumendi alusel ei või sundtäitmist läbi viia, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Vaidluse õiguse lõppemise üle lahendab maakohus valdaja hagi alusel. Kui enampakkumisel müüdud kinnisasja valdajaks on võlgnik (endine omanik), siis lõpeb tema õigus asja vallata enampakkumisel kinnisasja ostnud isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega, kui pooled ise teisiti kokku ei lepi. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud ega ka võlgnik ise väitnud, et kinnisasja valdajaks oleks keegi teine peale tema. Seega ei ole vaja

§ 2

lg-s 3 sätestatud erandit kohaldada ning kuna kohtutäituril oli

§ 2

lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei olnud tal ka vaja pöörduda kohtu poole, et saada

§ 28järgi luba ruumidesse siseneda.

Maakohus on küll õigesti tuvastanud

§ 2

lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokumendi olemasolu, kuid järeldanud

§ 28

lg 2 põhjal valesti, et sellise täitedokumendi puhul (enampakkumise akt kinnisasja valduse väljanõudmiseks) on vaja pöörduda lisaks ka kohtu poole. Kolleegium juhib tähelepanu mõneti sarnasele olukorrale, mida Riigikohus käsitles

1. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p-s
2. Riigikohus jõudis järeldusele, et hüpoteegipidajal ei ole mõistlik panna hüpoteegi realiseerimise nõue maksma hagimenetluses, kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe (

§ 2lg 1 p 19), mis võimaldab esitada kohtutäiturile täitmisavalduse.

Viidatud otsuse kohaselt võib kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolu olla sel juhul TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbi vaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele. 11. Kokkuvõttes tuleb kohtutäituri avaldus jätta õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata. 12. Kolleegium märgib

§ 2lg 3 kohta veel järgmist.

Lisaks võlgnikule (endisele omanikule) võivad ka teised isikud omada õigust enampakkumisel müüdud kinnisasja vallata ja see õigus ei pruugi sundtäitmise tõttu lõppeda. Isikutel võib olla kinnisasjale piiratud asjaõigusi (nt isiklik kasutusõigus AÕS § 225 jj kohaselt) või võlaõiguslikke õigusi, nt üürilepingu või rendilepingu alusel. Asjaõiguste lõppemist või püsimajäämist kinnisasja enampakkumisel reguleerivad

§-d 158 ja 159. Üüri- ja rendilepingute ülesütlemist VÕS §-s 323 ettenähtud tingimustel ja korras võimaldab kinnisasja ostnud isikule

§ 161

. Kui mõni nimetatud õigustest ei ole sundtäitmise tõttu lõppenud, peab tekkinud vaidluse lahendama kohus,

§ 2lg 3 teise lause kohaselt valdaja hagi alusel.

Siiski ei välista nimetatud säte ka muude õiguskaitsevahendite kasutamist teiste isikute poolt, nt viidatud

§ 161

alusel lepingu ülesütlemine, kuid ka siis lahendab ülesütlemisega kaasnevad võimalikud vaidlused kohus. 13. Kolleegium märgib ka seda, et kuna sundenampakkumise akti alusel toimuvat kinnisasja valduse väljanõudmise menetlust ei ole täitemenetluse seadustikus eraldi reguleeritud (v.a

§ 2

lg 3), tuleks see menetlus korraldada

§ 180

reeglite järgi.

§ 180näeb ette sarnase, kinnisasja väljaandmise (väljatõstmise) menetluse.

Muu hulgas tuleb

§ 180

lg 1 järgi anda võlgnikule kuni kolmekuuline tähtaeg täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks.

1. Kuna avaldus jäetakse läbi vaatamata, jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 2 ja TsMS § 477 lg 1 alusel hageja kanda. Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
2. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik