Obsah (5)

§ 170§ 285§ 108§ 109§ 101

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM TÄIENDAV KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-

) § 170 lg 1 p 3 alusel täiendava otsuse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Riigikohus teeb käesolevaga

§ 170

lg 1 p 3 alusel täiendava otsuse, millega lahendab menetlusosaliste menetluskulude väljamõistmise taotlused. 9.

§ 285

lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele

1. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus esitas kassatsioonkaebuse
2. detsembril 2011 ja Skanska EMV AS esitas vastuse kassatsioonkaebusele
3. detsembril 2011, st
4. detsembrini 2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (

v.r.) kehtivuse ajal. Samas nähtub OÜ Advokaadibüroo Lextal

1. aprilli
2. a arve spetsifikatsioonilt, et menetluskulud kaasa toonud toimingud (Riigikohtu istungiks ettevalmistamine, kaebaja esindamine Riigikohtu istungil) on kaebaja advokaatidest esindajad teinud aprillis
3. a, st praegu kehtiva

kehtivuse ajal. Vastustaja menetluskulude nimekirja Riigikohtule esitanud ei ole. Seega tuleb antud juhul lähtuda menetluskulude jaotamisel ja nende väljamõistmisel kehtiva

regulatsioonist. 10.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja tõi oma kassatsiooniastme menetluskuludena välja õigusabikulud kokku summas 1842 eurot (sisaldab käibemaksu). Kuludokumentidena esitas kaebaja OÜ Advokaadibüroo Lextal

1. aprilli
2. a arve nr 2012/04/013 maksetähtajaga
3. aprill 2012 ja sellele lisatud spetsifikatsiooni. Arve tasumist tõendavaid dokumente ei ole kaebaja Riigikohtule esitanud, sest leidis

eelnõu seletuskirjale tuginedes, et muudetud on põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud. Kaebaja leidis, et kehtiva

kohaselt piisab menetluskulude väljamõistmiseks, et kulude kandjal on tekkinud kulude tasumise kohustus, st et kulud õigusabile ei pea olema reaalselt kantud. 11.

§ 109

lg 1 sätestab: "Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta." Kaebaja esitas menetluskulude nimekirja, advokaadibüroo arve ja spetsifikatsiooni Riigikohtule

§ 109

lg 1 teises lauses toodud tähtaja jooksul - Riigikohtu istungiga samal päeval, s.o

1. aprillil
3. Kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu 902 SE seletuskiri menetluskulude jaotuse osas mingeid selgitusi ei anna. Samas teeb seletuskiri viite varem Riigikogu menetluses olnud halduskohtumenetluse seadustiku eelnõule 755 SE, mis Riigikogus kolmandal lugemisel
4. detsembril 2010 tagasi lükati, kuid mille lõpptekst on seletuskirja kohaselt identne eelnõuga 902 SE. Eelnõu 902 SE võrdlev analüüs ja põhjendused Riigikogu menetluses muudetud sätete kohta on seletuskirja järgi leitavad eelnõu 755 SE seletuskirjadest jm menetlusdokumentidest.

eelnõu 755 SE seletuskirja lk-l 35 on märgitud: "Menetluskulude väljamõistmise regulatsioon (§ 109) on samane kehtiva seaduse §-ga 93. Muudetud on põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud. Samas on jäädud halduskohtumenetlusele omase lahenduse juurde, kus menetluskulude nimekiri tuleb esitada kohtuistungi lõpuks.

-i olulise erisusena mõistetakse menetluskulud välja otse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kuivõrd halduskohtus ei ole kohtunikuabisid, kellele on TsMS-ga vastavasisuline pädevus antud. Kirjalikus menetluses määrab kohus ise tähtaja, mille jooksul tuleb kuludokumentide nimekiri esitada. Lõiked 5 ja 7 sisaldavad TsMS § 174 lõigetes 4 ja 7 sätestatud põhimõtteid. Täiendavalt on võetud üle TsMS § 173 lõiked 4 ja 7."

v.r § 93 lg 1 sätestas: "Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta." 13. Kuigi

eelnõu 755 SE seletuskirja kohaselt on muudetud põhimõtet, mille kohaselt peavad menetluskulud olema kantud, ei nähtu

tekstist väidetava muudatuse elluviimist.

v.r § 93 lg 1 ja

§ 109lg 1 on tekstilt kokkulangevad.

Lisaks

v.r § 93 lg-s 1 toodule on

§ 109

lg-s 1 reguleeritud täiendavalt kuludokumentide esitamise tähtaeg nii suulises kui kirjalikus menetluses.

§ 109

ega ükski muu

säte ei toeta aga viidatud seletuskirjas märgitud põhimõttelist muutust menetluskulude kantuse osas ega anna kolleegiumile põhjust oma senist praktikat muuta. Vastupidiselt seletuskirjas märgitule toetab

süstemaatiline tõlgendamine kolleegiumi senist seisukohta menetluskulude kantuse osas. Nii on

§ 101

lg-s 3 märgitud, et igas kohtuastmes peab kohus arvestust asjas kantud menetluskulude, muu hulgas asja läbivaatamise kulude kohta (sama sätestas ka

v.r § 83 lg 5).

§ 109

lg 2 teise lause järgi esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus (sama sätestas ka

v.r § 93 lg 2 teine lause).

§ 109

lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Sellesisulist sätet

v.r ei sisaldanud, kuid Riigikohus on oma varasemas praktikas sellist seisukohta teatud tingimustel aktsepteerinud (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-28-03). Seega peab nii

v.r kui ka kehtiva

järgi olema tegemist kantud menetluskuludega. 14. Seisukohta, et menetluskulude väljamõistmiseks peavad menetluskulud olema reaalselt kantud, st vastav arve peab olema tasutud, on kolleegium oma praktikas kasutanud väga pikka aega. Kolleegium töötas selle seisukoha välja

v.r § 93 lg 1 (

1. augustini 2006 kehtinud redaktsioonis) alusel, mis sätestas, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Seega oli viidatud sätte järgi võimalik välja mõista vaid kantud kohtukulusid. Kolleegium selgitas
2. detsembri
3. a otsuses asjas nr 3-3-1-55-00, et kohus peab kaebuse rahuldamise korral kohtukulude taotluse läbivaatamisel hindama esitatud kirjalikke tõendeid kohtukulude kohta ja kontrollima, kas kulud on kantud. Kantud kohtukulud on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud (otsuse p 2). Hoolimata sellest, et
4. septembril 2006 jõustunud muudatustega muudeti

v.r-s senist menetluskulude regulatsiooni, sh

v.r § 92 ja 93, ja enam ei olnud seaduses selgesõnalist nõuet, et menetluskulude väljamõistmiseks peab olema tegemist kantud kuludega, jäi kolleegium ka edaspidises praktikas oma senise seisukoha juurde (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 9. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-94-08). Kuna kehtivas

-s toodud regulatsiooniga ei ole senist põhimõtet menetluskulude kantuse osas muudetud, siis ei pea kolleegium ka antud juhul põhjendatuks oma senist seisukohta ja praktikat muuta. 15.

§ 109

lg-st 1 nähtuvalt tulnuks kaebajal menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule kuludokumendid, sh menetluskulude reaalset kandmist tõendavad dokumendid (nt maksekorraldus arve tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta vms), enne kohtuvaidlusi ning kohtuistungil osalemisega seotud kuludokumendid hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Nende esitamata jätmise korral kohus menetluskulusid välja ei mõista. Kaebaja ei ole kassatsiooniastme menetluskulude reaalset kandmist tõendavaid dokumente Riigikohtule seaduses ettenähtud tähtajaks esitanud, seega puudub kolleegiumil alus tema menetluskulusid vastustajalt välja mõista. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann