Obsah (13)

§ 220§ 208§ 222§ 219§ 218§ 25§ 115§ 111§ 112§ 188§ 135§ 189§ 127

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 219 lg-s 1 sätestatud asja ülevaatamise kohustust. Kostja esitas alles 8. juulil 2008

§ 220

lg 2 nõuetele mittevastava reklamatsiooni, milles on puudused loetletud üldsõnaliselt. Kostja on kaotanud

§ 220lg 3 kohaselt õiguse võimalikele puudustele tugineda.

Materjali ebakvaliteetsus pidi selguma ehitustööde käigus, kostja oleks pidanud teatama puudustest kohe enne materjali ärakasutamist. 25. juunil 2008 (kaks kuud pärast vastuvõtmist) esitas kostja lisatellimuse. Kostja on oma ala asjatundja, hagejal ei ole põhjust kahelda tema juhistes. Poolte vahel oli müügileping, sest

§ 208

lg 2 järgi kohaldatakse müügilepingu sätteid ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks.

1. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu, kuna hageja kohustus valmistama kostjale individuaaltunnustega asja. Hageja eiras kostja pretensioone saematerjali halva kvaliteedi kohta. Hageja teadis, et saematerjali vajatakse ehitamiseks Norras.
2. aprillil 2008 jõudis materjal ehitusplatsile Norras. Saematerjal oli üleandmisel ja transportimisel täielikult pakitud kilesse, selle avamiseks ei olnud vajadust ja võimalust. Kaup anti üle ilma pretensioonideta kauba koguse ja pakkimise, mitte kvaliteedinõuete kohta. Saematerjali pakid avati järgemööda juuni esimese poole jooksul alates
3. juunist
4. Pretensiooni sai esitada alles pärast kõigi pakkide avamist, et teatada korraga kõigi laudade puudustest. Kostja saatis hagejale
5. juulil 2008 (vähem kui kuu möödudes pakkide avamisest ja puudustest teadasaamisest) pretensiooni, kirjeldades vigu ja lisades fotod praakmaterjalist. Hageja ei soovinud materjali üle vaadata ega teinud midagi materjali väljavahetamiseks. Kostja esitas hageja praakmaterjali asendamiseks tellimuse OÜ-le Tretimber. Kostja
6. juuni 2008 kiri ei olnud lisatellimus, vaid kiri asendusmaterjali saatmiseks. Kostja tegi ebakvaliteetse materjali asendamisel kulutusi kokku 139 727 krooni 56 senti. Hageja juhatuse liige on e-kirjas õigeks võtnud, et lauamaterjal pidi vastama Skandinaavia AB-sordi nõuetele. Hageja oli ka varem valmistanud praakmaterjali. Müüja kannab

§ 222lg 4 kohaselt asja asendamisega seotud kulud.

Kostja on õigustatult keeldunud hagejale tasu maksmisest, kuna hageja ei ole praaki uue saematerjaliga asendanud.

1. Tartu Maakohus jättis
2. aprilli 2011 otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt on pooled sõlminu müügilepingu. Isegi kui hageja ei teadnud, et laudu kasutatakse ehituseks Norras, oli tal kohustus anda üle kvaliteedinõuetele vastav materjal, mis oleks sobinud hoone välisviimistluseks.

§ 220

lg 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Puudusi ei oleks olnud võimalik kohe märgata, sest puudused ilmnesid alles materjali kasutamisel. Seega olid need varjatud puudused, mida kostja ei oleks saanud avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja

§ 220

lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadsusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused

§ 220

lg 3 teise lause ja § 221 järgi.

§ 219

lg 1 järgi, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Originaalpakendis kaupa ei ole vaja avada, enamasti piisab kauba välisest vaatlusest, selle koguse kontrollimisest ning üksikute pisteliste proovide võtmisest. Materjal vastas saatelehel kirjeldatud ristlõigetele ja kogustele ning sellel ei olnud vaatlusega tuvastatavaid puudusi. Puudused ilmnesid pärast materjali paigaldamist. Materjali pakid avati järgemööda alates 2. juunist 2008 ning pretensiooni oli võimalik esitada alles kõikide pakkide avamise järel. Kostja esitas reklamatsiooni 8. juulil 2008. Kostja on mõistliku aja jooksul teatanud hagejale tema tarnitud laudade puudustest.

§ 218

lg 1 järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Materjali mittevastavus ilmnes hiljem, müüja vastutab lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hageja keeldus asja asendamisest, kostja pidi esitama uue tellimuse teisele ettevõttele. Müüja võib parandamise asemel

§ 222lg 1 kohaselt asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse.
2. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. aprilli 2011 otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus jättis
5. novembri
6. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu põhjendustega. Maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsad asjaolud ja kohaldanud materiaalõigust ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Iseenesest on õige apellandi väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut standardile EVS-EN 14519:2006, kuid see ei anna alust apellatsioonkaebust rahuldada. Pooled olid lepingulistes suhetes juba enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist, hageja teadis, et kostja tellis saematerjali Norra ehitusobjektil kasutamiseks ning pooled juhindusid saematerjali kvaliteedis Vene standardist, mis üldjuhul vastab Skandinaavia standardile, samuti elementaarsetest kokkulepetest, mis tulenevad kõigist standarditest. Pooled järgisid saematerjali kvaliteedi osas väljakujunenud praktikat (

§ 25lg 1) ja seetõttu ei ole viide standardile EVS-EN 14519:2006 asjakohane.

Seetõttu ei ole asjakohased väited, et saematerjal tulnuks kontrollida seitsme päeva jooksul pärast tarnimist ning niiskusele vastavus tulnuks teha kindlaks ainult mõõteaparaadiga ning nende nõuete järgimata jätmine on kostja kaotanud pretensiooni esitamise õiguse. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja vaatas vastavuses

§ 219

lg-ga 3 ja § 220 lg-tega 1 ja 2 saematerjali mõistliku aja jooksul üle ning kirjeldas hagejale saematerjali puudusi piisavalt täpselt. Hageja ei ole tõendanud, et esineks

§ 220

lg-s 3 sätestatud asjaolu, mis välistaksid kostja saematerjali lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise. Hageja väide, et

1. juuni 2008 e-kiri on lisatellimus, ei ole tõendatud. Kuna kvaliteediprobleemid ilmnesid pärast esimeste laudade paigaldamist 3-4 päeva jooksul, siis soovis kostja selles e-kirjas ebakvaliteetse materjali asendamist. Kostja ostis OÜ-lt Tretimber kvaliteetse saematerjali asemele, kuna hageja keeldus ebakvaliteetset saematerjali asendamast. Pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses ning nad olid ka varem samaliigilisi lepinguid sõlminud, seega on usutav kostja seisukoht, et pooled suhtlesid pärast hageja
2. juuli 2008 e-kirja telefoni teel ning alles seejärel esitas kostja tellimuse materjali asendamiseks OÜ-le Tretimber. Kostja on kogu menetluse kestel kinnitanud, et saematerjali kvaliteediprobleemid ilmnesid Norras. Hagiavalduses ja
3. veebruaril 2011 maakohtule esitatud kompromissis on hageja tunnustanud saematerjali ebakvaliteetsust, nõustudes vastavalt 20%-lise ja 15%-lise hinnaalandusega.

§ 222

lg 1 järgi kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Hageja ei olnud nõus ebakvaliteetse saematerjali asendamisega ning kostja tellis uue materjali OÜ-lt Tretimber.

§ 222

lg 4 järgi on hageja kohustatud kandma asendamisega seotud kulud, mille hulka kuuluvad ka ebakvaliteetse saematerjali demonteerimise ja utiliseerimise kulud. Kostja on kulutanud ebakvaliteetse materjali demonteerimisele ja uue paigaldamisele 55 000 krooni ning uue saematerjali ostmiseks koos veoga 84 727 krooni 56 senti, kokku 139 727 krooni 56 senti. Kuna asendamise kulud on suuremad, on maakohus jätnud põhjendatult hageja nõude rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata

§ 25

ning arvestamata majandus- ja kutsetegevuses kehtivate standarditega lepingu tõlgendamisel. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on kohaldanud valesti

§ 220

lg-t 1 ning

§ 222

lg-d 4-6 ja lugenud mõistlikuks kolmekuulist tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, kuigi kutsetegevuses kehtivate standardite kohaselt ei ole teavitamise tähtajad pikemad kui seitse päeva. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja nõudnud puuduste kõrvaldamist ega andnud hageja võimalust puuduste kõrvaldamiseks. Kostja nõuab „suure kahju hüvitamist", kuid ka

§ 115

lg 2 kohaselt on täitmise asemel kahju nõude eelduseks, et täitmiseks kohustatud isikule antakse mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus tugines ebaõigesti menetlusosaliste ütlustele, mis ei olnud antud vande all ning rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-t

1. Ringkonnakohus, jättes võtmata seisukohta tõendite hindamise põhimõtte rikkumise kohta, rikkus TsMS § 654 lg-t 5, lugedes mh hageja kompromissiettepanekut puudustega nõustumiseks. Ei saa järeldada puudustega kauba asendustehingut või seda, et
2. juuni 2008 e-kiri ei olnud lisatellimus vaid asenduskauba tellimus. Kostja väited kauba puuduste kohta on tõendamata ning isegi juhul, kui need oleksid tõendatud, siis tuginedes nii standardi EVS-EN 14519:2006 kui ka võlaõigusseaduse järgi on kostja minetanud õiguse puudustele tugineda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tarnis kostjale
5. aprilli
6. a tellimuse alusel hööveldatud saematerjali. Hageja esitas kostjale
7. mail 2008 arve müügilepingu alusel tarnitud materjali eest. Kostja leiab, et tarnitud materjal oli puudustega ning kuna kostja tegi hageja ebakvaliteetse materjali asendamisel kulutusi kokku 139 727 krooni ja 56 senti, saab ta keelduda müügihinna tasumise kohustuse täitmisest. Kostja leidis oma vastuses hagile (I kd, tl 47), et ta keeldub oma kohustuse täitmisest hageja vastu

§ 111

alusel ning ei pea vajalikuks kasutada õiguskaitsevahendina lepingust taganemist. Kolleegium leiab, et nimetatud vastuväidete alusel ei olnud kohtutel alust hagi rahuldamata jätta. Kolleegium selgitab, et puudusega müügieseme müügi korral saab ostja keelduda lepinguga kokkulepitud ostuhinna tasumisest, kui ta taganeb lepingust, või kui ta alandab hinda, siis alandatud ostuhinna ulatuses. Samuti saab ostja juhul, kui müüja on talle tekitanud kahju, tasaarvestada müüja nõude oma kahju hüvitamise nõudega. Praeguses asjas ei ole kohtud põhjendanud hagi rahuldamata jätmist ühegi eelnimetatud asjaoluga. Kolleegium on korduvalt oma varasemates lahendites (vt näiteks Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40), et kohus peab andma poolte esitatule õigusliku hinnangu, vajadusel peab kohus üldjuhul vähemalt suulises menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid. Kohtud on jätnud kostjale selgitamata, rikkudes sellega selgitamiskohustust, et ainuüksi ostetud asja puuduse olemasolu ei anna alust keelduda ostuhinna tasumisest. Seega on hagi rahuldamata jätmine õiguslikult põhjendamata.
3. Kostja on viidanud oma vastuses hagile (I kd, tl 47), et ta alandas müügilepingu järgi tasumisele kuuluvat hinda samas ulatuses, nagu ta keeldus

§ 111

alusel müügihinna tasumise kohustusest, kuid kohtud ei ole hinna alandamise eeldusi

§ 112järgi kontrollinud.

Lisaks on kostja väitnud, et ta tegi asendustehingu. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama, kas kostja tugineb hinna alandamisele või tahab ta asendustehingu tegemise tõttu väita, et ta on lepingust kas täielikult või osaliselt taganenud. Kolleegium on varem selgitanud, et lepingust konkludentse taganemisena saab käsitada ka põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõude esitamist (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 13;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16). Kohtud oleksid pidanud praeguses asjas tuvastama, kui suures ulatuses oli hageja tarnitud materjal puudustega. Kostja vastuväited on selles küsimuses ebaselged. Kui asendustehing ei hõlmanud kogu hageja tarnitud materjali, siis tuleb maakohtul hinnata, kas kostja sai lepingust taganeda üksnes selle ühe osa suhtes (vt tehingust osalise taganemise kohta Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-08, p 12). Juhul kui kostja on lepingust osaliselt või täielikult taganenud, ei ole tal küll enam täitmise kohustust, kuid ta peab omalt poolt lepingu tagasi täitma

§ 188jj järgi.

Lepingust osalise või täieliku taganemise korral on kostjal õigus nõuda

§ 115

alusel

§ 135

lg-s 1 nimetatud kahju (st poolte sõlmitud ja kahjustatud poole tehtud asendustehingu hinnavahe) hüvitamist (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 18). Kostja saab sellisel juhul tasaarvestada kahju hüvitamise nõude hageja nõudega. Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi. Piisab sellest, kui kostja esitab hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse (vt Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11). Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja nõue lõppes tasaarvestusega. Kolleegium selgitab, et hageja nõude tasaarvestamine kostja kahjuhüvitisnõudega ei välista hageja nõuet saada tagasi müügilepingu ese (vt

§ 189

lg 1) või tagastamise võimatuse korral hüvitist müügilepingu eseme väärtuse ulatuses (vt

§ 189lg-d 2 ja 3).

Kahju hüvitamise nõude korral tuleb müügilepingu eseme väärtus, mille kostja võlgneb hagejale

§ 127

lg 5 järgi, maha arvata kahjuhüvitisest, sest vastasel juhul rikastuks kostja hageja arvel. 11. Kostja väitel kasutas ta kohustuse täitmisest keeldumise õigust lepingust tulenevate vastastikuste kohustuste puhul, mida reguleerib

§ 111

.

§ 111

lg 1 kohaselt võib juhul, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, üks pool oma kohustuse täimisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või on andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kolleegium juhib aga tähelepanu sellele, et

§-st 111 tulenev kohustuse täitmisest keeldumise õigus võlasuhet ennast ei lõpeta. Riigikohus kordab 28. oktoobril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08 tehtud otsuse p-s 33 väljendatud seisukohta, et vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Seeläbi tagab

§ 111lg 1 esmajoones lepingupoole jaoks vastusoorituse saamist.

12. Vastuseks kassatsioonkaebuses toodule, et kohtud on valesti kohaldanud

§ 220

lg-t 1 ning

§ 222

lg-d 4-6 ja lugenud mõistlikuks kolmekuulist tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, leiab kolleegium, et kohtud on kostja teatamiskohustust piisava põhjalikkusega käsitlenud ning jõudnud põhjendatult seisukohale, et kuna puudused ilmnesid alles pärast materjali paigaldamist ning kogu materjali lahtipakkimise järel, on kostja puudustest teavitanud mõistliku aja jooksul.

1. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
2. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu