Obsah (13)

§ 188§ 131§ 50§ 127§ 120§ 133§ 130§ 186§ 136§ 187§ 180§ 209§ 210

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 188 tõttu alates 1. juulist 2010 oma kohustusi edasi täitmast. Hageja arvates on kostja keeldumine lepingute täitmisest põhjendamatu ja tal on õiguslik huvi selle tuvastamise vastu. Hageja arvates tugineb kostja keeldumisel põhiseaduse (PS) vastasele sättele ning

§ 188ja sellega seonduvad sätted tuleb jätta kohaldamata.

PS §-dest 26, 27 ja 32 tuleneb eeldus, et lapsevanemal on õigus otsustada last puudutavaid küsimusi ja esindada last tema omandit vabalt vallates, kasutades ja käsutades. Hageja esindaja poolt hagejat esindades tehtud tehingud on kehtivad. Perekonnaseaduse § 131 lg 1 koosmõjus § 188 lg 1 p-ga 8 piiravad oluliselt vanema õigust oma last väärtpaberitehingutes esindada, nõudes, et vanema asemel peab neid last puudutavaid küsimusi otsustama kohus. Selline piirang ei ole proportsionaalne. Põhiseadus kaitseb perekonda riigi liigse sekkumise eest ja selline regulatsioon oleks õigustatud üksnes olukorras, kus laps vajab kaitset oma vanema eest. Samuti on see olemuselt lastevaenulik ja asjatundmatu. 2. Kostja nõustus hagiga tingimusel, kui kohus jätab

§ 188ja sellega seonduvad sätted kohaldamata ning tunnistab need põhiseadusvastaseks.

Kui kohus viidatud sätteid põhiseadusvastaseks ei tunnista, on kostja käitunud õiguspäraselt.

1. Harju Maakohus jättis
2. jaanuari
3. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste järgi on perekonnaseaduses sätestatud meetmed sobilikud, vajalikud ja mõõdukad.

§ 131

lg l ja § 188 eesmärgiks on kaitsta alaealise lapse isiklikke ja varalisi õigusi ning huve. Aktsiate ost-müük ei ole eestkostja igapäevategevus ja nõuab teatavaid eelteadmisi, mistõttu on põhjendatud selliste tehingute tegemine kohtu järelevalve all. Põhiõigustesse (vanemaõigused, omandiõigus, pereelu puutumatus) sekkumise ulatus ja intensiivsus (

§ 188

ja § 131 lg l) ning eesmärgi tähtsus (alaealise isiklike ja varaliste õiguste ning huvide kaitse) on tasakaalus. Eestkostjal on

§ 188

lg 2 järgi võimalik saada kohtult üldine nõusolek tehingute tegemiseks.

§ 188lg 1 piirangud ei moonuta PS §-des 26, 27 ja 32 sätestatud õigusi.

Eeltoodust tulenevalt on

§ 188

lg-s l sätestatud piirangud proportsionaalsed ja taotlus põhiseadusvastaste normide kohaldamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kostja on keeldunud lepingut täitmast kehtiva põhiseaduspärase normi (

§ 131lg 1 ja § 188 lg l p 8) alusel, tuleb hagi jätta rahuldamata.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kostja nõustus apellatsioonkaebusega ja võttis selle õigeks tingimusel, kui kohus jätab

§ 188ja sellega seonduvad sätted kohaldamata ja tunnistab need põhiseadusvastaseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. detsembri
3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole kostja keeldunud hagejaga sõlmitud lepinguid täitmast. Kostja on hageja esindajale üksnes teatanud ja selgitanud alates
4. juulist 2010 kehtima hakanud

§ 188lg 1 p 8 ja § 186 lg 1 sisu.

Maakohus on õigesti leidnud, et märgitud piirangud (kohtu eelnev nõusolek alaealise lapse kontol oleva raha käsutamiseks ja lapse väärtpaberikontol väärtpaberitehingute tegemiseks) vastavad PS § 11 teise lause tingimustele ega ole vastuolus PS §- dega 26, 27 ja

1. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Piirang on sätestatud alaealise lapse varaliste huvide kaitseks ja kohtu eelnev nõusolek on vajalik võimalike kuritarvituste vältimiseks, olgugi et eelduslikult ei ole lapsevanemal oma alaealise lapse varaliste huvide kahjustamise eesmärki. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja väitel kohaldasid kohtud materiaalõiguse norme (

§ 131

lg 1 ja § 188 lg 1 p 8), mis tulnuks põhiseadusvastasuse tõttu jätta kohaldamata. Tegemist on ebaproportsionaalse piiranguga.

1. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ning kolleegium saab uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Pooled ei vaidle oluliste asjaolude üle ja asja lahendamiseks ei ole vaja uusi asjaolusid tuvastada. Kohtud on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi ega ole oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.
3. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset (I), seejärel analüüsib perekonnaseaduse sätteid lapse esindamise kohta (II) ja lahendab hageja nõuded (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
4. Hageja palus hagis tuvastada, et: tema ja kostja vahel
5. oktoobril 2009 sõlmitud eraisiku kliendileping (kliendileping) ja samal päeval antud LHV fondi osakute ostutehingu korraldus (ostukorraldus) kehtivad; kostja on kohustatud kliendilepingut ja ostukorraldust täitma ning võtma iga kuu vastu makseid hageja kontole ja omandama hagejale iga kuu fondi osakuid.
6. Kolleegiumi arvates on hagejal olemas tuvastushuvi TsMS § 3 lg 1 ja § 368 lg 1 mõttes. Pooled ei vaidle, et kostja on keeldunud kliendilepingut ja ostukorraldust kohtu nõusolekuta täitmast. Põhjendamatu on ringkonnakohtu otsusest nähtuv seisukoht, millest saab järeldada, et kohtu nõusoleku küsimine tehingu tegemiseks ei ole käsitatav tehingu täitmisest keeldumisena. Kui kostja nõustunuks kohustusi täitma, puudunuks hagejal hagi esitamise põhjus ja õigus.
7. Hageja on esitanud ja kohtud otsustes haginõudena tähistanud ka hageja taotluse jätta

§ 188ja sellega seonduvad sätted põhiseadusvastasena kohaldamata.

Kolleegiumi arvates ei ole tegemist hagi esemeks oleva nõudega TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes. Sisuliselt on tegemist õiguse tõlgendamise ja kohaldamise taotlusega, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. Õigust tõlgendab ja kohaldab kohus viidatud sätte ja TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi ise, see puudutab ka sätete põhiseaduspärasuse hindamist. Kohus otsustab ise, kas algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja anda asi lahendamiseks Riigikohtule (vt PS §d 15 ja 152, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3, § 4 lg-d 1 ja 3, § 9 lg 1). Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve süsteem välistab üldjuhul individuaalkaebuse kontrollimaks õigusnormi abstraktset põhiseaduspärasust.

1. Eelnevale vaatamata ei ole pooled (sh hageja ise) ega kohtud hageja nõudeid lähemalt käsitlenud, vaid on tegelenud põhiosas üksnes perekonnaseaduse sätete põhiseaduspärasuse küsimusega, st kohtumenetluses on tegelikult toimunud lubamatu abstraktne normikontroll. II
2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-te 1 ja 2 kohaselt on alla 18-aastane isik piiratud teovõimega ega saa iseseisvalt kehtivalt tehinguid teha. Selline isik saab tehinguid teha eelkõige esindaja kaudu (TsÜS § 115 lg 1). Enne
3. juulit 2010 kehtinud

§ 50

lg 2 teise ja kolmanda lause järgi oli vanem lapse seaduslik esindaja, kellel oli eestkostja volitus. Seaduses ei olnud sätestatud piiranguid, mille järgi ei võinuks vanem alaealise lapse nimel teha väärtpaberitehinguid ega muid hageja tehingute kehtivust mõjutavaid piiranguid, mh ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemiseks vaja eestkosteasutuse nõusolekut. 15. Vanem on vähemalt eelduslikult oma alaealise lapse esindaja ka alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi, mis aga reguleerib alaealise lapse esindamise õigust varasemast märksa detailsemalt. Tulenevalt

§-dest 116 ja 117 on vanematel eelduslikult ühine alaealise lapse hooldusõigus, sh varahooldusõigus. Varahooldus hõlmab

§ 127

esimese lause järgi õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada.

§ 120

lg 1 järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja ning ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse

§ 120lg 7 järgi aga teise vanema nõusolekut.

16. Ka on kehtivas perekonnaseaduses sätestatud täpsemad nõuded ja piirangud varahooldusõiguse teostamise kohta. Vanemad peavad

§ 133

lg 1 järgi lapse varahooldusõigust teostades ilmutama samasugust hoolt nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades. Vanemad paigutavad nende valitsetava lapsele kuuluva raha

§ 130

järgi vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, kui seda ei tule kulutada lapse ülalpidamiskulude katteks, järgides

§-s 186 sätestatut. Tulenevalt

§ 186

lg 1 esimesest lausest peab vanem selle paigutama Eesti või mõne teise lepinguriigi krediidiasutuses oma varast eraldi. Kohus võib

§ 136

lg 3 esimese lause järgi teha ettekirjutuse lapse raha kindlal viisil paigutamise kohta või seada raha väljavõtmise tingimuseks kohtult sellekohase loa saamise. 17. Osa tehingute tegemiseks lapse nimel näeb perekonnaseadus lisaks ette kohtu nõusoleku nõude. Tulenevalt

§ 131

lg 1 esimesest lausest ja § 188 lg 1 p-st 8 (nende koostoimes) peab vanemal olema kohtu eelnev nõusolek mh lapse nimel väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks. Kohtu nõusolek ei ole

§ 186

lg 2 järgi vajalik lapse raha paigutamiseks Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu liikmesriigi emiteeritud võlakirjadesse või võlakirjadesse, mille intresside maksmine on tagatud Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu liikmesriigi poolt. Tulenevalt

§ 131

lg-st 4 ja § 188 lg-st 2 (nende koostoimes) võib kohus erandjuhtudel anda vanemale üldise nõusoleku teha kõiki või teatud liiki tehinguid, milleks on vaja kohtu nõusolekut. 18.

§ 131

lg 4 ja § 189 lg 1 esimese lause järgi (nende koostoimes) on kohtu eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, kui kohus ei kiida tehingut hiljem heaks. Kohtu eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on

§ 131lg 4 ja § 190 järgi (nende koostoimes) tühine.

19. Eelneva põhjal saab järeldada, et põhimõtteliselt on vanemad alaealise lapse esindajad ja ühe vanema esinduse korral eeldatakse teise nõusolekut. Kohtu nõusolek on vajalik nii lapse väärtpaberite võõrandamiseks kui ka üldjuhul lapsele väärtpaberite omandamiseks, kolleegiumi arvates seejuures nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks. Tõlgendades

§ 131

lg 1 esimest lauset ja § 188 lg 1 p 8 koostoimes

§-ga 130 leiab kolleegium, et seadus ei keela vanemal siiski kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida ning esindada teda seejuures kinkelepingu sõlmimisel ja väärtpaberite vastuvõtmisel. Kolleegiumi arvates on perekonnseaduse mõtteks piirata vanema kergekäelist tegutsemist alaealise lapse raha paigutamisel, mitte aga olukorras, kus laps omandab väärtpabereid tasuta ja sellest ei tulene talle kohustusi. Analoogne regulatsioon kehtib ka lapsele kinnisasja omandamise korral, kus

§ 187

pde 1 ja 3 järgi on ilma kohtu eelneva nõusolekuta keelatud käsutada või kohustuda käsutama lapse kinnisasja. Kinnisasja omandamise korral tuleb

§ 187

p 4 järgi saada kohtu eelnev nõusolek üksnes juhul, kui sõlmitakse kinnisasja või kinnisasjaõiguse tasulise omandamise leping. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et ka väärtpaberite (v.a

§ 186

lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks (nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks) on vaja kohtu nõusolekut üksnes siis, kui laps omandab väärtpabereid tasu eest, s.o oma raha eest. Vanema esindusõigus ei ole lapsele väärtpabereid kinkides

§ 120lg 6 ja § 180 lg 1 p 1 järgi (nende koostoimes) välistatud.

Kolleegium leiab, et viidatud regulatsiooni mõtteks ei ole keelata vanemal (eestkostjal) lapse (eestkostetava) nimel iseendaga igasuguste tehingute tegemine.

§ 180

lg 1 p 1 sõnastuse kohaselt võib vanem teha lapse nimel iseendaga tehingu, kui tehing seisneb eranditult kohustuse täitmises lapse (eestkostetava) suhtes. Kolleegiumi arvates ei ole selle sätte mõtte kohaselt vanema (eestkostja) esindusõigus välistatud ka siis, kui laps (eestkostetav) saab sellisest tehingust üksnes õigusliku eelise, nagu see üldjuhul kinke puhul on. Sellise tehingu tegemiseks on lapse hooldusõiguslikul vanemal lapse esindamise õigus ning ei teki vajadust määrata

§ 209alusel lapsele tehingu tegemiseks erieestkostjat.

III

1. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väiteid tehingute tegemise ja tehingutest tulenevate kohustuste täitmisest keeldumise kohta, leides üksnes, et tulenevalt perekonnaseadusest on kohustuste täitmine välistatud. Seega ei vaidle pooled järgmiste hageja esitatud oluliste asjaolude üle: pooled sõlmisid
2. oktoobril 2009 kliendilepingu (tl 17-19) ja hageja on samal päeval andnud ostukorralduse (tl 20); kliendilepingu alusel on kostja avanud hagejale konto, millel oleva raha eest pidi kostja ostukorralduse järgi ostma hagejale iga kuu 1000 krooni eest fondiosakuid ja kandma need hageja väärtpaberikontole; vaidlusaluste tehingute tegemisel on hagejat esindanud tema vanemast esindaja; hageja esindaja on sõlminud enda nimel AS-iga SEB Pank lepingu, mille järgi kanti iga kuu hageja kontole 1000 krooni; kostja on keeldunud alates
3. juulist 2010 jõustunud perekonnaseadusele viidates lepingutest tulenevaid kohustusi täitmast, nõudes selleks kohtu nõusolekut.
4. Seega sõlmisid hageja ja kostja arvelduslepingu VÕS § 709 mõttes (alates
5. jaanuarist 2010 kehtiva VÕS § 709 redaktsiooni järgi makseteenuse leping) ja hageja on kostjale andnud püsimaksejuhise kostja konto debiteerimiseks iga kuu kindlaksmääratud summaga koos kohustusega kasutada raha hagejale fondiosakute ostmiseks. Maksejuhise näol on tegemist arvelduslepingu (makseteenuse lepingu) raames tehtava kliendi ühepoolse tehinguga ka siis kui tegemist on korduva või püsiva maksejuhisega. Maksejuhis on kontopidajale (makseteenuse pakkujale) siduv nii enne
6. jaanuari 2010 kehtinud VÕS §-de 715 ja 716 järgi kui ka kehtivate VÕS §-de 7242 ja 7243 järgi. Samas sisaldub ostukorralduses lisaks püsivale maksejuhisele korraldus osta iga kuu hagejale aktsiaid, mille kostja on täitmiseks võtnud. Seega on pooled sõlminud sisuliselt käsunduslepingu (ilmselt komisjonilepingu) hagejale iga kuu fondiosakute ostmiseks. Kokkuvõttes on hageja ja kostja vahel lepinguline suhe, mille sisuks on hagejale investeerimisteenuse osutamine selliselt, et hageja kontol oleva raha eest ostetakse hagejale iga kuu kindla summa eest fondiosakuid.
7. Hageja nimel (tema seadusliku esindaja kaudu) on kliendileping sõlmitud ja ostukorraldus tehtud enne
8. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi kehtivalt (vt otsuse p 14).

§ 210

lg 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne perekonnaseaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui perekonnaseadusest ei tulene teisiti. Sellest tuleneb, et kehtivalt sõlmitud lepingud ei muutunud perekonnaseaduse jõustumisega tühiseks ega lõppenud, st lepingu kehtivust tuleb hinnata sõlmimise aja seaduse järgi. Samamoodi on Riigikohus varem tõlgendanud samasisulist võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 15). Seetõttu tuleb hageja tehingute kehtivuse tuvastamise nõue rahuldada ja tuvastada, et kliendileping ja ostukorraldus kehtivad. Pooled ei ole väitnud, et lepingud oleks lõpetatud või lõppenud nt tähtaja möödumise tõttu või muul põhjusel.
3. Kehtiv seadus ei piira lapsevanema õigust avada lapse nimel rahakonto või väärtpaberikonto ega nõua selleks kohtu nõusolekut (seda ei tulene mh

§-dest 130 ega 186). Seega on hageja kontod jätkuvalt tema käsutuses, kuid piiratud on lapse raha ja väärtpaberite käsutamine. Kahtluseta on hageja esindajal ja muudel isikutel õigus hagejale raha kinkida ja seega seda ka hageja kontole kostja juures kanda, st kostjal puudub alus keelduda kehtiva lepingu alusel makseid hageja nimel vastu võtmast. Seega tuleb haginõue ka selles osas rahuldada ja tuvastada, et kostja on kohustatud hageja kontole iga kuu makseid vastu võtma. 24. Perekonnaseadus laieneb

§ 210

lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Sellest saab järeldada seadusandja tahet kohaldada perekonnaseadust ka neile enne

1. juulit 2010 sõlmitud kestvuslepingutele, mille täitmine jätkub pärast seda. Seetõttu kohaldub perekonnaseadus ka enne
2. juulit 2010 alaealise lapse nimel sõlmitud investeerimislepingutele osas, mis puudutab lepingute edasist täitmist.
3. Kolleegium leidis eelnevalt

§ 130

, § 131 lg 1 esimest lauset ja § 188 lg 1 p 8 koostoimes tõlgendades, et seadus ei keela vanemal kinkida oma alaealisele lapsele väärtpabereid ning kohtu nõusolek on vajalik väärtpaberite (v.a

§ 186

lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks üksnes juhul, kui seda tehakse lapse raha eest (vt otsuse p 19). Seega on nii hageja esindajal kui ka kolmandatel isikutel õigus kanda hageja väärtpaberikontole väärtpabereid kohtu nõusolekuta, kui nende eest ei tasuta lapse rahaga. Sellest tuleneb, et kohtu nõusolekut ei ole vaja investeerimislepingu puhul, kui alaealise lapse kontole kantakse väärtpabereid tehingute alusel, kus väärtpaberite ostmiseks kasutatakse kolmanda isiku (sh seadusliku esindaja) raha. Nii võib lapse väärtpaberikonto olla seotud tema esindaja rahakontoga, millel oleva raha eest investeerimisteenuse osutaja väärtpabereid omandab. Kolleegiumi arvates on samasugune investeerimistegevus võimalik aga ka juhul, kui väärtpabereid soetatakse lapsele tema enda kontol oleva raha eest, kuid üksnes juhul, kui kokkulepetest tulenevalt on tagatud, et see raha on lapse kontole kantud kinkena sihtotstarbeliselt väärtpaberite omandamiseks, st majanduslikus mõttes on tegemist väärtpaberite kinkimisega. Sellest tulenevalt on võimalik osaliselt rahuldada ka hageja nõue tuvastada ostukorralduse täitmise kohustus, s.o osas, milles kostja on kohustatud omandama hagejale väärtpabereid hageja kontole selleks sihtotstarbeliselt (kinkena) kantud raha arvel. 26. Kohtu nõusolekut on tulenevalt

§ 131

lg 1 esimesest lausest ja § 188 lg 1 p-st 8 (nende koostoimes) vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks. Seetõttu, kui soovitakse lapse raha väärtpaberitesse paigutada ja tema nimel investeerimistehinguid teha (sh aeg-ajalt väärtpabereid müüa) on mõistlik taotleda kohtult

§ 131

lg 4 ja § 188 lg 2 (nende koostoimes) alusel üldist nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks. Kolleegiumi arvates peaks kohus investeerimistehingute puhul eelistama üldise nõusoleku andmist. Üldist nõusolekut andes peab kohus siiski olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima, et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või väärtpaberiliikidega.

1. Kuna kolleegium rahuldas hagi põhiosas, ei ole alust kontrollida asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasust. Kolleegium tõlgendas vaidlusaluseid perekonnaseaduse sätteid kooskõlas põhiseadusega viisil, mis ei kitsendata isikute õigusi ebaproportsionaalselt. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks vastata ka hageja sellekohastele kassatsioonkaebuse väidetele. IV
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on määranud vääralt asja hinnaks 1595 eurot ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta. Hageja on esitanud lepingute kehtivuse ja täitmiskohustuse tuvastamise nõuded. Kuna vaidlusaluste kohustuste täitmine sõltub eelkõige sellest, kas hageja esindaja ise raha väärtpaberite soetamiseks hageja kontole kannab, on põhjendatud lugeda nõue TsMS § 125 teisest lausest tulenevalt mittevaraliseks. Kuigi formaalselt on hageja esitanud mitu nõuet, on sisuliselt tegemist ühe nõudega tuvastamaks, et poolte vahel on kehtiv lepinguline suhe, mida kostja on kohustatud täitma. Hagi esitati
3. juulil 2010, mil mittevaralise nõudega hagi hind oli TsMS § 132 lg 1 enne
4. jaanuari 2011 kehtinud redaktsiooni järgi 25 000 krooni (1597 eurot 79 senti), nagu on õigesti leidnud ka maakohus. Lähtudes TsMS §-st 123 ja § 137 lg-st 1, on asja hind apellatsiooniastmes sama mis maakohtus, s.o 1597 eurot 79 senti (25 000 krooni). Sama on asja hind ka kassatsiooniastmes.
5. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
6. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes kannab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja. Hageja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik