Obsah (16)

§ 226§ 654§ 217§ 422§ 223§ 691§ 222§ 225§ 413§ 415§ 417§ 438§ 407§ 171§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 226 lg 1 kolmanda lause kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu. Kui kostja esindaja allkirjastas kostja vastuse hagiavaldusele ja edastas selle kohtule, tekkis viidatud sätte alusel eeldus, et vandeadvokaat Marina Valge on kostja täieõiguslik esindaja. Kostja esindaja ei ole esile toonud ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud teda 16. mai 2011. a kohtuistungile ilmumast. 5. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada, kaja rahuldada ja tsiviilasja menetluse taastada. Kostja arvates leidis maakohus ekslikult, et

§ 226

lg 1 kolmanda lause kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu ning kostja esindaja ei toonud välja ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks takistanud teda kohtuistungile ilmumast. Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. detsembri 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud

§ 654lg 6 kohaselt vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebusele, et

§ 226

lg 1 viimase lause kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu ning selline eeldus ei ole erandlik. Ringkonnakohus osutas ka

§ 217lg-le 5, § 222 lg-le 1 ning §-le 223.

Asjas pole tõendatud, et kostja ja Advokaadibüroo Valge & Uiga oleksid sõlminud kliendilepingu selle kohta, et kostja esindaja koostab üksnes vastuse hagiavaldusele. Pole andmeid ka selle kohta, et kliendileping oleks kohtuistungi toimumise ajaks lõppenud. Toimikus on kohtu

1. märtsi
2. a ekiri kostja esindajale, milles kohus pakkus välja kohtuistungi toimumise aja ja palus vastata, kas pakutud aeg on sobiv. Kostja esindaja vastas kohtule samal päeval, et pakutud aeg kohtuistungiks ei sobi, sest ta on sellel ajal puhkusel. Kohus saatis
3. märtsil 2011 järgmise e-kirja, milles pakkus kohtistungi toimumise ajaks
4. mai 2011, ning kostja esindaja vastas, et pakutud kohtuistungi aeg on talle sobiv.
5. märtsil 2011 saadeti kostja esindajale kohtukutse ja ta kinnitas samal päeval selle kättesaamist. Kostja esindaja ei ole teatanud kohtule ega hagejale, et tal ei ole volitusi kostja esindamiseks kohtuistungil ja edasises kohtumenetluses. Maakohtul oli õigus teha tagaseljaotsus, sest kostjal oli kohtuistungi toimumise ajal lepinguline esindaja, kelle esindusõigust ei olnud piiratud ja kes oli istungi toimumisest teadlik, kuid kohtistungile ei ilmunud ega teatanud ilmumata jätmise mõjuvast põhjusest. Kohtul oli õigus teha tagaseljaotsus olenemata asjaolust, et kostja oli teavitanud kohut lapse haigestumisest. Kohus ei kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema.

§ 422

lg 1 järgi on poole lähedase ootamatu raske haigus vaadeldav mõjuva põhjusena kohtuistungilt puudumiseks siis, kui menetlusosalisel puudub võimalus saata kohtusse esindaja. Kostjal oli lepinguline esindaja ning ei ole teada mõjuvat põhjust, miks viimati nimetatu ei saanud kohtuistungile ilmuda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada, rahuldada kaja ning taastada tsiviilasja menetlus. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 223ja § 226, kui leidis, et advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu.

Asjaolust, et kostja teavitas isiklikult kohut sellest, et ta ei saa istungile ilmuda, ning palus istungi edasi lükata, tulnuks mõistlikult eeldada, et kostjal ei ole kohtuistungil esindajat. Sellises olukorras tulnuks kohtul kontrollida, miks kostja esindaja ei ole istungile ilmunud. Kuna õigusabilepingu järgi ei olnud kostja esindajal volitusi kostja esindamiseks kohtuistungil ning selliste volituste olemasolu ei saanud eeldada, siis oli kostja teade enda istungile mitteilmumise kohta piisav kohtuistungi edasilükkamise alus. 8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et kostja määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.

1. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus kohaldas õigesti tsiviilkohtumenetluse seadustikus esindust sätestavaid õigusnorme, kui tuvastas, et kohtuistungi toimumise ajal
2. mail 2011 oli vandeadvokaat Marina Valge kohtu ja hageja jaoks kostja lepinguline esindaja.

§ 217

lg 1 järgi võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sama sätte lg 5 esimese lause järgi on esindajal selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Esindusõiguse seadusjärgset ulatust sätestava

§ 222

lg 1 kohaselt annab õigus esindamiseks kohtus esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid. Esindusõiguse seadusjärgse ulatuse piiramist sätestab

§ 223

, esindaja volituse lõppemist sätestab

§ 225

.

§ 226

lg 1 järgi kontrollib kohus esindaja esindusõiguse olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul esindajana menetluses osaleda. Menetlusosaline võib nõuda teiste menetlusosaliste esindajate esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes. Advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu. Kostja leiab määruskaebuses õigesti, et

§ 226

määrab kindlaks, millal tuleb esindusõigust kontrollida, kuid järeldab valesti, et viidatud sättest ei tulene samas advokaadi puhul esindusõiguse eeldamist. Riigikohus on selgitanud, et kuigi viidatud sätte kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu, ei tähenda see, et kahtluse korral ei tuleks ka advokaadi esindusõigust

§-de 226 ja 227 järgi kontrollida (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 17 ja
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19). Praegusel juhul on ringkonnakohus leidnud, et kostja ei ole esitanud põhistatud väiteid ega tõendeid (esindusõiguse väiksema mahu või esindaja volituse lõppemise kohta), millest nähtuvalt võinuks kohus seada kostjat esindava advokaadi esindusõiguse ulatuse kahtluse alla. Ringkonnakohus on oma seisukohta põhjendanud.
5. Kohtud tuvastasid, et kostja esindaja vandeadvokaat Marina Valge oli kohtuistungi toimumise ajast teadlik, kuid
6. mail 2011 kohtuistungile ei ilmunud ega teatanud ilmumata jätmise mõjuvast põhjusest. Kohus ei olnud kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema. Kolleegium nõustub kohtutega, et sellises olukorras oli kohtul õigus teha tagaseljaotsus olenemata asjaolust, et kostja oli teavitanud kohut mõjuvast põhjusest (lapse haigus), mille tõttu ta ei saanud ise kohtuistungile ilmuda. Selline järeldus on kooskõlas

§ 413

lg 3 p-ga 2 ja § 422 lg-ga 1, samuti menetlusosalise esindust kohtus sätestavate põhimõtetega (

§ 217

).

§ 413

lg 3 p 2 järgi ei tee kohus tagaseljaotsust, kui kostja on teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja on seda põhistanud. Mõjuvat põhjust kohtuistungilt puudumiseks või muu menetlustoimingu tegemata jätmiseks sätestab

§ 422

. Viidatud sätte lg 1 kohaselt on mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks või kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja sellest teatamata jätmiseks eelkõige liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mille tõttu isik ei saanud hagile vastata või kohtusse ilmuda ega saata kohtusse esindajat. Eeltoodust tuleneb, et kostjal tuleb kohtule teatada ja põhistada, millisel mõjuval põhjusel ei saanud tema ise või tema esindaja kohtuistungile ilmuda. Sellist järeldust toetab ka

§ 413

lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt võib kohus tagaseljaotsuse teha muu hulgas juhul, kui kostja ei ilmunud isiklikult kohtusse, kuigi kohus kohustas teda seda isiklikult tegema, ilma et kostja või tema esindaja oleks teatanud kohtule mõjuvast põhjusest ilmumata jätmiseks või oleks seda põhistanud. Kohtul on see õigus sõltumata sellest, et istungil osaleb kostja esindaja. Seega olukorras, kus kohus on kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema, on viidatud sättes märgitud juhul kohtul õigus teha tagaseljaotsus sõltumata sellest, et istungil osaleb kostja esindaja. 12. Arvestades eeltoodut (otsuse p 10 ja 11) nõustub kolleegium kohtutega, et asjas ei ole alust kaja rahuldada ega menetlust taastada. Eeltoodud järeldust ei muuda see, et asjas tehtud tagaseljaotsus ei ole kolleegiumi arvates nõuetekohaselt õiguslikult põhjendatud. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Riigikohus on leidnud, et tulenevalt

§ 415

lg 1 p-st 3 ning § 413 lg-st 1 (või § 407 lg-st 1) tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusi (mh hagi veenvust), mida kohus peab kontrollima omal algatusel tagaseljaotsuse tegemisel, kohtu omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (

§ 417lg 2 teine lause).

Samuti tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusi (mh hagi veenvust) kontrollida selle määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei vasta hagile või ei ilmu kohtuistungile (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15,
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Viidatud tsiviilasjas nr 32-1-152-06 tehtud määruse p-s 14 on Riigikohus selgitanud hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrolli põhimõtteid, märkides, et kohus peab subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine,

§ 438lg 1).

Seejuures peab kohus lähtuma sellest, et hageja väited ei vaja tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks (

§ 407lg 1 viimane lause).

Kolleegiumi arvates ei vasta praeguses asjas tehtud tagaseljaotsuses esitatud kohtu põhjendused neile nõuetele, sest maakohus ei ole selgelt esile toonud, millised hageja esitatud asjaolud millisele õigussuhtele tuginemist võimaldavad. Eespool nimetatud tsiviilasjas nr 32-1-143-07 tehtud määruse p-s 16 on Riigikohus selgitanud ka õiguslikke tagajärgi juhul, kui tuvastatakse tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumine või see, et tagaseljaotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Asjaolu, et tagaseljaotsus on jäetu nõuetekohaselt õiguslikult põhjendamata, ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ning selle puuduse saab kõrvaldada, märkides õigusliku põhjenduse kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses. Kolleegium saab vaidlusaluse hagi tagaseljaotsusega rahuldamise õiguslikku põhjendatust täiendavalt kontrollida praeguses menetluses, kuna selleks ei ole vaja tuvastada asjaolusid. Hageja palub kohtul tuvastada kostja esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus, esitades järgmised asjaolud (need saab lugeda

§ 407lg 1 teise lause kohaselt omaksvõetuks): kostja ütles 15.

novembril 2010 erakorraliselt poolte sõlmitud töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, sest hageja viivitas korduvalt töö- ja puhkusetasu maksmisega, ja hageja sai töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte

1. novembril 2010; hageja ei ole töö- ja puhkusetasude maksmisega oluliselt viivitanud; kostja ei esitanud enne ülesütlemisavalduse esitamist hagejale mitte ühtegi pretensiooni selle kohta, et hageja hilines töö- ja puhkusetasu maksmisega; nõude rahuldamise korral tuleks tööleping lõpetada alates
2. novembrist 2010 (st kuupäevast, mille kostja luges töölepingu kehtivuse viimaseks päevaks). TLS § 91 lg 2 p 2 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Sama sätte lg 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. TLS § 104 lg 1 järgi on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Ülesütlemise tühisusele tuginemist sätestava TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Tulenevalt TLS § 107 lg-test 1 ja 2, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud, ning sellisel juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Hageja nõue on kvalifitseeritav tuginedes TLS § 104 lg-le 1 ja § 105 lg-le
3. Hageja on kolleegiumi arvates tuginenud asjaoludele, mis annavad aluse järeldada, et töölepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud (TLS § 91 lg 2 p 2, § 91 lg 4). Viidatud sätete kohaldamine nõuab diskretsiooniotsuse tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda, kas hageja viivitas oluliselt vaidlusaluse tasu väljamaksmisega ja kas kostja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada või pidi sellest teada saama. Kolleegiumi arvates ei ole tagaseljaotsuse tegemisel diskretsioonipiire ületatud. TLS § 107 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuli tööleping nõude rahuldamise korral lõpetada. Kolleegium järeldab eeltoodust, et hageja on esitanud õiguslikult põhjendatud hagi.
4. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja kostja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Menetlusosaline võib

§ 174

lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest. 14. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu