Obsah (4)

§ 398§ 831§ 3§ 81

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 398

lg 1 ja OÜ Polaris Invest süüdistuses

§ 398lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 1.

detsembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-8857 Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Sutt, kassatsioon Indrek Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg
2. mai 2012, kirjalik menetlus
3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsuse põhiosa, asendades ringkonnakohtu otsuse õiguslikud põhistused käesoleva otsuse põhistustega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
6. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. juuni
9. a otsusega tunnistati Indrek Kuivallik süüdi

§ 398

lg 1 järgi ja teda karistati 500 päevamäära (8595 euro) suuruse rahalise karistusega. Sama otsusega tunnistati OÜ Polaris Invest süüdi

§ 398

lg 2 järgi, teda karistati 31 955,82 euro suuruse rahalise karistusega ja konfiskeeriti

§ 831lg 1 ning § 84 alusel kuriteoga saadud vara, s.o 33 623,92 eurot.

1.1 I. Kuivallik tunnistati

§ 398

lg 1 järgi süüdi selles, et tema, olles AS-i S nõukogu liige ja OÜ Polaris Invest, kes oli kuni

1. detsembrini 2008 AS-i S suuraktsionär, ainuosanik ning juhatuse liige, omas informatsiooni, mille kohaselt on OÜ-l Polaris Invest võimalik
2. aasta lõpus müüa M ASle AS-i S aktsiaid hinnaga 5,75 eurot aktsia. Samuti omas ta informatsiooni AS-i S aktsiate rahalise hüvitise eest ülevõtmise fakti ja aktsiate ülevõtmise hinna kohta ajal, mil see informatsioon ei olnud veel avalikustatud. Seega omas süüdistatav insaiderina teavet väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 1885 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning kõnealust informatsiooni vallates teostas ta OÜ Polaris Invest nimel
3. ning
4. novembril,
5. ja
6. detsembril ning 8.-
7. detsembrini 2008 tehinguid, ostes Tallinna börsilt AS-i SEB Pank vahendusel OÜ-le Polaris Invest kuuluvatele kontodele kokku 12 856 AS-i S aktsiat hinnaga 2,80 ja 3,20 eurot aktsia kohta.
8. detsembril 2008 müüs I. Kuivallik eelpool loetletud tehingutega ostetud 12 856 aktsiat hinnaga 5,75 eurot aktsia M AS-le, teenides sellega OÜ-le Polaris Invest ja viimase ainuosanikuna ka endale 33 723 eurot kasumit. Kirjeldatud tegevusega rikkus I. Kuivallik VPTS § 1886 lg 3, mille kohaselt on siseteabe kasutamine keelatud, pannes toime siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi, s.o AS-i S aktsia, kaudselt enda ja otseselt kolmanda isiku arvel omandamise ning võõrandamise. 1.2 OÜ Polaris Invest tunnistati

§ 398lg 2 järgi süüdi selles, et ta pani oma juhatuse liikme I.

Kuivalliku kaudu toime siseteabe väärkasutamise, mis seisnes otsuse eelmises punktis kirjeldatud käitumises.

1. Maakohus leidis, et süüdistatavatele etteheidetavad kuriteod on tõendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 2.1 Kriminaalasjas on siseteabeks I. Kuivallikule
2. a novembris ja detsembris teada olnud info selle kohta, et: 2.1.1 OÜ Polaris Invest (esindaja I. Kuivallik) allkirjastas
3. septembril 2007 kolmepoolse konfidentsiaalse lepingu X ja OÜ-ga C (esindaja P. K.), mille järgi kavatses X omandada AS-i S aktsiate kontrollpaki hinnaga 5,75 eurot tavaaktsia eest; 2.1.2 M AS kavatseb
4. a lõpus võtta OÜ-telt Polaris Invest ja C üle kõik viimastele kuuluvad AS-i S aktsiad raha või osaluse eest X grupis hinnasuhtega 5,75 eurot aktsia kohta; 2.1.3 seejärel kavatseb M AS teostada AS-i S aktsiate ülevõtmise rahalise hüvitise eest hinnaga 5,75 eurot aktsia kohta. See info ei olnud
5. a novembris ja detsembris avalik, millest johtuvalt müüdi kõnealusel ajal AS-i S aktsiaid börsil hinnaga 2,8 eurot. 2.2 OÜ Polaris Invest on käsitatav insaiderina VPTS § 1885 lg 1 tähenduses, sest osaluse tõttu AS-s S valdas ta siseteavet. I. Kuivallik on insaider VPTS § 1885 lg-te 1 ja 2 tähenduses, sest ta oli OÜ Polaris Invest juhatuse liige, sooritades äriühingu nimel keelatud tehinguid. Samaaegselt oli I. Kuivallik ka AS-i S nõukogu liige. Ülevõtmispakkumistega seotud läbirääkimisi M AS-ga pidas OÜ Polaris Invest, keda esindas I. Kuivallik. 2.3 Ülevõtmispakkumise prospektis ei teavitatud avalikkust sellest, et M, Polaris Invest ja C leppisid lisaks vahetustehingule kokku ka müügitehingu võimaluses ning müügitehingu korral nähti aktsia hinnaks ette 5,75 eurot. Väikeaktsionäridele avalikustati info, et juhul, kui ülevõtmispakkumine peaks õnnestuma ja suuraktsionärid vahetavad AS-i S aktsiad X või X grupis mõne muu ettevõtte osaluse vastu, alustatakse ettevõtte börsilt ära viimisega. 2.4 Kohustusliku ülevõtmispakkumise periood lõppes
6. novembril
7. Pakkumise tulemusena omandas M kokku 4,38 protsenti AS-i S aktsiakapitalist. Järgmise börsiteatega väljastati info, et kohustuslik ülevõtmispakkumine on lõppenud, millest väikeaktsionärid said järeldada, et nüüd asuvad suuraktsionärid aktsiaid vahetama X või X grupis mõne muu ettevõtte osaluse vastu. Plaanitud vahetustehing olnuks eelduseks piisava arvu häälte omandamiseks, et ülevõtmispakkumise järgselt läbi viia kõigi aktsiate ülevõtmine õiglase rahalise hüvitise eest. Memorandumi eesmärgiks oli käsitada AS-i S aktsiate kohustuslikku ülevõtmispakkumist ja plaanitud vahetustehingut ühtse tehinguna, mis viiakse läbi omavahel seotult ning viivitusteta. Ülevõtmispakkumise järgse aktsiate ülevõtmise korral olnuks VPTS § 182 lg 1 kohaselt võimalik aktsiate ülevõtmine otsustada 90- protsendilise häälteenamusega. VPTS § 1821 lg 2 järgi tuleb sellisel juhul aktsiate ülevõtmine sihtemitendi (s.o AS-i S) üldkoosoleku poolt otsustada 3 kuu jooksul ülevõtmispakkumise tähtaja lõppemisest. M-i poolt tehtud AS-i S aktsiate ülevõtmispakkumise tähtajaks oli
8. november
9. Seega oleks aktsiate ülevõtmise otsustamine pidanud toimuma enne
10. a veebruari lõppu. Ka memorandumi tähtajaks oli kokku lepitud
11. veebruar
12. 2.5 Ülevõtmispakkumise järgselt omas M
13. detsembri
14. a seisuga 65,16 protsenti AS-i S aktsiatest, mis koos OÜ-te Polaris Invest ja C aktsiate osalusega moodustas üle 95 protsendi AS-i S aktsiakapitalist. Pärast ülevõtmispakkumise lõpuleviimist aga plaanitud vahetustehingut ei tehtud ja möödunud oli ka kolm kuud ülevõtmispakkumise tähtaja saabumisest mille jooksul saab teostada aktsiate ülevõtmise rahalise hüvitise eest. Avalikkusele jäi seega mulje, et ülevõtmispakkumine ebaõnnestus ja AS S jätkab aktsiate kauplemisega börsil. 2.6 Tunnistajate P. K. ja G. K. ütlused tõendavad, et memorandumi pooled jätkasid läbirääkimisi. Sama kinnitab P. K. vastus J. S.-ile. AS-i S juhtkond oli teadlik, et M on huvitatud aktsiate täielikust ülevõtmisest ja ettevõtte börsilt äraviimisest ning et OÜ-d Polaris Invest ja C dikteerivad ülevõtmise käiku. I. Kuivallik pidi olema teadlik, et kohe, kui M-il õnnestub saada OÜ-tele Polaris Invest ja C kuuluvate AS-i S aktsiate omanikuks, teeb ta ülevõtmispakkumise väikeaktsionäridele ning õiglane hüvitis, mida ta neile aktsiate eest maksma peab, ei saa olla väiksem OÜ-tele Polaris Invest ja C aktsiate eest makstud rahast. Lisaks pantisid OÜ-d Polaris Invest ja C neile kuuluvad aktsiad H kasuks, et tagada M-i kohustust ega saanud selle eest vastutasu. Tehing kinnitab, et pooled soovisid saavutada memorandumis kokku lepitud eesmärki. Ühtlasi andis see I. Kuivallikule mõistuspärase ootuse, et aktsiavahetuse tehing tehakse varsti ja sel viisil, et tema ning P. K. saavad tehingus seada omapoolseid tingimusi. 2.7 Ülevõtmispakkumisega seotud läbirääkimiste jätkumist samadel hinnatingimustel tõendavad ka blokktehingud, millega OÜ Polaris Invest müüs M-ile 600 000 ja OÜ C 255 900 S-i aktsiat hinnaga 5,75 eurot aktsia. Tehingud olid börsivälised, mis tähendab, et börsil kauplejad ei näinud nende sisu. Tehingute hind avalikustati Finantsinspektsioonile alles kohustusliku teatamismenetluse käigus
15. novembril
16. AS-i S aktsiaid asus I. Kuivallik ostma
17. ja
18. novembril
19. Selliselt varjas süüdistatav avalikkuse eest teavet, et ta saaks börsilt osta odava hinnaga ja võimalikult palju aktsiaid, et need hiljem kasumiga müüa. I. Kuivallik omas informatsiooni, mille kohaselt jätkas M ülevõtmise pakkumises avaldatud eesmärkide elluviimist. Seda aga avalikkus ei teadnud. Isegi kui eeldada, et avalikkusele oli kõnealune info teada, poleks väikeaktsionärid osanud süüdistatava tehtud börsivälist tehingut X või X grupiga seostada. 2.8 G. K. ütlustest nähtuvalt kaalus M blokktehingu raames madalama hinna maksmist, kuid läbirääkimistel audiitoritega selgus, et kõik tehingud seotud osapooltega olid tehtud hinnaga 5,75 eurot aktsia kohta ja seega pidi ka antud tehingu hinnaks kujunema 5,75 eurot. Teave aktsia hinna kohta ajendaski I. Kuivallikut börsilt odava hinnaga aktsiaid ostma, eesmärgiga need hiljem kasumiga müüa. Kui avalikkus oleks omanud infot, et M korraldab uue ülevõtmispakkumise hinnaga 5,75 eurot aktsia kohta, oleks aktsia hind börsil olnud kindlasti kõrgem kui 2,8 või 3,2 eurot. 2.9 Asitõendiks olevatest kõnesalvestistest nähtub, et I. Kuivallik oli huvitatud AS-i S aktsiate ostmisest. Aktsiaid soovis ta osta võimalikult palju, mida kinnitab ostuorderite pidev väljashoidmine. Kõned tõendavad, et süüdistatav oli algusest peale teadlik, et ta saab aktsiad müüa hinnaga 5,75 eurot aktsia kohta. 2.10 Kirjavahetuses tunnistaja J. S.-iga väitis süüdistatav, et AS-i S juhatus sai planeeritavast aktsiate ülevõtmisest rahalise hüvitise eest teadlikuks alates ülevõtmispakkumise prospekti avaldamisest
20. a oktoobris, kuid prospekt ei sisaldanud viiteid ülevõtmise hinnale ega muudele üksikasjadele. I. Kuivallik ei maininud börsi järelevalvele, et juba
21. septembril 2007 olid tema ja P. K. allkirjastanud vastastikuse mõistmise memorandumi X-ga. Samas kirjas väitis ta, et ülevõtmisel pakutavast hinnast sai ta teada
22. jaanuaril
23. Selline väide on valelik ja eluliselt ebausutav. Võttes arvesse, et ülevõtmispakkumisel aktsia eest makstav õiglane hüvitis peab olema tõepoolest õiglane ja paar kuud (
24. oktoobril 2008) ning kuu aega (
25. detsembril 2008) enne ülevõtmispakkumise avalikustamist oli M maksnud AS-ga S seotud isikutele aktsia eest 5,75 eurot, soetades 98 protsenti aktsiakapitalist sama hinnaga, on igale mõistlikule kolmandale isikule ilmne, et ülevõtmispakkumise hind ei saanud olla väiksem kui viimati nimetatud summa. OÜ-d Polaris Invest ja C ning M teadsid, et neil tuleb pingutada, et aktsiate ülevõtmine saaks teoks ja neil ei tekiks täiendavaid finantsprobleeme. Arvestada tuleb ka G. K. ütlusi, et aktsia hinna üle ei kaubeldud ja läbirääkimiste esemeks olid teised küsimused. Süüdistatavate tegevuses ilmnevad kõik

§ 3981. ja 2.

lõike objektiivsed tunnused ning subjektiivsest küljest tegutsesid nad kavatsetusega.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg, taotledes otsuse tühistamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist. Samuti taotles apellant OÜ Polaris Invest poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist 41 792,20 euro suuruses summas.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja I. Kuivallik ning OÜ Polaris Invest mõisteti õigeks. Kaitsja apellatsioon rahuldati ja OÜ-le Polaris Invest hüvitati kohtueelses menetluses, maakohtus ning ringkonnakohtus kantud õigusabikulud 38 946,72 euro suuruses summas. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Maakohus leidis õigesti, et
5. novembrist
6. detsembrini 2008 ei olnud börsiosalised teadlikud, et M kavatseb OÜ-telt Polaris Invest ja C üle võtta kõik viimastele kuuluvad AS-i S aktsiad raha või osaluse eest X grupis hinnasuhtega 5,75 eurot aktsia. 4.2 Äriseadustiku (ÄS) § 3632 kohaselt ei ole põhiaktsionär rahalise hüvitise eest aktsiate ülevõtmisel hüvitise hinna määramisel imperatiivselt seotud tema poolt varem vastavate aktsiatega tehtud tehingu hinnaga. Aluseks tuleb võtta aktsiate õiglane väärtus. Erandi selles küsimuses sätestab VPTS §
7. Kuna OÜ-d C ja Polaris Invest kohustuslikul ülevõtmispakkumisel ei osalenud, see tingimus realiseeruda ei saanud. G. K. ütluste kohaselt müüs I. Kuivalliku kontrolli all olev ettevõte ülevõtmispakkumise käigus osa AS-i S aktsiatest, kuid see ei muuda asjaolu, et pärast ülevõtmispakkumist oli M-il 65,16 protsenti AS-i S aktsiakapitalist, mille tõttu ei saanud kohustusliku ülevõtmise pakkumist mitte vastuvõtnud väikeaktsionäridel olla selgust, kas, millal ja kui suure hüvitise eest nende aktsiad üle võetakse. 4.3 Tõenditest nähtuvalt sai süüdistatav piisava kindlusega eeldada, et
8. a lõpus on tal võimalik müüa osa OÜ Polaris Invest omandis olevatest AS-i S aktsiatest hinnaga 5,75 eurot aktsia. Süüdistataval oli avalikkuse ees infoeelis nii selles osas, et
9. a lõpus omandab M OÜ-tele Polaris Invest ja C kuuluvad AS-i S aktsiad, kui ka selles osas, et müüdavate aktsiate hind on 5,75 eurot. 4.4 Kuigi süüdistatav leppis kokku, et müüb osa talle kuuluvaid aktsiaid börsivälise tehinguga hinnaga 5,75 eurot, ei tähenda see automaatselt, et samasugune õigus oleks tekkinud ka teistel AS-i S aktsionäridel. Neid sai mõjutada vaid I. Kuivalliku huvi omandada võimalikult palju aktsiaid, parandamaks oma positsiooni aktsiate müügil ja vahetamisel. Ostuhuvi oli aga avalik, sest maakohus tuvastas, et süüdistatav püüdis osta börsilt võimalikult palju aktsiaid. 4.5 M-i poolt OÜ-tele Polaris Invest ja C kuulunud AS-i S aktsiate omandamise fakt ei olnud samuti info, mis oleks aktsia hinda mõjutanud.
10. jaanuaril 2009 avaldas AS S börsiteate
11. ja
12. detsembril 2008 toimunud tehingute kohta ning teates nimetati ära, et M-i omandis on tehingute tulemusena 98,5472 protsenti AS-i S aktsiatest. Samuti teavitas M tehingutest Finantsinspektsiooni. Seega oli alates
13. jaanuarist 2009 börsiosalistele teada, et M on omandanud üle 90 protsendi AS-i S aktsiatest ja jätkab äriühingu ülevõtmist. Kui vaadeldav fakt oleks aktsia hinda mõjutanud, oleks pärast börsiteate avaldamist pidanud S-i aktsia hind tõusma. Tõendid aktsia hinna tõusu kohta puuduvad. Ka tunnistaja J. S. väljendas seisukohta, et kõnealune fakt iseenesest ilmselt aktsia hinda mõjutada ei saanud. 4.6 Maakohtu otsuses nimetatakse aktsiate ülevõtmist rahalise hüvituse eest ka kohustuslikuks ülevõtmispakkumiseks, kuid see viga pole otsust läbiv. Kaitsjal oli ristküsitluse raames õigus esitada küsimustele vastuväiteid, paluda vajadusel küsimuse täpsustamist, kuid lisaks ka õigus ise täpsustavaid küsimusi esitada. Kui need võimalused jäeti kasutamata, pole ristküsitluse läbiviimisel asetleidnud väidetavatele minetustele tuginemine põhjendatud. Apellandi esitatud näidetest ei nähtu, et tunnistajatele oleks jäänud ebaselgeks, millist ajaperioodi küsimused puudutasid. 4.7 Maakohtuga pole alust nõustuda selles, et
14. a sai õiglaseks hüvitiseks olla vaid 5,75 eurot aktsia kohta. Kui avaldati info
15. a detsembri tehingute kohta, AS-i S aktsiate hind ei tõusnud. Sellest tulenevalt ei saa õigeks pidada maakohtu seisukohta, et I. Kuivallik teadis M-i eesmärgist AS S börsilt ära viia, milleks oli vajalik läbi viia aktsiate ülevõtmine rahalise hüvitise eest ja pidi mõistlikult eeldama, et ülevõtmispakkumise hind ei saa olla väiksem kui 5,57 eurot. Hinnangut pole antud G. K. ütlustele osas, mille kohaselt ei teadnud I. Kuivallik hüvitise hinda veel
16. ja
17. detsembril toimunud tehingute ajal. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Sutt, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Otsustamaks, kas siseinfo kasutamine on keelatud ja karistatav, tuleb lähtuda sellest, kas siseinfo valdaja pidi aru saama, et see info võib tulevikus tõenäoliselt oluliselt mõjutada finantsinstrumendi hinda. Süüdistuses märgitud ajavahemikul oli vabalt kaubeldavate AS-i S aktsiate hulk sedavõrd väike, et info ei pruukinud adekvaatselt turuhinda mõjutada. Info mõjuga võis ja pidi aga insaider arvestama. Asjaolu, et tegelikkuses hilisemalt avalikustatud info aktsia hinda ei mõjutanud, ei saa olla I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest süülist tegevust õigustavaks faktoriks. Tehingute tegemise ajal ei saanud süüdistatavad teada, kas info aktsia hinda tegelikult mõjutab. Küll pidid nad arvestama, et info võib tõenäoliselt oluliselt finantsinstrumendi hinda mõjutada ja sellest kaalutlusest lähtuvalt poleks nad tohtinud süüdistuses kirjeldatud tehinguid teha. 5.2 Tuvastamaks, kas I. Kuivallik ja OÜ Polaris Invest panid toime siseteabe väärkasutuse, tuleb VPTS § 1884 lg 5 kohaselt kontrollida, kas mõistlik investor oleks süüdistusaktis kirjeldatud infot enne investeerimisotsuse tegemist tõenäoliselt üheks otsuse tegemise aluseks võtnud. Isegi siis, kui see fakt süüdistusest välja jätta, oli I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest vallatud siseteave selline, et mõistlik investor oleks seda teades pidanud aru saama, et tal pole kasulik oma aktsiaid
19. a novembris ning detsembris hinnaga 2,8 või 3,2 eurot müüa. 5.3 Ringkonnakohus pidas seaduslikuks olukorda, kus I. Kuivallik omas teavet, mille kohaselt ostab kolmas isik emitendis suurema kontrolli saavutamise eesmärgil temalt AS-i S aktsiaid hinnaga 5,75 eurot aktsia kohta, see info pole teistele aktsionäridele teada ja süüdistatav, kasutades taolist olukorda, ostab teistelt aktsionäridelt aktsiaid madalama hinnaga, kui kolmas isik temalt ostab. Ringkonnakohus ei lugenud infot 5,75 euroga müümise võimalusest hinnatundlikuks, kuna teistel aktsionäridel ei olnud automaatselt õigust kolmandale isikule aktsiaid 5,75 euroga müüa. Selline arutlus on aga väär. 5.4 Siseteabe väärkasutamine kahjustab väärtpaberiturul osalejate tegevust ja nende vahendusel avalikku hüve ausale, läbipaistvale ja tõhusalt toimivale finantsturule. Turu kaitsmiseks on

§ 398

ja VPTS § 1884 formuleeritud selliselt, et siseteabe väärkasutus pole olemuselt tagajärjedelikt ega nõua seda, et siseteave, mida insaider valdab tulevikus tõenäoliselt toimuva sündmuse kohta, realiseeruks. Karistusõiguslikult kaitstav on siseteabe pinnalt tehingu tegemine. 5.5 Äriseadustiku alusel läbiviidava ülevõtmise puhul ei rakendu õiglase hüvitise määramisele väärtpaberituru seaduse ja rahandusministri

1. mai
2. a määruse nr 71 nõuded, mille korral olnuks vääramatu fakt, et ülevõtmise hind on 5,75 eurot. Tulenevalt kohtupraktikast ja kriminaalasja tehioludest on mõistlikule kolmandale isikule ilmne, et õiglane väärtus ei saanud olla väiksem kui 5,75 eurot aktsia kohta. 5.6 AS-i S nõukogu liikme ja OÜ Polaris Invest kaudu pidi I. Kuivallik eeldama ning aru saama, et kõik
3. a jooksul tehtud pingutused olid suunatud M-i poolt aktsiate täielikule ülevõtmisele ja ettevõtte börsilt äraviimisele, aga ka sellele, et ülevõtmine toimub õiglase hinnaga suurusjärgus 5,75 eurot aktsia kohta. 5.7 Kui kohus peab vajalikuks, on tal KrMS § 268 lg-te 3 ja 6 alusel õigus täpsustada süüdistust, lisades lausele „… samuti seda, et M AS kavatseb sellejärgselt teha AS S aktsiate ülevõtmise rahalise hüvitise eest hinnaga 5,75 eurot aktsia, omas insaiderina
4. a novembris ja detsembris infot, mis ei olnud veel avalikustatud“ täienduse „tõenäoliselt“.
5. Kassatsioonivastuses palub I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest kaitsja vandeadvokaat E. Kergandberg jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 6.1 Prokuratuuri seisukohtade ebajärjekindlus osutab süüdistuse põhjendamatusele ja selle aluseks olevate asjaolude tõendamatusele. Alates esimese süüdistusakti koostamisest kuni kassatsiooni esitamiseni pole prokuratuur suutnud täita nõuet, mille kohaselt tuleb süüdistatavale ja kohtule edasi anda kaitseks ning menetluse läbiviimiseks vajalikku teavet konkreetse teoetteheite ja prokuratuuri õigusliku hinnangu kohta. 6.2 Rahalise hüvitise eest aktsiate ülevõtmisel pole põhiaktsionär hüvitise hinna määramisel imperatiivselt seotud tema poolt varem vastavate aktsiatega tehtud tehingu hinnaga. Tavapäraselt ei loeta insaiderite omavahelisi kokkuleppeid siseteabe kuritarvitamiseks, kuna see ei puuduta teisi aktsionäre. Prokuratuuri viide nn mõistliku investori poolt tehtud tehingu aluseks võetavale teabele pole õiguslikult asjakohane. Samuti on kassaator ekslikul seisukohal, et aktsiate ülevõtmisel rahalise hüvitise eest ei saanud hind olla väiksem 5,75 eurost. Kassatsiooni väited väärtpaberi hinna kohta on ebaloogilised ja sisutühjad. 6.3 Tõendikogumist nähtub, et algselt kokku lepitud tehingute ajaline graafik venis planeeritust oluliselt pikemaks ja pooltel puudus kindlus ning veendumus, et algselt planeeritud tehingud tegelikkuses teostatakse. Teadmatus oli ka I. Kuivallikul. Pole esitatud tõendeid, millisest hetkest pidanuks mõistlikul investoril tekkima arusaamine, et M-i tahe oli jätkuvalt suunatud AS-i S kõigi aktsiate ülevõtmisele. Läbirääkimiste jätkumine ei tähenda iseenesest siseteavet konkreetsete tehingute või toimingute kohta, kuna see pole piisavalt täpne. Ka ei hõlmanud läbirääkimised rahalise hüvitise eest aktsiate ülevõtmise fakti ja selle hinna otsustamist. Viimasega seonduva sai otsustada M. Kui M-il puudus kindlus ja selgus aktsiate ülevõtmise osas, ei saanud ka I. Kuivallik omada täpset ning kindlat siseteavet. 6.4 Prokuratuur püüab järjepidevalt eitada fakti, et erinevalt kohustuslikust ülevõtmispakkumisest ei ole aktsiate ülevõtmisel rahalise hüvitise eest seadusega kehtestatud täpseid reegleid vähemusaktsionäridele makstava hüvitise suuruse määramiseks. 6.5 Aktsiate ülevõtmine rahalise hüvitise eest viidi läbi enam kui aasta pärast kohustusliku ülevõtmispakkumise tähtaja lõppemist, mille tõttu ei kohaldunud sellele VPTS §-s 1821 sätestatud eriregulatsioon. Ka seda fakti püüab prokuratuur järjekindlalt eirata. 6.6 Algses süüdistuses ei saanud prokurör aru aktsiate ülevõtmisega seonduvatest tehingutest, hinnates seetõttu tõendeid valesti. Alles kriminaalasja sisulisel arutamisel teadvustas prokuratuur, et AS-i S aktsiate osas pole kahte kohustuslikku ülevõtmispakkumist toimunud. Eelduslikult pidas süüdistaja esialgses süüdistusaktis siseteabe all silmas aktsiate rahalise hüvitise eest ülevõtmist ja aktsiate rahalise hüvitise eest ülevõtmisel makstava hüvitise hinda. Muudetud süüdistusakti kohaselt oli siseteabeks teave OÜ Polaris Invest võimaluse kohta müüa M-ile aktsiaid hinnaga 5,75 eurot aktsia kohta ja AS-i S aktsiate ülevõtmise fakti ning hinna osas. Prokuratuur pole aru saanud, missugune oli siseteave, mida I. Kuivallik kuritarvitas, üritades süüdistust võimalikult laiaks muuta. 6.7 Sisuliselt muudetakse kassatsioonis süüdistusakti juba kolmandat korda ja tuuakse välja uus nägemus siseteabest, mida süüdistatavad väidetavalt kuritarvitasid. Lisaks taotleb kassaator kohtult uue asjaolu tuvastamist. See rikub I. Kuivalliku kaitseõigust. Kolmas muudetud süüdistusakt sisaldab etteheiteid tegude osas, mis on tavapärased tehingud ja mida püütakse meelevaldselt ning arusaamatut õiguslikku loogikat järgides kvalifitseerida karistusõigusliku vastutuse aluseks olevate asjaoludena. Süüdistatavatele jääb arusaamatuks, mille vastu neil ennast kaitsta tuleb. Olukorras, kus prokuratuur ei saa ka ise tehingute asjaoludest ja materiaalõiguslikust situatsioonist aru, on süüdistus põhjendamatu. 6.8 Loogilised pole ringkonnakohtu põhjendused, mille kohaselt ei saa kaitsja ristküsitlusel asetleidnud minetustele tugineda. Ristküsitlusel vastuväidete esitamata jätmine ei õigusta prokuratuuri poolt tunnistajatele segadust tekitavate ja ebaadekvaatsete küsimuste esitamist. Kuna tunnistajad ei saanud asjas tähtsust omavate asjaolude kohta ütlusi anda, tuleb ütlustes esinevad võimalikud vastuolud tõlgendada süüdistatavate kasuks.
6. Täiendavates seisukohtades leiab kaitsja, et lisaks süüdistuse sisulisele põhjendamatusele ei saa I. Kuivallikut ja OÜ-t Polaris Invest süüdi tunnistada ka seetõttu, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 268 lg 1 ning § 154 nõuetele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest õigeksmõistmine lõppjäreldusena põhjendatud. Samas tuleb KrMS § 3602 lg 3 alusel muuta vaidlustatud otsuse õiguslikke põhjendusi ja asendada need Riigikohtu põhistustega järgmistel kaalutlustel.
8. Arutatava kriminaalasja esemeks on

§ 398lg-te 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Vaadeldavas kuriteokoosseisus sätestatakse füüsilise ja juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Koosseisutüübilt kujutab

§ 398

endast formaalset tegevusdelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamiseks või võõrandamiseks kolmandale isikule soovituse andmises või kolmanda isiku mõjutamises. I. Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest heidetakse ette insaideritena ebaseaduslike tehingute tegemist, millega nad siseteabe objektiks olevad finantsinstrumendid, s.t ASi S aktsiad, kaudselt I. Kuivalliku ja otseselt OÜ Polaris Invest arvel omandasid ning võõrandasid. Süüdistuses sisalduv teokirjeldus hõlmab seega

§ 398esimest teoalternatiivi, eeldades koosseisutunnuste tahtlikku realiseerimist.

1. Siseteabe väärkasutamise mõiste on avatud VPTS § 1886 lg 1 p-des 1-
2. Vaadeldava sätte mõttes seisneb siseteabe väärkasutamine insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamise või võõrandamise katses, siseteabe avalikustamises kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on seotud tavapärase töö-, ametiülesande või kohustuse täitmisega, ja soovituste andmises kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamises siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või selle finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi omandamiseks või võõrandamiseks. Sama paragrahvi
3. lõike kohaselt on siseteabe väärkasutamine keelatud. 11.

§ 398

ja VPTS § 1886 lg 1 võrdlusest nähtub, et kriminaalkorras karistatava teona on seadusandja käsitanud kõiki VPTS § 1886 lg-s 1 loetletud siseteabe väärkasutamise alternatiive, välja arvatud siseteabe avalikustamist kolmandale isikule. Vastutus siseteabe avalikustamise nõuete rikkumise eest on sätestatud eraldi väärteokoosseisuna VPTS §-s

3. oktoobril 2007 vastu võetud ja sama aasta
4. novembril jõustunud väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2007, 58, 380) täiendati väärtpaberituru seadust §-ga
5. Selles väärteokoosseisus nähakse analoogiliselt

§-ga 398 ette füüsilise ning juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Tegemist on blanketse koosseisuga, mille objektiivsete tunnuste avamisel tuleb aluseks võtta VPTS § 1886 lg-s 1 toodud siseteabe väärkasutamise määratlus. Kuna ka

§-ga 398 on hõlmatud kõik VPTS § 1886 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud siseteabe väärkasutamise tunnused, on tegemist olukorraga, kus paralleelselt kehtib kaks samasisulist süüteokoosseisu, mille tunnused omavahel täielikult kattuvad. Pidades silmas I. Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest etteheidetava käitumise kirjeldust võib seetõttu asuda seisukohale, et neile süüksarvatavate tegude toimepanemise eest võib järgneda vastutus nii kuriteo (

§ 398) kui ka väärteo (VPTS § 23741) eest.

13.

§ 3

lg-st 5 tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Kriminaalkolleegiumi varasema praktika järgi saab seda normi siiski kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumi ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 13.1). Praeguses kohtuasjas ei saa rääkida ideaalkogumis olevatest süütegudest, sest süüdistatavatele inkrimineeritud käitumine saab vastata kas väärteo või kuriteo tunnustele, mitte aga mõlemale süüteokoosseisule üheaegselt. Kuna süütegude kogum puudub ja süüdistuses kirjeldatud käitumine on subsumeeritav vaid ühe koosseisu alla, pole

§ 3lg-s 5 sätestatud põhimõte rakendatav.

1. Süüdistatavatele etteheidetavate tegude puhul pole alust rääkida ka seadusainsusest (seaduskonkurentsist). Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses, subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi asemel kohaldamisele erinorm, on käesolevas kohtuasjas välistatud põhjusel, et

§ 398

ja VPTS § 23741 tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või konsumeerimisega. 15. Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse, et väärtpaberituru seadusesse paragrahvide 23737-23748 lisamisega sätestatakse eelkõige vastutus teabega seotud informatsiooni kuritarvitamise eest ja menetluslikud sanktsioonid. Sellisest selgitusest ei saa kuidagi järeldada, nagu oleks seadusandja soovinud kõnealuse väärteokoosseisu näol luua

§ 398

kõrvale erinormi, mida kinnitab veenvalt ka süüteokoosseisude tunnuste omavaheline võrdlus. Samuti pole seadusandja tahe olnud suunatud sellele, et alates

1. novembrist 2007 tuleks siseteabe väärkasutamise toimepannud isikuid karistada üksnes väärtpaberituru seaduse alusel väärteo toimepanemise eest. Vastasel juhul oleks tulnud karistusseadustikus sisalduv kuriteokoosseis dekriminaliseerida.
2. Kolleegiumi arvates ei oleks loogiliselt põhjendatav seisukoht, mille järgi tuleb alates
3. novembrist 2007 siseteabe väärkasutamise toime pannud isikuid karistada vaid raskema, s.t kuriteo eest. Olukorras, kus

§ 398

ja VPTS § 23741 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad,

§ 3

lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist. Sellel põhjusel ei ole alust käsitada I. Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest etteheidetavat käitumist kriminaalkorras karistatavate koosseisupäraste tegudena

§ 398

lg-te 1 ning 2 mõttes ja kõne alla võib tulla üksnes süüdlaste võimalik vastutus väärteo eest.

1. Alates
2. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12).
5. Käesoleva otsuse punktis 16 tõdes kriminaalkolleegium, et I. Kuivallikule ja OÜ-le Polaris Invest etteheidetava käitumise näol saab aktualiseeruda üksnes küsimus nende võimalikust vastutusest VPTS § 23741 järgi. Süüdistuse kohaselt on kohtuasja esemeks olevad teod toime pandud
6. a novembris ja detsembris.

§ 81

lg 7 p 2 ja lg 8 kehtestavad aga koosmõjus väärteo absoluutseks aegumistähtajaks kolm aastat. Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on väärteo aegumine selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-20-10, p 8). Seetõttu pole võimalik süüdistatavate suhtes kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada, kuivõrd väärteomenetluse alustamine neile süüksarvatavate tegude suhtes oleks aegumise tõttu takistatud. Kujunenud menetluslikus olukorras tuleb I. Kuivalliku ja OÜ Polaris Invest õigeksmõistmine lugeda põhjendatuks ning nimetatud põhjusel ei käsitle kolleegium täiendavalt kassatsioonimenetluse poolte väiteid, milles heidetakse kohtutele ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 ning § 362 p-st 1 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsuse põhiosa, asendades ringkonnakohtu õiguslikud põhistused käesoleva otsuse põhistustega. ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi Muus osas tuleb