RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 153 lg 1 p 1). Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ulatub üürileandja pandiõigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg 1 kohaselt eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele. Erandiks on VÕS § 305 lg 2 kohaselt asjad, millele ei saa pöörata sissenõuet, st esmajoones täitemenetluse seadustiku §-s 66 nimetatud asjad. Üüritud ruumi sisustusse või kasutamise juurde ei kuulu ajutiselt ruumi toodud asjad, mille sihtotstarve ei ole kuuluda ruumi sisustusse või selle kasutuse juurde. Praegusel juhul on tegemist kaupluseruumidega. Ruumide sihtotstarvet arvestades kuuluvad nende kasutamise juurde lisaks mööblile, kaubariiulitele ning seadmetele, mis võimaldavad ruumi sihipäraselt kasutada või teenivad seda, ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad. VÕS § 305 lg-st 3 järeldub, et üürileandja pandiõigusega võivad olla koormatud ka üüritud ruumis asuvad kolmandate isikute vallasasjad. Hagejal ei ole kohustust koostada nimekiri esemetest, millele ta oma pandiõigust teostab. Samuti ei lõpe pandiõigus üksnes seetõttu, et üürileandja teadmata on asjad üüripinnalt ära viidud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg-st 1 järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega ning ulatub eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele. Kui kolmandad isikud soovivad oma asjad üürileandja pandiõiguse alt välistada, peavad nad tagama, et üürileandjat nende omandist asjade ruumi viimisel viivitamata teavitataks. Seega ei ole üürileandjal kohustust tuvastada, kas mõni asi võiks kuuluda kolmandale isikule. Eelduslikult kuuluvad üüripinnal olevad asjad üürnikule ning üürileandja on õigustatud teostama neile vallasasjadele pandiõigust. Hageja nõue on õiguslikult põhjendatud. Hageja on esitanud oma nõude kohta tõendid. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja pandiõigus tunnustamata, st kostja palus mitte tunnustada hageja nõuet pankrotimenetluses esimeses järgus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus muutis 22. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsust nõude rahuldamisjärgu osas ning tunnustas hageja 339 314 euro 61 sendi (5 309 120 krooni) suurust nõuet võlgniku (pankrotis) pankrotimenetluses teises järgus (

§ 153lg 1 p 2).

Ringkonnakohus märkis, et kuigi nõuete kaitsmisel ja maakohtu menetluses vaidles pankrotihaldur vastu esitatud nõude suurusele, siis apellatsioonkaebuses tunnustatud nõude suurusele vastu ei vaielda ning selles osas on maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Ringkonnakohtu arvates tunnustas maakohus valesti hageja nõuet esimese järgu nõudena.

§ 100

lg 1 kohaselt kaitstakse nõuete kaitsmise koosolekul koos nõudega ka nõuet tagavaid pandiõigusi. Üürileandja pandiõigusega koormatud esemed on AÕS § 276 lg 1 ja VÕS § 305 lg 1 kohaselt kindlaks määratavad ning üürileandja pandiõigus laieneb üksnes üüripinnal olnud ja selle sisustuse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele. Üürileandjal on õigus nõuda oma nõude rahuldamist üksnes nende esemeta arvel, mis on üürileandja pandiõigusega koormatud. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et hageja ei pea tõendama üüripinnal olnud vara koosseisu ja väärtust, sest hageja saanuks nõuda oma nõude tunnustamist esimese järgu nõudena üksnes üüripinnal olnud ja pankrotivaraks muutunud vallasasjade väärtuse ulatuses. Hageja taotles hagiavalduses pankrotihaldurilt teavet üüripinnal olnud kauba väärtuse kohta. Kostja osutas oma vastuväites, et hageja ei ole esitanud üüripinnal olnud esemete nimekirja. Maakohtu istungil ega enne seda ei ole hageja korranud oma taotlust tõendite nõudmiseks. Samuti ei ole hageja esitanud vastuväidet kohtu tegevusetusele hagiavalduses toodud taotluse lahendamisel ning on olnud nõus asja sisulise arutamise lõpetamisega. Ka oma vastuses apellatsioonkaebusele ei ole hageja esitanud tõendite kogumise taotlust. Seega ei ole hageja üürileandja pandiõigust ja selle ulatust tõendanud, mistõttu tuleb hageja nõuet tunnustada teise järgu nõudena. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles muudeti maakohtu otsust ja tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu asemel teises rahuldamisjärgus, ning jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palub juhul, kui Riigikohus ei pea ise uue otsuse tegemist võimalikuks, saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 276 lg-t 1 ning VÕS § 305 lg-t 1, kui leidis, et hageja peab tõendama üüripinnal olnud vara koosseisu ja väärtuse, vastasel juhul ei ole üürileandja pandiõigus ja selle ulatus tõendatud. Ringkonnakohus rikkus ka menetlusõiguse norme, kui leidis erinevalt maakohtust, et asja lahendamisel on oluliseks tõendiks pandiesemete nimekiri. Asjas tuli ka arvestada, et vaidlusaluse tõendi saab esitada kostja kui võlgniku pankrotihaldur.
2. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu, leides, et ringkonnakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus.
4. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada esimeses (

§ 153

lg 1 p 1) või teises (

§ 153lg 1 p 2) rahuldamisjärgus. Pooled ei vaidle enam hageja nõude suuruse üle. Ts

MS § 456 lg 4 teise lause järgi on maakohtu otsus jõustunud osas, milles hagi rahuldati ning tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses.

1. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel valesti materiaalõiguse norme ning eksis seetõttu ka tõendamiseseme kindlaksmääramisel. Üürileandja pandiõigust sätestava VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei saa pantida vara, millele seadusega ei ole lubatud sissenõuet pöörata. Maakohus leidis õigesti, et üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse vallasasjade toomise tõttu ning seaduse kohaselt ulatub pandiõigus eelduslikult kõigile üüritud ruumides asuvatele (sh kolmandate isikute) vallasasjadele (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 10 ja 12;
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11 ja 12). Maakohus tuvastas eeltoodule tuginedes hageja pandiõiguse tekkimise. Maakohus märkis, et arvestades ruumide sihtotstarvet (kaupluseruumid), kuuluvad ruumide kasutamise juurde praegusel juhul lisaks mööblile, kaubariiulitele ning seadmetele, mis võimaldavad ruumi sihipäraselt kasutada või teenivad seda, ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja pandiõigus oleks lõppenud. Maakohus leidis VÕS § 306 järgi õigesti, et pandiõigus ei lõpe üksnes seetõttu, et üürileandja teadmata on asjad üüripinnalt ära viidud.

§ 100

lg-st 1 tulenevalt kaitstakse võlausaldajate üldkoosolekul (nõuete kaitsmise koosolek) koos nõudega ka nõuet tagavaid pandiõigusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja oli oma pandiõigust tõendanud (tuvastatud on pandiõiguse tekkimine ning see, et pandiõigus ei ole lõppenud, st pandiõigus on kehtiv). Viidatud sätetest ei tulenenud hagejale kohustust tõendada pandiõiguse kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul pandiesemete koosseisu ja väärtust. Väär on ringkonnakohtu vastupidine seisukoht, et üürileandjal on õigus nõuda oma nõude rahuldamist üksnes nende esemete arvel, mis on üürileandja pandiõigusega koormatud, ning hageja saanuks seega nõuda oma nõude tunnustamist esimese järgu nõudena üksnes üüripinnal olnud ja pankrotivaraks muutunud vallasasjade väärtuse ulatuses. Selline seisukoht ei vasta

§-s 153 sätestatule.

§ 153

lg 1 p 1 järgi rahuldatakse pärast

§ 146

lg-s 1 nimetatud väljamaksete tegemist esimeses järgus pandiga tagatud tunnustatud nõuded

§ 153

lg-s 2 sätestatud ulatuses.

§ 153

lg 2 järgi rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud

§ 146

lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast.

§ 153

lg 4 esimeses lauses sätestatakse, et ulatuses, milles pandiga tagatud nõue on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, rahuldatakse see koos

§ 153lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetega.

Seega sõltub nõude rahuldamine vastavas järgus pandieseme müügist laekuva raha suurusest. Kolleegium nõustub eeltoodust tulenevalt maakohtu seisukohaga, et hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tuleb tunnustada

§ 153lg 1 p 1 järgi esimeses järgus.

1. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta samuti kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
2. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kautsjoni on tasunud hageja eest Osaühing Advokaadibüroo Soop. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Soop. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu